Keskaegne linn (2)

Veel X sajandil oli Lääne-Euroopa
agraarpiirkond, kus linnad paiknesid peamiselt
Vahemere ääres. Need vähesed, mida põhja
pool siiski leidus, kujutasid endast pigem
valitsejade residentde või kaubandusplatse.
Samal ajal moodustasid nad
üleeuroopalise tootmis- ja
kaubandusvõrgu. Naturaalmajanduse
ajajärk Euroopas oli möödas.
Linnade kiire areng sai alguse Vahemere ääres, kus linnad
polnud kunagi päriselt hääbunud. Nii näiteks olid Rooma
ja Marseilles püsinud antiikajast peale arvestatavate
linnakeskustena hoolimata sellest, et nende elanike arv
varakeskajal tohutult langes.
Linna asukoht polnud peamine mitte varasema asula
olemasolu, vaid paiknemine soodsas kauplemiskohas.
Enamik linnu tekkis kas jõesuudme, silla või
koolmekoha juurde, soodsasse sadamapaika või mujale.
Linna arenguks oli vaja ka palju talupoegi, kelle toodang
linlasi toidaks ja kelle hulgast saaks linn täiendust enda
elanikkonnale.
Näiteks paiknesid araabia maadest Kesk- ja Lääne-
Euroopasse viivate traditsiooniliste kaubateede
sõlmpunktis Toscana ja Lombardia, kust meritsi toodud
kaubad sisemaale toimetati. Pariis tekkis Seine'i jõe
koolmekohta, mille ümber juba varakeskajal oli kõrgelt
arenenud põllumajanduspiirkond. Ka Madalmaades, Reini
tasasel suudmealal, kust sai alguse Põhjamerelt lõunasse
viiv kaubatee, paiknes Flandria, mis oli rahvarohke ja
põllumajanduslik piirkond. Põhja ja ida pool, kus metsi
rohkem ja põllumaad vähem, jäi ka linnu märksa
vähemaks.
Linna sisekorraldus
Kogu maa kuulus keskajal maaisandale - olgu selleks
kuningas, suur- või väikefeodaal. Maaisandad üldjuhul
soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt
elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna
vahekord seati paika kindlaks kokkulepetega, mis
sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri
vastu. Nad said õiguse kaubelda ja käsitööd teha ning
vabanesid senjööri kohtumõistmise alt ning allusid linna
kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt
kauplemise eest tolli ja muid makse.
Linn moodustas omavalitsuslik kogukonna. Selle eesotsas oli
linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed
ehk patriisid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa
korporatiivsetesse ühingutesse ja tsunfidesse, kusjuures
valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette
privilegeeritud ühingu suurgildi.
Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa
linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks.
Hiljem on selle kohta hakatud ütlema, et "linnaõhk teeb
vabaks".
Kaubandus
Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli
Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua,kelle rikkus
põhines kauplemisel idamaadega. Peamiseks
kaubaartikliks olid luksuskaubad, sealhulgas siid ja
vürtsid. Põhjamere-äärsed Flandria linnad muutusid
keskajal Euroopa tähtsamateks riidetootjateks. Toorainet ­
nii lina kui ka villa ­ võis hankida kohapealt, kuid üha
enam hakati tooma lambavilla Inglismaalt ja Hispaaniast.
Toodangut müüdi Euroopas ja isegi Bütsantsis ning
araabia maades.
Hansakaubandus
Põhja-Euroopa peamised kaubateed kulgesid Põhjamerel ja
Läänemerel. Peamiseks kaubavahendajaks sai siin XII
sajandil tekkinud Hansa liit. Algul oli see saksa
kaupmeeste ühendus, kuid muutus XIV sajandil
kaubalinnade liiduks. Liidu tähtsaimaks keskuseks sai
Lübeck ja poliitiliseks organikd linnade esindajate
kokkutulek ­ hansapäevad. Seal otsustati sõja ja rahu
küsimusi, lahendati liikmete vahelisi tülisid jne.
Hansakaupmehed toimetasid Lääne-Euroopasse Põhja-
Venemaalt ja Skandinaavia maadest karusnahku, mett ja
vaha, Skandinaaviast veel rauda ja Liivimaalt vilja.
Venemaal kujunesid Hansal väga tihedad suhted
Novgorodiga. Sidemete hõlbustamiseks rajati Novgorodi
Hansa kaubakontor. Lääne-Euroopast Venemaale ja
Põhja-Euroopasse veeti eelkõige luksuskaupu ja Flandria
tekstiiltooteid ja soola.
Pangad
Kaubanduse areng suurendas nõudmist metallraha järele. Varakeskajal
käibinud Frangi hõberaha ja araabia ning Bütsantsi müntide kõrvale
tekkisid nüüd näiteks Firenze floriinid ja Veneetsia tukatid. Müntide
hulk tingis tarviduse erinevaid vääringuid tundvate rahavahetajate
järele. Teisalt oli kaubalaeva varustamiseks ja lasti ostmiseks tarvis
rohkem raha, kui üks kaupmees suutis enamasti välja panna. Isegi
kui kaupmehel oli piisavalt raha, polnud mõistlik seda kõike ühe
laeva peale kulutada. Kaubaretke ebaõnnestumisel tähendaks see
laostumist. Selleks ühendasid mitu kaupmeest jõud ning varustasid
koos ühe kaubaretke. Tekkisid ka ühingud, kus mitmed kaupmehed
koos laevu varustasid.
Aja jooksul spetsialiseerusid mitmed rikkad linnakodanikud
ainult raha laenamisele ja vahetamisele. Kuna kaubaretked
olid ühtaegu riskantsed ja tulusad, siis laenati raha
kaupmeestele kõrge protsendiga. Retke nurjumisel jäi
võlausaldaja kõigest ilma. Õnnestunud kaubaretk aga tõi
nii suurt tulu, et kompenseeris kuhjaga kaupmehe kulud ja
võimaldas võla kõrge protsendiga tagasi maksta.
