Jaanipäev (0)

Sisukord

Sisukord 1
JAANIPÄEV 2
KUS SAI ALGUSE JAANIPÄEV 2
JAANIPÄEVA TALGUD 3
TULE TEGEMINE 4
SÕIR 4
MÕNINGAID LAULMISE TRADITSIOONE 5
JAANIPÄEVA LAULUD 6

JAANIPÄEV

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema.
Jaanipäevaga seostuvad mordvalastel mitmed rahvusvaheliselt tuntud tavad. Need on ühised venelastega: ravimtaimede korjamine , kaskede jm roheluse tuppatoomine, veeprotseduurid. Lapsed loobivad üksteist veega. Usk jaanikaste tervistavasse toimesse pole külades veel taandunud. „Jaanipäeva hommikul enne kastet tõusta, pesta kastega haigeid kohti, kui kaste maha tuleb“ - see on terviseks . Kes kastega silmi peseb, see on kaunis. Palja jalu tuleb käia, kui jalad on haiged.

KUS SAI ALGUSE JAANIPÄEV

Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit, eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse aga jaanipäeva, 23.juunit. Lugematult pärimust on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.

JAANIPÄEVA TALGUD

Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld . Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige - ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suviste pühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel , suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid , kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu suur suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval olla. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid.
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima . Ikka koos kalli kaaslasega. Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil.
Kuna jaanipäev oli nii oluline püha siis anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

TULE TEGEMINE

Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid , millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii . Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).

SÕIR

Jaanipäeval tehti palju piimasööke, sest kartulid olid selleks ajaks otsas ja liha hoiti heinaajaks.
Tehti palju külmsuppe, kuhu sisse pandi palju rohelist, kõike mida aiast juba võtta oli. Joodi hapendatud kõivomahla, söödi kama , tehti lihaleiba. Söödi mune, mis värviti kollaseks. Tehti sõira, pirukaid, kisselli. Aias oli juba mõni mari võtta, siis see küpsetati saia sisse.
Traditsiooniline sõir
500 g kohupiima,
1 l. toorpiima,
3 muna,
 60 g võid,
1 tl meresoola
2 tl köömneid.
Valmistamine:
Munad kloppida lahti, lisada sool ja köömned, kloppida kuni sool on sulanud.
Piim kuumutada kuni pind hakkab kergelt värelema, lisada kohupiim (kui on suureteraline, siis suruda läbi sõela või peenestada köögikombainis). Kuumutada pidevalt segades kuni eraldub vadak ( kollakas vedelik). Kohupiim nõrutada hästi kuivaks .
Või sulatada kastrulis, lisada kohupiim ja kuumutada veidi segades. Lisada  munasegu ja pidevalt kuumutades segada kuni moodustub ühtlane pall.
Mass kallata külma veega uhutud kaussi või vormi ja jahutada

MÕNINGAID LAULMISE TRADITSIOONE

19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Võib oletada, et regivärsilisi jaanilaule lauldi samuti üheskoos või eeslaulja ja kooriga nagu teisi tavandilaule, mõnikord võib-olla ka üksi. Jaanilauludes esinevad tavaliselt vanemad kalendrilaulude rühmaviisid, kohati leidub ühisjooni samal pühal kasutatud kiigeviisidega. Lõuna-Eesti laulude juurde kuulub refrään, mida vastavalt piirkonnale lauldakse üks (näit 'jaanika' Mulgimaal ) või kaks korda (näit 'jaaniku, jaaniku' vms Kesk-Eestis ja mujal Lõuna-Eestis). Eesti kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres, eriti Hargla ja Rõuge kihelkonnas esineb suurem läti liigo-viiside mõju, refrääniks ongi sealt laenatud liigo, liigu vms. Tuntud on sanditamislauludega ühine viis, mis pärineb Läti liigo- lauludest. Tõusva suunaga refrääni muudab meloodiliseks see, et ühesõnalise refräänsõna silpe jaotatakse paljude nootide vahel, libisedes ühelt noodilt teisele.
Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.

JAANIPÄEVA LAULUD

MEILE ON SEE PÄEV NÜÜD ILMUND

Meile on see päev nüüd ilmund,
mida palves õhates
vanad usuisad näinud,
pikisilmi oodates.
Aabraham ju oli rõõmus
kaugelt seda nähes vaimus .

Õnnevihma saadad taevast,
pilved õigust jooksevad.
Rõõmu poole jõudvad vaevast,
kes Su sisse usuvad,
Jumal, Poeg, kes Sina ise
tuled vaese ilma sisse.

Üheks saab nüüd org ja mägi,
üheks taevas saab ja maa;
muutub auks ka meie häbi,
vägev lepib nõdraga.
Viha armuks muudetakse,
surmgi elust võidetakse.

Sinu armujärje ette
alanduses põlvitan,
halastava armu kätte
täiesti end usaldan .
Lootusrikkalt üles vaatan ,
võõrsilt kojusaamist ootan .
Viis: “Jumal, vägev valitseja”
(Unser Herrscher, unser König)
Joachim Neander, 1650 -1680.
Sõnad: Johann Franck, 1618-1677.
Tõlge: Adalbert Hugo Willigerode, 1816-1893.
TRÖÖSTIGE MU KURBA RAHVAST

"Trööstige mu kurba rahvast!"
hüüab Isa helde hääl.
Julgustage argu vahvast',
kellel haige hing ja meel,
kes siin nuttes kaebavad,
patu ikkes ägavad.
Kuulutage päästet neile,
tänulikud on nad teile!

Siion, rõõmuallikale
tule, ära ahasta!
Sinu Jumal pakub sulle
armu ilma hinnata.
Möödunud on mure, vaev,
tõusnud igatsetud päev!
Taevast see ju paistab ammu ,
kosutab su raugend rammu .

Hääl on kõrbes kuulutamas:
"Pöörduge, kõik patused!"
Vägevasti hüüab tema:
"Avage nüüd südamed!"
Tasandage hinges tee
kallimale sõbrale.
Selleks orud ülendage,
kõrged mäedki alandage.

Mis on kõver, õigeks saagu,
mis on künklik, tasaseks,
ülekohus maha jäägu,
muutugu ta õigluseks.
Lootus, usk ja armastus,
kannatus ja alandus
olgu ristirahva ilu,
kaunistagu nende elu.
Viis: “Minu hing, oh ole rõõmus”
(Freu' dich sehr, o meine Seele/
Ainsi que la biche ree)
Louis Bourgeois, arvatavasti 1500-1561.
"Trente Quatre Pseaumes de David", Genf , 1551.
Sõnad: Johann G. Olearius, 1635-1711.
Tõlge: Martin Lipp , 1854-1923.
6