Tsivilisatsioonid (0)

11
I. ANTROPOGENEES JA TSIVILISATSIOONIDE KUJUNEMINE:
1. AJALOO PERIODISEERIMINE JA ALLIKAD:
1.1. Ajaloo periodiseerimine:
Ajalugu on teadusharu , mis uurib inimühiskonna arengut tema tekkimisest miljonite aastate eest kuni tänapäevani. Ajaloo periodiseerimise aluseks on kindlad ühiskondlikud ja majanduslikud tunnused, mis vastavad ühele ajajärgule.
Muinasaeg
(e esiaeg)
Vanaaeg
Keskaeg
Uusaeg
Kaasaeg
(e lähiajalugu)
u 6 – 5 milj eKr
u 3000 eKr
476 pKr
15. – 16.saj vahetus
20.saj
1.2. Ajalooallikad ja ajalooteaduse harud:
Ajalooallikad on jäljed / materjalid minevikust, mille abil on võimalik teha järeldusi ajaloos toimunud sündmustest / nähtustest ning mille põhjal on võimalik uurida inimkonna minevikku.
Ajalooallikaid jagatakse alljärgnevalt:

Esemelised allikad (e inimkätega loodud esemed). Varasemate ajalooperioodide esemeliste allikate uurimisega tegeleb arheoloogia e muinasteadus. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud esemelised allikad e muistised jagunevad:

• kinnismuistised – muistised mis on paiksed (n asulakohad, muinaspõllud, ehitised, kultusekohad, matmispaigad jm).
  
• irdmuistised – töö- ja tarbeesemed , relvad, ehted , leitud luukatked jm.
  

Leitud esemeliste allikate põhjal üritatakse arheoloogide poolt rekonstrueerida varasemate ühiskondade toimimise põhimõtteid ning olmet.

Kirjalikud allikad:

• Riikide ja valitsejate ametlikud teadaanded, loendid nende silmapaistvatest tegudest.
  
• Raidkirjad ja ürikud.
  
• Seadustekogud ja pühakirjad.
  
• Riikide või inimeste vahelised lepingud .
  
• Eeposed, kroonikad ja kirjad jm.
  

Etnoloogia e rahvateadus uurib rahvaste tavasid, tõekspidamisi ja materiaalset kultuuri (rõivaid, esemeid jm). Etnoloogid on oma uurimistöös pööranud palju tähelepanu loodusrahvastele ning vähearenenud ühiskondadele, et sealt eeskujusid otsides rekonstrueerida varaste ühiskondade elukorraldust.
1.3. Muinasaeg ja selle periodiseerimine:
Muinasaeg e esiaeg on ajaloo vanim ajajärk; ajavahemik inimese tekkimisest kuni kirja ja riikide tekkimiseni. Kuna kirjalikud allikad antud ajalooperioodist puuduvad, siis uuritakse muinasaega muististe abil, mille järgi on võimalik teha järeldusi:

• inimasustuse leviku ja etnilise ajaloo kohta.
  
• ainelise ja vaimse kultuuri arengutaseme kohta.
  
• majanduse ja ühiskonnakorra arengu kohta.
  

Muinasaja periodiseerimise aluseks on materjal, millest olid valmistatud peamised tööriistad:
Periood
Aeg
Iseloomulikud tunnused
Paleoliitikum
(Vanem kiviaeg )
6 - 5 milj tagasi
2,5 milj a tagasi – inimkonna ajaloo algus, esimesed tööriistade valmistajad

• Inimese eellaste hargnemine inimahvide eellastest.
  
• u 200 tuh a tagasi Homo sapiensi (e nüüdisinimese) väljakujunemine Aafrikas.
  
• Anastav majandus.
  
• Perioodi lõpul usundi ja kunsti teke.
  

Mesoliitikum
(Keskmine kiviaeg)
u 12 000 eKr

• Jääaja lõpp.
  
• Inimasustuse levik Põhja-Euroopasse ja üle Aasia Ameerikasse.
  
• Tööriistade täiustumine.
  

Neoliitikum
(Noorem kiviaeg)
u 7000 eKr

• Viljeleva majanduse teke.
  
• Püsiasustuse teke.
  
• Inimarengu ebaühtluse suurenemine.
  
• Savinõude ja riide valmistamine.
  
• Usundis viljakusriituste tekkimine.
  

Eneoliitikum
(Vase-kiviaeg)
u 5000 eKr

• Lähis-Idas õpiti töötlema vaske; pehme metallina ei tõrjunud vask välja kivist tööriistu.
  

Pronksiaeg
u 3300 eKr

• Lähis-Idas võeti kasutusele vase ja tina segu pronks.
  

Rauaaeg
u 1500 eKr

• Väike-Aasia poolsaarel leiutati raua töötlemine.
  
• Alates u 1200 eKr levis raua töötlemise oskus kiiresti üle Euroopa ja Lääne-Aasia.
  

2. INIMESE PÕLVNEMINE (e ANTROPOGENEES):
2.1. Antropogeneesi põhietapid:
Nüüdisinimene (Homo sapiens ) kuulub primaatide seltsi, inimlaste (hominiidide) sugukonda ja inimese (homo) perekonda. Lähimaks inimese sugulasliigiks on inimahvid (šimpansid). Lõplik lahknemine inimahvide ja inimese eellaste vahel toimus Aafrikas 6 - 5 milj a tagasi. Tänapäeval ollakse veendunud, et inimese evolutsioon pole kulgenud ühte sirget liini pidi, vaid selles on olnud mitmeid paralleelseid arenguid.
Ülesanne: Täida õpiku abiga tabeli tühjad lahtrid .
HOMINIIDIDE LIIK
VÄLJA-KUJUNEMISE AEG JA KOHT
PIKKUS
LEVIK
ERIPÄRAD
Australopithecus
(e lõunaahvlane)
6 – 5 milj a tagasi
Aafrikas
u 120 – 130 cm
Ainult Aafrikas
Erinevad alamliigid; kahejalgsus ja püstjas kõnnak.
Homo habilis
(e osavinimene)
2,5 milj a tagasi
Aafrikas
u 120 – 140 cm
Ainult Aafrikas
Kivist tööriistade kasutamise algus.
Homo erectus
(e sirgeinimene)
u 160 – 179 cm
Homo heidelbergensis
(e Heidelbergi inimene)
u 180 cm
Homo neanderthalensis
(e neandertallane)
u 160 – 165 cm
Homo sapiens
(e nüüdisinimene)
Täna-päevane
Üldised arengutunnused:

• iga järgnev liik käis üha sirgemalt (kõnnak muutus püstjamaks).
  
• karvasuse järk-järguline vähenemine.
  
• käed muutusid lühemaks ja jalad pikemaks.
  
• käelaba ehituse muutus ja pöidla areng.
  
• aju mahu suurenemine ja keerukamaks muutumine.
  
• kolju ehitus muutus: laup muutus kõrgemaks ja lõualuu liikuvamaks.
  

2.2. Nüüdisinimene:
Arvatavasti u 200 tuhat aastat tagasi kujunes Aafrikas uus, tänapäeval ainus hominiidide liik – homo sapiens (e nüüdisinimene). Lähis-Ida kaudu jõudsid nüüdisinimesed Aasiasse ja Euroopasse (u 45 tuh a tagasi), asustasid Austraalia ning jõudsid üle Beringi väina kohal oleva maasilla kaudu Põhja-Ameerikasse. Pikka aega eksisteerisid inimese paralleelsed arenguliinid - neanderatallased ja nüüdisinimesed Euraasias üheaegselt. Umbes 30 tuh a tagasi surid neandertaallased teadmata põhjustel järk-järgult välja. Nüüdisinimeste eluviis oli neandertallaste omaga suhteliselt sarnane. Elatuti suurte imetajate küttimisest ( mammutid jt suurulukid), tegeleti koriluse ja kalapüügiga. Erinevalt neandertalllastest asustati ka tasandikupiirkondi ja koobaste kõrval elati mammutiluudest või puidust karkassiga ning loomanahkadega kaetud onnides. Järk-järgult täiustus kivitöötlemise tehnoloogia ning senisest enam hakati kasutama loomaluid ja -sarvi keerulisemate tööriistade valmistamiseks (n ahingud, harpuunid, luust õngekonksud jne). Uue jahirelvana võeti paleoliitikumi viimastel aastatuhandetel kasutusele vibu (Aafrikas u 60 tuh a tagasi; Euroopas u 9000 eKr) ning kodustati koer. Tollane peamine inimeste sotsiaalne üksus põhines sugulusel e sugukonnal. Sugukond koosnes võrdsel ühiskondlikul positsioonil olevatest lähisugulastest, kelle tööjaotus tulenes nende soost: mehed tegelesid valdavalt küttimise ja kalastamisega, naised korilusega.
2.3. Vaimse kultuuri areng:
Religiooni tekkimise ja arengu kohta pakutud välja mitmeid erinevaid teooriaid ja päris üksmeelele pole tänini jõutud. Religioossed kujutelmad olid olemas juba paleoliitikumis. Muinasaja inimestel oli tihe side loodusega. Ilmselt oli ühelt poolt inimestel püüd seletada maailma saladusi, teiselt poolt aga ka hirm loodusjõudude ees, sest loodusest sõltus inimeste eksistents . Küttimisel loodeti maagiliste toimingutega tagada jahiõnne. Arvatavalt religiooni varasemateks vormideks on:

Animism - religiooni vorm, mille puhul hing omistatakse loodusobjektidele ja elututele esemetele. Sellega seoses tekkis usk iseseisvatesse vaimudesse, kes võivad ohustada või ka aidata inimest.

Totemism - usuti , et suguharu või hõim pärines mingil üleloomulikul teel mõnest loomast või taimest, keda kultuslikult austati ning püüti maagiliste vahenditega mõjutada.

Surnutekultuse tekkimine on seotud hirmuga elava surnu ees. Hing oli see, mis hoidis inimest elus. Kujunes kujutelm ka hauatagusest elust, kui surnud hingede asupaigast. Esivanemate kultusega püüti tagada nende heasoovlik suhtumine elavatesse. Enam väge omavad inimesed olid nõiad ja targad, kes juhtisid maagilisi tominguid e rituaale. Heasoovlik suhtumine looduselt saavutati ohvritalituse vahendusel.
Religioossete arusaamadega on seotud ka esimesed silmapaistvamad kunstisaavutused. Koopamaalingutega (n Chauvet` ja Lascaux ` Prantsusmaal, Altamira Hispaanias) üritati saavutada jahiõnne või pühitseti selliselt kaunistatud koobastes noori kogukonnaliikmeid täiskasvanu staatusesse. Lisaks koopamaalidele pärinevad paleoliitikumi lõpust nn Veenuse kujud – rõhutatult paksud ja suurte sootunnustega naisfiguurid, mis võisid olla seotud viljakusriitusega (n Austriast 1908 leitud Willendorfi Veenus u 25 tuh a tagasi).
3. VILJELUSMAJANDUS JA TSIVILISATSIOONIDE KUJUNEMINE:
3.1. Põlluharimise ja karjakasvatuse algus:
Umbes IX at eKr sai nn viljaka poolkuu alal ( Egiptus , Ees-Aasia, Mesopotaamia ) alguse põlluharimine ning kodustati esimesed kariloomad. Jääaeg oli selleks ajaks lõppenud ning kliima oli tänapäevasest veidi soojem ning niiskem. Põlluharimine sai alguse korlilusest, mille käigus oli kogutud teadmiseid erinevate looduses leiduvate taimede kohta. Metsarikkamates piirkondades kasutati alepõllundust. Peamiseks põlluharimise riistaks oli kuni IV at eKr kõblas, seega oli esimeseks põlluharimise viisikd kõplapõllundus. Karjakasvatus omakorda sai alguse küttimisest, mille käigus kinni püütud noorloomi säilitati elusa lihatagavarana. Esimesteks kariloomadeks olid lambad ja kitsed , hiljem kodustati ka sead ning veised. Paljudes vähemviljakates piirkondades (ka Eestis) ei tõrjunud põlluharimine ja karjakasvatus pika aja jooksul küttimist ja korilust kõrvale, vaid need jäid täiendavateks elatusallikateks.
3.2. Varaseimad põlluharijate asulad:
Piirkondades, kus põlluharimine muutus elanike peamiseks tegevusvaldkonnaks, tõi see enesega kaasa suuri muutuseid. Põlluharimisest saadud saagid võimaldasid toita senisest suuremat hulka inimesi ning asustus muutus paikseks. Põldude juurde hakkasid kujunema püsivad asulad. Põlluharimine tõi enesega kaasa murrangulised muutused tehnoloogias – õpiti puurima ja lihvima kivi, tänu millele oli võimalik valmistada silmaauguga kivikirveid ning kvalitseetsemaid põllutööriistu. Alguse sai riide kudumise oskus ning savinõude valmistamine (e keraamika ), tänu millele oli võimalik säilitada viljatagavarasid. Varaseimate põlluharijate asulate hulka kuuluvad u 9000 ekr Palestiinas asutatud Jeeriko asula (kindlustatud massiivse kivist müüriga) ja VII / VI at vahetusest eKr pärinev Catal Hüyük Türgi lõunaosas (kindlustamata; elanike jaoks oli põlluharimise ja karjakasvatuse kõrval ka küttimine). Nende asulate väljakaevamistel saadud tõendid ei viita veel suurele varanduslikule ebavõrdsusele kogukonnaliikmete vahel, ent võib oletada, et seal olid juba esile kerkinud mõjukamad kogukonnaliidrid, kes juhtisid ja planeerisid asulate sisekorraldust ja ehitustöid.
3.3. Metallide kasutuselevõtt:
Vase kerge saadavus (leidub looduses ka ehedalt) ja üsna madal sulamistemperatuur olid põhjused, miks just vasest sai esimene inimkonna poolt kasutatud metall . Kuigi esimesed vasest valmistatud esemed on u 10 tuh a vanad, hakati seda Lähis-Idas relvade ja tööriistade valmistamiseks laiemalt kasutama alles IV at eKr. Kuna vask oli pehme metall, õpiti IV at lõpul eKr samas piirkonnas ( Iraan , Mesopotaamia) valmistama vase ja tina sulamit - pronksi. Pronksi kasutuselevõtt võimaldas valmistada kvalitseetsemaid relvi ja tööriistu ning tänu pronksist teraga adra kasutamisele minna üle künnipõllundusele. Umbes II at keskel eKr hakati Väike-Aasia poolsaarel esmakordselt töötlema ka rauda ning see oskus levis sealt aastatuhande lõpul edasi teistesse piirkondadesse.
3.4. Tsivilisatsioonide kujunemine:
Tsivilisatsiooniks (e kõrgkultuuriks) nimetatakse kõrgetasemelise põllumajanduse ja käsitööga hästi korraldatud ühiskonda, kus on ka kõrgelt arenenud kultuuritase. Tsivilisatsioone jagatakse:

• Primaarne (e esmane) tsivilisatsioon - kõrgkultuur, mis on välja kujunenud teistest piirkondadest sõltumatult, oma sisemise arengu tulemusena.
  
• Sekundaarne (e teisene) tsivilisatsioon - kõrgkultuur, mis on välja kujunenud primaarse tsivilisatsiooni naabruses, saades sellelt mõjutusi.
  

Primaarsed tsivilisatsioonid olid:
PIIRKOND
JÕGI
AEG
Mesopotaamia

• Eufrat
  
• Tigris
  

u 3000 eKr
Egiptus

• Niilus
  

u 3000 eKr
India

• Indus
  

u 2500 eKr
Kreeta
u 2000 eKr
Hiina

• Huang He
  

u 1600 eKr
Kesk-Ameerika ja Peruu
u 1200 eKr
3.5. Varajaste tsivilisatsioonide sarnased tunnused:

• Anastavalt majanduselt (küttimiselt , kalapüügilt ja koriluselt) on üle mindud viljelevale majandusele (põlluharimisele ja karjakasvatusele).
  
• Ühiskonnas on toimunud või toimub metallide kasutuselevõtt (pronks u 3300 eKr, raud u 1500 eKr).
  
• Oli välja kujunenud ühiskondlik tööjaotus. Põlluharijate ja karjakasvatajate kõrval tegelesid osad inimesed käsitööga ning ühiskonnas kasvas preestrite osatähtsus.
  
• Ühiskonnad olid varanduslikult kihistunud ülikuteks, lihtkogukondlasteks ning sõltlastest orjadeks .
  
• Seoses varandusliku ebavõrdsuse tekkega kujunes välja riiklus . Rikkamad ülikud kontrollisid ja suunasid sunni ja seaduste toel ülejäänud ühiskonna toimimist.
  
• Riigivalitsemise lihtsustamiseks ja majandusaruannete koostamiseks kasutati kirja ( piltkiri → mõistekiri → silpkiri ).
  
• IV –III at eKr hakkasid kujunema linnad, mis said riikluse algeteks (linnriigid).
  
• Vaimse kultuuri areng (kirjanduse ja teaduse algete kujunemine).
  

Antropogenees ja tsivilisatsioonide kujunemine Tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat