keskaegse linna elu-olu (0)

Jõgeva Ühisgümnaasium

Keskaegse linna elu-olu
Referaat
Nimi:
Klass:
Juhendaja:
03.10.2011
Sisukord

Jõgeva Ühisgümnaasium 1
Sissejuhatus 3
Linnade tekkimine 4
Elu keskaegses linnas 6
Kaubandus ja käsitöö 7
Keskaegsete Eesti linnade elu-olu 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Linnade tekkimine 4
Elu keskaegses linnas 6
Kaubandus ja käsitöö 7
Keskaegsete Eesti linnade elu-olu 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Valisin teema „Keskaegse linna elu-olu“, sest tahtsin saada rohkem teada keskaegsetest linnadest. Uurin kaubavahetusest keskajal, kuidas toimis käsitöö, kuidas tekkisid keskaegsed linnad ning elust keskaegses linnas. Tahan teada saada, milline nägi välja linnakodaniku kodu, kui palju erinesid keskaegsed linnad tänapäevastest linnadest ning miline oli keskaegse Eesti linna elu-olu.

Linnade tekkimine

Kui barbarid Rooma riigi hävitasid kadusid ka vanaaja linnad. Vaid Vahemere ääres jäid mitmed linnad püsima, kuid neid polnud võimalik võrrelda vanaaja suurte linnadega. Feodaalne killustatus ja vaid oma vajadusi rahuldav algeline tootmine ei soodustanud ka kaubavahetust (Kõiv, Raudkivi 1996: 72).
IX sajandil hakkas Euroopa muutuma . Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpus toimunud majandusolude paranemine. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Käsitööliste valmistatud esemed olid talupoja tehtud esemetest ilusamad ning vastupidavamad. Elavnes kaubavahetus ning kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed (Kõiv, Raudkivi 1996: 72-73).
Käsitöölistel ja kaupmeestel oli feodaali võimu all elamine kulukas, palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides. Käsitöölised ning kaupmehed hakkasid elamiseks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linnad kasvasid järk-järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale, kloostrile või piiskopile kuulunud linnuse naabruses paiknevad asulad. XIII sajandil hakkasid aga maaisandad ka ise uusi linnu rajama. Keskaegset linna eristas maa-asulast see, et linn oli kaitstud linnaõigusega. Alles siis kui linnaks pürgiv asula oli endale selle õiguse saanud, võis rääkida linnast. Linnaõiguses kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest (Kõiv, Raudkivi 1996: 73).
Kaupmeeste ja käsitööliste kihi tekkimine ning nende tähtsuse kasv murendasid käibelolnud arusaama ühiskonnast. Peagi tõusid linlased vaimulike ja aadlike ehk esimese ja teise seisuse kõrvale kolmandaks seisuseks. Linnaelanike jõukuse kasvades suurenes nende eneseteadvus ja püüe iseseisvusele. Vaimulikkude arvates oli kaupmeeste poolt kasumi tagaajamine hingele hukatuslik. Ilmaliku feodaalid kartsid aga võimu kaotada. Vastuoludest linnade ja feodaalide vahel puhkes sageli isegi relvastatud võitlus ning nende tulemus sõltusid linnade majanduslikust tugevusest. Mõned linnad suutsid enda vabadused välja osta, teiste edukuste pandiks oli aga oskus leida liitlasi. Itaalia suured kaubalinnad Genova , Firenze , Veneetsia ja mitmed teised vabanesid senjööri eestkoste alt juba XI-XIII sajandil. Enamikul linnadel õnnestus maaisandailt vaid teatud järelandmisi või privileege välja kaubelda (Kõiv, Raudkivi 1996: 73-74).
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, mis elanike arvu poolet andsid isegi tänapäeva linnade mõõdu välja. Veneetsias ja Firenzes oli näiteks 120 000, Pariisis 80 000 elanikku. Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Näiteks Saksa- Rooma keisririigis oli üle 200 linna vaid 2000-10 000 elanikuga (Kõiv, Raudkivi 1996: 75).

