Katoliiklus (0)

Sissejuhstus

Katoliiklus on kristluse kõige levinuim usutunnistus. Katoliku kiriku pea on paavst , Rooma piiskop, kellel on tegelikult piiramatu võim. Katoliiklastele ja katoliiklusele on iseloomulik pühakute ja Neitsi Maarja austamine. Katoliiklus käsitleb seitset sakramenti üleloomulike õndsakstegevate tavadena. Katoliiklus on peamiseks usuks järgmistes Euroopa riikides:Leedu, Poola, Tsehhi , Slovakkia, Austria, Ungari, Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania , Põhja- Iirimaa , Šveits, Lõuna-Saksamaa, Sloveenia.
Katoliikluse alla kuuluvad: aktseptandid, appellandid, böömi vennad, hussiidid , integralism, jansenistid, kariklased, määri vennad, taboriidid , tšehhi vennad, valdeslased, vana katoliiklus.
Maailmas on umbes 1 miljard katoliikliku usku usklikku.
Katoliiklus
Vennastekoguduse tegevusega ei jõudnud kristlus mõistagi mitte esimest korda eesti maarahva vaimuilma. Esimesed ristiusu mõjud saabusid Eestimaale nii kauba- kui sõjateid pidi niihästi idast kui läänest juba enne kristluse jagunemist Lääne- ja Idakirikuks 1054 . aastal. Alates 13. sajandi algusest asus Läänemeremaadesse suunatud mõõgamisjonit juhtima katoliku kirik koos erinevate rüütliordudega.
Katoliiklus püsis Eestis ainuvalitseva konfessiooni staatuses kuni reformatsiooni saabumiseni 16. sajandi alguses. Huvi marginaalseks taandunud katoliku kiriku pärandi ja traditsiooni vastu taastekkis eesti haritlaste ja kunstiinimeste seas 1970.–1980. aastatel. Osalt võib seda huvi seostada vanamuusika ja teiste keskaja kultuuriilmingute uusharrastamise levimisega samal ajal. Tänapäeval tegutseb Eestis kaheksa katoliku kiriku kogudust, seitse ordut ja Opus Dei. Samuti kuulub Rooma-Katoliku Kiriku Apostellikku Administratuuri alluvusse Ukraina Kreeka-Kartoliku Kiriku Kolmekäelise Jumalaema Kogudus Tallinnas.

