Paavstivõim keskajal (0)

TALLINNA ÜHISGÜMNAASIUM
PAAVSTIVÕIM KESKAJAL
REFERAAT AJALOOS
TALLINN 2011
Sisukord
Sissejuhatus...........................................................................................................................2
1. PAAVSTID ......................................................................................................................4
2. TUGEVAIM JA MÕJUVÕIMSAIM PAAVST INNOCENTIUS III.............................6
3. PAAVSTIVÕIM PERIODISEERITULT........................................................................7
Kokkuvõtte...........................................................................................................................9
Kasutatud kirjandus.............................................................................................................10
Sissejuhatus
Ajaloo tunnis pidi iga õpilane valima endale sobiva referaadi teema ning tegema selle kohta ka vastava Power-Point esitluse. Mina valisin oma teemaks paavstivõimu keskajal. Kuna ma selle teema valdkonnaga väga palju tutvunud ei ole, otsustasin seekord seda teemat põhjalikult uurida. Püüdsin anda endast parima, et sellest kirjutamise võimalikult arusaadavaks teha.
Referaadis jaotasin paavstivõimu keskajal kolmeks suureks osaks, mis olid järgnevad:

• Varakeskaja paavstivõim
  
• Hiliskeskaja paavstivõim
  
• Kõrgkeskaja paavstivõim
  

Lisaks kirjeldasin paavstide olemust ning tõin välja ühe mõjuvõimsama paavsti Innocentius III lühitutvustuse.
Referaadiga püüan anda tervikliku ülevaate lugejatele, seletades võimalikult tähtsalt kuid oluliselt paavstivõimu olemuse keskajal.
1.PAAVSTID
Paavst ladina keeles papa ehk isa ehk Rooma paavst on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest. Isana kasutati algselt Hommikumaal algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Alates 5. sajandist nimetati sedasi Rooma piiskoppi, kellest sai läänekiriku pea. Esimesena võttis endale selle tiitli Leo I Suur, keda kutsuti ka Rooma salakeisriks. Pärast seda paavstlus nõrgenes, kuni Gregorius Suur ja tema järglased aktiivse misjonipoliitikaga paavstide prestiiži taas tõstsid.
Ametlik tiitel: Rooma piiskop, Jeesuse Kristuse asemik, apostlite järglane, algkiriku pea, Õhtumaa patriarh, Itaalia priimas, Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit, Vatikani Riigi Suverään, Jumala teenrite teener.
8. sajandil õnnestus paavstidel sõlmida liit Frangi riiki valitsevate Karolingidega ning saada seeläbi Kesk-Itaalia valitsejateks. Edaspidi langes paavstide autoriteet taas, kui nad muutusid mängukannideks Itaalia valitsejate käes. Nende positsiooni parandas aga oluliselt kirikureform 11. sajandi keskel. Paavst sai sellega Õhtumaade kiriku vaieldamatuks peaks ning Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään. Järgnesid võitlused keisritega, mille ajal Aleksander III määras kindlaks paavsti valimise korra, mis põhijoontes on samasugusena säilinud tänapäevani. Paavstluse kõrgajaks loetakse 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Innocentius IV ja Bonifatius VIII. Pärast viimast hakkas aga paavstlus nõrgenema, kuna paavstid sattusid Prantsuse kuningate mõju alla ning 1305. aastal kolis paavst Clemens V Roomast Avignoni.
Martinus V, kes asus elama Rooma ning suutis kirikulõhe tõepoolest ületada. Tema ajal kindlustus paavstluse positsioon tunduvalt, kuna ta suutis kontsiliaarse liikumise summutada ning nii jäi paavst vastuvaidlematult läänekiriku juhiks.
15. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks paavstiks. Paavstid keskendusid nüüdsest enam vaimulikele asjadele, ent jäid samas ka ilmalikeks vürstideks, mis tõmbas neid ikka Euroopa konfliktidesse. Napoleon I sõlmis esialgu paavstiga liidu, kuid seejärel kaotas Paavstiriigi ning liitis selle Itaalia kuningriigiga. Pärast Viini kongressi sai paavst oma riigi tagasi, kuid 1870. aastal liideti see lõplikult Itaaliaga. Paavst kuulutas end Vatikani vangiks ning suhted Itaalia ilmalike võimudega olid seetõttu häiritud kuni 1929. aastani, mil Benito Mussoliniga sõlmitud Lateraani lepete kohaselt sai Vatikanist suveräänne riik. Teise maailmasõja aegset paavsti Pius XII-t on süüdistatud natsilembuses, kuid ilmselt oli tegelik probleem selles, et paavstile meeldisid kommunistid veel vähem kui natsid .
Hilisemad paavstid on paavstluse autoriteeti tõstnud, eriti 1978–2005 paavstiks olnud Johannes Paulus II, kes oma reiside, lepituskatsete ja rahuliikumise toetamisega leidis tunnustust kogu maailmas. Praegu on paavstiks Benedictus XVI.
2.TUGEVAIM JA MÕJUVÕIMSAIM PAAVST INNOCENTIUS III
Innocentius III ehk Lotario dei Conti di Segn (1160 või 1161 – 16. juuli 1216) oli paavst 8. jaanuarist 1198 kuni surmani. Ta oli 176. paavst. Ta võis olla ka paavstide Sergius III, Johannes XI, Johannes XII, Benedictus VII, Hadrianus I ja Hadrianus III sugulane.
Lotario dei Conti di Segni sai alghariduse Roomas Sant ' Andrea al Celio benediktlaste kloostris abt Petrus Ismaeli juures. Seejärel õppis ta Lateraani koolis (schola cantorum), siis Pariisis Pierre de Corbeil', Pierre le Chantre' ja Meliore käe all teoloogiat ning Bolognas Uguccione da Pisa juures kanoonilist õigust ( ajaloolase Kenneth Penningtoni arvates võis ta Bolognas õppida midagi muud, näiteks teoloogiat). Teda peeti intellektuaaliks ja Catholic Encyclopedia andmetel üheks oma aja tunnustatumaks kanoonilise õiguse tundjaks. Ta käis õpingute ajal palverännakul Canterburys Thomas Becketi haual ja Lille 'is Notre-Dame de la Treille' kirikus.
Pärast paavst Aleksander III surma asus ta tööle kuurias, kus ta tegutses paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III ametiaegadel. Temast sai Rooma Peetri kiriku kapiitli kanoonik , Gregorius VIII ordineeris ta 1187 alamdiakoniks ja Clemens III määras detsembris 1189 või jaanuaris 1190 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks. Coelestinus III ajal (1191–1198) elas ta tagasitõmbunult Anagnis, kuna valitseva paavsti suguvõsa oli Segni krahvidega vaenujalal. Ta kirjutas sel ajal traktaadid "De contemptu mundi, sive De miseria conditionis humanæ"; "De sacro altaris mysterio" ja "De quadripartita specia nuptiarum".
Ta sätestas mais 1202 dekreediga "Per venerabilem", et paavstil on õigus sekkuda Saksamaa poliitilistesse konfliktidesse ja toetada valitsejana isikut, keda ta peab katoliku kiriku kaitsmiseks väärikamaks, vältimaks et vürstid ei valiks kuningaks ketserit või ekskommunitseeritud isikut. Samuti määras ta, et juhul kui kuningaks saab kaks isikut, peavad nad saavutama kokkuleppe ja kui nad seda ei leia, siis saab paavstist konflikti vahendaja . Innocentius III toetus oma poliitilistes nõudmistes Constantinuse kingitusele. Tema ajal said paavsti vasallideks Aragón, Bulgaaria , Inglismaa, Portugal , Poola ja Sitsiilia . Ta sekkus lisaks aktiivselt Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste riikide sisepoliitikasse.
3.PAAVSTIVÕIM PERIODISEERITULT
Varakeskaeg (476- 1054 )
Lääne-Euroopas toimus paavsti autoriteedi tõus ja Frangi riigi hiilgus. Paavst, kes algselt oli üks piiskoppidest. Paavstil puudus ilmalik võim ning ta allus keisrile. Keisrivõimu nõrkus Läänes põhjustas paavsti võimu ilmalikustamist. Murrangu tõi Gregorius I (590-604), kes pani paavsti majandusliku aluse ninu esitles end itaallaste kaitsjana langobardide vastu. Toimus ka vaimulike autoriteedi tõus. Kiriku ja keisri vastuolud olid valitsevaks. Algas ulatuslik kloostrite rajamine.
Pippin Lühike kuulutati kuningaks- sellega sai alguse paavsti ilmalik võim Itaalias. Pippini järglane oli Karl Suur, kellest sai ideaalne kuninga prototüüp. Ta muutus peaaegu kogu läänemaailma valitsejaks. Paavsti palvel kuulutati Karl Suur keisriks. Rooma imperriumil oli nüüd kaks keisrit.
Kõrgkeskaeg (1054- 1347 )
Ristisõdadest hakkasid huvituma ka paavstid, kelle võim hakkas tugevnema. 1059 aastal muudeti paavstide määramise korda, valida sai nüüdsest kiriklik golleegium. Seega kadus paavsti valimise juhuslikkus.
Paavstivõimu asus tugevdama Gregorius VII (1073-1085). Paavsti võim ei sõltunud enam ilmalikust võimust ning keisril pole paavsti võimuga mingit pistmist. Keiser küll läänistas maa, kuid vaimuliku tunnuse andis paavst.
Paavsti võimu autoriteetsus kasvas Innocentius III (1198-1216) ajal. Loodi paavstlik bürokraatlik süsteem. 13. sajand on paavstivõimu kõrgaeg Lääne-Euroopas.
Hiliskeskaeg (1347-1492)
Koos keisrivõimuga kaotas oma tähtsuse paavstivõim. Murranguks kujunes 13. Sajandil Bonifacius VIII ajal. Bonifacius VIII tekkis konflikt kirikukümnise kontrollimise pärast Philippe IV Ilusaga. Konflikti võitis Prantsusmaa, ning selle tagajärjel tekkis paavstivõimu kriis.
1305. aastal valiti paavstiks prantsuse päritolu kardinal. Selle tulemusel paavstid langesid Prantsusmaa kontrolli alla.
1378. aastal valiti kaks paavsti, millest arenes skisma (kuni 1415). Kriis lahendati Konstanzi kirikukoguga. Hiljem paavstivõim ei taastunud, paavstid möönsid kirikute sõltumatust riikidest.
Kesk-Itaalias domineeris paavstiriik .
Kokkuvõte
Paavstivõim sai alguse Roomast. Keskaegne katoliku kirik palus abi frankidelt, et ajada välja langobardid ; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas. Algul oli keisrite ja paavstide vahel hea koostöö – teineteist vajati oma võimu kindlustamisel. Aja jooksul paavstide võim kasvas, nad hakkasid nõudma, et keisrid (st ilmalik võim) neile alluksid. Vastuolusid tekitas ka küsimus, kes määrab ametisse piiskopid (kõrgemad kirikutegelased). Keisrite ja paavstide vastuolude sisuks oligi ilmaliku ja vaimuliku võimu vastuolu (st kumb on kõrgem). Vastuolude tipuks oli 11. sajandil keiser Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vastasseis. (Et vältida enda troonilt kukutamist, milleks paavst tema alamaid üles kutsus, otsustas Heinrich paavstiga ära leppida. Ta saabus paavsti Itaalias asuvasse Canossa mägilossi patukahetseja rüüs ja oli hästi alandlik. Paavst ei tahtnud talle andestada , lõpuks siiski tegi seda. Muuseas, hiljem nende vastuolud jätkusid, Heinrich kihutas Gregoriuse troonilt ja pani ametisse uue paavsti.)
Tugevaim paavst keskajal oli 13. saj. algul valitsenud Innocentius III. Keskaja lõpu poole, kui feodaalne killustatus hakkas läbi saama ja kuningavõim üleüldiselt tugevnes (eriti Inglismaal ja Prantsusmaal), ei vajanud kuningad enam paavstide toetust ja paavstivõim hakkas nõrgenema.
Kasutatud kirjandus

• P. G. Maxwell-Stuart, 2008, Paavstide kroonika Paavstid Peetrusest tänapäevani, Harjumaa , SINISUKK
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Innocentius_III
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Itaalia_ajalugu
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Paavst
  

• http://howpdf.com/download?url=http://www.verska.ee/kool/Opetus/Ajalugu/Ajalugu%207.%20kl./Katoliku%20kirik%20paavstivoimu%20hiilgeajal..pdf
  

• http://www.tlu.ee/~tipitaka/ajaloo_pohiperioodid/keskaeg.pdf