Elu keskaegses linnas

Linna südameks oli turuplats , kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Seal müüdi käsitöökaupu, peeti pidustusi ja viidi täide kohtuotsuseid. Enamasti laienes keskaegne linn mitmes järgus. Turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone - raekoda . Sinna kuulusid jõukad linnakodanikud, enamasti olid nendeks kaupmehed. Linna ümbritses linnamüür, mida pidevalt kõrgendati ja muudeti tugevamaks, samas ka ehitati pikemaks. Linnamüür pidi linna vaenlaste eest kaitsma. Majad asusid lähestikku ja tavaliselt olid need puust, ka tänavad olid kitsad ning seetõttu levisid tulekahjud kiiresti. Tulekahjude vältimiseks hakati maju ehitama kivist ja iga pere kohustuseks oli hoida majas pang täis vett ning ehitati ka tornid, mis kontrollisid, ega kuskil ei põle ning kui kuskil tossu nähti, saadeti kogu linn appi. Kõik, mis majapidamisest üle jäi, solk ja praht , visati tänavale (Kõiv, Raudkivi 1996: 76-77).
Tavaliselt olid majad 2-3 kordsed . Esimesel korrusel asus töökoda, teisel olid eluruumid ja kolmandal korrusel oli panipaik või ladu. Korruste jaotus oli selline, sest paljud inimesed olid käsitöölised ning töötati ja elati ühes majas. Majast puudus kõik, mis tundub praegu hädavajalik: kraanivesi, keskküte, elektrivalgustus jms., diivanist ja televiisorist pole mõtet rääkidagi. Mööbli rohkus ja iludus sõltus peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset - söögilaud ning voodi. Riideid hoiti kirstus. Magama mindi siis, kui väljas läks pimedaks , kui külalised olid, siis polnud midagi imelikku, kui omad ja võõrad ühes voodis magasid. Söögikombed olid hoopis teistsugused kui tänapäeval, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse (Kõiv, Raudkivi 1996: 77,79).
Igas linnas oli neidki , kes ise endaga toime ei tulnud, nagu kerjused, vaesed ja haiged. Linn pidi ka nende eest hoolt kandma. Eriti raskeks muutus olukord siis, kui linnas levis mõni nakkushaigus . Haigete eest hooolitseti hospidalides. Niisugused hoolekandeasutused elasid tavaliselt annetustest, kuid neil võis olla ka oma sissetulekuallikas, näiteks maavaldus (Kõiv, Raudkivi 1996: 77-78).

Kaubandus ja käsitöö

Rooma riigi lagunemine oli kaasa oli kaasa toonud kaubanduse allakäigu Vahemerel. Alles XI sajandil alanud ristisõjad Pühale maale andsid kaubandusele Vahemerl taas uue hoo. Kaubavahetuses Egiptuse, Süüria ja Väike-Aasiaga haarasid juhtpositsiooni enda kätte Itaalia linnad. Itaalias tõusid kiiresti juhtivale kohale Veneetsia ja Genova. Peagi hakkasid Itaalia linnadega konkureerima Marseille ja Barcelona. Idamaised kaubad liikusid kaupmeeste vahendusel edasi Lääne- ja Kesk-Euroopasse. XII-XIII sajandil oli kaks peamist sisemaa kaubateed. XIV sajandil seoses meresõidu arenguga hakkasid Vahemere-äärsed linnad pidama otseühendust nii Madalmaade kui ka Inglismaaga (Kõiv, Raudkivi 1996: 80).
XII sajandil elavnes kaubavahetus kogu Euroopas. Suure tähtsuse omandas hansakaubandus . Kaugkaubandusega tegelemine oli üsna keeruline ettevõtmine ning vajas paljude kaupmeeste ühist tegutsemist . Saksa kaupmehed oli tuntud nii Inglismaal, Madalmaades kui ka Norras. Ometi jäi neile Läänemeri kuni 1159. aastani suletuks, mil taasrajati Lübecki linn. Lübeck jäi kuni keskaja lõpuni Läänemere tähtsaimaks kaubanduskeskuseks. XVI sajandil kujunes sellest kaupmeeste organisatsioonist välja hansalinnade liit ehk Hansa Liit. Hansalased olid valmis oma kaubandushuvide eest isegi sõdu pidama. Mõjukate hansalinnade hulka kuulusid ka Riia, Tallinn ja Tartu (Kõiv, Raudkivi 1996: 80-81).
Käsitöö eraldumine põllumajandusest oli keskaja ühiskonna arengu üks olulisi saavutusi. Linna käsitöölised koondusid erialade järgi ametitesse ehk tsunfidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärus ehk skraa . Rangelt jälgiti, et tsunfti koondunud käsitööliste kõrval ei tegutseks neid, kes sinna ei kuulunud. Keskaegsetel tsunftidel oli käsitööliste elus täita mitu ülesannet. Tee õpipoisist meistrini oli pikk ja keeruline. Kandidaat pidi olema sündinud kristlikust abielust . Õpiaeg kestis kuni kümme aastat, algust tehti väga noorelt. Nooruk pidi alustama lihtsate töödega, olles kõigepealt selli ja meistri käsualune. Kui õpipoisi aeg sai otsa algasid rännuaastad. Oskuste omandamiseks käidi õppimas mitme meistri juures. Kui sell oli piisavalt õppinud, tuli tal valmistada šedööver. Tsunftikord , mis oma tekkeajal aitas käsitööoskustel täiustuda, hakkas pikkamööda oma rangete reeglitega selle arengut takistama (Kõiv, Raudkivi 1996: 81-82).

