Kapsas ja kapsaliblikas referaat (1)

Uthna Põhikool
Raimo Holm
Kapsaliblikas ja kapsas
referaat
Uhtna Põhikool
Sissejuhatus
Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne.
LÜLIJALGSED
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD
(vähid, krabid , langust) (ämblikulaadsed) ( liblikad , mardikad ,
ristämblik kile-ja kahetiivalised )
Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi.
Liblikate välisehitus
Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust .
Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid . Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad , saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad.
Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis . Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid ( kuulmiselundid ). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid .
Liblikate areng
Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne (röövik), nukk ja valmik.
Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud.
Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub.
Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas.
Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks.
Liblika toitumine
Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset . Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes.
Liblikate levik
Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C.
Liblikate siseehitus
Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava.
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku.
Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed . Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.
Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised.
Erinevad liblikaliigid
Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades.
Kapsalibliklased
Selgrootud on kõige vormi– ja liigikirevam rühm Eestimaa looduses ning kahtlemata ka kogu maakeral. Selgrootute maailm on põnev ning pakub avastamisrõõmu kõigile, kes võtavad vaevaks sellega lähemalt tutvuda.
Kapsausside – kapsaliblikate röövikute kahjustust püüti ära hoida peamiselt ennetava maagia abil. Eriti Lõuna-Eestis peeti oluliseks kapsakasvule olulisel kapsamaarjapäeval (paastumaarjapäev, 25. märts) järgida traditsiooniomast reglementi. Lähtutud on mingist analoogiast. Kun talun maarjapäeval kedrates, sääl tekküse suvel uisa kapuste pääle (Tarvastu). Ei tohtinud kangast kududa, torkivat kapsalehed katki (Kambja). Kapstmaarjapäeval ei tohi nõglaga tsuskata, kapsta saava vaglatse (Rõuge). Maarjapäeval ei või täie tappa, siis sööva maokese kapusta ära ( Puhja ). See tegevus oli keelatud ka suurel neljapäeval ja suurel reedel.
Suvisest kapsaliblikaröövikute tõrjest on väheseid arhiiviteateid. Kasutatud on tüüpilisi maagiavõtteid: teatud arvu röövikute mahamatmist, kapsamaa piiramist. Ei puudu oma käega hävitamise keeld nagu paljude muude putukaliikide puhul: Kapsausse ei või tappa, vaid uputada. Vastasel korral tuleb neid veel rohkem (Laiuse, 1937). Seost teispoolsusega väljendab kirjapanek: Kui koskil on suur ulk valgeid liblikaid lendamas, siis öeldi vaimude segamine õlema ( Torma ).
Kapsalibliklased kuuluvad põualibliklaste hulka.
KOKKUVÕTE
Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega.
Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast.
Liblikate hulgas on palju kahjureid , näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt. Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees.
Siidiliblika kookonist saab siidi. Siidiussikasvatus on tänapäevalgi oluline tööstusharu paljudes Aasia maades, eriti Hiinas, aga ka Vahemereäärsetes riikides.
Kapsas
Kapsast on tuntud kultuurtaimena juba vähemalt 4000 aastat. Seda kasvatatakse troopikast põhja poole kõikjal, isegi polaarjoone taga. Kapsa populaarsuse põhjus on lihtne: teda saab kogu aja tarvitada värskelt, hapendatult, kuivatatult, marineeritult ja muul viisil konserveerituna.
Eestis kasvatatakse toiduks kõige rohkem valget peakapsast, üha enam levib lillkapsas, mis on Euroopas hinnatuim kapsateisend. Igapäevasemaks on saanud ka punane ja kähar peakapsas ehk savoia , nuikapsas ehk koolrabi, rooskapsas ehk brüsseli kapsas ja brokoli ehk spargelkapsas.
C-vitamiini rohkem kui sidrunis
Meie oludes hinnatavat C-vitamiini sisaldab valge peakapsas keskmiselt 50 mg 100 g kohta (50 mg %), s.o. umbes sama palju kui sidrun või apelsin (40 mg %), kuid kaks korda rohkem kui tomat , kuus korda enam kui porgand ja seitse korda rohkem kui õun. Täiskasvanud inimese C-vitamiinivajaduse rahuldab sügisel 150—200 g toorkapsast päevas. Punases peakapsas, lill- ja rooskapsas on C-vitamiini veelgi rohkem. Toitumise seisukohalt on tähtis, et ka kevadeks säilitab valge peakapsas peaaegu 30 mg % askorbiinhapet, enamiku köögiviljadega võrreldes on seda suhteliselt palju. Kapsa toiduks valmistamisel osa C- vitamiinist hävib kuumuse ja õhuhapniku toimel: hautamisel ja keetmisel 50—70 %, aurutamisel 33 %.
