Milline roll oli linnal kõrgkeskajal. (0)

Milline roll oli linnal kõrgkeskajal.
Kõrgkeskajal(11.saj-14.saj lõpp) suurenesid juba olemasolevad linnad ja tekkis uusi. Linna asukoha valikut tingisid varasemad asulad ja linnad, sadamapaigad,põllumajanduslikud piirkonnad, mis rahvast toitsid, kaubateede sõlmpunktid, jõgedesuudmed, jõgede sillad ja koolmekohad.Linnade areng tegi lõpu naturaalmajandusele ja majandus muutus kapitalistlikumaks.
Kõrgkeskajal arenes kaubandus, mille tõttu kasvas elankkond eelkõige linnas. Suurimad linnad tekkisid tähtsate kaubateede sõlmpunktidesse. Tähtsad kaubalinnad olid Veneetsia ja Genua. Linnastatuimad piirkonnad olid Põhja-Itaalia(Lombardia ja Toscana maakond) ja Madalmaad(Holland ja Belgia). Kaubandus nõudis metallraha kasutamist ning oli vaja inimesi kes teevad vahet müntidel ja nende väärtustel. Samuti oli vaja laevu varustada, kuid üks kaupmees ei suutnud suurt laeva varustada, siis tehti kaubaretki koos. Hiljem spetsialiseerusid mitmed rikkad kodankud raha laenamisele ja vahetamisele. Rahalaenamise ettevõtetest kujunesid pangad . Linnade omavahelise kaubanduse hõlbustamiseks tekkisid kaupmeeste ühendused. Peamiseks kaubavahendajaks sai 12.sajandil tekkinud Hansa Liit, mis 14. sajandil muutus kaubalinnade liiduks ja mille tähtsaimaks keskuseks sai Lübeck. Hansa Liitu kuulusid paljud Lääne- ja Põhja-Euroopa linnad ning Venemaal Novgorod . Eesti linnadest kuulusid Hansa Liitu Pärnu, Viljandi, Tartu ja Tallinn. Arvan, et kõrgkeskajal alguse saanud kaubanduslik areng nendes linnades on teinud neist ka tänapäeval olulised kaubanduslikud keskused. Selle üheks näiteks võib tuua Londoni, mis on üks suurimaid kaubanduslinnu Euroopas ka tänapäeval.
Kaubanduse ja käsitöö areng tõi kaasa majanduslike ühingute tekke. Tekkisid gildid -kaupmeeste ja käsitööliste seisuslikud ühendused ja tsunftid - käsitööliste kutseühendused.
Suurkaupmehed moodustasid omaette ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud(tsunftijänesed). Seda reguleeris põhikiri ehk Skraa . Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Arvestades seda, kui palju väidetavalt tsunftijäneseid trahviti ning toetudes selle aja Skraale võib oletada, et kõrgkeskaeg oli väga reegliterohke ajajärk.
Elurütm linnas oli palju kiirem, kui maal ning linnadesse oli kogunenud väga kirev elanikkond. Aadlisuguvõsad rajasid linnadesse enda kindlustatud majad, millega kodanikud ehituse uhkuselt võistlema hakkasid. Tsunftimeistrite majades oli nii nende töökoda kui eluruumid . Linnad piirati müüridega. Kõik inimesed ei mahtunud linnadesse ja siis tuli müürivööndit laiendada ning vaesed elasid väljaspool müüre agulites. Samas ei olnud linnamüüride sisse jääv ala alati täis ehitatud, vaid rikkamatel oli majade juures ka suuri aedu. Kuna vaesemad pidid kaitseta linnamüüridest väljaspool elama, samas kui aristokraadid ja kaupmehed elasid kaitstult linnamüüride sees, siis võib oletada et seisuslik ja majanduslik ebavõrdsus sel ajal erinevate ühiskonnakihtide vahel oli väga suur.
Inimesed puutusid tihedamalt kokku ja abielluti vastastikuse tahte järgi mitte vanemate soovi järgi. Aadlipered aga talitasid vanemate soovi järgi. Laialt levis ka prostitutsioon, sest mehed abiellus vanas eas ning prostitutsioon aitas ära hoida seiklusi abielunaistega.
Vaenutsevad patriitsi ja aadliperekonnad pidasid tihti tänavalahinguid. Selle üheks näiteks on kuulsa inglise kirjaniku W. Shakespeare ’i teos „ Romeo ja Julia“. Vaesus tõi kaasa lihtrahva väljaastumisi. Linnas oli mõttelaad, et olemasolevat raha peab kasvatama. See läks vastuollu ristiusuga. Eriti liigkasuvõtjad, seetõttu andsid rikkad pankurid oma vara enne surma vaestele. Kerjuseid oli vaja, sest neile anti almust, et ise patust vabaneda. Kõrgkeskajal läksid tugevasti vastuollu kristlus ja tegelik elulaad linnas. Inimesed olid küll usklikud, kuid samas levisid pahed, millesse ka kirik hakkas suhtuma leplikumalt.
Linna valitses linnanõukogu ehk raad . Raad oli linna omavalitsus ja kohtu organ. Nõukogu ei olnud valitav, vaid koosnes kõige jõukamatest kodanikest ehk patriitsidest. Maaisandad lootsid linnade kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati lepingutega. Enamasti said linnlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad jäid linna kohtumõistmisele. Senjöör võis linnalt kauplemise eest nõuda tolli ja muid makse, Senjöör kinnitas linnale linnaõiguse. Läänemere maades levis Lübecki õigus. Linnaomanikeks võisid olla maahärrad ehk feodaalid nagu oli kunagi ka Rakvere ja Viljandi omanikeks maahärrad. Osad linnad oli kuningalinnad ehk süseräänid ning vahel võis linn end ka omanikult vabaks osta, siis sai sellest linnvabariik. Omanikelt ostsid end vabaks näiteks Veneetsia ja Genova. Arvan, et raad valitses linna suhteliselt kindlakäeliselt, näiteks linnavõimud andsid välja luksusmääruseid. Määrati ära kes võib kus töötada ja mis riideid kanda ja kui suurt pidu keegi pidada võib piiramise aluseks sai varanduslik tsensus, hiljem seisus.
Linnad arenesid väga kiiresti. Mõisad hakkasid põllusaadusi kasvatama müügiks. Sellega kaasnes spetsialiseerumine . Mõisnikud hakkasid nõudma talupoegadelt raharenti. Talupojad pidid oma saadused ise turule viima ja müüma. Talupojad muutusid liikuvamaks ja rikastusid. Tihti põgenesid nad linnadesse või ostsid end raha eest vabaks. Talupoegadest kõrgkeskajal teame ainult läbi teiste ühiskonnakihtide kirjutiste, mis arvatavasti on eelarvamuslikud, sest talupoegadesse suhtuti põlgusega. Kuna linnas abielluti suhteliselt hilja , siis sõltus linna iive suuresti maalt linna tulevaist uusasukaist. Osa neist sai õpipoisiks ja hiljem isegi tsunfti liikmeks läbi selliameti ja edasi kodanikuseisusesse. Teised aga jäid elu lõpuni vaesuses virelema. Siiski muutus talupoegade seisus natuke vabamaks ning ka talupojad võisid nüüd endale tänu linnadele paremat elu lubada.
Linnal kui kultuurikeskusel oli väga suur roll. Pidustusi pidasid nii gildid kui tsunftid omaette kui ka terve kodanikkond ka üheskoos. Kuigi pidustustel oli tavaliselt ka kiriklik taust, muutusid need sageli rohkem ilmalikeks. Üheks suurimaks pidustuseks oli vastlakarneval, millega tähistati varakevadise paastu algust. Kuna valmistuti paastuks olid need mitmeski vallas ülemeelikud ning ei kattunud kiriku põhimõtetega. Siiski suurel osal näitemängudest oli sügav usuline taust ning need olid valminud Piibli ainetel . Linnakirjandus oli vastupidiselt teatrile ilmalik. Värsivormilised lühilood pilasid erinevaid inimtüüpe ning elukutsete esindajaid. Selleaegse linnakirjanduse heaks näiteks on prantsuse eepos „ Rebaseromaan “. Hinnatumateks uurimisvaldkondadeks olid kõrgkeskajal usuteadus ja filosoofia. Kuna kultuur kõrgkeskaja linnades arenes kiiresti ning segunesid erinevad tavad ja kultuurid, kuna linnadesse tulid elama ka inimesi teistest riikidest ning segunesid erinevad tavad ja kombed, võib märgata seal ka esimesi multikultuursuse märke.
Linnal oli kõrgkeskajal väga tähtis roll. Linnad olid kaubanduskeskused, elukohad ja kultuurikeskused. Kõrgkeskaega võib lugeda tänapäevaste linnade tekke alguseks.