Eelajalugu (0)

              I.   ESIAJALUGU
1.  INIMESE KUJUNEMINE
Neandertallase kolju
nüüdisaeg
 Homo sapiens
  neandertallased
1 milj a eKr
Homo erectus ’ed
2 milj a eKr
 Homo habilis
3 milj a eKr
australopiteekused
 4 milj a eKr
Neandertallane
inimahvid
6
Inimese kui Maa elusorganismidest kõige kõrgema arengutasemega 
olen  di kujunemise lugu on pikk ja keeruline. Sel le uurimisega tegele vad 
mit me  eriala  tead lased – paleo antropoloogid, arheo loogid ja viima sel 
ajal ka geneetikud.
Inimese otsesed eelkäijad olid inim ahvlased, kes polnud puu ot sas 
ela mi sega nii kohastunud kui näi teks täna päeva  inimahvid.  As u     nud  ela-
ma lagedale maastikule, hakkas inim 
ahv 
lane kõndima kahel jalal. 
Peaaju arenedes kujunes te mast  australopiteekus ehk lõuna ahv lane, 
kes osutus esimeseks lü liks inimahvide ning inimeste vahel. Kui vara-
jaste inimahvide luid on leitud mitmest maailmajaost, siis australo-
pi teekusi  tuntakse  vaid  Aafrikast.
Umbes 2,5 miljoni aasta eest kujunes Ida-Aafrikas Homo habilis ehk 
osavini mene, kes oli õppinud valmistama esimesi tööriistu.  Va ni  mad 
tööriistad olid ühest otsast teritatud ovaalsed umbes rusika suu rused 
kivid. Terita miseks löö di kivi küljest mõni kild ära. Ahvid võivad küll 
vahel kasu tada keppe ja kive, aga ise nad töö riistu ei tee. Täna päeval 
arvatakse, et osavini mesed surid välja ja polnud seega meie otsesed esi-
vanemad. 
Inimese kujunemisliin jätkus ühe aust 
ralopiteekuste liigi kaudu 
Ho mo  erectus’te ehk sirginimestena. Sir 
ginimese liike tuntakse juba 
päris palju ja nende jäänuseid on leitud Aafrikast, Euroopast ning 
Aasiast. Ka nemad oskasid ise töö riistu val mis tada  ja  kasutada. 
Pikka aega pidas enamik teadlasi inimese kujunemisel järgmi seks olu-
  liseks  lüliks  neandertallasi, kes said selle nimetuse Saksamaa Nean der-
tali oru järgi, kust leiti esi  mene luustik. Osa uurijaid peab neandertal -
last Ho mo  erectus’e ja Homo sapiens’i ehk tarkinimese vaheastmeks, osa 
aga üheks Homo erectus’e alam liigiks. Neandertal lased olid lü  hikesed , 
laiaõlg sed ja jässakad, nende pead 
ise loomustasid längus laup, pikk 
kuklaosa ja massiivne ala lõug.
Umbes 40 000 aastat tagasi il mus 
Euroopasse juba tänapäeva ini mes-
tega sarnanev liik – Homo sapiens 
ehk tarkini 
mene. Tark 
inimesed 
olid are ne nud aju ja osavate käte-
ga. Nad valmistasid tunduvalt 
täius  li ku maid  tööriistu.  Neander-
tallased ela sid nende kõr val edasi 
kuni lõp liku välja su re miseni  um -
 bes 30 000 aastat tagasi.
Geneetikute  hiljuti  avaldatud 
Lihtne tulekivist pihukirves on teiste 
uurimistulemuste järgi polnud 
tööriistadega võrreldes olnud kasutusel 
neandertallased otseselt inimese 
kõige kauem.
eelkäijad, vaid lihtsalt üks kõrval-
haru. Ühtlasi väidetakse geeniuuringute alusel, et tarkinimesed võisid 
7
kujuneda juba rohkem kui 100 000 aastat tagasi Aafrikas. Hiljem rända-
sid nad sealt Euroopasse, Aasiasse  ja Austraaliasse ning kõige lõpuks 
Ameerika mandrile. Vähehaaval hakkasid eri maailmajagudes kujune-
ma  inimrassid  – negriidid,  europiidid  ja mongoliidid.
Mõtlemise ja kõne tekkimine
Üha uute tööriistade valmistamine aren das inimese eellaste mõtle mist 
ja sellest tingitult suurenes järk-järgult ka nende aju maht. Just aju suu-
rust on peetud eelajalooliste inimtüüpide võrdle misel kõi ge olulisemaks 
tunnuseks. Oma mõtteid ja tähele panekuid üritati kaaslastele teatud 
häälit 
sustega ka edasi anda. Varasemate inim 
tüüpide lõualuu kuju 
(lõual puudus esileulatuv osa) ei võimaldanud veel kõnelemist, alles 
tark  ini me sel  arenes  heatasemeline  häälikuline  kõne.
