Keskaja linnad (0)

1 Hindamata

Keskaja linnad
NB! Kasutada omal vastutusel!
Oswald Spengleri järgi on linn kultuuri tekkimise ja arenemise keskkond ja tingimus, mis sünnib ja sureb koos kultuuriga.
Linnad varakeskajal - enamik nendest oli olemas enne aastat 1000 ja pärines antiigist või veel kaugemast ajast. Keskajal asutatakse harva linnu „ex nihilo „(„out of nothing “). Tavaliselt ikka oli enne midagi seal.
Hilisantiigi ajal toimus aktiivne linnaelu allakäik, hääbumine, inimeste arv vähenes, toimus nn Rooma hävimine.
Rooma riigis olid enamikl linnu poliitilised, administratiivsed, sõjalised ja alles teisejärgulised majanduskeskused. Varakeskajal, kui nad on enamasti koomale tõmbunud ja pigem väikesed, täidavad nad peaaegu eranditult poliitilist ja administratiivset funktsiooni, mis on ise samuti kängunud.
Mõned linnad võlgnesid oma suhtelise tähtsuse mõne kõrge isiku kohalolule (tavaliselt piiskop). tavaliselt andis Rooma-aegsetele linnadele edasise elujõu piiskop, mitte kuningas. Ka siin võttis kirik üle ajalukku vajunud impeeriumi ülesanded, piiskopid tegutsesid selle vanades halduspiirkondades.
Linnaeelsed asulad ehk aolinnad olid seotud kaubavahetuspaikadega.
burgus - väike kraaviga ümbritsetud kindlus , mis levisid hilisantiiksel ajal. Germaani sõna, mille laenasid roomlased . Linna eelkäija.
vicus - väikseim administratiivne üksus rooma impeeriumis. Tekkisid rooma sõjaväegarinsonide lähedusse. Pakkusid sõduritele kaupu ja teenuseid. Esialgu polnud ka mingit legaalset staatust. Linna eelkäija.
portus – põhimõtteliselt sama, mis eelnevad.
Keskaegsed linnad sündisid ja arenesid just majandusliku funktsiooni baasilt, selle baasi loob kaubavahetuse elavnemine, selle loovad kaupmehed . Kui alguses (varakeskajal) oli linn eelkõige vahetuse koht, kaubanduslik sõlmpunkt, turg , siis nüüd on tema tähtsaimaks funktsiooniks tootmistegevus. Linn on töökoda. Kaubavahetus käis muidugi edasi.
Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad . Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev.
Erinevalt vanadest linnadest, mille õigused pärinesid iidsetest aegadest, loodi uued linnad eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil (coniuratio). Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla).
Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas.

Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja.
Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde.
Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem.

Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele. Nad üldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Enamasti said linlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Sellisel juhul kinnitas senjöör sageli linnaõiguse, s.o seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas.
Näide: 1188. aastal sätestab Magdeburgi linna põhikiri, et „kodanlaste koosolekul on rumalatel keelatud pidada korravastaseid kõnesid ja minna ükskõik milles vastuollu ülemate tahtega“. Jaques Le Goff. „Keskaja Euroopa kultuur“.
Keskaegse linna ajalugu algas sealt, kus maahärra kinnitas linnale õigused, mis olid seni talle endale kuulunud. Turuplatsi, linna, rahapaja, tolli, laomajanduse rajamise õigus kuulus algselt maahärrale.
Omavalitsuse vabadus ei olnud algupärane, vaid tulenes alati maahärrast. Tema sai kasu erinevate maksude näol. Mis maksud , see sõltus linnast. Näited: Zähringeri Konrad jagas kaupmeestele Freiburgis krunte. Pidid tasuma iga-aastast lõivu. Lüübeki maahärra teenis tulu raha müntimisest ja tollimaksust.
Linna ja senjööri suhted kujunesid Euroopa eri osades küllalt erinevaks. Väikesed linnas jäid enamikus piirkondades senjööri kindla võimu ja kaitse alla, sest neil polnud jõudu, et tagada oma turvalisust, ega vabaneda senjööri võimu alt. Suuremate linnade käekäik võis aga olla erinev.
Prantsusmaal ja Inglismaal tunnistasid paljud linnad kuninga meeleldi oma senjööriks, et vabaneda kohalike feodaalide ülemvõimu alt. Pariis ja London, mis olid kuninga ja tema õukonna residentsid, said pealinnadeks. Nad allusid seega kuninga kohtuvõimule, maksid talle makse ja said pealinna staatusest suurt majanduslikku kasu.
Linna asukoha puhul polnud peamine mitte varasema asula olemasolu, vaid paiknemine soodsas kauplemiskohas . enamik linnu tekkis kas jõesuudme, silla või koolmekoha juurde, soodsasse sadamapaika, oluliste kaubateede juurde või mujale. Aga linna arenguks oli vaja ka palju talupoegi, kelle toodang linlasi toidaks ja kelle hulgast saaks linna täiendust elanikkonnale. Euroopa linnastunumad piirkonnad kujunesid just seal, kus need tingimused olid täidetud.
Näiteks araabia maadest kesk- ja lääne euroopasse viivate traditsiooniliste kaubateede sõlmpunktis paiknesid Toscana ja Lombardia , samuti Pariis, Flandria . Viljakas maa oli oluline. Näiteks Pariis tekkis Seine 'i jõe koolmekohta, mille ümber juba varakeskajal oli kõrgelt arenenud põllumajanduspiirkond kujunenud.
Ka Madalmaades, Reini tasasel suudemalal, kust sai alguse Põhjamerelt lõunasse viiv kaubatee, paiknes Flandria, mis oli rahvarohke ja põllumajanduslik piirkond. Põhja ja ida pool, kus metsi rohkem ja põllumaad vähem, jäi ka linnu märksa vähemaks.
Tähtis osa oli ka põllumajanduse, harimise ja üldise tehnoloogia arengul, mis aitas kaasa ka rahvastiku suurenemisele. Hobuse rangid, hobuseraudade laialdane kasutuselevõtt, kärud, kolmeväljasüsteem, uued viljasordid jne.
Tänapäeva suurlinnadega võrreldes polnud Lääne-Euroopa keskaegsed linnad siiski kuigi rahvarohked. Need jäid elanikkonna arvult alla ka toonasele Konstantinoopolile ning mitmele idamaa linnale. Kui Konstantinoopoli elanikkond võis hiilgeaegadel küündida miljoni ligi, siis Lääne-Euroopa suuremad – Veneetsia, Firenze ja Pariis – jäid saja tuhande elaniku piirimaile. Veel 60-70 linna elanikkond võis ületada kümne tuhande piiri, enamik jäi aga sellest kindlasti allapoole. Palju oli paari tuhande või ka ainult mõnesaja elanikuga väikelinnu. Keskaegne Tallinn oma mõne tuhande elanikuga oli seega üsna tüüpiline.
linnasaras - linnakogukonna ühine maavaldus ehk linna ümbritsevad kindlad maad, mis olid mõeldud ühiskasutuseks.