  Katoliku kirik läbi aastasadade

Jaan Tepp, teoloog
Suured Peetruse katedraali vaskväravad on tänaseks paavst Johannes- Paulus II poolt kinni lükatud. Kristuse sünnipäev ja Püha Aasta selleks korraks läbi saanud. Aasta, mida pühitsetakse iga 33 aasta tagant ja märgib Kristuse iga, on katoliiklaste jaoks alati erilise tähtsusega.
Uks, mida iga 33 aasta tagant jõulude ajal avatakse ja kolmekuninga päeval taas suletakse, sümboliseerib Kristust ennast - "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: Mina olen uks lammaste jaoks" (Joh. 10:7).
Veel 33 aastat tagasi enne järjekordset avamist, kattis kuulsat vaskust tellisemüür ja krohvitud sein, mille paavst isiklikult suure haamriga avamistseremoonial purustas, nii nagu paljudel sajanditel enne seda. Sulgemistseremoonial asetas ta samuti esimesed kivid ja mördi ning jättis müüri sisse kuldmünte. See on traditsioon. Kuid vaid üks traditsioon paljudest, mille poolest katoliiklus kuulus on ja mis paelub siiani miljardit usklikku üle kogu maailma.
Kirev ja rikas ajalugu
Katoliikluse ajalugu on kirev ja rikas. Kirev oma emotsionaalsuse, rikas ajaloo ja sügav kultuuripärandi poolest. Kuid nii nagu ajalugu ikka, on kirikuriigilgi omad tumedad leheküljed täis võimuvõitlust ja totalitaarsust. Kuid ajalugu on elavate ajalugu, mitte surnute oma. Elavad aga need, kellel pole võõras emotsionaalsus ja kes tunnetavad ajaloo pulssi oma sõrmede all. Ka Kristusele oli omane nii armastus kui viha, nii põlgus kui aukartus . Emotsionaalsusest kuivaks nõristamata ajalugu, olgu selleks siis kasvõi kirikuriigi ajalugu, on alati põnevam kui steriilsuseni utreeritud doktriin , mis ei salli vasturääkimist.
Kirikuriik , kui me Vatikani niiviisi märgistada saame, on oma seinte vahel näinud diplomaatilisi tippkohtumisi, kiriklikke suursündmusi, Euroopa jagamist, palvevagadust ja pingelisi paavstivalimisi. Tänaseks on traditsiooni järgi paavstide nimekirjas ei rohkem ega vähem kui 264 kirikuvürsti, arvestamata mitmeid valepaavste investituuritülide, Avignoni vangipõlve ja muude segaste perioodide aegu. Nimekiri mille alustab S. Pietro di Bethsaida in Galilea, lõpetab täna Johannes-Paulus II. Ja just see nimekirja viimane mees, meie oma kaasaegne, on muutnud kahe tuhande aasta vanust kirikut rohkem kui nii mõnigi tema eelkäija. Loodan, et see ei ole ajaloofilosoofiline lühinägelikkus.
Nii mõnigi küsib täna, et milline aeg kirikuajaloos on olnud kõige olulisem. See küsimus pole sugugi lihtne, sest vastates peame olema eelkõige kiretud ajaloolased ja vähem emotsionaalsed usuvennad. Sellele on tõesti keeruline vastata kuna periood, mis tõi meieni skolastilise filosoofia, tõi meieni ka ristisõdade koledused , Gregooriuse koraali tekkega koos tunneb ajalugu arianismi julma väljajuurimist ja Peetruse katedraali nauditavad rikkused tulid koos Tetzeli liialdustega indulgentside tõlgendusel. Mida suurem oli kirikuriik, seda suuremad olid tema ihu rebestavad vastuolud. Mida suurem tema võim, seda vastuolulisemad olid selle võimu säilitamise meetodid.
Diplomaatiline töö
Kirikuriigi puhtaim ja ehk õnnelikum periood algas alles peale Itaalia iseseisvumist ja sellega seoses Vatikani ilmalike kohustuste minetamisega. Kirikuriik sai pöörata enam tähelepanu oma sisemisele kasvamisele, vaimuliku pärandi korrastamisele ja traditsioonide jätkamisele. Olulist rolli on kaasaegne Vatikan mänginud täna diplomaatilisel areenil. Teise Maailmasõja ajal jooksis valge joon üle Peetruse platsi, kus ühel pool joont laiutasid natsid ja teisel pool toimus vaikne, kuid intensiivne diplomaatiline töö liitlaste ja vastupanuliikujatega. Ei ühtegi müürikivi laotud Peetruse platsile, kuid üle joone astumine võis tähendada surma. Pius IX on süüdistatud koostöös natsidega, kuid see seisnes vaid avalikus vaikimises, mida võrreldi hukkamõistuga. Selle varjus aga toimus tihe töö.
Nõukogude okupatsiooni algusel Baltikumist lahkunud nuntsius Arata moodustas Vatikanis koheselt kommunismi kuritegude uurimise erikomisjoni mille väärtuslik ajalooline materjal on seniseni arhiivides kinni. Vatikani diplomaatia varasemat ajalugu silmas pidades ei saa märkimata jätta Poola Solidaarsuse liikumise toetamist ja finantseerimist USA rahadega, mis viis kommunismi sisulise lagunemiseni Kesk- ja Ida-Euroopas. Samuti Ida-Timor, Baltimaade iseseisvuse toetamine, vastuseis sandinistidele Ladina-Ameerikas. Varasemast ajast on palju teisigi huvitavaid seiku, mida oleks kasulik arhiivides töötades välja tuua.
