KAKULISED (0)

Kilingi -Nõmme Gümnaasium
Tuuli Marlen Järviste
KAKULISED
Referaat
Juhendaja : Urve Jõgi
2018

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. KAKULISED JA NENDE ISELOOMULIKUD TUNNUSED 4
2. KAKULISTE TOITUMINE 6
3. KAKULISED JA PESITSEMINE 8
4. KAKULISTE ELUKOHAD JA OHUTEGURID 10
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

SISSEJUHATUS

Kakulised on mulle siiani eelkõige tuttavad kui tarkuse sümbolid, keda tavaliselt hoopis öökullideks kutsutakse. Pean neid linde põnevaks uurimisallikaks, sest nad tegutsevad tavaliselt öösiti. Nende kohta info kogumine on seetõttu olnud kindlasti keerulisem kui rohkem nähtaval olevate loomade ja lindude puhul.
Oma referaadis püüan leida vastused järgmistele küsimustele:

• Millised on kakuliste iseloomulikud tunnused? Kuidas nad välja näevad?
  
• Kuidas kakulised toituvad? Mida söövad? Kuidas nende välimus ja toitumisviis seotud on?
  
• Kus nad elavad ja pesitsevad? Kuidas tunda kakulistele sobivat elukohta ära?
  
• Mis neid ohustab?
  

Vastuste leidmiseks kasutasin nelja raamatut ja kuute internetilehekülge.

1. KAKULISED JA NENDE ISELOOMULIKUD TUNNUSED

Kakulised (ladina keeles strigiformes) on öise eluviisiga röövlinnud (Allas jt, 2007:12). Kakulisi pesitseb Eestis regulaarselt seitse liiki: kõrvukräts, sooräts, värbkakk, händkakk (pilt 1), karvasjalg - kakk , kodukakk ja kassikakk . Neist viis viimast on metsaliigid (Kontkanen jt, 2004:68). Juhukülalisena käib Eestis lisaks kivikakk ning karmidel talvedel , kui põhja pool on vähe toitu, tulevad siia ka habekakk, lumekakk ja vöötkakk. Suurim kakuline on kassikakk (Eesti… 2011).
Pilt 1 Händkakk (Kontkanen jt, 2004:75)
Kakulised jagunevad kaheks sugukonnaks: kaklased (Strigidae) ja loorkaklased (Tytonidae).
Kakkudel on iseloomulikult kogukas pea, mida nad saavad pöörata peaaegu täispöörde jagu. Tänu sellele on neil lai nägemisulatus. Nende sulestik on kohev. Neil on suured silmad, mille ümber on sulgedest sõõrid (Allas jt, 2007:12). Silmade värv on varieeruvalt oranž, kollane või must (Hayman, Hume , 2004:151). Enamiku kakuliste jalad on küünisteni sulgedega kaetud (Eesti… 2011).
Kakulistel on hästi välja arenenud varbad ja küünised, mis on kohastunud saakloomade püüdmiseks. Kakkude tagavarvas on väike ja esivarbad on külgedele suunatud (pilt 2) ( Bang , Dahlstrøm, 2007:96). Saagi murdmisel on abiks konksjas teravate servadega nokk (Eesti… 2011).
Pilt 3 Kaku jäljed lumel - lühike tagavarvas ning külgedele suunatud esivarbad (Bang, Dahlstrøm, 2007:96)
Kakuliste emas- ja isaslinnud on sarnase välimusega, kuid emaslind võib olla isaslinnust veidi suurem (Eesti… 2011). Kakuliste pikkused liigiti on aga väga erinevad. Eesti pisemate kakuliste värbkakkude pikkus jääb alla 20 cm (NatureGate… 2018a). Suurimaks kakuliseks on aga üle 70 cm pikkusega kassikakk (NatureGate… 2018b).
Loorkaklaste iseloomulikuks tunnuseks on südamekujuline nägu (pilt 3) ning erinevalt kaklastest, kes huikavad, loorkaklased sisistavad (Allas jt, 2007:12).
Pilt 3 Loorkakk (Allas jt, 2007:12)

2. KAKULISTE TOITUMINE

Kakud on osavad jahipidajad. Neil on kiire ja hääletu lennuviis ja väga hea nägemine, mis aitavad hästi saaki püüda (Allas jt, 2007:12). Tavalisim jahipidamisviis kakkude jaoks on oodata heas varitsemis paigas, kuni mõni sobib saakloom end reedab. Siis tabada teda lühikese sööstlennuga. Avamaastikul jahti pidavad kakud saalivad madallennul toitumiskoha kohal ja ründavad saaki õhust. Kõige rohkem Eestis pesitsevatest kakkudest kasutavad saalimislendu kõrvuk- ja sooräts. Teised kasutavad peaaegu alati ootamistaktikat (Kontkanen jt, 2004:68).
Pilt 4 Händkakk saagiga ( Savisaar , 2008)
Kakud toituvad põhiliselt pisiimetajatest, aga nad kütivad ka linde, kahepaikseid ja roomajaid, selgrootutest limuseid, usse ja lülijalgseid (Allas jt, 2007:12). Kakudele sobib söögiks tegelikult kõik, kellest jõud üle käib ( Pappel , 2001). Kuigi on ka kitsamalt spetsialiseerunud kakke nagu kõrvukräts, sooräts ja karvasjalg-kakk, kes sõltuvad peaaegu täielikult uruhiirlastest (Kontkanen jt, 2004:69).
Kakkude söögikohtades enamasti saakloomade jäänuseid pole. Puu otsas kistakse suled ära, ning pisiimetajad neelatakse tervelt alla või ainult paariks osaks tükeldatuna. Erandiks on ainult kassikakk, kes võib rünnata ka nii suurt looma nagu jänes. Kassikaku söögikohtadesse jääb sageli saakloomade jäänuseid (Bang, Dahlstrøm, 2007:164).
Kakulistel ei ole pugu . Kuigi saaks neelatakse enamasti alla tervena , siis luud , karvad ja suled öögitakse hiljem välja räppetompudena (Eesti… 2011).
Pilt 5 Näited erinevate kakuliste räppetompudest (Bang, Dahlstrøm, 2007:207)
Räppetomp (pilt 3) on linnu välja oksendatud toidu seedimatud osad. Kakuliste räppetombud on kuivanult hallid. Need sisaldavad enamasti saakloomade luid . Koljud on tavaliselt puruks muljutud, sest kakud tapavad saagi, seda kuklast nokaga tugevalt surudes. Lisaks luudele leidub räppetompudest sulejäänuseid, hulga karvu ja putukate kitiinikesta tükikesi, eelkõige mardikate kattetiibu. Kakuliikide räppetompe on võimalik eristada kuju, sisu, suuruse ja leiukoha järgi (Bang, Dahlstrøm, 2007:164).

3. KAKULISED JA PESITSEMINE

Kakuliste pulmaaeg on kevadtalvel. Sel ajal võib metsas kuulda kõhedust tekitavat huikamist, oigamist ja vilistamist. Täiskurn saab munetud aprilli teiseks pooleks. Oma kodukoopaid kakud ise algusest lõpuni ei ehita (Pappel, 2001). Selle asemel pesitsevad nad puuõõntes, vanades linnupesades, puutüügastel (pilt 6), kaljueenditel, maas, mõni ka hoonetes (näiteks kirikutornides) (Eesti… 2011).
Pilt 6 Händkaku kurn (Kontkanen jt, 2004:75)
Üks kakkudest, keda ka koduhoovis pesitsemas võib leida, on kõrvukräts (pilt 7). Tema puuõõnsustest ei hooli ning seab kodu sisse näiteks vanas haraka - või varesepesas ( Ader , 2008).
Kõikidel kakuliikidel on valged munad. Tõenäoliselt pole hämaras pesaõõnsuses munadel kaitsevärvust väga vaja. Hele värvus aitab aga neid näha vanematel. Eesti kakkude pesades on tavaliselt 2–6 muna (Pappel, 2001).
Haudumist alustab emaslind kohe pärast esimese muna munemist. Ülejäänud munad muneb ta vähemalt päevaste vahedega. Viimane poeg võib seetõttu kooruda kuni kaks nädalat hiljem esimesest järeltulijast. See võib kehvematel toiduaastatel põduramatele poegadele saatuslikuks saada (Pappel, 2001).
Emane kakk ei lahku pesalt haudumisajal ega ka siis kui pojad veel liiga väikesed. Pere toidu eest kannab sel ajal hoolt isaslind . Paljud kakud hoiavad sigimisajal rangelt kinni oma territooriumi piiridest (Pappel, 2001).
Kakupojad ilmuvad pesaõõnsusest lagedale tavaliselt ühekaupa. Vanemad pojad tulevad ilma uudistama varem kui nooremad (Ader, 2008). Enamiku kakuliste pojad lahkuvad pesast lennuvõimetuna. Erandiks on siin näiteks noored värbkaku pojad (pilt 8). Nemad on pesast lahkudes juba esimese lennuoskuse omandanud (Kontkanen jt, 2004:72).
Pilt 7 Pesas istuv kõrvukrätsu poeg (Ader, 2008)
Pilt 8 Värbkaku poeg (Kontkanen jt, 2004:72)

4. KAKULISTE ELUKOHAD JA OHUTEGURID

Metsaliikidest kolm värbkakk, händkakk ja karvasjalg-kakk tunnevad ennast hästi vanades metsades (lisaks neile elavad metsas ka kassikakk ja kodukakk). Kõrvukräts lepib peaaegu igasuguse oma toitumisala äärel oleva puistuga, isegi keset põldu kasvava kahara üksikpuuga (Kontkanen jt, 2004:68).
Olenevalt liigi pesitsemise eripäradest on oluline varju pakkuvate puujuurte (pilt 9), sobivate suurte pesaõõnsustega puude (pilt 10) või kännutüügaste olemasolu (pilt 11).
Pilt 9 Vana hõre männik, kus leidub poegadele varjupakkuvaid puujuurestikke ja suuri puid, sobib hästi põhiliselt maas pesitsevale kassikakule (Kontkanen jt, 2004:68)
Pilt 10 Karvasjalg-kakk pesitseb tihti musträhni vanas pesaõõnsuses, kes õõnsuse rajamiseks vajab rinna kõrguselt vähemalt 40 cm läbimõõduga puid (Kontkanen jt, 2004:81)
Pilt 11 Tüüpiline händkaku pesa asub suures puutüükas, seega oleneb selle kaku käekäik metsades sobivate tüügaste olemasolust (Kontkanen jt, 2004:76)
Kakkudele üheks suuremaks ohuks on metsatööd. Neid on öise eluviisi tõttu raske avastada ja raiete kavandamisel arvestada. Sellepärast jääb ettevaatlikkusele vaatamata tööde tagajärjel tühjaks palju kunagisi kakupaiku. Asurkondade püsimiseks on eluliselt tähtis kindlat tüüpi maastiku- või puistuelementide säilitamine või loomine (Kontkanen jt, 2004:68)
Vanade metsade raiumine on põhjustanud paljude sobilike pesitsemiskohtade kadumist. Suurimaks ohuks on mitmele kakuliigile häirimine, mis põhjustab pesahülgamist (Kontkanen jt, 2004:68-81).
Looduskaitse I kaitsekategooria liik on habekakk, kes on ühtlasi Eesti punase raamatu (2008) Eesti loodusest hävinute kategooria liik. Looduskaitse II kaitsekategooria liigid on karvasjalg-kakk, sooräts ja kassikakk, neist karvasjalg-kakk ja kassikakk kuuluvad Eesti punase raamatu ohualdiste ja sooräts ohustatute kategooriasse. Looduskaitse III kaitsekategoorias on värbkakk, kodukakk, händkakk, vöötkakk ja lumekakk. (Eesti… 2011) Metsakakulised (v.a. kodukakk) on kantud Euroopa Liidu „Linnudirektiivi“ I lisasse. Ainsana ei ole kaitse all kõrvukräts (Kontkanen jt, 2004:68).

KOKKUVÕTE

Kakulised on varjatud eluviisiga peamiselt öösel tegutsevad röövlinnud. Nende iseloomuliku välimuse juurde käivad suur pea, suured silmad, sulgedes jalad, püstine kehahoiak ja kohev sulestik. Toituvad nad püütud saagist, milleks sobib peaaegu kõik, millest jõud üle käib.
Suurem osa Eestis leiduvast kakuliigist on looduskaitse all. Nende lindude sobilikud elupaigad on hävitatud rohkete metsatöödega. Tuleks paremini kaitsta kakkudele sobilikke elupaiku, et tulevikus need öise eluviisiga linnud ka meie juures edasi saaksid elada.

KASUTATUD KIRJANDUS

Ader, A. 2008. Pisikesed pehmed sulepallid.
http://www.looduskalender.ee/node/587 04.02.2018
Bang, P. Dahlstrøm, P. 2007. Kes siin oli?. Tallinn: Tänapäev
Eesti Entsüklopeedia. 2011. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kakulised1 04.02.2018
Hayman, P. Hume, R. 2004. Linnusõbra taskuraamat. Tallinn: Varrak
Kontkanen, H. Nevalainen, T. Lõhmus, A. 2004. Röövlinnud ja metsamajandus . Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
NatureGate eLoodus. Kassikakk. 2018a. http://linnud.loodus.ee/kassikakk 04.02.2018
NatureGate eLoodus. Värbkakk. 2018b. http://linnud.loodus.ee/varbkakk 04.02.2018
Pappel, P. 2001. Märtsi loom - kakk. http://vana.eestiloodus.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0103/piret2.html 04.02.2018
Savisaar, R. 2008. Paras suutäis – Händkakk, Ural owl, Strix uralensis.
http://blog.moment.ee/2008/05/paras-suutis-hndkakk-ural-owl-strix.html/comment-page-1 01.02.2018
TEA laste- ja noorte- entsüklopeedia. 2007. Tallinn: TEA