Kuna linnas abielluti suhteliselt hilja , inimesed elasid inimesed tihedalt koos, ebasanitaarsed tingimused soodustasid sagedast taudide levikut. Seetõttu oli loomulik iive tavaliselt negatiivne. Selle kõige tõttu sõltus linn maalt tulevaist uusasukaist. Osa neist sai õpipoisiks ja selliameti tõttu mõne tsunfti liikmseks ning edasi kodanikuseisusesse. Teised aga jäid elu lõpuni vaesuses virelema. Palju oli ka läbisõitvaid kaupmehi, linnast linna liikuvaid palverändureid ning muud võõrast päritolu rahvast. Kõige selle tõttu sulandusid suuremates linnades erinevad traditsioonid ja linlased pidid maaelanikest enam harjuma kõige uue ja tavapäratuga. Ka kirjaoskus oli linnas märksa levinum kui maal.
Linnade esmane eliit koosnes maavaldajatest – kellele kuulus linnaalune maa ja kes said selle pealt maksu. Eliidi hulka kuulusid ka maavaldajate ametnikud. Linnaelanikud olid maahärrast sõltuvad, tihti ei olnud nad isegi vabad. Itaalia linnades elasid aadlikud, kellele kuulusid linna ümbritsevad maad.
Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed ehk patriitsid . Saksa keeles tähistab nõukogu sõna Rat, millest on tulnud ka eestikeelne linnanõukogu nimetus raad .
Keskaja linna iseloomustab omavalitsus . Tal on nii palju võimu, et suudab end maahärra kõrval maksma panna, tegutseda temast teinekord isegi sõltumata. Linnas oli maahärra ametnikuna, eelkõige kohtunikuna foogt . Kui linnad saavad kätte omavalitsus õiguse, enamasti järkjärgult, siis hakkab maahärra algul foogtiks nimetama kedagi linnakodanikest, seejärel valib või nimetab linn ise foogti , seejärel saavutab linn iseseisvuse finantsiliselt ja lõpuks omandab õiguse kehtestada ise linnades õiguskorda.
Linnade poliitiline tähendus kasvas koos nende jõukuse ja majanduse arenguga ning nende erihuvid põrkusid nii mõnigi kord maahärrade huvidega , tekkisid konfliktid.
Esimeste linnade iseseisvumise ehk omavalitsuste tekkimise protsess saab alguse Itaalias 13. sajandil. Omavalitsuse organ kannab nime "raad" ehk nõukogu. Omavalitsusüksuseks võis olla ka scabinide kolleegium. Kohtu eesistujaks oli foogt, temale lisaks olid kohtus ka scabinid ehk hirsinikud ehk õiguse eest seisjad.
Tihtipeale võtsid nad mingil ajal linna põhilised administreerivad ülesanded üle. võis olla, et linna eesotsas võis paralleelselt olla nii raad kui scabinide kolleegium, kes jagasid omavahel valitsusülesandeid.
Põhjapool Alpe elasid aadlikud enamasti väljaspool linna asuvates linnustes . Itaalia linnade juurde kuulusid contadod, ehk linna lähedal asuvad ja linna hallata olev maa-ala. Itaalia linnad jagunesid seest veel linnusteks, mida läks vaja linnasiseste perekondade sõdade tarvis.
Podesta - poliitilise võimuga jurist Itaalia linnriigis. Ta oli oma ameti korralikult selgeks õppinud ning piisavalt kogenud mitte ainult halduses ja õiguses, vaid ka poliitikas. Jurist võis suure au sisse tõusta ja poliitilise võimu juurde pääseda ainult sellises linnas, kus ei olnud tugevat kaupmeestevalitsust või kus patritsiaat oli perekondadevahelistes võitlustes lõhenenud.
Õiguslikke sidemeid sõlmisid linnad ka liitude abil. 1092 sõlmitud liit; Milano , Lodi, Cremona ja Piacenza vahel keisri vastu. Esialgu tekkisid sellised liidud poliitilistel alustel, eelkõige võitluseks maahärrade või naaberlinnade vastu. Hiljem hakkasid esile kerkima majanduslikud kaalutlused. Linnade liidud nn. hansad moodustati majandusliku võimu kindlustamiseks. Moodsas mõttes kartellid.
Kodanik (burgensis, bürger, citizen, citoyen) - linnaelanik, vaba inimene, kes omab kindlat sissetulekut, enamasti krunti linnas. Kodanikuõigus oli kallis ja taganõutav hüve.
Raad kujutas enesest linnakodanike ees olevat nõukogu, kuid samas tegelik võim oli üsna kitsa kihi käes – need olid perekonnad, keda saksamaal nimetati raevõimelisteks.
