Katoliiklus (2)

KOOL
OSAKOND
Nimi
Klass/Rühm
Katoliiklus
Referaat
Juhendaja : Nimi
asukoht 2009

Table of Contents

Üldiselt 3
Ajalugu 4
Roomakatoliku kiriku tõus 4
Kirik 19. Ja 20. Sajandil 6
Kasutatud Kirjandus 10

Üldiselt

Suurim kristlik kirik , millel on rohkem kui 960 miljonit liiget. Õpetus rajaneb piiblil ja sellega lahutamatult seotud Pühal Pärimusel, mille tõlgendamine ja hoidmine on kiriku ja eriti apostlite järglaste (paavstide) pädevuses. Kiriku peana tunnistatakse paavsti, kes on ühtlasi Rooma piiskop ja keda tavapäraselt peetakse Kristuse esindajaks maa peal ning esimese Rooma piiskopi Püha Peetruse järglaseks. Paavsti ametlik seisukohavõtt usu- ja moraaliküsimustes on katoliiklaste jaoks ilmeksimatu ja kohustuslik. Kiriku kõrgeim võimuorgan on kirikukogu . Jumalateenistuse põhivorm on missa .
II vatikani kirikukogu (1962-1965) avas tee muutustele, sealhulgas piiskoppide osatähtsuse suurenemisele, ja tihedamale koostööle mittekatoliiklike kirikutega ning liturgia lihtsustamisele. Roomakatoliku kirikul nagu õigeusukirikul on 7 sakramenti: ristimine , konfirmatsioon, abielu, vaimulikuks pühitsemine, piht, haigete võidmine ja sakramentaalse süsteemi keskmeks olev euharstia. Arengumaades toetavad katoliiklased tihti rõhutute õiglus- ja rahupüüdlusi.