Kütid, kalastajad ja korilased
Kõige pikema osa ajaloost, kuni noorema kiviajani, oli inimeste põ hi  -
tege vuseks küttimine ja kala püük. Ent iga päev polnud saagi õn ne, sage-
li tuli koju pöörduda tühjade kätega. Näljast aitasid välja marjad , see-
ned, pähklid, teod, linnumunad jms, mida korjasid metsast naised ja 
lapsed. Seetõttu olid kiviaja inimesed loodusega väga lähedalt seotud. 
Tunti oma elupaiga loomi ja linde ning nende käitumist, taimi ja nende 
toite- või raviomadusi. Samas kogeti ümbritsevas maailmas ja elus palju 
salapärast, mida ei osatud seletada. Mõistatuslikud olid uni ja unenäod, 
surm ja haigused, hirmu tekitasid äike ja tormid . Püüd neid nähtusi 
mõista tekitas kujutelma, et looduses elavad ja tegutsevad silmale 
nähtamatud jõud. Arvati, et igal inimesel, loomal, linnul , aga ka puul, 
kivil või mõnel teisel loodusobjektil on oma hing. Hinge peeti elu asu-
kohaks ja näiteks magamise ajal võis see kehast ka lahkuda. Surm 
tähendas niisugust und, mil hing oli keha jäädavalt hüljanud. Et pälvida 
hinge heatahtlikkust, hakati surnud kaaslasi matma ja neile kaasa panema  
tööriistu või tarbeesemeid ning ehteid .
Osaliselt koos usundiga tekkis kunst . Esimesed joonised kraabiti 
luule, sarvele või kivile. Sageli olid need üsna skemaatilised ja konk-
reetse looma kujutise ära tund mine seetõttu raske. Tõe listeks kunstiteos -
teks peetakse aga vanema kiviaja (u 30 000 aastat eKr) pisiskulptuu re, 
mille ma terja liks on luu ja kivi. Vara se mate skulptuuride seas oli kõige 
roh 
kem naisekujukesi. Viimas 
te 
 
le on iseloomulikud rõhutatud soo 
 -
tunnused – rinnad, puusad ja talje –, seevastu käe- ja jalala ba sid  pole 
kuigivõrd viimistletud . Ka nägu paistab harva, osal skulp tuuridel kuju-
tatakse seda otse kui jäävat lõuani tõmmatud mütsi või kapuutsilaadse 
pea 
koti varju. Nende naisekuju 
kes te  tähenduse  suhtes  on  teh tud   
8
mitme suguseid oletusi. Osa uu ri-
jaid ar vab, et need võisid ka jastada 
selle aegsete inimeste iluideaali, ja 
nimetab kuju 
kesi kiviaja Venus -
teks. Sa mas aga oli nai sel sugu kon-
nas ka tähtis roll, sest sugulust 
arves tati  nais liini  pidi.  Vahel  on 
kõne aluseid  skulp  tuure   seostatud  
esi ema  kultuse  või   lapseootel   nais te 
erilise austamisega.
Mõni aeg hiljem hakati tegema 
koopamaale. Mitmest His 
paania 
ja Prantsusmaa koopast on leitud 
silma paistvaid vanema kiviaja lõ   pust  
pärinevaid  maalinguid.  Tä he le-
panu 
väärseimad ja ka rohkem 
uuri  tud   maalingud   on  Alta miras 
Austriast leitud naisekujuke – 
ja Las caux’s. Kunsti tööd ka tavad 
nn Willendorfi Venus
tava 
liselt koopa seinu või lage . 
Pu  nase,  musta,  har vem  kol la se  ja  val ge vär viga on maalitud mitme su gu-
seid jahiloomi, eriti piiso neid ja põhjapõtru. Joonised on väga loo mu-
truud, mis viitab loo made heale tundmisele. Tõe näo  liselt võisid maa -
lingud olla seotud ka usku mu sega, et loomakehasse noole joonistamine 
aitab jahiretkel saaki pa re mini tabada. Enne jahti kogune sid muistsed 
kütid arvatavasti loomakujutiste ette ja üritasid mitmesuguste rituaal-
sete toimingute abil endale head saaki nõiduda. Osal maalingutel esi-
neb ka loomamaski des inimeste kujutisi. Need võisid olla omaaegsed 
targad või nõiad. 