Raad (saksa Rat "nõu, nõukogu") ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus - ja kohtuorgan.
Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud , enamasti suurkaupmehed või literaadid, ja juristiharidusega sündikud (kõrgem ametnik , kellele allusid peamiselt õigusalased küsimused. nt. rae sündik).
Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel.
Meer - linnapea, ka muu kohaliku omavalitsuse juht Prantsusmaal, Inglismaal. (?)
Doodž - riigipea Veneetsias ja Genovas keskajal.
Popolo - (Italian: “people”), in the communes (city- states ) of 13th- century Italy, a pressure group instituted to protect the interests of the commoners (actually, wealthy merchants and businessmen) against the nobility that up to then had exclusively controlled commune governments. It was one of a number of groups competing for power in the commune and in some cities succeeded in dominating the government in the late 13th century.
Linna elanikkond oli ka majanduslikult väga diferentseeritud – olid jõukad (keskmised kaupmehed, õllepruulid, laevaomanikud), keskkiht (kaupmehed, jõukamad käsitöölised), lihtrahvas (lihtkäsitöölised) aga olid ka madalam klass – teenijad, lihttöötegijad, päevapalgalised jne. Palju elanikke elas linnas üldse almuste najal – vanurid, haiged, vigased. Enamik linna elanikest olid töölised, kes polnud küll kerjused, aga kes olid hooajatöölised ega suutnud end aastaringi ära elatada.
Patritsiaat - linnaeliit, nimi (patres) vihjab rooma senaatoritele. Pärit mõnest suursugusest perekonnast. Ehkki patritsiaadi seas olid ülekaalus kaupmehed, oli see erinevates linnades ikkagi erinev, nagu üldse oli raske teha vahet kaupmeestel, aadlikest võimukandjail ja rikastel käsitöölistel.
Saksamaal andsid linnas tooni kuni 13. sajadini ministeriaalid, aga ka kaupmehed. Nende kokkusulamine toimus 12.-13. saj jooksul. Patritsiaat – rühm, kelle kätte kuulub linnas võim. See rühm oli avatud ja seetõttu muutlik . Saksamaal ja Liivimaal nimetati neid raevõimelisteks perekondadeks, s.t perekonnad, kellest võiks rae liikmeid tulla. Linna omavalitsus tekkis tihti maahärra valitsuse kõrvale.
Linnakodanikud koondusid gildidesse ja tsunftidesse , mis olid nii ametialased kui vaimulikud ühendused, tihti olid nad omavahel ka sulandunud. Olid käsitöölistetsunftid, kuid samas olid ka gildid , kuhu kuulsusid nii käsitöölised kui kaupmehed. Valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette priviligeeritud ühingu suurgildi .
Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaühendustena: need kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri ehk skraa . Ühtlasi moodustasid nad oma liikmetest linna kaitsesalku, korraldasid ühissöömaegu, osalesid ühiselt linnapidustustel. Sageli olid tsunftidel ja gildidel omad kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed, tsunftimeistrid, kellel oli isiklik töökoda ja kelle teenistuses olid täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid.
Ka gildid võisid olla vaid ühe ametiala ühenduseks, seetõttu gildidel ja tsunftidel sisulist erinevust ei ole, erinev on ainult nimetamise traditsioon. Ametkondade ühendused kujunesid esmalt välja Itaalias, mis olid loodud ülevalt poolt, et käsitöölisi kontrollida ja maksustada. Gildi või tsunfti rajamiseks oli vaja saada maahärralt asutamisprivileeg.
Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid aga sageli kodanike hulgast välja. Kodanikuks saamise reeglid olid eri linnades erinevad, kuid kõikjal oli kodakondsus privileeg millest äsja linnas saabunud vaesed inimesed ilma jäeti. Samal ajal ei tähendanud ka kodanikustaatus veelõigust osaleda linna valitsemises. Enamik tsunftide liikmeid tavaliselt linnanõukokku ei pääsenud. Tüüpiline linn oli selline kogukond , mida valitsesid vähesed eesõigustatud patriitsiperekonnad.
