Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid
Puudumine võib põhjustada rahhiiti. D-vitamiini rikkad on kalamaks, eriti tursamaks, veisemaks ja munakollane. Päevane vajadus on 0,005 mg. E-vitamiin soodustab sugurakkude valmimist. Leidub taimede rohelises osas, munakollases ja piimas. Päevane vajadus 10 mg. F-vitamiin kujutab endast teatud polüküllastumata rasvhappeid (linoolhape). Neil on veresoonte lupjumist pidurdav toime. Leidub taimeõlides. K-vitamiin soodustab vere hüübumist. Leidub kapsas, rohelistes köögiviljades ja maksas. Fermendid ehk ensüümid on keerulise ehitusega valgusarnased ained. Nende kaasabil toimuvad kõik ühinemis- ja lagunemisprotsessid. Kasutatakse tee, veini, leiva, õlle jt. valmistamisel. Orgaanilised happed kujundavad maitset ja soodustavad säilivust. Taimsetes toiduainetes on levinumad õun- ja sidrunhape, loomsetes piimhape. Glükosiidid annavad toidule mõrkja maitse. Leidub maitseainetes, mädarõikas, kaalikas, redises jm
Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblika toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas
BAKTERITE TÄHTSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS Bakter on väikseim iseseisev ja rakulise ehitusega organism. Looduses: 1.Bakterid on looduse aineringes tähtsad lagundajad. 2.Mügarbakterid elavad sümbioosis liblikaõieliste taimede ja leppade juurtega ning nad seovad õhulämmastikku ning muudavad selle taimedele kättesaadavaks. 3.Heitvee puhastamine Inimesele: 1.Piimatoodete valmistamine (piimhappebakterid) 2.Äädikas (äädikhappebakerid) 3.Veini tootmine 4.Salaamivorst 5.Hapendatud kurk, kapsas, seen 6.Kohvi, kakao ubade töötlemisel 7.Ravimite tootmine 8.Silo, bakteriväetised 9.Inimese kehas on kahjutud bakterid (ei tee nii head, kui halba), vajalikud bakterid (kasulikud, elavad seal, kuhu tahaks elama minna halvad bakterid), tõvestavad bakterid (paljunevad kiiresti ning põhjustavad mitmesuguseid bakterhaigusi, nt katk, koolera, tüüfus). 10.Rikuvad toitu. Kaitsmine: Vaakum pakend, Külmutamine, Kuumutamine, Soolamine, Hapendamine, Äädika kasutamine, Säilitusained,
Nukkub kevadel, õitsemise ajal ilmub valmik, kes muneb munad noortele võrsetele. Koorunud vaglad tungivad kohe võrsetesse, kus imevad taimemahla. Tekivad pahad. Ristõieliste kultuuride kahjurid Sarnastiivalised. Kapsa tuhktäi vastsed ja valmikud kahjustavad erinevaid ristõielisi. Eritavad mesinestet, millel areneb nõgiseen. Suguliste ja mittesuguliste põlvkondade vaheldumine. Talvitub munana ja kuni 10 põkvkonda. Lutikalised. Harilik kapsalutikas kahjustus: kapsas, raps, kaalikas, redis. Vastsed ja valmikud imevad taimemahla, ohtlik noorematele taimedele. Talvitub valmikuna kivide ja taimejäänuste all. Muneb ridadena taimele. Aastas 1 pk. Mardikalised. Maakirp naeris, kaalikas, redis, raps, mädarõigas, peakapsas, valge sinep. Aastas 1 pk. Talvituvad valmikuna põllu ääres. Kultuurtaimedele liiguvad kohe nende tärkamisel. Valmikud hukkuvad peale munemist. Söövad noortesse lehtedesse augud. Nukkuvad mullas.
ja 14. sajandist. Andmeid on väikeste aedade olemasolu kohta linnades ja kloostrite maadel. Köögiviljadel oli nii feodaali, linlase kui ka talupoja söögilaual tähtis koht. 13. sajandi lõpul olevat Saksa ordu müünud kohalikele elanikele sibulat koos teiste köögiviljadega. Tolle aja tähtsaim juurvili oli naeris (külvati tavaliselt ale- ja kütisemaale). Köögiviljaaias domineeris kapsas, sealt köögiviljaaia nimetus ,,kapsaaed", ,,kapsamaa". Kapsa kõrval kasvatati kaalikat, sibulat, hernest ja uba. Tõenäoliselt rahuldasid siinsed mõisad oma köögiviljavajadused omaenda ,,kapsaaedade" abil, nagu see oli kombeks ka järgnenud sajanditel. Ulatuslikumalt hakkasid köögiviljad levima 19. sajandil, kui nad mõisa- ja kirikuaedadest olid jõudnud ka taluaedadesse. Enim levis köögiviljakasvatus linnade ümber.
Kõik kommentaarid