Kaasaegne Vatikan on tänaseni säilitanud oma poliitilise angaž eerituse ja diplomaatilise mõjukuse. Märkigu seda vaid fakt, et 174 riigi diplomaadist on Euroopa Liidu liikmesriikide omi 12, suurriikidest veel USA, Kanada , Austraalia, Poola, Ukraina, Venemaa pluss ÜRO ja praktiliselt enamus Ladina-Ameerika ja Aafrika riikidest. Vatikani diplomaatiline olulisus ei seisne mitte niivõrd kuurias ja selle tegemistes, kuivõrd kogu akrediteeritud diplomaatilise korpuse omavahelises informatsioonivahetuses. See on nagu pidev pulbitsev postijaam miljardite informatsioonibittidega.
Kuid miljardile katoliiklasele üle kogu maailma pole ehk see poliitiline dimensioon niivõrd olulinegi. Neile on tähtis traditsioonide püsimine ja religioosse dimensiooni inimeselähedus. Katoliiklust samastatakse ladinliku kultuuridimensiooniga ja selle liikmetena võetakse kuulumist katoliku kirikusse iseenesestmõistetavana. Sekulaarne maailm on küll tekitanud teravat vastuseisu perepoliitika jäikusele ja vaimulike abielutusele, kuid protestides teatakse, et see jääbki protestiks. Sisemiselt ollakse ka liberaalse suhtumise juures moraalinormidesse nende samade normide üle uhked . Selles nähakse inimlikku kasvamis - ja täiustumisruumi.
Katoliiklus Eestis
Eestimaa katoliiklust on meie head ajaloolased täna tublisti valgustanud. Uurimustöid on tehtud eelmise aastatuhande vahetuse Gotlandi misjonäridest Fulcost ja Nicolausest, uuritud on Saksa ordu geopoliitilist jõhkrat tegutsemist ja lugeda on saadud Padise kloostri hävitamise lugusid , oleme kuulnud Tartu ülikooli juures tegutsenud jesuiitide kolleegiumist ja hilisemast ajast piiskop Proffitlichi ning Aleksander Kurtna traagilisest saatusest. Viimase kahekümnendi katoliiklus Eestimaal, mille renessanss algas Hortus Musicuse tegevuse, eesti soost vaimuliku Rein Õunapuu määramisega ametisse, paavsti visiidi ja kultuurilise aktiivsuse tõusuga, on omaette tõsisemat reflekteerimist vääriv periood. Täna on Eestis 7 kogudust, 7 ordut ja üle 3000 katoliiklase. Pisike arv miljardiga võrreldes, kuid ühenduse kogemus ladinliku kultuurisfääri, katoliikliku usutraditsiooni ja Vatikani kirikuriigiga muudab nad kindlasti kogemuse võrra erilisemateks.
«Iga katoliku kiriku kardinal , peapiiskop ja piiskop annab paavstile truudusevande, milles on ka järgmised sõnad: «Väärusulisi, kirikust lahkulööjaid ja meie isandale (paavstile) või tema eespool nimetatud järglastele vastuhakkajaid kiusan ma taga kõigest väest ja töötan nende vastu.» 398
Jumalariigi nähtav kehastus Maa peal. Kirikupea on Rooma piiskop ehk paavst, keda peetakse Kristuse maapealseks asemikuks, kes on ilmeksimatu ametlikes seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku ning on Vatikani linnriigi pea. Katoliku Kiriku kõrgeim organ on kirikukogu , kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma kuuria, mille arvukaid ametkondi juhivad kardinalid . Paavsti surma korral valib kardinalide kolleegium uue kirikupea, kelleks võib olla iga meessoost isik. Oma pühitsemisvõimu annab Katoliku Kirik ametisse pühitsemise kaudu edasi preestriseisuse liikmeile, kes on inimese ja Jumala vahendajad. Vaimulikule ladina riituses on normiks tsölibaat. Kiriku haldusliku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond , mida haldab piiskop. Peale jumalateenistuse põhivormi missa korraldatakse vespreid, vigiile, protsessioone, palverännakuid jm., usutalitusi peetakse pidulikult, kasutades mitmesugust sümboolikat (näiteks žeste, liturgilisi värve ja vaimuliku riietust, pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit); kiriku ainsaks ameti- ja liturgiakeeleks oli aastani 1965 ladina keel. Rooma Katoliku Kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud e. munklus . Munklus on abielust loobunute erakute ja "vaimsele elule" pühendunud isikute eluviis. Neid nimetatakse kristluses munkadeks ja nunnadeks, nad on andnud vastava tõotuse ning on seeläbi saanud vaimuliku ordu liikmeteks (orduvennad või -õed).