Inimese sotsiaalset staatust näitas see, millisesse gildi ta kuulus. Gildikuuluvus näitas ka seda, millist staatust linna sotsiaalses hierarhias inimene omas. Inimestevahelised suhted kujunesid feodaalühiskonnas individuaalsel alusel. Sotsiaalsed sidemed korporatsiooni sees olid mitte vertikaalsed , vaid horisontaalsed.
Nõudes igalt oma liikmelt allumist kindlale distsipliinile, ühesugust elu- ja isegi mõtteviisi, sundides neile peale jäiga käitumismudeli, kasvatas korporatsioon neid samal ajal võrdsuse ja grupi kaasliikmete vastastikuse austuse vaimus ning liitis neid ühiste huvide kaitseks väliste jõudude vastu. Keskaja inimene oli alati grupi liige, see defineeris teda.
Keskaja sotsiaalset korda on võimalik õigesti mõista ainult siis, kui arvestame valitsemise ja allumise vertikaalseid, aga ka horisontaalseid korporatiivseid sidemeid. Näiteks vasall allus senjöörile individuaalselt aga oma staatuse sai ta grupilt, sotsiaalõiguslikult astmelt, korporatsioonilt, ja seda staatust pidi respekteerima ka ta isand.
Saksamaal maksid juudid tihtipeale makse otse kuningale , sellest ka konfliktid linnakodanike ja juutide vahel. Lisaks sotsiaalsed pinged , alusetud süüdistused, üldine juudiviha, ("Kristuse tapjad" jms).
Oluline osa linnades oli vaimulikel, olid kapiitlid, kloostrid, kogudusekirikud arvuka vaimulikkonnaga. Vaimulike hulk oli linnati erinev. Nad ei allunud linna kohtuvõimule, s.t ei maksnud makse, millest tekkis aeg-ajalt konflikte.
Lombardia liiga – Lombardia ja Toscana püüdsid vabaneda Püha Rooma ehk saksa keisrite võimu alt, kellele linnade maksustamine andis väga suurt tulu. Oma õiguste kaitseks moodustasid linnad liitusid , mille seas tähtsaimaks kujunes Lombardia liit linnade liit, mida juhtis Milano. Linlasi toetasid paavstid , et nõrgestada oma vastaseid, Püha Rooma keisreid. Veriste sõdade tulemusel saavutas lombardlaste jalavägi 1176 aastal hiilgava võidu keisri rüütlivägede üle. Võitlused jätkusid siiski veel aastakümneid, kuni keisrivõimu nõrgenemine linnad valitsejate võimu alt lõplikult vabastas. 14. sajandiks olid Lombardia ja Toscana peaaegu sõltumatud linnriigid .
Reini liit - Saksamaa ajaloos Reini liit, mis ühendas mitte ainult linnasid, vaid ka mõnesid ilmalikke ja vaimulikke maahärrasid Reeini jõe piirkonnas. See loodi 13. sajandi keskel, kui saksamaal valitses periood intermedium (kuningate vaheline periood, kuningaid oli hästi palju, konkureerisid omavahel, ükski ei saavutanud suuremat tunnustust). 1254 ühe rivaalkuninga toetuseks loodi linnadevahelise leppega liit mille põhiline eesmärk oli luua stabiilsus sel segasel ajal. See liit hankis aga ka privileege oma majanduse jaoks.
14. sajandi lõpu kümnenditel loodi uus Reini Liit kaitsmaks linnade huve röövrüütlite vastu. Tollal vaesunud aadlil ei jäänud seisusekohaseks äraelmiseks muud üle, kui minna kaupmehi jt röövima.
Švaabi liit - kuningate vastu. Karl IV ja Wenceslaus IV vastu, kes olid rahahädas ja üritasid raha hankida pantides riigilinnasid, millega linnade iseseisvust oleks piiratud, linnad hakkasid selle vastu protestima. 1380 -ndatel said nii Schwabi kui Reini liit sõjaliselt lüüa ja likvideeriti.
Ojamaal oli 12. – 13. sajandil näiteks Saksamaa kaupmeeste ühendus. Alguses oldi seal kui fraquententes (võõrsilt pärit kaupmehed) ja manentes (kohapeal elavad kaupmehed). Keskajal oli Ojamaa tähtis kaubanduskeskus ning Visby oli 13. sajandil tähtsaimaks hansalinnaks Läänemerel.
Hansa liit - HL oli eelkõige majanduslik liit, mis hõlmas linnu Lääne-Mere ääres, Saksamaal ning Madalmaades. HL kujunes algselt kaupmeeste ühendusena, võõrsil olevate ja üksteist kaitsvate kaupmeeste ühendus.
Hansa Liidu tegevus jagatakse kolme perioodi:

