Referaat, Liblikalised ja Pääsusaba (0)

TARTU FORSELIUSE GÜMNAASIUM
LIBLIKALISED
PÄÄSUSABA
Referaat bioloogias
Koostaja : Kairit Veri 8a
Tartu 2012
Sisukord
Sissejuhatus..........................................................................................3
1. Liblikalised.........................................................................................4
1.1. Areng...........................................................................................4
1.2. Toitumine.....................................................................................4
1.3. Levik............................................................................................4
1.4. Sise- ja välisehitus.......................................................................5
2. Pääsusaba........................................................................................6
2.1. Paljunemine................................................................................6
2.2. Toitumine....................................................................................6
2.3. Keskkond....................................................................................7
2.4. Enesekaitse ................................................................................7
3. Lisa....................................................................................................8
3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta...................................................8
3.2. Pildid...........................................................................................9
SISSEJUHATUS
Referaadi koostasin ma liblikalistest. Valisin liblikad kuna nad on nii võrratult ilusad. Kui väljas on näha liblikaid siis on teada, et suvi pole enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest.
Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest.
Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia.

LIBLIKALISED
1.1. Areng
Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne (röövik), nukk ja valmik . Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Vahetult peale nukukestest väljaronimist meenutavad nende tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutamine ja kõvenemine võtab aga aega. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks.
1.2. Toitumine
Kus taimi, seal on ka liblikaid(v.a. kõige külmemad alad). Sageli kohtame värvikirevaid päevaliblikaid lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset . Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest – näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus ja teistes jahusaadustes.

Levik
Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem umbes 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C.

Sise- ja välisehitus
Siseehitus :
Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava.
Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed . Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised.
Välisehitus:
Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised , ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad , saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism, isaste tundlad on keerukamad.
Rindmik liblikatel koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid ehk kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutseerunud.
Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud. Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja pikemad , kuid näiteks sambliklastel on vastupidi. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid , ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju.
Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik . Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid . Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist.

PÄÄSUSABA
2.1. Paljunemine
Kui pääsusaba valmik kevadel välja koorub , hakkab ta partnerit otsima . Järeltulijate muretsemiseks on tal aega vaid umbes kuu aega. Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese haistmisele tabamatud. Emane liblikas muneb järk-järgult ühekaupa kerakujulised munad ning kinnitab need taimelehtede külge, millest röövikud väljakoorumise järel toituvad. Harilikult on nendeks taimedeks soo-piimputk, porgand või till . Kahe kuni kümme päeva möödudes kooruvad munadest väikesed röövikud, kes hakkavad kohemaid sööma. Pääsusaba röövik järab taimelehti vahetpidamata. Söömine ja toitainete omastamine , selleks et kasvada ja areneda, on rööviku ainsaks eesmärgiks. Rööviku elueaks on kuus- seitse nädalat, mille järel ta lõpetab söömise ja kinnitub siidiniidi abil keha ülaosa taime külge. Seejärel vahetab ta viimast korda kesta ning nukkub. Liikumatus kookonis leiab aset rööviku kehakudede täielik moone, mille käigus vastse keha muutub valmikule omaste osadega kehaks. Enamik rööviku keharakkudest on täis toitaineid, millest peab moonde ajaks piisama. Valmik tekib vähesest arvust rakualgetest, mis paljunevad, kasvavad ja moonduvad. Kahe nädala möödudes koorub nukust valmik. Kookoni pind praguneb ülapoolelt ning sellest väljub valmik. Liblikas peab end veel kuivatama ja jõudu koguma, enne kui partnerit otsima lendab.