• 
  
  • munk – ilmalikust elust eemaldunud pühendunu (meessoost)
    
  • nunn – ilmalikust elust eemaldunud pühendunu (naissoost)
    

Roomakatoliku kirik Eestis on katoliku kiriku, ülemaailmse, Rooma paavsti juhtimisel tegutseva maailma suurima usuorganisatsiooni Eesti alal tegutsev haru, mille ametlik nimetus on Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis.

Sisukord

[peida]

• 1 Ajalugu
  
• 2 Kaasaeg
  
  • 2.1 Ordud ja kongregatsioonid
    
  • 2.2 Eesti apostlikud administraatorid
    
• 3 Vaata ka
  
• 4 Viited
  

[redigeeri] Ajalugu

on üle 800 aasta vana. Eestis algas katoliikluse ajalugu juba enne maa vallutamist 13. sajandi alguses, kui siia tulid tsistertslased . Katoliikluse õitsenguks Eesti alal tuleb aga lugeda keskaega. 16. sajandi algul toimunud reformatsiooni jooksul muutus valdavaks protestantism, vastureformatsiooni viidi läbi Poolale kuulunud Eesti aladel. Nende minemisel Rootsi võimu alla katoliiklus Eestist keelustati - arvatavasti olid katoliiklased vaid üksikud Poola või Leedu aadlisuguvõsade esindajad või juhuslikud sisserändajad. Kogudusi, piiskoppe ega preestreid ei olnud, kloostrid olid Rootsi võimu ajal hävitatud.
Katoliku kiriku taastamine Eestis algas 19. sajandil. Sajandi lõpul kujunesid kogudused Tallinnasse ja Tartusse , liikmed olid peamiselt poolakad ja leedulased . Ehitati Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik Tallinnasse ja Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik Tartusse. Neist esimene on praegu ka piiskopliku kiriku staatuses.
1. novembril 1924 lahutati katoliku kirik Eestis Riia peapiiskopkonnast ja Eesti alal moodustati omaette apostellik administratuur. Esimeseks apostellikuks administraatoriks nimetati Püha Tooli diplomaatiline esindaja - nuntsius - asukohaga Tallinnas.
1930. aastal saabus Eestisse preester Eduard Profittlich SJ, aasta hiljem nimetati ta apostellikuks administraatoriks. 1936. aasta 27. detsembril pühitseti Profittlich piiskopiks - tegu oli esimese katoliikliku piiskopiks pühitsemisega Eestis pärast ligi viiesaja-aastast vaheaega.
Katoliku kirik kannatas Eestis ka rängalt ka stalinistlike repressioonide all - teiste seas suri 1942. aastal vangistuses ka piiskop Profittlich.