Ajalugu

Roomakatoliku kiriku tõus

Pärast Pius VI surma 1799. Aastal ei võidud konklaavi kokku kutsuda Roomas, mistõttu see siirdati Veneetsiasse, kus valiti paavstiks 58 aastane Luigi B. Chiaramonti, kes võttis endale nimeks Pius VII (1800-1823). Pius VII oli puhas trentoist ja papalist. Katoliku kirik võttis aktsiivse diplomaatilise kursi Venemaa ja Prantsusmaa suunas. Venemaal õnnestus 1815. Aastal taastata jesuiitide ordu ( veel enne 1825. Aastat ajas Aleksander I jesuiidid Venemaalt alatiseks minema) ja Prantsusmaaga taastati diplomaatilised suhted, mis tipnesid 1799. Aastal võimule tulnud Napoleoni keisriks kroonimisega paavsti poolt 1804. Aasta detsembris. Enne seda oli Napoleon sõlminud Vatikaniga konkordaadi.
Sõltumata Prantsusmaal toimunud revolutsioonist ja antiklerikaalsetest hoiakutest olid prantslased oma hingelt ikka veel katoliiklased. Selleks, et õnnelik olla, vajasid prantslased ja vajas korrastatud ühiskond tervikuna katoliku kirikut ja katoliku usku, mis oli ainus, mis pidi andma inimesele kindla ja eksimatu teadmise tema algupärast ja saatusest. Napoleoni nägemust maailmast, mille üle ta kavatses valitseda , kroonis religioon , mida vajati nii sotsiaalsetel kui ka moraalsetel põhjustel. Ja just seda soovis Napoleon prantslastele 1800. Aastal ka anda. Ainsaks tingimuseks seati,et kirik alluks valitsejale. Kuigi Vatikani riigisekretär Ercole Consalvi selle tingimuse vastu protesteeris, oli 1801. Aastal taktikaliseltõigem sõlmida Prantsusmaa ja Vatikani vahel konkordaat . Napoleoni arutluskäik kajastus 1790. Aastal Inglismaal ilmunud konservatismi kuulsaima autori, riigifilosoof Edmund Burke ’i teoses Reflections on the revolution in France . Riigikirik oli Burke’i arvates vabade kodanike jaoks möödapääsmatult vajalik, sest see kehastas inimestele võimu ja korda.
Konkordaadiga sai Prantsuse uus poliitiline kord paavsti autoriteedi kaudu oma pühitsuse ja heakskiidu. Keegi ei võinud enam väita, et vabariik oli jumalatu ja paganlik. Paavst saavutas aga selle, et katoliku kirik kui enamuse kirik Prantsusmaal sai endale riigi toetuse. Viimane ei tähendanud riigiusuks saamist, vaid enamususuks kuulutamist. Kirik siirdus paavsti juhtumuse ja kohtuvõimu alla, kaotades oma vanad eesõigused ja maad (piiskopkondade arv vähenes) ning piiskoppide ametisse nimetamise õigus jäi Napoleonile. Riigi Esimese konsuli ees tuli kõigil piiskoppidel enne ametisse ordineerimist ja riigipalgale pretendeerimist anda riigile truudusevanne. Prantsuse kalvinistid , luterlased ja juudid said endale usuvabaduse, mis jäi kehtima 1905. Aastani.
Vatikanis tunti end pärast konkordaadi sõlmimist hästi. Paavsti emotsioonid olid ülevad: mõelda vaid, maailma võimsaim valitseja peab läbirääkimis paavstiga. See tõstis meeleolu: meid teatakse, tuntakse kui mõnda suurriiki. Sellest tundest sai roomakatoliku kirik uut poliitilst jõudu. Kuid Napoleonil olid palju auahnemad plaanid, kui Vatikanis osati arvata.Napoleon soovis, et paavst toetaks ka tema poliitilisi otsuseid, millega ta soovis paavsti endale allutada ka poliitiliselt. Kui sellega ei nõustutud, vallutas Napoleon 1808. Aastal Vatikani ja liitis selle Prantsusmaa keisririigiga. Paavst viidi üle Pariisi ja ta jäi sinna Napoleoni troonilt eemaldmiseni, pärast mida pöördus Pius VII 1814 . Aasta mais tagasi Rooma. Pius VII avaldas kohe ka bulla Sollicitudo omnium ecclesiarum (Kõikide koguduste mure), millega taastati jesuiidiordu ja keelatud raamatute indeks. Inkvisisioon alustas oma hereetikuvastast tegevust, eriti sihikindlalt töötati Piibliseltside vastu ja katoliiklikes riikides keelustati kõik rahvuskeelsed Piibli tõlked. Pius VII sõnul oli see võitlus vaimse katkuga, mis oli hävitamas usu aluseid.
Riigisekretär Consalvi osav diplomaatia Viinis tõi katoliku kirikule 1815. Aastal tagasi peaaegu kogu selle varasema kirikuriigi. Oli sündinud ultramontanism ja ultramontanistlik mõtteviis, mille järgi ei suuda mitte keegi Euroopas tagada seaduslikkust ja autoriteeti sellisel tasemel, nagu paavst. Püha alianss, kiriku ja riigi, trooni ja altari liit teostus Venemaal, Saksa väikeriikides ja Austrias . Sellele alliansile andsid oma õnnistuse ka järgmised paavstid Pius VIII (1829-1830) ja Gregorius XVI ( 1831 -1846). Inglismaal tühistati 1828. Aastal Test Act , millega varem oli võetud katoliiklastelt õigus riigiametitele ja õigus parlamenti pääseda, sest eeltingimusiks oli olnud osalemine anglikaani kiriku jumalateenistusel ja euharistial. Prantsusmaal toimus kristliku usu taastamine kuidagimoodi veel ainult naiste kaudu. Mehed ei toibunud enam kunagi revolutsioonist ja nii sai naistest ainus tugi religioonile. Sotsiaalhoolekandsest sai hingeteraapia, mis oli kooskõlas traditsioonilise nägemusega naisest ja kristlusest. Valitsus toetas usulisi heategevusühinguid, mis tegelesid hariduse andmise või haigete abistamisega.