Kaupmeeste Hansa kuni u 1350. aastani
Hansalinnade arengu kõrgpunkt 14.-15. sajandil
Langus 15.-17. sajand

Kaupmeeste hansa kui kaupmeeste ühendus ning linnade hansa kui linnade majanduslik ja poliitiline ühendus, kus on võimul hansa kaupmehed. Hansa Liitu võib vaadelda kui teatud liiki koalitsiooni, mis esindas kaupmeeste ja kaubalinnade huve ja mis astus tegevusse siis, kui mingit konkreetset valdkonda tuli kaitsta.
15-16 sajandil kasutati sümboolset arvu 72, kui 72 linna ühendus. Tegelikult oli neid rohkem. Eri aegadel on loetud 180-200 linna. Neist 70-100 on olnud aktiivsed liikmed, osalesid Hansapäevadel.
Hansapäev – linnade esindajate koosolek - ei toimunud regulaarselt, vaid kutsuti kokku ainult juhul, kui oli vajadus arutada mõnda konkreetset küsimust. Iga linn saatis Hansapäevadele oma delegatsiooni, mis esindas linna huve. Esindajad võisid aga hääletada ainult nendes küsimustes, milleks neile voli oli antud. Väiksemaid linnu võis esindada üks ühine delegaat, suurematel linnadel oli aga kõigil oma esindaja.
Lisaks tavaliikmetele võtsid Hansapäevadest osa ka Saksa Ordu ja nelja Hansakontori esindajad. Tähtsamate otsuste vastuvõtmiseks pidid kõik esindajad poolt hääletama, vähemtähtsad küsimused lahendati proportsionaalse häälteenamuse alusel. Hansapäevadest osavõtt ei olnud kohustuslik.
Hansalinnad moodustasid juriidilise institutsiooni, mis keskajal oli erakordselt haruldane nähtus. Ametlikult kontrollis linnu valitsev aadel, kuid tegelikkuses oli neil vähe sõnaõigust või tunnistasid nad ise Hansa Liidu sõltumatust ja privileege. 13. sajandil oli ka keisrivõim tänapäeva Saksamaa aladel üsna nõrk ja tänu sellele suutis Hansa Liit oma poliitilist ja majanduslikku võimu säilitada.
Välismaal olid liidu tugipunktideks kaubakontorid, millest olulisemad asusid Novgorodis (Hansa Liidu Novgorodi kaubakontor), Londonis, Brugges ja Bergenis. Samal ajal polnud ükski nendest linnadest ise Hansa Liidu liige. Hulganisti oli ka väiksemaid kontoreid, nt Hansa Liidu Pihkva kaubakontor Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja koguni Venezias.
Hansa Liit oli nii sõltumatu ja iseseisev, et Saksa keiser ei teinud mingeid katseidki liidu tegevust keelata, kuid ta ka ei toetanud seda mitte mingil moel. 1356. aasta Kuldbulla keelustas kõik eraldiseisvad liidud Saksamaal, kuid Hansa Liitu see keeld ei puudutanud. Saksa Orduga olid liidul aga head suhted, nii et esimene pakkus vajaduse korral Hansa Liidule isegi sõjalist abi.

