Rändkakk (0)

Händkakk
Sandra Roosme
5a
Händkakk
Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad . Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud . Seljal vastupidiselt domineerib pruun.
Pea on helepruun , kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane . Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam.
Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Tema pesitsusterritoorium on sellise linnu kohta küllaltki suur, mis tuleneb ilmselt tema vähesest stressitaluvusest. Pesa rajab kakk kas suuremate vareslaste mahajäetud pesadesse, puuõõnsustesse või õõnsaks kõdunenud jämedatesse kännujõmakatesse. Viimase puhul eelistab kõrgelt murdunud tüve madalale kännule, kuid mõnikord eelistab soetada kodu kasutatud kujul näiteks mõnelt kinnisvaraarendajast rongalt, kulliliselt või must-toonekurelt. Käiku lähevad veel suuremad õõnsused või inimese üles seatud sobivate mõõtudega pesakastid.
Märtsi lõpuks või aprilli alguseks poetab emalind pessa kuni neli valget muna. Ajakirjast «Eesti Loodus» võib lugeda, et ilmselt on kakkude munad valged, sest pesaõõnes pole varjevärvus vajalik, kuid heledana paistavad need vanematele paremini kätte.
Pesitsusajal käib toitu püüdmas üksnes isalind ja ta toimetab selle kaasale otse voodisse. Haudumiseks kulub emakakul ligi poolteist kuud. See aeg võib varieeruda sõltuvalt sellest, kui suure vaheaja tagant ja kui palju mune ta munes.
Händkakk kaitseb poegadega pesa väga vihaselt. Alati ei pruugi tal küll õnnestuda tülitajale jäävaid vigastusi tekitada, näiteks silma peast välja lüüa, ent tema rünnak võib kergesti lõppeda sellega, et inimene nagu küps valge klaar puu otsast alla sajab.
Nagu teistelgi Eesti öökullidel, peale värbkaku, lahkuvad händkaku pojad pesast juba enne lennuvõimeliseks saamist. Kui kakukesed just maha ei potsata, ukerdavad nad seni puuokstel, kuni tuule tiibadesse püüavad. See juhtub enamasti juuni keskpaigas.
Poegadel tuleb vanemate juurest üsna pea kaugemale kolida, sest händkaku maailmas on kombeks, et isegi ema- ja isalind talvituvad omaette territooriumil. Seetõttu jagavad nad sügistalvel maid nii omavahel kui põhja poolt tulnud talikülalistega.
Eesti händkakud on üsna paiksed linnud ja külma eest lõuna poole ei kipu. Siiski on teada, et vahel lasevad nemadki ennast reisikihust kaasa kiskuda. 1997. aasta sügisel täheldati Pärnumaal Lao linnujaamas lausa sensatsioonilist händkakkude rännet. Toona kirjutas ajakiri « Luup », et Laol rõngastati tervelt 51 händkakku, samas kui varasema 14 aasta jooksul kokku oli neid linnujaamas kätte saadud vaid 36.
Paigalindude arvuka liikumise põhjuseks pakuti elupaikade nappust — inimene oli üha enam hakanud saega metsamassiividesse trügima.
Kulliliste ja nugiste kõrval ongi üks händkakkude peamisi vaenlasi loodust saastav inimene, nagu viimasel ajal kõigi liikide puhul kurvaks kombeks on saanud. Seetõttu püsib pika sabaga kakk kaitstavate liikide kolmandas kategoorias, olgugi et tema asurkond pole meil vist kunagi nii suur olnud kui praegu.
Händkaku toidupoolise moodustavad erinevad väiksemad linnud, väikesed imetajad , nende pojad, aga ka kala ja konna suhtes ei jää külmaks. Händkakk on püüdnud ka vähke, kuid seda tunduvalt harvem teiste saakobjektidega võrreldes. Vähki on ka muidugi tunduvalt vähem kui teisi saakloomi. Kõige harilikumaks söögiks on neil siiski hiired.
Händkaku vaenlased on eelkõige suured kakulised ja muud suuremad röövlinnud. Samuti nugis , kes on enam ohtlik poegadele ja munadele. Händkakk kuulub looduskaitse alla.
Händkakku kutsuti kunagi Uraali kakuks. Linnud asustavad enamalt jaolt okasmetsi, aga on kohanenud ka Lääne - Eesti lehtmetsadega, saartel kohtab eksikülalisi. Talvine arvukus küündib viie tuhande linnuni. Tänavu on hea hiireaasta, seega toiduprobleem väiksem.
Händkaku hääl ei hakka nii lihtsalt kõrva kui kodukaku oma. Erinevalt oma inimeseleplikust sugulasest ta parkides, surnuaedades ja muudes asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku pesitsemas kohatud ka koduaedades.
Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid , näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu-uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu- ohohoh .»
Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull tarkuse- ja kaunite kunstide jumalanna Athena sümbol, tarkuse ja abivalmidusega on teda ühendatud ka iidses Indias ning hiinlastel kaitses linnu kujuke maja välgu eest.
Kahjuks mitte igal ajal ega igal pool ole kakud olnud heas kirjas. Eriti halvasti suhtuti neisse keskaegses Euroopas, kus arvati nad olevat nõialinnud. Öökulli on peetud aga ka rumaluse etaloniks.
Silmi pilgutades otsa vahtiv öökull võib esimese hooga küll kohtlase mulje jätta, ent kui teda natuke aega jälgida, hakkab tunduma, et temas on tõepoolest midagi ebamaist peidus. Pole isegi vaja kuulda tema võlumaailmast pärit huikamist. Ka vaikusest piisab vahel, et muinasjuttu lennata. Vähemalt öökullil küll: ta lehvitab tiibu nii hääletult, nagu oleks tegemist haldja või hingega.
Kummalist tunnet, justkui vaataks mahakeeratud häälega televiisorit, aitavad tekitada nende silmapaistvalt laiad ja suure pindalaga tiivad. Nende abil võib kakk kaua ja kuuldamatult liuelda ning maitsvaid saakloomi otsida.
Vahel võib händkakk jahti pidada päeval, kuid selleks et saak peamisel küttimisajal hämarikus ja pimedas üles leida, on tema kõrvad üliteravad. Kakkude silmad, mida ümbritseb kahe sulgedest ringina niinimetatud loor , on samuti loodud öiseks eluks.
Et silmad vaatavad öökullidel alati otse, on loodus andnud neile kompensatsiooniks tõelise väänkaela: nad võivad keerata pead kuni 180 kraadi ning vaadata soovi korral kas või otse selja taha. Ehk andis ka see võime inimestele ajendi kakke tumedate jõududega mesti arvata.
Händkakul on toidu hankimiseks tarvis vähemalt 300 hektari suurust ala, kus metsad vahelduvad lagendike ja lankidega. Just nii ulatusliku territooriumi vajadus takistab seda viimastel aastatel Eesti levinuimaks kakuliseks tõusnud lindu oma arvukust lõputult suurendamast.