Linnade välisilme
Sageli püstitasid ümbruskonna aadlisuguvõsad linnadesse oma
kindlustatud majad, millega jõukad linnakodanikud peagi ehituse
uhkuselt võistlema hakkasid. Linnad olid piiratud müüridega,
kaitseks välisvaenlaste vastu või ka oma senjööri võimalike
kallaletungide eest. Linna kasvades tuli ka müürivööndit
laiendada. Sellegipoolest ei mahtunud kogu elanikkond sageli
müüride vahele ära. Vaesemad linlased pidid asuma elama
eeslinnadesse, mis vaenlase rünnaku korral jäid kaitseta ja vahel
ka kaitsjate endi poolt põlema süüdati, et mitte pakkuda
vaenlasele ulualust. Samal ajal ei olnud müüride sisse jääv ala
alati päris tihedalt täis ehitatud: vahel paiknesid seal linnaelanike
puu- ja köögiviljaaedu.
Linna traditsioonid
Linaelanike toit oli maaelanike omast üldjuhul
mitmekesisem, kuid kuna inimesed elasid tihedalt koos,
soodustasid ebasanitaarsed tingimused sagedasti taudide
levikut. Linnad pidid paratamatult hoolitsema hügeeni
eest, selleks rajati avalikke saunu.
Linnas abielluti suhteliselt hilja ning seetõttu oli loomulik
iive tavaliselt negatiivne. Seega sõltus linn maalt tulevaist
uusasukaist. Osa neist sai õpipoisiks ja selliameti tõttu
mõne tsunfti liikmeks ning edasi kodanikuseisusesse.
Teised aga jäid elu lõpuni vaesuses virelema. Palju oli ka
läbisõitvaid kaupmehi, linnast linna liikuvaik
palverändureid ja kerjuseid ning muud võõrast päritolu
rahvast. Kõige selle tõttu sulandusid suuremates linnades
erinevad traditsioonid ja linlased pidid maaelanikest enam
harjuma kõige uue ning tavapäratuga. Ka kirjaoskus oli
linnas märksa levinum kui maal.
Linnaelu muutis suhtumist abiellu. Elanikkonna liikuvuse
tõttu olid traditsioonilised perekonnasidemed siin
paratamatult nõrgemad kui maal ja võõrad vastassoost
inimesed puutusid teineteisega tihedalt kokku. Seetõttu
sõlmiti linlaste abielud senistest rohkem abiellujate endi
vastastikuse sümpaatia, mitte vanemate ettekirjutuse järgi.
Linna aristokraatia ja aadli seas püsisid traditsioonilised
perekonnapeade kokkuleppel sõlmitud abielud, kus juba
küpses eas mees kosis sageli vaevalt murdeikka jõudnud
tüdrukut. Jõukas pered piirasid ka oma tütarde
liikumisvabadust, et vältida kokkupuuteid võõraste
meestega.
Samal ajal levis linnades laiadaselt prostitutsioon, millese ka
kirik ja linnavõimud hakkasid järk-järgult leplikumalt
suhtuma. Kuna mehed abiellusid suhteliselt hilja, kui oldi
hankinud ühiskondliku positsiooni ja varanduse, et pere
toita, siis nähti prostitutsioonis vallaliste meeste jaoks
tarviklikku nähtust, mis aitab hoiduda seiklustest korralike
tüdrukute ja abielunaistega ning kaitseb seega ühiskonna
moraali.
Linnaelu oli kirev ka pidustuste poolest. Neid pidasid nii gildid
kui ka tsunftid omaette kui ka terve kodanikkond üheskoos.
Pidustustel oli tavaliselt kiriklik taust, kuid sageli kasvasid
need kiriklikest raamidest välja. Tõenäoliselt kõige
silmapaistvam üritus keskaegses linna oli varakevadise
paastu algust tähistav vastlakarneval. Siis püüti võimalikult
palju süüa, ei koguda rammu 40-päevaseks kurnavaks
paastuks. Iga gild või tsunft osles karnevalil tavaliselt
omaette üksusena, gildi- või tsunftivanemate juhatusel.kuna
paastu ajal oli suguelu keelatud, siis olid vastlad ülemeelikud
selleski vallas: rongkäigus kanti vahel frivoolseid maske ja
lauldi siivutuid laule. Peaaegu alati kuulusid vastlate kavva
ka koomilised näitemängud, mida etendati turuplatsidel,
gildihoonetes, kõrtsides või läbi linna veerevatel vankritel.
Osal näitemängudel oli ka sügavam usuline taust. Kirikutes
etendati jumalateenistusega seonduvaid näitemänge, näiteks
Piibli tekste illustreerivaid pantomiime. Aja jooksul kasvasid
etendused sedavõrd, et neid hakati mängima kirikuesistel
platsidel. Algselt Piiblist võetud teemad muutusid üha
ilmalikumaks, kaotamata siiski lõplikult seost pühakirjaga.
Sellistest näitemängudest ehk müsteerumidest kõige vanema ja
pikka aega levinum "Aadama mäng" kujutas üht ristiusu
seisukohalt olulisimat Vana Testamendi lugu ­ Aadama ja Eeva
pattulangemist.
Linnakirjanduses domineerisid vastupidiselt teatrile
ilmalikud motiivid. Värsivormilised lühilood ­ fabliood ­
pilasid erinevaid inimtüüpe ja eri ühiskonnakihtide ning
elukutsete esindajaid. Sama laadi oli linnakirjanduse
kuulsaim teo ­ anonüümne prantuses eepos
"Rebaseromaan".