.DOCX Laadi alla originaalfail 9 lk · .docx · 62 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-01-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti

62 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

TransistorBoy Õppematerjali autor

Ülevaatlik konspekt linnade arengust läbi keskaja. Sekka mõned märksõnad ja poliitilist ajalugu. Kasutada oma vastutusel.

hansa maahärra kaupmehed rooma raad tsunftid gildid lombardia hansa liit foogt jurist ametnik kaubavahetus korporatsioon toscana kolleegium piiskop hansa maahärra kaupmehed

Sarnased õppematerjalid

docx

Keskaja linnad

Tavaliselt ikka oli enne midagi seal. Hilisantiigi ajal toimus aktiivne linnaelu allakäik, hääbumine, inimeste arv vähenes, toimus nn Rooma hävimine. Rooma riigis olid enamikl linnu poliitilised, administratiivsed, sõjalised ja alles teisejärgulised majanduskeskused. Varakeskajal, kui nad on enamasti koomale tõmbunud ja pigem väikesed, täidavad nad peaaegu eranditult poliitilist ja administratiivset funktsiooni, mis on ise samuti kängunud. Mõned linnad võlgnesid oma suhtelise tähtsuse mõne kõrge isiku kohalolule (tavaliselt piiskop). tavaliselt andis Rooma-aegsetele linnadele edasise elujõu piiskop, mitte kuningas. Ka siin võttis kirik üle ajalukku vajunud impeeriumi ülesanded, piiskopid tegutsesid selle vanades halduspiirkondades. Linnaeelsed asulad ehk aolinnad olid seotud kaubavahetuspaikadega. burgus - väike kraaviga ümbritsetud kindlus, mis levisid hilisantiiksel ajal. Germaani sõna, mille laenasid roomlased. Linna eelkäija

Ajalugu

ppt

Keskaegne linn

Veel X sajandil oli Lääne-Euroopa agraarpiirkond, kus linnad paiknesid peamiselt Vahemere ääres. Need vähesed, mida põhja pool siiski leidus, kujutasid endast pigem valitsejade residentde või kaubandusplatse. Samal ajal moodustasid nad üleeuroopalise tootmis- ja kaubandusvõrgu. Naturaalmajanduse ajajärk Euroopas oli möödas. Linnade kiire areng sai alguse Vahemere ääres, kus linnad polnud kunagi päriselt hääbunud. Nii näiteks olid Rooma ja Marseilles püsinud antiikajast peale arvestatavate linnakeskustena hoolimata sellest, et nende elanike arv varakeskajal tohutult langes. Linna asukoht polnud peamine mitte varasema asula olemasolu, vaid paiknemine soodsas kauplemiskohas. Enamik linnu tekkis kas jõesuudme, silla või koolmekoha juurde, soodsasse sadamapaika või mujale. Linna arenguks oli vaja ka palju talupoegi, kelle toodang

Ajalugu

doc

Linnaühiskond

Linnaühiskond 1. Linnaelu areng a) Linnade tekke ja arengu tähtsus kõrgkeskajal: lõppes naturaalmajanduse arengujärk alguse sai tänaseni kestev kapitalistlik majandusviis muutus ühiskonna üldilme senises agraarses Lääne-Euroopas said linnad käsitöö- ja kaubanduskeskusteks kujunes üleeuroopaline tootmis- ja kaubandusvõrgustik b) Linna asukoha määras soodus kauplemiskoht: jõesuue, sild või sadam kaubateede sõlmpunkt viljakas põllumajanduspiirkond, et talupojad linlasi toidaks c) Kõrgkeskaegse Euroopa suurlinnad: Vahemere-äärsed Rooma ja Marseilles püsisid arvestatavate linnakeskustena juba antiikajast

Ajalugu

docx

Milline roll oli linnal kõrgkeskajal.

