Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kakud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kaku, kakk, linnud, kakud, pruunid, värbkakk, kakku, kassikakk, nokk, händ, sooräts, lumekakk, kodukakk, sulgede, tumedam, vares, kollased, kakulised, noka, poegade, mistõttu, händkakk, karvasjalg, üksiku, maas, lindudest, varese, domineerib, kiskja, habekakk, vaatavad, kael, hiire, ronga, paiku, triibud, röövlinnud, nugis, poegadele, kõhtMida söövad? Kuidas nende välimus ja toitumisviis seotud on? Kus nad elavad ja pesitsevad? Kuidas tunda kakulistele sobivat elukohta ära? Mis neid ohustab? Vastuste leidmiseks kasutasin nelja raamatut ja kuute internetilehekülge. 1. KAKULISED JA NENDE ISELOOMULIKUD TUNNUSED Kakulised (ladina keeles strigiformes) on öise eluviisiga röövlinnud (Allas jt, 2007:12). Kakulisi pesitseb Eestis regulaarselt seitse liiki: kõrvukräts, sooräts, värbkakk, händkakk (pilt 1), karvasjalg-kakk, kodukakk ja kassikakk. Neist viis viimast on metsaliigid (Kontkanen jt, 2004:68). Juhukülalisena käib Eestis lisaks kivikakk ning karmidel talvedel, kui põhja pool on vähe toitu, tulevad siia ka habekakk, lumekakk ja vöötkakk. Suurim kakuline on kassikakk (Eesti... 2011). Pilt 1 Händkakk (Kontkanen jt, 2004:75) Kakulised jagunevad kaheks sugukonnaks: kaklased (Strigidae) ja loorkaklased (Tytonidae).
Referaat Kaklaste liigirikkuse võrdlus Eestis ja Rootsis Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond. Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud
Referaat Kain-Theodor Merilai 7.a klass Õpetaja Tiina Gaskov Jõhvi 2012 2 Sissejuhatus Minu poolt koostatud referaadi sisuks on bioloogias õpitavad röövlinnud. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks
......................................................... 4 Mis mõjutab lindude elu? ............................................................................................................... 5 Linnuliikide kaitse .......................................................................................................................... 5 Röövlinnu liigid................................................................................................................................ 5 Kassikakk (Bubo bubo)................................................................................................................. 5 Merikotkas (Haliaetus albicilla)...................................................................................................... 6 Kaljukotkas (Aquila chrysatos).................................................................................................... 6 Kanakull (Accipiter gentilis)..............................................................
Händkakk Sandra Roosme 5a Händkakk Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades
Tallinn 2015 Sisukord Linnud..................................................................................................................................................3 Kodukakk........................................................................................................................................3 Piilpart.............................................................................................................................................4 Kassikakk........................................................................................................................................5 Hakk................................................................................................................................................5 Metsvint...........................................................................................................................................6 Herilaseviu............................................
Kõrvukräts (Asio otus) Kõrvukräts (varem ka kõrvukas räts) on Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas elav kakuline. Kirjeldus Kõrvukräts on hakist veidi suurem pruunikaskollane lind. Linnu saba on sama pikk, kui tema keha ning altpoolt heledam kui pealtpoolt. Linnu pead ehivad sulgedest kõrvad, mis linnu rahulikus olekus on langetatud ja seetõttu raskesti märgatavad. Linnu silmade ümbruses on ainult hallikaspruunid suled, silmad ise on oranzpunased. Kõrvukrätsu nokk on must nagu küünedki. Kõrvukrätsu keskmine kaal on 290 g ja tiibade siruulatus 84-95 sentimeetrit. Elupaik ja pesitsemine Kõrvukräts on kultuurmaastiku lind, kes pesitseb põldudevahelistes metsatukkades, taluparkides ja kõrgetes kuusehekkides, sageli ka aedlinnades ja linnaparkides. Kõrvukräts on avaspesitseja tehes oma pesa kaelustuvi, vareslaste või orava mahajäetud pesadesse. Pesas on 3-7 valget muna. Eestimaal on täiskurni leitud alates märtsi lõpust.