[redigeeri] Kaasaeg

Katoliku kirik Eestis on tänapäeval väike, kuid kasvav organisatsioon . Ajavahemikus 1999-2002 kasvas kiriku liikmeskond algselt 3500 liikmelt 5745 liikmeni. Hinnanguliselt on 2006. aastal Eestis ligi 6000 katoliiklast, moodustades nõnda 0,4% Eesti elanikkonnast. Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kuus diötseesipreestrit ja kaheksa ordupreestrit. Lisaks elab Eestis 15 nunna. Koguduste kõrval tegutseb Pirita klooster , üksikute liikmetega on esindatud mitmed teised ordud.
Katoliiklikud preestrid Eestis on praegu enamuses lõunaameeriklased või poolakad, nunnad pärinevad enamikus Indiast. Sellele vaatamata moodustavad eestlased suurima grupi koguduseliikmetest, suuruselt järgmised rühmad on poolakad, ukrainlased ja leedulased.
Eestis ei ole moodustatud oma diötseesi, küll aga on taas ametis piiskop: Opus Dei liige Philippe Jourdan (apostlik administraator alates 1. aprillist 2005, pühitseti sama aasta 10. septembril Oleviste kirikus toimunud tseremoonial piiskopiks).
Katoliiklus (katoliiklased)
Levinuim vool, omistab suuremat tähtsust pühale pärimusele, pühakute (eriti Maarja) ja reliikviate kultus . Inimeste õndsakssaamise eeldus on nende aktiivne tegutsemine. Rooma katoliku kirik aksepteerib Vana ja Uue Testamendi kuutkümmend kuut raamatut ja apokrüüfe kui Jumalast inspireeritud sõna. Kiriku traditsiooni peetakse sama autoriteetseks kui pühakirja.
Kirik on tsentraliseeritud ja hierarhiline. Lääne e. roomakatoliku kirik 1054.a .
Kuna usutakse, et (Jeesuse) lunastavat toimet saab ka kirik, on seal käimine hädavajalik.

• integralism - kaitseb traditsioonilist katoliiklust, soovib endiselt sekkuda ühiskonnaellu.
  
• avatud katoliiklus - püüab tasandada kiriku õpetuse ning teaduse ja ühiskonna arengu vastuolu
  

Katoliiklus väidab, et Püha Vaim väljub Jumal-pojast ( Jeesus Kristusest)
Seitse sakramenti (mille läbi usutakse end lunastavat kõik eelnevad patud) - ristimine , armulaud , piht, abielu, konfirmatsioon, ordinatsioon, viimne võidmine.

• (hussiidid)
  Jan Husi pooldajad , katoliku kiriku vastased. Katoliku kirikust hakati eemalduma 1410 a. paiku. Eristavaks nõudeks oli - anda ilmikuile armulaual veini (varem said seda vaid usuteenrid).
  

Nõuti kiriku varade sekulariseerimist, rõhutati jõu kasutamise õigust usus silmakirjalike ülemuste vastu. 1X14 a. jagunes kaheks Mõõdukad = kariklased, radikaalsed = taboriidid..

• Böömi vennad e. tðehhi vennad e. määri vennad.
  Hussiitidest lähtunud usuline liikumine, u. 1457. Hiljem kuulsid sellesse ka taboriidid, valdeslased ja utrakvistid. Hülgasid katoliku rituaali, levitasid algkristlikku lihtsust ja valju kõlblust. Hiljem edendasid haridust. Põgenesid tagakiusamise eest naabermaadesse. Rajanes P.Chelèicky õpetusel.
  
• Kariklus (?), (kariklased), ka kalikstiinid, utrakvistid
  Mõõdukad hussiidid. Tuginesid keskklassile, nõudsid odavamat kirikut, veini andmist armulaual mitte ainult vaimulikele, vaid ka ilmikutele. (Ketserluse kergem vorm?)
  
• (taboriidid)
  
• (valdeslased)
  
• (jansenistid)
  

Prantsuse ja Madalmaade katoliku kiriku pooldajad. Nimi teoloog C.Janseniuse (1585-1638) järgi. Taunisid jesuiitide moraali, rõhutasid (Augustinusest lähtudes) ainult Jumala armu läbi saadavat lunastust, uskusid ( saatuse ) ettemääratusse. Tegutsesid Pariisi lähedal Port-Royali kloostris mis suleti paavsti poolt 1709 a. Appellandid rändasid neile avaldatud surve tõttu Madalmaadele ja rajasid oma kiriku, aktseptandid loobusid oma vaadetest.
Katoliiklus, suurim kristlik denominatsioon , hõlmab neid kristlasi, kes tunnistavad paavsti kõrgeimat autoriteeti. Suurem osa katoliiklasi kuulub rooma ehk ladina riitusse, mis on Lääne kirikus domineeriv riitus . Viiest peamisest idariitusest on suurim bütsantsi riitus; sellesse kuuluvad mitmed erineva etnilise päritoluga katoliiklikud kogukonnad . Mõiste riitus osutab liturgilise jumalateenistuse vormidele ja reeglitele ning mitmetele rikkalikele teoloogiliste, vaimulike ja distsipliini pärimustele Ida ja Lääne kirikutes. Need erinevad riitused on kujunenud ajaloo keerdkäikudes, kui kirik kohandus erinevates kultuurides.
KES KUULUVAD KATOLIKU KIRIKUSSE? [KKK 836-837]
     Jumal kutsub kõiki inimesi Jumala rahva üleilmsesse ühtsusse. Erineval moel kuuluvad või on kutsutud sellesse ühtsusse katoliiklastest usklikud, teised kristlased ning kõik inimesed ­- keda Jumala arm kutsub pääsemisele.
[Katoliiklased] on inimesed, kes, omades Kristuse Vaimu, võtavad tervikuna vastu kiriku korralduse ning kõik kirikule antud õndsusvahendeid, ning kes tänu ühendusele tema nähtava struktuuriga on ühendatud Kristusega, kes valitseb kirikut ülemkarjase ja piiskoppide kaudu. See ühendamine saab teoks tänu usu tunnistamise, sakramentide, kirikliku valitsemise ning osadusesidemetele ( Dogmaatiline konstitutsioon kirikust, 14).
     Ent katoliku kirikusse kuulumine iseenesest ei taga pääsemist. Inimene peab elama armastavat, Kristuse-sarnast elu, et ta oleks kiriku liige südames ja vaimus ning mitte üksnes ihulikult.
MILLINE ON IDA-ÕIGEUSU KIRIKUTE SUHE ROOMA-KATOLIKU KIRIKUGA ? [KKK 838]
     Katoliku kirik austab ida-õigeusu kirikuid. Mõnedele erinevustele vaatamata tunnistavad ida-õigeusu kirikud kõiki põhilisi uskumusi ja pärimusi, mis olid kujunenud rooma-katoliku kirikus kuni eraldumiseni 1054. aastal. Nad pühitsevad kõiki sakramente ning neil on õiguspärane hierarhia ja preesterkond. Põhiline erinevus seisneb suhtumises paavsti rolli, kellel nende väitel ei ole otsustamisõigust kogu kiriku üle. Otsustavaid samme taasühinemise suunas on astutud Vatikani II kirikukogust peale.
MILLINE ON KATOLIKU KIRIKU SUHE ENAMIKU PROTESTANTLIKE KIRIKUTEGA? [KKK 817-819]
     Kirik tunnustab, austab ja kiidab heaks kõik, mis meil on ühine enamiku protestantlike kirikutega: usk Jumal Isasse, tema Pojasse Jeesus Kristusesse ning Pühasse Vaimusse; Piibel kui elav Jumala sõna; palve ja armuga täidetud elu, usk, lootus ja tegev armastus ning muud Püha Vaimu annid; ristimine; Issanda viimse õhtusöömaaja meenutamine ; töö Jumala riigi heaks ning selle tulevase kirkuse päeva ootus; palav igatsus elada moraalset elu vastavalt Jumala ilmutusele.
     Kirik õpetab, et katoliiklased peaksid austama protestante, kes samuti usu ja ristimise läbi päästetakse. "Katoliku kiriku lapsed tunnustavad neid kui vendi" (Dekreet oikumeeniast, 3).
Paavst ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest.
Ametlik tiitel : Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener (Episcopus Romanus, Vicarius Christi, Successor principis apostolorum, Caput universalis ecclesiae, Pontifex Maximus, Patriarcha Occidentis, Primatus Italiae, Archiepiscopus ac metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae, Princeps sui iuris civitatis Vaticanae, Servus Servorum Dei).
Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiiži taas tõstsid.
8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani. Paavstluse kõrgajaks loetakse 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Innocentius IV ja Bonifatius VIII. Pärast viimast hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning koliti Roomast Avignoni.
14. sajandi lõpul tekkis Suur Kirikulõhe, kuna nii Roomas kui ka Avignonis seati üles oma paavst ning lõpuks pani kirikukogu troonile ka kolmanda. Kõik nimetasid üksteist vastupaavstideks ning katoliiklik Euroopa näis lootusetult killustununa. Mõju hakkasid haarama ketserlused, näiteks lollardid ja hussiidid. Kuid 1417. aastal suutis Konstanzi kirikukogu saavutada siiski nii suure autoriteedi, et tagandas kõik eelmised paavstid ning seadis ametisse Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks.
15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike. Ent Julius algatas ka väga kuluka Püha Peetruse basiilika ehitamise ega huvitunud usupoliitikast peaaegu üldse. Tema järglase Leo X lemmikharrastused olid jahilkäik, eksootiliste esemete, kunstiteoste ja loomade kogumine ning pidutsemine, mistõttu kiriku autoriteet käis üha enam alla. Reformatsiooni algusjärgus ei pidanud paavstid Martin Lutherit kuigi ohtlikuks, kuid tasapisi selgus, et uus ketserlus võidab kõikjal pinda, misjärel katoliku kiriku pead asusid oma usku kaitsma. Mõlema poole leppimatus viis aga selleni , et katoliiklus kaotas Euroopast umbes poole, peamiselt põhjapoolsed alad. Trento kirikukogust alanud vastureformatsioon tõi kiriku rüppe tagasi küll Poola, Prantsusmaa ja mitmed Saksamaa alad, kuid katoliikluse taaskehtestamine kukkus lõplikult läbi Kolmekümneaastases sõjas, kus keiserlikud väed lüüa said ning katoliiklik Saksa-Rooma riik sisuliselt hävis.
Paavstid keskendusid nüüdsest enam vaimulikele asjadele, ent jäid samas ka ilmalikeks vürstideks, mis tõmbas neid ikka Euroopa konfliktidesse. Napoleon I sõlmis esialgu paavstiga liidu, kuid seejärel kaotas Paavstiriigi ning liitis selle Itaalia kuningriigiga. Pärast Viini kongressi sai paavst oma riigi tagasi, kuid 1870. aastal liideti see lõplikult Itaaliaga. Paavst kuulutas end Vatikani vangiks ning suhted Itaalia ilmalike võimudega olid seetõttu häiritud kuni 1929. aastani, mil Benito Mussoliniga sõlmitud Lateraani lepete kohaselt sai Vatikanist suveräänne riik. Teise maailmasõja aegset paavsti Pius XII-t on süüdistatud natsilembuses, kuid ilmselt oli tegelik probleem selles, et paavstile meeldisid kommunistid veel vähem kui natsid.
Hilisemad paavstid on paavstluse autoriteeti tõstnud, eriti 1978–2005 paavstiks olnud Johannes Paulus II, kes oma reiside, lepituskatsete ja rahuliikumise toetamisega leidis tunnustust kogu maailmas.