nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte. Põhiandmed Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Koerlibliklased Perekond ja liik: Vanessa atalanta Suurus Tiivaulatus: 55-64 mm. Värvus: Punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Jalad: eesjalad on lühikesed ning harjataolised, liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunemine Innaaeg: Kevad. Munade arv: Kuni 100. Munade arenguperiood: 4-7 päeva. Rööviku arenguperiood: 2-3 nädalat. Eluviis: Toitumine: Peamiselt õienektar, näiteks nõgeste, karikakarde ja ohakate Eluea pikkus: Umbes 10 kuud.
vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema.
umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
................................................................................................................... 1 Liblikalised ..............................................................................................................................
Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla
tõmbamiseks ja loodushariduslike asutuste vahelise hea koostöö tulemusena eksponeeritakse 18.01. - 10.02. Tallinna Botaanikaaias liblikaid, kes on kogutud 5 mandrilt Euraasiast, Aafrikast, Austraaliast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Näitusel on üle 600 väga erineva suuruse ja tiivamustriga liblika, kes kõik on pärit Eesti Loodusmuuseumi kogudest. Liblikateemalised postmargid on aga TTÜ emeriitprofessori ja harrastusentomoloogi Kuulo Vimmsaare kogust. K. Vimmsaare markide väljapanekuid on mitmel filateelianäitusel hinnatud ka medalivääriliseks. Näitusel botaanikaaias saame teada, et mõni liblikas käitub nagu rändlind, kes lendab talvituma lõuna poole. Seal selgub, millised liblikad ja miks nad jäljendavad teisi liblikaid või hoopis puulehti
Uthna Põhikool Raimo Holm Kapsaliblikas ja kapsas referaat Uhtna Põhikool Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. LÜLIJALGSED KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad,
Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned
Kõik kommentaarid