Sissejuhatus Kassikakk : *Välimus *Toitumine *Pesitsemine *Arvukus ja kaitse Eestis *Rõngastamine ja eluiga Valge Toonekurg : *Välimus *Pesa ehitamine ja pesitsemine *Valge toonekurg on ränd lind *Toonekurg on ohustatud liik *Toitumine KASSIKAKK(Bubo bubo) Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga
Miina Härma Gümnaasium LUMEKAKK Referaat Koostaja: Lota Pung Klass: 7b Tartu 2010 Liigikirjeldus. Lumekakk (Bubo scandiacus) on sidrunkollaste silmadega ja musta nokaga suur valge kakk. Isaslinnud on lumivalged üksikute tumedate tähnidega, emaslinnud on tumedate tähnidega rohkem kirjatud ja ka isaslindudest tunduvalt suuremad. Isaslindude kaal võib küündida 2,3 kilogrammini, emaslindudel peaaegu kolme kiloni. Tiibade siruulatus võib suurematel lindudel ulatuda pooleteist meetrini, mõningatel juhtudel kuni 1,7 meetrini. (http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/lumekakk) Lumekakk pesitseb kõrg- ja madaltundras. Ta eelistab kõrgeid ja kuivi paiku, sest
.................. 6 Pildid............................................................................................... 7 Kokkuvõte....................................................................................... 8 Kasutatud kirjandus........................................................................ 9 2 Sissejuhatus Händkakk on kaklaste sugukonda kaku perekonda kuuluv rööv- lind. Eesti keeles on händkakku varem kutsutud ka uurali kakuks ja uraali kakuks. Ta kuulub samasse perekonda kodukaku ja habekakuga, olles esimesest pisut suurem ja teisest pisut väiksem. Tal on maailmas 15 alamliiki. Eestis on händkakk väikesearvuline haudelind, kes on hajusalt levinud suuremate metsade piirkonnas , olles mõnelpool üsna tavaline. Eelistab kuuse-segametsades ja väiksemates metsades. Saare- ja Hiiumaal haruldane. Händkakk on riikliku
· Arvukus. Eestis pesitseb 15 000 25 000 tuhat paari, Euroopas 1,3 - 2 miljonitpaari. · Iseärasused. Lendab haruharva, enamasti ainult rändamise ajal. Vajab 20 cm kõrgust või kõrgemat heina, et jääda nähtamatuks. Hallpea-rähn e. Hallrähn · Eluviis. Lind püüab ennast varjata ja eriti sageli silma alla ei satu. Linnu leiab üles alles siis, kui ta lendu tõuseb. Kergem on lindu otsida häälitsuste järgi. · Pereelu. Pesa uuristavad linnud ise lehtpuutüvesse, eelistades pehmema puiduga haaba või remmelgat. Pesa vooderdatakse puulaastudega. Pesas 5-10 muna. Haudeaeg 15-17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi väljaöögitud toiduga. Pojad annavad pesas valjuhäälselt märku tühjast kõhust, reetes sellega pesa asukohta. · Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 5,5 aastat. · Toidulaud. Meelistoit on sipelgad, kuid sööb ka puidus elutsevaid selgrootuid ning putukaid ja nende vastseid.
*Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades,
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna
Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks. Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. 7 Eesti selgroogsed Linnud Karvasjalg-kakk Karvasjalg-kakk on kõige enam hakisuurune. Tema selg ja tiivad on pruunid heledate laikudega ja rind ning kõht heledad pruunide laikudega. Saba on samamoodi altpoolt hele ja pealtpoolt tume. Tema nägu näeb välja nagu küliliipööratud hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk. Kakk on oma nime saanud selle järgi, et tema varbad on sulgedega kaetud ja tunduvad karvastena. Küüned nende karvavarvaste otsas on mustad. Karvasjalg-kakku võime kohata tavaliselt suuremates metsades.
Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud
2 SISSEJUHATUS Mina tegin oma töö herilaseviust. 3 HERILASEVIU Linnu välimus Herilaseviu on rongasuurune kontrastse sulestikuga röövlind. Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Seljapool on pruun ülekaalus, seetõttu on lind sealt tumedam. Linnu pea on suhteliselt hele, nokk must. Herilaseviu jalgade jooksmeosa ning varbad on pruunid, küüned mustad.. Keha üldpikkus kuni 55 cm, tiiva pikkus 38...42 cm. Linnu söök Herilaseviu põhitoiduks on kiletiivalised, eriti aga nendevastsed. herilasepesade pinnasest väljakraapimiseks ja üldse kiletiivalistest toitumiseks on tal kujunenud välja erilised kohastumused. Herilaseviu küüned on lamedad ja laiad, ta võib kiirelt ja osavalt ka mööda maad liikuda, et saaki jälitades pesani jõuda. Herilaseviu nägu
Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal
...................... Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas
.." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei rända ning see on veel üheks tõendiks selle kohta, et kana on tema menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta.
Lääne-Euroopas. Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse. 4 Header and footer ; nimi Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
Merikotkas Välimus Inimesed pidasid vanasti kotkaid jumalikeks lindudeks. Neil on uhke välimus ja võimsad tiivad. Merikotkas on kõige suurem lind. Kui ta oma tiivad välja sirutab on nende laius kuni 2,5 meetrit. Ta kaalub kuni kuus kilogrammi. Tal on hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise nokkloomaga. Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
,,viiuu". Viusid on Eestis kolme liiki: arvukamaid ja tuntumaid liike on hiireviu (Buteo buteo), lisaks võib Eesti kohata ka herilaseviud ja karvasjalg- viud ehk taliviud. 2. Välimus Hiireviu on ronga suurune, umbes 51-57 cm pikk ja kaalub umbes 1 kg. Ta on tumepruun ja tal on valged täpid keha alaosas. Hiireviul on jässakas keha. Tiivad on tal laiad ja ümarad, nende siruulatus on umbes 1 meeter. Saba on lühike ja lai, jalad on kollased. Nokk on konksus ja tipust must. Emaslind on suurem kui isaslind, aga sulestik on neil samasugune. Noorlind on vanalinnule üsna sarnane, kuid nende peas leidub heledaid jooni ja silmad on hallid. Täiskasvanu värvuse saab lind 16 kuuselt. Hiireviu eluiga on umbes 8 aastat, vanimad isendid on elanud kuni 16 aastaseks. 3. Pesitsemine Hiireviu elab metsa ääres või põldudevahelistes metsatukkades. Ta eelistab olla kõrgel, seega teeb ta oma pesa haava, männi või kuuse otsa.
3 HIIREVIU VÄLIMUS Hiireviu on hallvaresest suurem,tumepruun kull.Ta pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must.Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda seostatakse geograafilise levikuga ). Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun.Hiireviu nokk ja
soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tõmbab pesa läheduses jõude ilutsev isane võimalike vaenlaste tähelepanu enesele ning nende kõhutäiteks sattudes soodustab kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib isaslindude "kaunidus" suuremal või vähemal määral sedasama otstarvet. Jäälinnu kurgu all ja külgkaelal on valge laik, mida läbib sinakasroheline haberiba. Must nokk (emastel alanokk punase tüvikuosaga, noortel valkja tipuga) on silmatorkavalt pikk, linnu kogupikkusest üle viiendiku, ja ebaproportsionaalselt tugev. Tipu poole tumenev, ülalt sinine, alt pruun saba tundub aga kummaliselt lühike. Lühikesevõitu jalad on korallpunased, noortel mustad. Jäälinnu mass on 3446 g, tiiva pikkus 7,68,1 cm, siruulatus 2729 cm. Sooline dimorfism peaaegu puudub ainsa erinevuse leiame vaid noka värvuses.
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse
742 8442, faks 742 8166 Pk. 245 E-post: [email protected] 50002 Tartu www.elfond.ee Elektrooniliselt on õppematerjal kättesaadav Eestimaa Looduse Fondi kodulehel www.elfond.ee Õppematerjali võib paljundada sihipäraseks kasutamiseks. © Eestimaa Looduse Fond, 2006 ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
annaabi.ee 