Kapsastes on ka B-rühma vitamiine, K- ja E-vitamiini. Vähivastase ainena tuntud karotiini aga leidub kõige rohkem rooskapsas.
Kasulikud mineraalained
Mineraalaineid sisaldavad kapsad 0,6—1,3 %. Need osalevad kõikides füsioloogilistes protsessides ning aitavad korrastada ka organismi veemajandust. Eeskätt roos- ja nuikapsas, ka punases ja valges peakapsas on märkimisväärselt kaaliumi, mis vähendab koevalkude veelembust, soodustab sel teel vedeliku väljaviimist organismist. Naatriumi leidub kapsastes vähe, mistõttu nad sobivad hästi siis, kui on vaja piirata toidu keedusoolasisaldust. Peakapsa välimised lehed ja lillkapsas sisaldavad ligi 50 mg % kaltsiumi, mida organism hästi omastab. Vähemal määral leidub kapsastes magneesiumi, fosforit ja rauaühendeid. Viimaseid on lillkapsas rohkem.
Mikroelementide poolest on kapsas suhteliselt vaene; võiks ehk nimetada koobaltit, mis võtab organismis osa vereloomest. Maanteeäärsetel peenardel koguneb kapsastesse autode heitgaasist kahjulikku pliid.
Väike kalorsus
Kapsas on rohkesti vett ja vähe süsivesikuid (3—5 %), kusjuures viimastest peaaegu poole moodustavad seedimatud kiudained — need soodustavad soolestiku tegevust ja aitavad organismist kolesterooli välja viia. Kiudaineid on rohkem valges peakapsas, nui- ja rooskapsas, vähem lill- ja hiina kapsas. Valku on kapsas 1,2—4 % — rohkem roos-, lill- ja nuikapsas, vähem valges ja punases peakapsas.
Kapsad sisaldavad väärtuslikke toitaineid, kuid toiduenergiat annavad nad vähe — 100 g valget pea- või lillkapsast annab 23—28 kcal , s.o. kolmandiku kuni poole sellest, mida saab näiteks kartulit süües. See-eest on kapsad suuremahulised ja tekitavad kiiresti küllastustunde. Seega võivad kapsast rohkesti süüa ka tüsedusele kalduvad ja väheliikuvad inimesed. Kapsad peaksid kuuluma ka selle inimese menüüsse, kes soovib kaalus maha võtta.
Kapsa raviomadused
Kapsast kirjutatakse ka mõnes ravimtaimeraamatus. Peale tõiga, et teda tarvitatakse toiduainena , annavad selleks põhjust veel kaks asjaolu.
Esiteks — juba Rooma arstid soovitasid pestud ja näiteks taignarulliga katki muljutud kapsalehti soojendatult panna riidekotikeses koeranaeltele, haavanditele, külmamuhkudele ja verevalumitele. Neli korda päevas vahetatav kapsamähis kiirendab paranemist.
Teiseks — 1948. aastal avastati USA-s, et kapsas sisaldab S-metüülmetioniini, mis mõjub ravivalt maokatarri ja haavandtõve korral. Esimeses vaimustusehoos hakati S-metüülmetioniini nimetama U-vitamiiniks (lad. k. ulcus — haavand). Nüüd kõneldakse vitamiinitaolisest ainest. S-metüülmetioniini saamiseks pruugitakse peakapsa toormahla või hõõrutud värsket kapsast. Keetmisel hävib see ühend 90 minuti jooksul. U-vitamiini leidub ka teistes köögiviljades, kuid vähem kui valges peakapsas.
Hapukapsas
Umbes pool valge peakapsa saagist kasutatakse ära hapendatult. Hapendamise aluseks on piimhappekäärimine — bakterid muudavad kapsas leiduvad süsivesikud piimhappeks. Kui viimase sisaldus on vähemalt 0,6 %, siis ta konserveerib üsna hästi. Hapnemisel rakukestad kobestuvad ja kapsas muutub seedemahladele hõlpsamini kättesaadavaks. Piim- ja teised orgaanilised happed tugevdavad maomahla- ja sapieritust. Hapukapsas ja kapsasoolvees on veel kevadelgi 20—30 mg % C-vitamiini. Kasulik toiduaine!
Hapukapsast ei maksa pesta, sest vesi uhub ära kapsavedelikus lahustunud väärtuslikud vitamiinid ja mineraalained. Kui kapsas on toidu valmistamiseks liiga hapu, siis lisatakse juurde värsket kapsast või natuke suhkrut.
kasutatud kirjandus:
http://www.videvik.ee/513/kapsas.html
http://www.readystudygo-project.net/EE/GENERAL/path2/pictures/kapsas3.jpg
http://www.google.ee/search?hl=et&q=kapsaliblikas&btnG=Otsi&lr=&aq=&oq =