Milline roll oli linnal kõrgkeskajal. Kõrgkeskajal(11.saj-14.saj lõpp) suurenesid juba olemasolevad linnad ja tekkis uusi. Linna asukoha valikut tingisid varasemad asulad ja linnad, sadamapaigad,põllumajanduslikud piirkonnad, mis rahvast toitsid, kaubateede sõlmpunktid, jõgedesuudmed, jõgede sillad ja koolmekohad.Linnade areng tegi lõpu naturaalmajandusele ja majandus muutus kapitalistlikumaks. Kõrgkeskajal arenes kaubandus, mille tõttu kasvas elankkond eelkõige linnas. Suurimad linnad tekkisid tähtsate kaubateede sõlmpunktidesse. Tähtsad kaubalinnad olid Veneetsia ja Genua. Linnastatuimad piirkonnad olid Põhja-Itaalia(Lombardia ja Toscana maakond) ja

Ajalugu

doc

Keskaeg

Keskaeg Sissejuhatus: - Mõiste ,,keskaeg" võeti 14-15 saj. Kasutusse. - Keskajal ladina keel muutus - Keskaega peetakse allakäigu ajajärguks - 18. saj lõpus hakati keskaega idealiseerima romantikute poolt kangelasajastu - 313 Milano Etikt, 375 hunnid tungisid Euroopasse, 476 katkes Lääne-Roomas keisri võim, 495 ristiti Frankide kuningas kõike võib keskaja alguseks pidada - 1453 türklased vallutasid konstat, 1494 itaalia sõjad, 1517 Luteri teesid võib keskaja lõpuks pidada - Niisiis keskaeg algab u. 5 sajandil ja lõppeb ca 1500 aastal. Venemaal olid piirid teised, isegi 17. sajandit võib pidada keskajaks.. - Kirjalikke allikaid keskajast on vähe, tänu arheoloogiale saab ajajärku ,,sisse vaadata" - Vara-keskaeg kuni 11. sai - Kõrg-keskaeg 11-13 saj.

Ajalugu

doc

Elu keskaja linnas

Nendes kohtades võisid käsitöölised müüa isevalmistatud tooteid ja ostsid tööks vajalikke materjale. Sinna tulid sageli ka sissesõitnud välisriikide kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus. Varakeskajal mõjus Lääne-Rooma keisririigi häving hävitavalt ka linnadele, kuna sel ajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale.

Ajalugu

docx

keskaegse linna elu-olu

Nimi: Klass: Juhendaja: 03.10.2011 Sisukord Sissejuhatus Valisin teema ,,Keskaegse linna elu-olu", sest tahtsin saada rohkem teada keskaegsetest linnadest. Uurin kaubavahetusest keskajal, kuidas toimis käsitöö, kuidas tekkisid keskaegsed linnad ning elust keskaegses linnas. Tahan teada saada, milline nägi välja linnakodaniku kodu, kui palju erinesid keskaegsed linnad tänapäevastest linnadest ning miline oli keskaegse Eesti linna elu-olu. Linnade tekkimine Kui barbarid Rooma riigi hävitasid kadusid ka vanaaja linnad. Vaid Vahemere ääres jäid mitmed linnad püsima, kuid neid polnud võimalik võrrelda vanaaja suurte linnadega. Feodaalne killustatus ja vaid oma vajadusi rahuldav algeline tootmine ei soodustanud ka kaubavahetust (Kõiv, Raudkivi 1996: 72). IX sajandil hakkas Euroopa muutuma

Ajalugu

doc

Keskaegsed linnad.

1 KESKAEGSED LINNAD · Linnade tekkimine: NB! Lääne-Rooma riigi langus viis vanaaja linnade kadumisele Lääne- Euroopas: linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus käsitöö ja kaubanduse allakäik (samas oli see linnade peamine sissetulekuallikas) naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket · Eeldused linnade taastekkeks kujunesid 11.sajandist seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid