Inimene, ühiskond ja kultuur (0)

I. ESIAJALUGU
1. INIMESE KUJUNEMINE
Neandertallase kolju
nüüdisaeg Homo sapiens
neandertallased 1 milj a eKr
Homo erectus 'ed
2 milj a eKr
Homo habilis
3 milj a eKr
australopiteekused
4 milj a eKr
Neandertallane inimahvid 6 Inimese kui Maa elusorganismidest kõige kõrgema arengutasemega olendi kujunemise lugu on pikk ja keeruline. Selle uurimisega tegelevad mitme eriala teadlased ­ paleoantropoloogid, arheoloogid ja viimasel ajal ka geneetikud. Inimese otsesed eelkäijad olid inimahvlased, kes polnud puu otsas elamisega nii kohastunud kui näiteks tänapäeva inimahvid. Asunud ela- ma lagedale maastikule, hakkas inimahvlane kõndima kahel jalal. Peaaju arenedes kujunes temast australopiteekus ehk lõunaahvlane, kes osutus esimeseks lüliks inimahvide ning inimeste vahel. Kui vara- jaste inimahvide luid on leitud mitmest maailmajaost, siis australo- piteekusi tuntakse vaid Aafrikast. Umbes 2,5 miljoni aasta eest kujunes Ida-Aafrikas Homo habilis ehk osavinimene , kes oli õppinud valmistama esimesi tööriistu. Vanimad tööriistad olid ühest otsast teritatud ovaalsed umbes rusikasuurused kivid . Teritamiseks löödi kivi küljest mõni kild ära. Ahvid võivad küll vahel kasutada keppe ja kive, aga ise nad tööriistu ei tee. Tänapäeval arvatakse, et osavinimesed surid välja ja polnud seega meie otsesed esi- vanemad. Inimese kujunemisliin jätkus ühe australopiteekuste liigi kaudu Homo erectus'te ehk sirginimestena. Sirginimese liike tuntakse juba päris palju ja nende jäänuseid on leitud Aafrikast, Euroopast ning Aasiast. Ka nemad oskasid ise tööriistu valmistada ja kasutada. Pikka aega pidas enamik teadlasi inimese kujunemisel järgmiseks olu- liseks lüliks neandertallasi, kes said selle nimetuse Saksamaa Neander- tali oru järgi, kust leiti esimene luustik. Osa uurijaid peab neandertal - last Homo erectus'e ja Homo sapiens'i ehk tarkinimese vaheastmeks, osa aga üheks Homo erectus'e alamliigiks. Neandertallased olid lühikesed, laiaõlgsed ja jässakad, nende pead iseloomustasid längus laup, pikk kuklaosa ja massiivne alalõug. Umbes 40 000 aastat tagasi ilmus Euroopasse juba tänapäeva inimes- tega sarnanev liik ­ Homo sapiens ehk tarkini mene. Tark inimesed olid arenenud aju ja osavate käte- ga. Nad valmistasid tunduvalt täiuslikumaid tööriistu. Neander- tallased elasid nende kõrval edasi kuni lõpliku väljasuremiseni um- bes 30 000 aastat tagasi. Geneetikute hiljuti avaldatud Lihtne tulekivist pihukirves on teiste uurimistulemuste järgi polnud tööriistadega võrreldes olnud kasutusel neandertallased otseselt inimese kõige kauem. eelkäijad, vaid lihtsalt üks kõrval- haru. Ühtlasi väidetakse geeniuuringute alusel, et tarkinimesed võisid 7 kujuneda juba rohkem kui 100 000 aastat tagasi Aafrikas. Hiljem rända- sid nad sealt Euroopasse, Aasiasse ja Austraaliasse ning kõige lõpuks Ameerika mandrile. Vähehaaval hakkasid eri maailmajagudes kujune- ma inimrassid ­ negriidid, europiidid ja mongoliidid.
Mõtlemise ja kõne tekkimine Üha uute tööriistade valmistamine arendas inimese eellaste mõtlemist ja sellest tingitult suurenes järk-järgult ka nende aju maht. Just aju suu- rust on peetud eelajalooliste inimtüüpide võrdlemisel kõige olulisemaks tunnuseks. Oma mõtteid ja tähelepanekuid üritati kaaslastele teatud häälitsustega ka edasi anda. Varasemate inimtüüpide lõualuu kuju (lõual puudus esileulatuv osa) ei võimaldanud veel kõnelemist, alles tarkinimesel arenes heatasemeline häälikuline kõne.
Kütid, kalastajad ja korilased Kõige pikema osa ajaloost, kuni noorema kiviajani, oli inimeste põhi- tegevuseks küttimine ja kalapüük. Ent iga päev polnud saagiõnne, sage- li tuli koju pöörduda tühjade kätega. Näljast aitasid välja marjad , see- ned, pähklid, teod, linnumunad jms, mida korjasid metsast naised ja lapsed. Seetõttu olid kiviaja inimesed loodusega väga lähedalt seotud. Tunti oma elupaiga loomi ja linde ning nende käitumist, taimi ja nende toite- või raviomadusi. Samas kogeti ümbritsevas maailmas ja elus palju salapärast, mida ei osatud seletada. Mõistatuslikud olid uni ja unenäod, surm ja haigused, hirmu tekitasid äike ja tormid . Püüd neid nähtusi mõista tekitas kujutelma, et looduses elavad ja tegutsevad silmale nähtamatud jõud. Arvati, et igal inimesel, loomal, linnul, aga ka puul, kivil või mõnel teisel loodusobjektil on oma hing. Hinge peeti elu asu- kohaks ja näiteks magamise ajal võis see kehast ka lahkuda. Surm tähendas niisugust und, mil hing oli keha jäädavalt hüljanud. Et pälvida hinge heatahtlikkust, hakati surnud kaaslasi matma ja neile kaasa panema tööriistu või tarbeesemeid ning ehteid . Osaliselt koos usundiga tekkis kunst . Esimesed joonised kraabiti luule, sarvele või kivile. Sageli olid need üsna skemaatilised ja konk- reetse looma kujutise äratundmine seetõttu raske. Tõelisteks kunstiteos - teks peetakse aga vanema kiviaja (u 30 000 aastat eKr) pisiskulptuure, mille materjaliks on luu ja kivi. Varasemate skulptuuride seas oli kõige rohkem naisekujukesi. Viimastele on iseloomulikud rõhutatud soo- tunnused ­ rinnad, puusad ja talje ­, seevastu käe- ja jalalabasid pole kuigivõrd viimistletud . Ka nägu paistab harva, osal skulptuuridel kuju- tatakse seda otsekui jäävat lõuani tõmmatud mütsi või kapuutsilaadse pea koti varju. Nende naisekuju kes te tähenduse suhtes on teh tud 8 mitmesuguseid oletusi. Osa uuri- jaid arvab , et need võisid kajastada selleaegsete inimeste iluideaali, ja nimetab kujukesi kiviaja Venus - teks. Samas aga oli naisel sugukon- nas ka tähtis roll, sest sugulust arvestati naisliini pidi. Vahel on kõnealuseid skulptuure seostatud esiemakultuse või lapseootel naiste erilise austamisega. Mõni aeg hiljem hakati tegema koopamaale. Mitmest His paania ja Prantsusmaa koopast on leitud silmapaistvaid vanema kiviaja lõpust pärinevaid maalinguid. Tä he le- panu väärseimad ja ka rohkem uuritud maalingud on Altamiras Austriast leitud naisekujuke ­ nn Willendorfi Venus ja Lascaux's. Kunstitööd katavad tavaliselt koopa seinu või lage. Punase, musta, harvem kollase ja valge värviga on maalitud mitmesugu- seid jahiloomi, eriti piisoneid ja põhjapõtru. Joonised on väga loomu- truud, mis viitab loomade heale tundmisele. Tõenäoliselt võisid maa- lingud olla seotud ka uskumusega, et loomakehasse noole joonistamine aitab jahiretkel saaki paremini tabada. Enne jahti kogunesid muistsed kütid arvatavasti loomakujutiste ette ja üritasid mitmesuguste rituaal- sete toimingute abil endale head saaki nõiduda. Osal maalingutel esi- neb ka loomamaskides inimeste kujutisi. Need võisid olla omaaegsed targad või nõiad.
Maaharijad ja karjakasvatajad Nooremal kiviajal toimus inimkonna arengus murrang: algas üleminek anastavalt majanduselt viljelusmajandusele. Inimesed ei sõltunud enam täielikult looduse armust , vaid hakkasid endale ise toiduaineid tootma . Tänu sellele jäid näljahädad harvemaks, vähenes suremus ja pikenes eluiga. Inimeste arvukus kasvas. Maaharimine ja karjakasvatus tõid muutusi paljudesse eluvaldkon- dadesse. Küttimisest ja korilusest elatumine oli tinginud rändleva eluviisi, maaharijad aga rajasid endale põldude naabrusse asulad ja jäid sinna paigale. Eluasemeks polnud neil enam ajutine koda, vaid pidevalt kasutatav maja. Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud karjakasvatajahõimud siiski veel pikka aega rändleva eluviisi. Teisalt kaasnes viljelusmajandusele üleminekuga inimkonna arengu ebaühtlus ka seetõttu, et mitte igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid looma- ega taimeliike. Ning ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval 9 oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakasva- tuseks ja maaharimiseks kõikjal võrdväärsed. Nooremal kiviajal arenes oluliselt käsitöö. Varasem kivitöötlemis- tehnika oli piirdunud kivi küljest kildude äralöömise või surumisega, nüüd aga hakati valmistama juba suuremaid lihvitud kiviesemeid ning õpiti kivi puurima. Nii ilmusid silmaauguga kivikirved ja põlluharimi- seks vajalikud kõplad. Noorema kiviaja algust määratletakse sageli ka savinõude kasutuselevõtu järgi. Tähtsad leiutised olid ketramine ja riidekudumine. Viljelusmajandusele üleminekuga kaasnenud muutused haarasid ka usundit, kunsti ja üldse kogu inimese mõttemaailma. Põllusaak sõltus olulisel määral ilmastikust. Seetõttu asendus senine metsloomade ja -lindude austamine nende jõudude kultusega, keda arvati mõjutavat põllukultuuride saagikust ning koduloomade sigivust ja kasvu. Esi- kohale hakkas tõusma päikese ja maa kultus , kujunesid uued maagi- lised toimingud päikesele väe lisamiseks, maa viljakuse suurendami- seks, vihma esilekutsumiseks jne. Maaharijate asulatest leitakse sageli väikesi naisekujusid. Et suurt osa loodusvaimudest ja sealhulgas ka maad kujutati naisena , siis võisid need kujukesed sümboliseerida põllu- viljakust edendavaid jumalannasid.
Pühvel Altamira koopamaalilt 10 Üldiselt hakkas kujutavas kunstis sel ajal domineerima geomeetriline ornament . Kaunistati tööriistu, savinõusid ja muid tarbeesemeid. Orna- mentide mõnes elemendis on uurijad oletanud ka nende taevakehade sümboleid, millest võis oleneda põlluharijate saak (ring on päike jne).
Metallide kasutuselevõtt
Sadu tuhandeid aastaid valmistasid inimesed tööriistu kivist, luust ja puust. Pole teada, kes ja kuidas avastas metallid. Kõigepealt õpiti tundma vaske, mida esineb looduses mõnel pool ehedal kujul. Esialgu vormiti vasetükist esemeid lihtsalt tagumise teel, seejärel leiutati sulatamine. Vask oli suhteliselt pehme ja sellest tehtud tööriistad nürinesid kiiresti. Hiljem aga õpiti vaske sulatama koos tinaga ning saadi uus tugev materjal ­ pronks. Sellest valmistatud tööriistad ja relvad olid palju teravamad ning vastupidavamad. Pronks leiutati umbkaudu 2500 aastat eKr Vahemeremaades . Peagi levisid sellest valatud esemed naaberaladele ja sealt edasi üha kauge- male . Pronksi kasutuselevõtuga muutus eri piirkondade areng veelgi eba- ühtlasemaks. Maagirikkad ja viljelusmajanduseks soodsad piirkonnad saavutasid kõrge kultuuritaseme, aga mitmel pool mujal jäid kogu pronksiajaks kasutusele peamiselt kivist ja luust tööriistad. Umbes 1300 aastat eKr hakkasid hetiidid Väike-Aasias rauda tootma. Raud oli veelgi parem metall kui pronks ning seda leidub maailmas ka tunduvalt rohkem kui tina ja vaske. Tänu parematele kasutusoma- dustele ja maagi kättesaadavusele tõrjus raud nii kivist kui ka pronksist tööriistad peagi kõrvale. Metallide tootmine ja töötlemine nõudis aga küllaltki spetsiifilisi oskusi. Nõnda hakkas osa inimesi tegelema ainult selle alaga. Arenev ühiskondlik tööjaotus tõi kaasa ka kaubavahetuse suurenemise. Metallide kasutuselevõtt võimaldas inimesel toota rohkem kui üksnes oma tarbeks. Tekkis eraomand , sugukonnasidemed nõrgenesid ning hakkas kujunema inimeste varanduslik ebavõrdsus, mis lõi eeldu- sed klassiühiskonna sünniks.
Küsimusi ja ülesandeid
1. Mille poolest erines viljelusmajandusega tegelevate hõimude kultuur küttide-kalastajate kultuurist? 2. Miks suurenes metallide kasutuselevõtuga eri hõimude arengutaseme vahe? 2. TSIVILISATSIOONI TEKKIMINE 11
PRIMAARSED TSIVILISATSIOONID JA TSIVILISATSIOONI LEVIK VANAAJAL
primaarsed tsivilisatsioonid tsivilisatsiooni levik vanaajal
Varased tsivilisatsioonid Alates III aastatuhandest eKr hakkas mõnes maailma piirkonnas kuju- nema tsivilisatsioon . Selle ladina keelest tuletatud terminiga (civilis ­ kodanikesse puutuv; üldkasulik) tähistatakse hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega ühiskondi. Sageli nimetatakse esimesi tsivilisatsioone ka varasteks kõrgkultuurideks. Neil kõigil oli teatud iseärasustest hoolimata ühiseid jooni, mida võib pidada varajaste tsivilisatsioonide peamisteks tunnusteks. 1. Kõik varased tsivilisatsioonid tekkisid pärast seda, kui antud piir- konnas oli juba üle mindud küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandu- sele. Seega on tsivilisatsioonid põlluharijate ning karjakasvatajate ühis konnad . Enamasti langes tsivilisatsioonide algus vara sesse pronksiaega, niisiis kerkisid nad esile ulatuslikuma metallikasutuse algusega umbes ühel ajal. 2. Kõiki tsivilisatsioone iseloomustas ühiskonna selge varanduslik kihistumine. 12 3. Neis kõigis oli kujunenud riiklus . See tähendab, et rikkam ülemkiht või osa sellest oli saanud sisuliselt elukutseliseks valitsevaks klassiks, mis juhtis ja kontrollis madalamate ametnike abil ja seadustele toetu- des enam-vähem kogu ühiskonna tegevust teatud territooriumil. 4. Peaaegu kõigis tsivilisatsioonides oli tarvitusel kiri. Esmalt kasutati seda eelkõige majandamist ja riiklikku korraldust puudutavate üles- tähenduste tegemiseks. Riiklik korraldus saigi üldjuhul võimalikuks just tänu kirja kasutuselevõtule. 5. Ühtlasi lõi kiri eeldused mitmekesiseks vaimseks tegevuseks. See või- maldas üles tähendada pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Kuid kirjaga kaasnes ka kõrgkultuur selle sõna kitsamas tähenduses ­ arene- nud usulised tõekspidamised, kirjandus ja teadus. Nagu näeme, võib tsivilisatsiooni piiritleda mitme eri tunnusega. Kuid kõigis neis avaldub inimühiskonna senisest märksa suurem organisee- ritus, mis ilmneb omakorda kõige selgemini riiklikus korralduses. Varane tsivilisatsioon ja riik olidki lahutamatult seotud. Esimesed tsivilisatsioonid kujunesid suurte jõgede ääres. Kõigepealt toimus see umbkaudu 3000 aastat eKr enam-vähem üheaegselt Mesopo- taamias (tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses Niiluse kallastel. Seejärel tekkis tsivilisatsioon Indias Induse jõe ääres (u 2400 eKr), Vahemeres paikneval Kreeta saarel (u 2000 eKr) ja Hiinas Huanghe jõe orus (u 1700 eKr). Mõneti hiljem jõudsid tsivilisatsiooni tasemele Kesk-Ameerika ja Peruu rahvad . Nimetatud piirkondades kujunesid kõrgkultuurid suurel määral üksteisest sõltumatult, oma sisemistel põhjustel. Neid võib nimetada esmasteks ehk primaarseteks tsi- vilisatsioonideks. Mujal mõjutas kujunevat tsivilisatsiooni juba algusest peale mõni arenenum naaberpiirkond. Seetõttu nimetatakse ülejäänud kõrgkultuure enamasti teisesteks ehk sekundaarseteks tsivilisatsioonideks.
Tsivilisatsiooni tekke probleem
Esimeste tsivilisatsioonide tekkeajal kiri veel puudus või siis oli selle areng alles algstaadiumis. Kummalgi juhul pole sellest kõige varase - mast perioodist jäänud pikki kirjalikke tekste . Seetõttu saab iga üksiku tsivilisatsiooni kujunemist uurida eeskätt arheoloogiliste leidude põhjal. Arheoloogide uurimistöö tulemustega võrreldakse etnoloogia (rahva- teaduse) andmeid veel hiljaaegu tsivilisatsiooni tekke staadiumis olnud rahvaste ühiskonnast, eluolust ja kultuurist. Kuid arheoloogia ja etnoloogia andmete kokkupanek on keeruline ja nende põhjal tehtavad järeldused jäävad paratamatult vaieldavaks. Me teame väga vähe kind- lat selle kohta, miks tsivilisatsioonid tekkisid ja kuidas see konkreetselt kulges. Igas suhtes rahuldavaid vastuseid pole neile küsimustele seni veel leitud. Arengu üldsuund 13
Inimühiskonna arengu käigus kujunes varanduslikult tasemelt ja ühis- kondlikult positsioonilt enam-vähem võrdsete põlluharijate ja karjakas- vatajate suhteliselt väikestest ja omavahel lõdvalt seotud kogukonda- dest aja jooksul varanduslikult kihistunud ühiskond. Elati varasemast märksa rahvarohkemates ja jõukamates asulates kitsa ülemkihi juh- timise all. Sellest annavad tunnistust arheoloogide leitud rikkad ülikute matusepaigad, kesksed asulakohad ja suured, ilmselt terve kogukonna ühistööna valminud ehitised. Etnoloogia andmetest nähtub, kuidas rik- kamatest perekondadest moodustunud ülemkiht ja selle hulgast esile- kerkinud pealik korraldasid ühiskonna elu. Nad koondasid rahvast ühisteks ettevõtmisteks, olgu ehitustöödeks, pidustusteks või sõjakäi- kudeks, mõistsid kohut , juhtisid usulisi kombetalitusi ja korjasid rah- valt andamit, osalt ühiseks tagavaraks, osalt aga omaenda huvides. On enam-vähem kindel, et sellisest kihistunud ja ülikkonna või mule alluvast ühiskonnast kujunes sisemise korralduse edasisel täiustumisel ning tänu ka kirja kasutuselevõtule riik.
Tsivilisatsiooni tekke eeldused ja põhjused
Tsivilisatsiooni tasemele jõudnud ühiskonnas ei tegele kõik selle töö- jõulised liikmed toidu hankimisega. On kujunenud ühiskondlik tööjaotus: osa inimesi teeb põlluharimise või karjakasvatuse asemel käsi- või kirja- tööd, juhib riiki, peab ühendust jumalatega jne. Et seda võimaldada, pidi ühiskond suutma toota toiduks tarvilikku rohkem, kui otsesed tootjad ise vajasid. Niisuguse ülejäägi tekkeks piisava tööviljakuse saa- vutas inimkond ilmselt põlluharimisele ja karjakasvatusele ülemineku ning metallist tööriistade kasutuselevõtuga. Viljelusmajandust ja metalli- töötlemist võib seetõttu pidada tsivilisatsiooni tekke ühtedeks peamisteks eel- dusteks. Kuid mis sundis inimesi tootma rohkem, kui iseendal tarvis? Etno - loogid on näidanud, et ürgühiskonna tasemel elavad rahvad ei kasuta hädatarvilikust tööst ülejäävat aega enamasti mitte täiendavaks tööks, vaid puhkuseks ja ajaviiteks. Ja veel üks oluline küsimus: miks kaasnes ülejäägi tekkimisega valitseva kihi esiletõus? Kuidas see toimus? Neile ja paljudele teistelegi riigi ja tsivilisatsiooni teket puudutavatele küsi- mustele saab vastata vaid oletamisi. On selge, et valitsev ülemkiht täitis ühiskonna kui terviku seisu- kohalt tähtsat korraldavat rolli. Teisalt pole kahtlust, et selle ülesande täitmine suurendas eelkõige ülemkihi enda rikkust ja võimu. Kuid kumb tegur oli esmane? 14 Osa teadlasi on seisukohal, et tõusev ülemkiht oli eelkõige ühiskonna korral- daja, kellele ülejäänud elanikkond allus esialgu vabatahtlikult. Võimekamad ja ettevõtlikumad inimesed hakkasid ühiskonna arenedes põlvest põlve üha rohkem täitma mingit ühiskonnale olulist koordineerivat ülesannet. Selle läbi kasvas ka nende eneste prestiiz. Nende positsioon muutus päritavaks ja nad said hakata ühiskonna kasvavat rikkust järjest ulatus- likumalt kasutama ka isiklikes huvides ja oma võimu suurendamiseks . Pikapeale kujunes neist päriliku võimuga valitsev ülemkiht. Selle aru- saama kohaselt oli ülemkihi võim alamkihi üle teatavas mõttes vaid ühiskonna arengu vältimatu kaasnähtus. Riik oleks seega eelkõige vahend ühiskonna paremaks korraldamiseks. Ülesanne, mille täitmise kaudu ülemkiht esile kerkis, võis olla ühis- konna juhtimine kõige laiemas mõttes, tülide lahendamine, naabritega suhete korraldamine, sõjategevuse juhtimine jne. Oluline võis olla ka taga- varade soetamine ja ikaldus- ning nälja-aastatel nende väljajagamine. Osa teadlasi peab esimeste riikide kujunemise peamiseks põhjuseks vaja- dust rajada ja korras hoida ulatuslikke niisutussüsteeme. Pole kahtlust, et Mesopotaamias ja Egiptuses hakati kanaleid ja tamme rajama tsivili- satsiooni tekkega enam-vähem üheaegselt või mõnevõrra varemgi. Niisutussüsteemide ehitamine ning korrashoid nõudis rohkesti tööjõudu. Suure hulga inimeste mobiliseerimine ja juhtimine tõigi kaasa ülemkihi esiletõusu ja aitas kaasa range riikliku korralduse väljakujunemisele.
Teiste teadlaste arvates on ühiskond kihistunud ja riiklik korraldus kujunenud algusest peale vägivalla ning sunni läbi. Nende meelest on moodustuv ülemkiht allutanud muud elanikkonda üha rangemalt oma võimule ja pannud teda ühtlasi enda heaks tööle. Selleks võisid luua eelduse näi- teks vallutussõjad. Lüüasaanud piirkonna elanikke sunniti võitjate kasuks andamit maksma, ja et enamik andameid läks võitjate juhtidele, kasvas eriti just nende rikkus ja võim. Edaspidi võimaldas see neil allu- tada ja andamiga maksustada ka oma küla elanikud. Kui ebavõrdsus oli juba tekkinud, arendas ülemkiht oma seisundit tugevdades ja kindlus - tades järk-järgult välja range riikliku korralduse. Ka kirjeldatud seisukoha pooldajad tunnistavad, et riiklik korraldus, mille abil alamrahvast senisest rohkem tööle sunniti, tuli lõppkokkuvõttes kasuks kogu ühiskonnale. Kuid kõik toimus alamkih tide heaolu arvel. Selle vaatepunkti järgi on riik eelkõige sunnivahend ülemkihi käes alamate kihtide allutamiseks ja majanduslikuks ekspluateerimiseks (nende töö vilja omastamiseks).
Kumbki esitatud lähenemisviis pole teadlaste seas leidnud üldist heaks- kiitu. Vaidlusi on ajendanud ka kõik nende raames esitatud konkreetsed oletused tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste kohta. Seetõttu arvavad paljud teadlased, et tsivilisatsiooni teket ei saagi seletada ühe kõikehõl- mava põhjusega. Vastupidi, just mitme soodsa teguri kokkulangemine võis anda otsustava tõuke inimühis- 15 konna arenguks suurema korralda- tuse poole ning viia tsivilisatsiooni ja riigi tekkele. Seejuures võisid nii tsivilisatsiooni tekkimise konkreet- sed põhjused kui ka arenguteed olla eri piirkondades erinevad.
Usu osa tsivilisatsiooni tekkimisel
Kuid ükskõik millistel konkreet- setel põhjustel tsivilisatsioon ka tekkis, kahtlemata oli see algusest Sünnitav jumalanna kahe kiskja vahel. peale tihedalt seotud usuliste Kujuke Väike- Aasia muistsest põlluharijate asulast tõekspidamistega. Inimeste võime- kuses ja edukuses on ikka nähtud jumalate soosingu märki. Kui aga jumalad ühtesid soosivad, siis on teis- telgi mõistlik neile loota ja ennast nende hoolde anda. Et ülemkihti peeti jumalate kaitse all seisvaks, tuli sedasama arvata ka tema juhtimisel toimiva ühiskonnakorralduse kohta. Nii oli riiklik korraldus tõenäoli- selt oma kujunemise algusest saati sanktsioneeritud (usuliselt kinnita- tud). Ja selle kõige tõttu on päris loomulik, et esilekerkinud pealikutele kuulus sageli ka preestrivõim ­ õigus ja kohustus läbi viia usulisi kombe - talitusi terve kogukonna nimel. Ühiskonna arenedes ja valitsejavõimu suurenedes kasvas siit mõnes tsivilisatsioonis välja valitseja enda juma - lustamise komme .
Vanaaja mõiste Varaseimate tsivilisatsioonide tekkega Mesopotaamias ja Egiptuses jõu- dis inimkond oma ajaloos esmakordselt ka kirjaoskuseni. Tänu sellele tunneme nii neid tsivilisatsioone kui ka kogu hilisemat ajalugu üha suuremal määral kirjalike allikate vahendusel ning meil on maailmas sestpeale asetleidnust märksa terviklikum pilt. Kirjalike tekstide ilmu- mine tähistab seetõttu esiaja ehk muinasaja lõppu ning ajaloolise aja algust. Viimast on omakorda jaotatud vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. See jaotus ei hõlma siiski kõigi maade ja maailmajagude ajalugu. Vanaaeg algas niisiis Mesopotaamias ja Egiptuses tsivilisatsiooni tekkimisega. Sellesse ajalooperioodi kuulub ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsiooni teke. Muistset Kreekat ja Roomat nimetatakse sageli koos kui klassikalist antiiktsivilisatsiooni, nende kujunemis-, õit- sengu - ja langusaeg (umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr) on 16 aga tuntud antiikaja nime all. Klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõppu, mida sümboliseeris viimase Lääne-Rooma keisri kukutamine 476. aastal pKr, loetakse ühtlasi vanaaja lõpuks. Järgnes keskaeg . Kuid ehkki antiiktsivilisatsiooni langus oli äärmiselt oluline Euroopa ajaloo seisu- kohalt, ei puuduta vana- ja keskaja vahele piiri tõmbamine sugugi Euroopast kaugele jäävaid tsivilisatsioone. Hiinas ja Indias jätkus areng sujuvalt, ilma suuremate muutusteta, ja Ameerikas olid tsivilisatsioonid tol ajal alles kujunemas.
Küsimusi ja ülesandeid 1. Millised olid tsivilisatsiooni tekke eeldused ja võimalikud põhjused? 2. Mis eristab esiaega ajaloolisest ajast? 3. Seletada mõisteid vanaaeg ja antiikaeg.