Kristlus (1)

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund , mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud Messias . Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist. Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga 2001. aastal on kristlus suurim maailmareligioon [1]. Kristlus on valitsevaks regiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias . Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas[2] ja Lõuna- Koreas [3].
Kristlus oli algselt judaismi usulahk , ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismile ja islamile liigitatakse kristlus Aabrahamlikuks religiooniks.
Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab "kristusele kuuluvat" või "kristuse pooldajat"[4], ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul ( Apostlite teod 11:26). Mõiste "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kasutus on kolmanda Antiookia piiskopi või patriarhi Ignaatiuse poolt.
Ristiusu tuntuim sümbol on rist .
Ajalugu
Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus , Johannes ja hilisem liitunu Paulus . Aastal 324 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatolikuks, protestantlikuks ning õigeusu kirikuks.

Uskumused

Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja neitsi Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja maeti maha. Usutakse, et Jeesus Kristus läks alla surmavalda, tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taeva, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Õhtusöömaaeg

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (Püha Õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad: jõulud, ülestõusmispühad ning nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid

Kristlik Piibel sisaldab Heebrea Piiblit (Vana Testament ) ning Kristuse elu ja õpetusi (Uus Testament). Olulisel kohal on keiser Constanuse ajal idamaade religiooseid arusaamu (nt: neitsistsünd peab olema ime, muidu ei ole usutav !) ja judaismi monoteismi segu usutunnistus : Apostellik usutunnistus - Nikaia usutunnistus.
Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός (katholikós) 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana; õigeusu ja protestantismi kõrval üks kolmest kristluse põhiharust. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.
Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutega, püha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.
Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse ( 1215 ) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu . Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse , lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.
Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus ; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.
Õigeusk on katoliikluse ja protestantismi kõrval üks kristluse kolmest põhivoolust.
Õigeusu tunnistajaid nimetatakse õigeusulisteks, õigeusklikeks, õigeusklikeks kristlasteks või ortodoksideks.
Õigeusulised peavad õigeusku kristluse algseks kujuks.

Ajalugu

Kirik asutati 33 pKr Nelipühal ning selle asutajad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse (Ap 2:42). Apostellik suktsessioon ulatub tagasi algkiriku viie keskuseni – Rooma, Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Konstantinoopoli kirikuni.
Aastast 1054 on õigeusu kirik katoliku kirikust lahus (vaata suur kirikulõhe), sest peab hereesiateks sõna filioque usutunnistuses, paavsti pretensiooni täielikule autoroteedile kõikide kristlaste üle ning mõningaid muid katoliku kiriku õpetuslikke ja liturgilisi uuendusi . Hiljem lisas katoliku kirik oma õpetusele teisigi dogmasid, mida õigeusu kirik peab hereetiliseks, sealhulgas paavsti ilmeksimatuse ja Neitsi Maarja veatu eostumise dogma. Katoliku kirik peab õigeusu kirikut skismaatiliseks. Õigeusu kirik peab katoliku kirikut nii skismaatiliseks kui ka hereetiliseks.

Kirikud

• Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
  
• Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik
  

Patriarhid-Patriarh on suurpere meessoost pea

Aleksandria patriarh
Antiookia patriarh
Gruusia kiriku patriarhid
Jeruusalemma patriarh
Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh
Moskva ja kogu Venemaa patriarh.
Protestantism on roomakatoliku kirikust eraldunud koguduste üldnimetus. Neid kogudusi nimetatakse protestantlikeks kogudusteks ning nende pooldajaid protestantideks.
Sõna "protestant" tuleneb ladina sõnast protestans 'avalikult tunnistav'.
Tavaliselt mõeldakse protestantide all luterluse rajaja Martin Lutheri ja kalvinismi rajaja Johann Calvini mõjul katoliku kirikust eraldunud kristlikke rühmitusi. Reformatsiooni kolmandat haru, mis oli konfliktis nii katoliku kiriku kui ka luterlaste ja kalvinistidega, nimetatakse mõnikord radikaalseks reformatsiooniks ehk anabaptistideks. Protestantismi alla arvatakse ka mõningaid kristlikke rühmitusi (sekte), mis ei tunnista ajaloolist seost ei Lutheri, Calvini ega anabaptistidega. Protestantlikel kogudustel puudub vaimuliku pühitsuse kaudu edasiantav apostellik suktsessioon: nende rajajatel puudub Peetrusest lähtuv piiskopliku pühitsuse järglus.
Protestantismi usk on rohkem abstraktne kui rituaalne; protestantismi laialdane levik tulenes suuresti rahvakeeltesse tõlgitud Piibli levikust trükitud kujul. Protestandid ei pea suurt lugu hierarhiast, nad on rünnanud preestriseisust ja Püha Tooli autoriteeti. Protestantismi seostatakse ka poliitilise demokratiseerumisega, mis leidis aset 16. ja 17. sajandi vältel.

Protestantismi eellugu

Esimesed, tänaseni säilinud eraldujad olid 12. sajandil albilased .
Suurim eraldumine toimus 16. sajandil reformatsiooni käigus, kui tekkisid luteri-, kalvini-, anglikaani - ja "evangeelsed" kogudused .
Õpetuslikult pooldatakse emakeelset jutlust ja pühakirja. Protestantismis on arvamuste ja teoloogiliste koolkondade paljusus ja piirkonniti erinev jumalateenistus.
Tänapäeval toimub üksikkoguduste ja koguduste liitude vahel oikumeenia ehk koostöö kirikute ja koguduste nõukogu kaudu (Euroopa Kirikute Nõukogu), aga ka vahetult üksikkristlaste tasandil.