Toitumine
Kõikide liblikaliikide puhul on tavaline, et kõige rohkem söövad nad röövikustaadiumis ning ei söö praktiliselt midagi täiskasvanuks saades . Samamoodi on see ka pääsusaba puhul. Pääsusaba röövikud vajavad oma arenguks sarikalisi taimi, mida iseloomustavad sarika otsa koondunud väikesed õied. Niisuguste taimede hulka kuuluvad näiteks porgand, apteegitill , kikkaputk ja aedtill . Eriti armastab pääsusaba röövik soopiimputke. Kõik need taimed sisaldavad enamikku loomi eemalepeletavaid aineid. Nende ebameeldiv maitse kandub üle pääsusaba röövikutele. Röövikul on võimsad haukamissuised, millega ta on võimeline peenestama kitsad taimelehed väikesteks tükkideks. Röövik alustab järamist leheservast ning liigub keskmise rooni. Olles ühe lehe nahka pannud , liigub röövik järgmisele. Ta sööb vahetpidamata ning võtab erakordselt kiiresti kaalus juurde. Nukkudes ja lõpuks valmikuks moondudes lõpeb liblika elus arenemine. Valmik vajab toitu vaid lendamiseks ja paljunemiseks vajaliku energia saamiseks. Nukk aga ei toitu oma arengustaadiumis üldse. Erinev on ka valmiku toit: ta imeb õienektarit, niisiis suhkrulahust. Valmiku suised on muutunud spiraalselt keerdunud pikaks imilondiks. Täiskasvanud pääsusaba ei ole toidu hankimisel nii kitsalt spetsialiseerinud kui röövik, toitudes hoopis mitmekülgsemalt. Pääsusaba valmik imeb näiteks piimputke-, tilli-, nääri- ja ohakanektarit.

Keskkond
Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades, eriti aianduskooperatiivides või vanadel kalmistutel. Innaaegsete rituaalide ajal kogunevad pääsusabad sageli küngaste ja mägede tippudele. Nad jõuavad välja kuni 2000 meetri kõrgusele merepinnast. Kevadel ning suvel lendavad pääsesabad vaevata ühelt lillelt teisele, vahel lähevad nad üle koguni kergele tiirlevale lennule. Suurbritannias on tekkinud pääsusaba uus alamliik , keda esineb ainult mõnes väikeses soises piirkondades. Tema esinemise põhjus pole päris selga . Algupäraselt eelistas see pääsusaba stepialade kuva ning päikesepaistelist kliimat. Eestis võib pääsusaba varase kevade korral ringi lendamas näha juba maikuus.

Enesekaitse
Pääsusaba on kogu oma arengutsükli jooksul päris mitmete ämblikulaadsete, lindude ja putuktoiduliste pisiimetajate toiduks, ent kõige ohtlikumad on talle nuku- ja äsjakoorunud rööviku staadium. Üks pääsusaba kaitsetaktikatest on maskeerumine. Seda rakendab noor röövik, kelle musta- valgekirju värvus ning kuju meenutavad linnusõnnikut. Sel ajal võtab ta taimedelt, millest ta toitub, vastu kaitseaineid ja kolmanda kestamise järel muutub tema värvus erksamaks hoiatusvärvuseks. Rööviku rohelise-punasekirjud triibud ja oranžid täpid hoiatavad vaenlast , et röövik on halva maitsega. Hädaohu korral tõstab ta püsti veel pea taga paiknevad oranžid „sarved”. Tegelikud on need kotikujulised näärmed, mis ärrituse puhul punase kahvlina välja sopistuvad ning eritavad mädanenud ananassi meenutavat ebameeldivat lõhna. Lõhna eesmärgiks on rõhutada rööviku söömiskõlbmatust. Valmikute tagumiste tiibade tüvikul võib näha silmi meenutavaid siniseid ja punaseid laike.
3. LISA
3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta
Klass: Putukad
Selts: Libliklalised
Sugukond : Ratsulibliklased
Perekond ja liik: Papilio machaon
SUURUS
Tiivaulatus: 70-75 mm.
Värvus: Hallikasmusta mustriga kollast värvi tiivad, tagatiibadel on sinised ja punased silmakujulised laigud.
PALJUNEMINE
Innaaeg: Kevad ja suvi.
Munad: Kerakujulised, munetakse ühekaupa.
Arenguperiood : Munal 8-10 päeva, röövikust nukuni 6-7 nädalat, nuku areng 2-24 nädalat.
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Lähim sugulane on Lõuna-Euroopa liik Papilio hospiton. Samasse sugukonda kuuluvad puriliblikas (Iphiclides podalirius) ja liik Zerynthia polyxena.
ESINEMINE
Asustab suuremat osa Euroopa ja Aasia territooriumist, esineb samuti Jaapanis ja Aafrika põhjaosas. Meil üsna arvukas, võetud kaitse alla.
KAITSE
Kunagi oli pääsusaba rohkearvuline liik, ent paljudest kohtadest on intensiivne põllumajandustegevus, taimekaitsemürkide kasutamine ja umbrohutõrje ta välja tõrjunud.

Pildid
Pääsusaba röövik
Pääsusaba
Pääsusaba valmik
9