Keskaegsete Eesti linnade elu-olu

Jüriöö ülestõus ning sellele järgnenud repressioonid ja „must surm“ vähendasid Eesti elanike arvu 14. sajandi keskpaigaks umbes 100 000 inimeseni. Tänu rahulikumatele aegadele kasvas Eesti rahvaarv 16. sajandi keskpaigaks ligi 300 000 inimeseni. Linnadest olid suuremad Tallinn, mile elanike arv küündis 15. sajandil 7000-8000 inimeseni ja Tartu 5000-6000 elanikuga. Euroopa suurlinnadega võrreldes polnud seda just palju. Näiteks Rootsis ja Soomes polnud sellal ühtegi nii suurt linna. Stockholm oli Tallinnaga võrreldes vaid linnake, Helsingit polnud aga veel olemaski. Helsingi asutati alles aastal 1550 kalurikülade ühendamise teel, et idakaubanduses Tallinnale konkurentsi pakkuda ja järgmise paarisaja aasta vältel näis see katse ebaõnnestuvat. Soome tähtsaimaks linnaks oli keskajal Turu. Ülejäänud Eesti linnade elanike arv oli umbes tuhat (Adamson, Valdmaa 1999: 46).
Linna valitses raad . Näiteks Tallinna raad koosnes algul 24 liikmest, kellest pooled valitsesid ühel, pooled järgmisel aastal. Hiljem kujunes rae suuruseks 14 eluaegset liiget, lisaks neli bürgermeistrit ja linnasündik seadusetundjana. Rae võimu piiras üsna veidi vaid maaisandat esindav linnafoogt . Linnade elanikkond koosnes kaupmeestest, käsitöölistest ja arvukast kodanikuõigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast. Linnade sanitaartne seisund oli jäle: solk heideti otse tänavale ning näiteks Tallinna kaevudesse tuli vesi maa-aluseid torujuhtmeid pidi linna vallikraavist, mille ääres karjatati linna karja ja kuhu voolasid linna heitveed. Sageli ründasid linnu taudid. Suremus linnades oli suur ja uute elanike pideva lisandumiseta poleks nad saanud püsida. Talupoegi omakorda tõmbas linna kõrgem elutase. Keskajal kehtis tava, et linnaõhk teeb vabaks ning neid talupoegi, kes suutsid end aasta ja ühe päeva linnas varjata, ei tohtinud mõisnikud tagasi nõuda. See mürgitas linnade ja vasallide suhteid, viies vahel teravate tülide ja isegi verevalamiseni. Välismaa kaupmehi meelitas Tallinnasse asuma püsivalt soodne kaubanduskonjunktuur. Alamrahvas töötas linnas teenjate, lihttööliste, voorimeeste, mündrikena. Ajapikku tõusis mõnigi neist käsitööliste või kaupmeeste sekka, läks uues seisusekeskkonnas üle saksa keelele ja saksastus. Eesti linnades räägitud alamsaksa keel erines oluliselt Põhja-Saksamaal räägitust, sisaldades ohtralt eesti sõnu. Saksa keel omakorda mõjutas nii tollal kui hilisematel sajanditel eesti keele arengut (Adamson, Valdmaa 1999: 47-48).

Kokkuvõte

Sain teada, et varaksekaja lõpul toimunud majandusolude paranemine avaldas olulist mõju linnade tekkimisele. Keskaegsed linnad erinesid tänapäevastest linnadest väga palju. Linnad olid keskajal väikemad ning linnades oli vähem rahvast kui tänapäeval. Ka Eestis elas vähem rahvast ja linnad olid väiksemad.

Kasutatud kirjandus

Mait Kõiv, Priit Raudkivi 1996. Keskaeg . Avita.
Andres Adamson, Sulev Valdmaa 1999. Eesti ajalugu. Koolibri.