Kirik 19. Ja 20. Sajandil

Pärast 1815. Aasta Viini kongressi üritas kristlik kirik oma vanu struktuure muutunud olukordades uuesti üles ehitada. Nende ees seisid 19. Sajandil tõsised väljakutsed: revolutsioonilised saavutused tehnika ja loodusteaduste vallas, ilmalik progressiusk, demokraatiataotlused, liberalism ja hiljem sotsialism . Kirik oli algul nõutu või ei tunnistanud muutusi ja mõistis need hukka. Protestandi kirikutes diskuteeriti 19.sajandil konservatiivse ja liberaalse kristluse üle. Liberaalne teoloogia otsis kokkupuutepunkte teadusliku ratsionalismiga ja avas end pärast 1848. Aastat osalt liberalismile. Selle liikumise vaimne juht oli protestantliku teoloogia silmapaistev uuendaja Friederich Schleiermacher (1768-1834). Väliselt oli konservatiivne protestantism eriti Preisimaal ja alates 1871. Aastast kogu Saksa riigis hilisabsolutistliku riigikiriku tugi. 1817. Aastal sundis Preisi riik protestandi kirikuid liituma (Evangeelne Kristlik Kirik) ja sellele eeskujule järgnes enamik muidki saksakeelseid maid. Nagu katoliku kirik, nii hakkas ka protestantism 19. Sajandi teisel poolel tegelema sotsiaalsete probleemidega.
Katoliku kiriku olukord kujunes protestandi kiriku omast tunduvalt keerulisemaks. Pärast 1815. Aastat said kõik tagurlikud suundumused alguse paavstist. Reaktsiooniline liikumine saavutas kõrgpunkti Leo XII (1823-1829), Gregorius XIV ( 1813 -1846) ja Pius IX (1846-1878) ametiajal. Alates 1830. Aastatest harrastas Rooma kogu Euroopas vabameelsete teoloogide ja ülikooliprofessorite karistamist ja vallandamist. Riiklikult rakendavatesse eriusuliste abieluseadustikku suhtus paavstivõim äärmiselt paindumatult ja provotseeris sellega „Kölni segaabielutüli” (1837- 1841 ), mis raskendas kiriku olukorda nii Saksamaal kui ka teistes mitme usutunnistusega maades.
Rooma tugevnemine ja kompromissitu tsentralism tõukas rahvuslikud katoliku kirikud tõsistesse vastuoludsesse. Rooma hoiakut näitavad kujukalt 1864. Aastal avaldatud „syllabus errotum” (80 „tänapäeva eksimuse” loetelu, mille hulka kuulusid esmajoones liberalism ja demokratiseerimine), paavstlik keelatud raamatute nimekiri ja ennekõike pikki vaidlusi põhjustanud 1870. Aasta „paavsti ilmeksimatuse” dogma. Belgias ja Prantsusmaal puhkes kooli ja kultuuri valdkonnas äge võitlus, mida raskendas see, et alates 1871. Aastast ei tunnustanud katoliku kirik Prantsuse vabariiki. USA-s mõisteti hukka nn amerikanism, kuhu kuulus terve hulk väidetavalt kaasaegseid usuliikumisi.loomulikult ei tugevdanud see kohaliku katoliku kirikut, millesse suhtuti skeptilise umbusuga. Itaalias arenes paavsti jailmaliku võimu suhetest Garibaldi juhitava Itaalia ühendusliikumise tõttu avalik vaen, sest selle liikumise tulemusel kadus Kirikuriik 1870. Aastal kaardilt . Paavst nimetas end pärast Kirikuriigi kadumist „Vatikani Vangiks”. Üldse oli kõigi seni katoliku võimu all elanud maade (Itaalia, Hispaania , Porguali) demokraatlikel ja liberaalsetel liikumistel selgelt kirikuvastane varjund.
Saksa riigis soovis Bismarck katoliku kirikut depolitiseerida. 1871. Aastal allutas ta kõigepealt kõik koolid riiklikule järelvalvele ja alustas nn kultuurivõitlust (Kulturkampf), mille käigus paljud piiskopid vahistati või olid sunnitud emigreerima ning paljud piiskopkonnad jäid aastateks hooleta. Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias hakkasid pinged tasapisi vaibuma alles 1880. Ja 1890. Aastail, mil paavstiks sai tark ja kohanemisvõimeline Leo XIII (1878-1903).
Sama paavsti ajal alustas katoliku kirik oma sotsiaalõpetuse kujundamist ja avas end ettevaatlikult tööliskonnale. Leo XIII järeltulija Pius X (1903-1914) ajal sai modernismivastane võitlus aga uued mõõtmed seoses 1910 . Aasta „antimodernismi vandega”, millega paavst kohustas kõiki katoliku vaimulikke vanduma, et nad ütlevad lahti kõigist modernistlikest suundumustest. Sellise kahtlustava antimodernismi vaim valitses (teatavate muutustega) üldjoones kuni Pius XII (1939-1958) ametiaja lõpuni.
Vene õigeusu kirik elas pärast 1917. Aasta bolševistlikku revolutsiooni üle raske ja verise tagakiusamisperioodi. Nõukogude riigi juhtkond üritas oma vaateid traditsioonilise riigikiriku filosoofiaga sobitada ning nii õnnestus tal kirik järk-järgult koostööle kaasata. Sellegipoolest jäi bolševistlik või õigemini stalinistlik sotsialismi versioon teravalt antireligiooseks ja antikristlikuks, mille tõttu said kannatada ka Ida-Euroopa läänekirikud (Poolas, Tšehhoslovakkias, Ungaris, Rumeenias , Bulgaarias ja Jugoslaavias). Sealgi vaheldusid tagakiusamisperioodid ühiskondliku ignoreerimise ja kaasamise ajajärkudega. Nii katoliiklikud kui ka protestantlikud Kesk-Euroopa kirikud suhtusid pärast 1918. Aastast tekkinud demokraatiasse reserveeritult ja ebalevalt. Prantsusmaal mängis katoliku kirik isegi juhtivat osa antidemokraatliku ja profašistliku rühmituse „ Action francaise” tegevuses ning toetas ka Austrias, Hispaanias ja Portugalis avalikult antidemokraatlikke ühiskondlikke tendentse.

Kasutatud Kirjandus

Maailma usundid – Christopher Partridge
Religioonide ajalugu – John Bowker