Maaharijad ja karjakasvatajad
Nooremal kiviajal toimus inimkonna arengus murrang: algas ülemi nek 
anastavalt majanduselt viljelusmajandusele. Inimesed ei sõltunud enam 
täielikult looduse armust , vaid hakkasid endale ise toiduaineid tootma . 
Tänu sellele jäid näljahädad harvemaks, vähenes suremus ja pikenes 
eluiga. Inimeste arvukus kasvas.
Maaharimine ja karjakasvatus tõid muutusi paljudesse eluvaldkon-
dadesse. Küttimisest ja korilusest elatumine oli tinginud rändleva 
eluviisi, maaharijad aga rajasid endale põldude naabrusse asulad ja 
jäid sinna paigale. Eluasemeks polnud neil enam ajutine koda, vaid 
pidevalt kasutatav maja. Rohtlates ja poolkõrbetes säilitasid paljud 
karjakasvata ja hõimud siiski veel pikka aega rändleva eluviisi. Teisalt  
kaasnes viljelusmajandusele üleminekuga inimkonna arengu ebaühtlus 
ka seetõttu, et mitte igal pool ei leidunud kodustamiseks sobivaid 
looma- ega taimeliike. Ning ehkki viljelusmajandus levis vähehaaval 
9
oma tekkekolletest kaugemale, polnud loodustingimused loomakas va-
tuseks ja maa harimi seks  kõikjal  võrdväärsed.
Nooremal kiviajal arenes olu liselt käsitöö. Varasem kivitööt lemis-
tehnika oli piirdunud kivi küljest kildude äralöömise või surumisega, 
nüüd aga hakati val mistama juba suuremaid lih vi tud kiviesemeid ning 
õpiti kivi puurima. Nii ilmusid silmaauguga kivikirved ja põlluharimi-
seks vajalikud kõplad. Noorema kiviaja algust määratletakse sa geli ka 
savinõude kasutuselevõtu järgi. Tähtsad leiutised olid ketramine ja 
riide kudumine.
Viljelusmajandusele üleminekuga kaasnenud muutused haara sid ka 
usundit, kunsti ja üldse kogu inimese mõttemaailma. Põllusaak sõltus 
olulisel määral ilmastikust. Seetõttu asendus senine metsloomade ja 
 
-lin dude austamine nende jõudude kultusega, keda arvati mõjutavat 
põllukultuuride saagi 
kust ning koduloomade sigivust ja kasvu. Esi-
kohale hakkas tõusma päikese ja maa kultus , kujunesid uued maagi-
lised toimingud päikesele väe lisamiseks, maa viljakuse suurenda mi-
seks, vihma esilekutsumiseks jne. Maaharijate asulatest leitakse sageli 
väikesi naisekujusid. Et suurt osa loodusvaimudest ja sealhulgas ka 
maad kujutati naisena , siis võisid need kujukesed sümboliseerida põllu-
viljakust edendavaid jumalannasid.
Pühvel Altamira  koopamaalilt
10
Üldiselt hakkas kujutavas kunstis sel ajal domineerima geo meetriline 
ornament. Kaunistati tööriistu, savinõusid ja muid tarbeesemeid. Or na-
mentide mõ nes elemendis on uurijad oletanud ka nende taevakehade 
sümboleid, millest võis oleneda põlluharijate saak (ring on päike jne).
Metallide kasutuselevõtt
Sadu tuhandeid aastaid valmistasid inimesed tööriistu kivist, luust ja 
puust. Pole teada, kes ja kuidas avastas metallid. Kõigepealt õpiti tundma 
vaske, mida esineb looduses mõnel pool ehedal kujul. Esialgu vormiti 
vasetükist esemeid lihtsalt tagumise teel, seejärel leiutati sulata mine. 
Vask oli suhteliselt pehme ja sellest tehtud tööriistad nürinesid kiiresti. 
Hiljem aga õpiti vaske sulatama koos tinaga ning saadi uus tugev 
materjal – pronks. Sellest valmistatud tööriistad ja relvad olid palju 
teravamad ning vastupi dava mad.
Pronks leiutati umbkaudu 2500 aastat eKr Vahemeremaades . Peagi 
levi sid sellest valatud esemed naaberaladele ja sealt edasi üha kauge-
male . Pronksi kasutuselevõtuga muutus eri piirkondade areng veelgi eba-
ühtlasemaks. Maagirikkad ja viljelusmajanduseks soodsad piirkonnad 
saa 
vutasid kõrge kultuuritaseme, aga mitmel pool mujal jäid kogu 
pronksiajaks kasutusele peamiselt kivist ja luust tööriistad.
Umbes 1300 aastat eKr hakkasid hetiidid Väike-Aasias rauda tootma. 
Raud oli veelgi parem metall kui pronks ning seda leidub maailmas ka 
tunduvalt rohkem kui tina ja vaske. Tänu parematele kasutus 
oma-
dustele ja maagi kättesaadavusele tõrjus raud nii kivist kui ka pronksist  
tööriistad peagi kõrvale.
Metallide tootmine ja töötlemine nõudis aga küllaltki spetsiifilisi 
oskusi. Nõnda hakkas osa inimesi tegelema ainult selle alaga. Arenev 
ühis kondlik tööjaotus tõi kaasa ka kaubavahetuse suurenemise. 
Metallide kasutuselevõtt võimaldas inimesel toota rohkem kui 
üksnes oma tarbeks. Tekkis eraomand , sugukonnasidemed nõrgenesid 
ning hakkas kujunema inimeste varanduslik ebavõrdsus, mis lõi eeldu-
sed klassiühiskonna sünniks.
Küsimusi ja ülesandeid
1.  Mille poolest erines viljelusmajandusega tegelevate hõimude 
 
kul tuur  küttide-kalastajate kultuurist?
2.  Miks suurenes metallide kasutuselevõtuga eri hõimude arengu taseme 
 vahe?
11
2.  TSIVILISATSIOONI TEKKIMINE
PRIMAARSED TSIVILISATSIOONID
JA TSIVILISATSIOONI LEVIK VANAAJAL
  primaarsed tsivilisatsioonid           tsivilisatsiooni levik vanaajal
Varased tsivilisatsioonid
Alates III aastatuhandest eKr hakkas mõnes maailma piirkonnas kuju-
nema tsivilisatsioon . Selle ladina keelest tuletatud terminiga (civilis – 
kodanikesse puutuv; üldkasulik) tähistatakse hästi korraldatud ja kõrge 
kultuuritasemega ühiskondi. Sageli nimetatakse esimesi tsivilisatsioone 
ka varasteks kõrgkultuurideks.
Neil kõigil oli teatud iseärasustest hoolimata ühiseid jooni, mida 
võib pidada varajaste tsivilisatsioonide peamisteks tunnusteks.
1.  Kõik varased tsivilisatsioonid tekkisid pärast seda, kui antud piir-
konnas oli juba üle mindud küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandu-
sele. Seega on tsivilisatsioonid põlluharijate ning karjakasvatajate 
ühis 
konnad . Enamasti langes tsivilisatsioonide algus vara 
sesse 
pronksiaega,   niisiis kerkisid nad esile ulatuslikuma metallikasutuse 
algusega umbes ühel ajal.
2. Kõiki tsivilisatsioone iseloomustas ühiskonna selge varanduslik 
ki his tumine.
12
3.  Neis kõigis oli kujunenud riiklus. See tähendab, et rikkam ülem kiht 
või osa sellest oli saanud sisuliselt elukutseliseks valitsevaks klassiks, 
mis juhtis ja kontrollis madalamate ametnike abil ja seadustele toetu-
des enam-vähem kogu ühiskonna tegevust teatud territooriumil.
4.  Peaaegu kõigis tsivilisatsioonides oli tarvitusel kiri. Esmalt kasutati 
seda eelkõige majandamist ja riiklikku korraldust puudutavate üles-
tähenduste tegemiseks. Riiklik korraldus saigi üldjuhul võimalikuks 
just tänu kirja kasutuselevõtule.
5.  Ühtlasi lõi kiri eeldused mitmekesiseks vaimseks tegevuseks. See või-
maldas üles tähendada pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Kuid 
kir jaga kaasnes ka kõrgkultuur selle sõna kitsamas tähenduses – arene-
nud usulised tõekspidamised, kirjandus ja teadus.
Nagu näeme, võib tsivilisatsiooni piiritleda mitme eri tunnusega. Kuid 
kõigis neis avaldub inimühiskonna senisest märksa suurem orga ni see-
ritus , mis ilmneb omakorda kõige selgemini riiklikus korralduses. Varane 
tsivilisatsioon ja riik olidki lahutamatult seotud.
Esimesed tsivilisatsioonid kujunesid suurte jõgede ääres. Kõige pealt 
toimus see umbkaudu 3000 aastat eKr enam-vähem üheaegselt Me so  po-
taa  mias (tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses 
Niiluse kallastel. Seejärel tekkis tsivilisatsioon Indias Induse jõe ääres (u 
2400 eKr), Vahemeres paikneval  Kreeta saarel (u 2000 eKr) ja Hiinas 
Huanghe jõe orus (u 1700 eKr). Mõneti hiljem jõudsid tsivili satsiooni 
tasemele   Kesk-Ameerika ja  Peruu   rahvad . Nimeta 
tud piir 
kondades 
kujunesid kõrgkultuurid suurel määral üksteisest sõltuma 
tult, oma 
sisemis tel põhjustel. Neid võib nimetada esmasteks ehk primaarseteks tsi-
vilisatsioonideks. Mujal mõjutas kujunevat tsivilisatsiooni juba algu sest 
peale mõni arenenum naaberpiirkond. Seetõttu nime tatakse ülejäänud 
kõrg kultuu re  ena masti teisesteks ehk sekundaarseteks tsivilisatsioonideks.
Tsivilisatsiooni tekke probleem
Esimeste tsivilisatsioonide tekkeajal kiri veel puudus või siis oli selle 
areng alles algstaadiumis. Kummalgi juhul pole sellest kõige varase -
mast perioodist  jäänud pikki kirjalikke tekste . Seetõttu saab iga üksiku 
tsivilisatsiooni kujunemist uurida eeskätt arheoloogiliste leidude põhjal. 
Arheoloogide uurimistöö tulemustega võrreldakse etnoloogia (rahva-
teaduse) andmeid veel hiljaaegu tsivilisatsiooni tekke staadiumis  
olnud rahvaste ühiskonnast, eluolust ja kultuurist. Kuid arheoloogia ja 
etnoloogia andmete kokkupanek on keeruline ja nende põhjal tehtavad 
järeldused jäävad paratamatult vaieldavaks. Me teame väga vähe kind-
lat selle kohta, miks tsivilisatsioonid tekkisid ja kuidas see konkreetselt 
kulges . Igas suhtes rahuldavaid vastuseid pole neile küsimustele seni 
veel leitud.
Arengu üldsuund
13
Inimühiskonna arengu käigus kujunes varanduslikult tasemelt ja ühis-
kondlikult positsioonilt enam-vähem võrdsete põlluharijate ja karjakas-
vatajate suhteliselt väikestest ja omavahel lõdvalt seotud kogukonda-
dest aja jooksul varanduslikult kihistunud ühiskond. Elati varasemast  
märksa rahvarohkemates ja jõukamates asulates kitsa ülemkihi juh-
timise all. Sellest annavad tunnistust arheo loogide leitud rikkad üli kute 
matusepaigad, kesksed asulakohad ja suured, ilmselt terve kogu konna 
ühistööna valminud ehitised. Etnoloogia andmetest nähtub, kuidas rik-
kamatest perekondadest moodustunud ülemkiht ja selle hulgast esile-
kerkinud pealik korraldasid ühiskonna elu. Nad koondasid rahvast 
ühis teks ettevõtmisteks, olgu ehitus töödeks, pidustusteks või sõjakäi-
kudeks, mõistsid kohut , juhtisid usulisi kombetalitusi ja korjasid rah-
valt andamit, osalt ühiseks tagavaraks, osalt aga omaenda hu vides. On 
enam-vähem kindel, et sellisest kihistunud ja ülikkonna või  mule  
allu vast ühiskonnast kujunes sisemise korralduse edasisel täiustumisel 
ning tänu ka kirja kasutuselevõtule riik. 
Tsivilisatsiooni tekke eeldused ja põhjused
Tsivilisatsiooni tasemele jõudnud ühiskonnas ei tegele kõik selle töö-
jõulised liikmed toidu hankimisega. On kujunenud ühiskondlik tööjaotus: 
osa inimesi teeb põlluharimise või karjakasvatuse asemel käsi- või kirja-
tööd, juhib riiki, peab ühendust jumalatega jne. Et seda võimaldada, 
pidi ühiskond suutma toota toiduks tarvilikku rohkem, kui otsesed 
tootjad ise vajasid. Niisuguse ülejäägi tekkeks piisava tööviljakuse saa-
vutas inimkond ilmselt põlluhari misele ja karjakasvatusele ülemi neku 
ning metallist tööriistade kasutuselevõtuga. Viljelusmajandust ja metalli-
töötlemist võib seetõttu pidada tsivilisatsiooni tekke ühtedeks peamisteks eel-
dusteks.
Kuid mis sundis inimesi tootma rohkem, kui iseendal tarvis? Etno -
loogid on näidanud, et ürgühiskonna tasemel elavad rahvad ei kasuta 
hädatarvilikust tööst ülejäävat aega enamasti mitte täiendavaks tööks, 
vaid puhkuseks ja ajaviiteks. Ja veel üks oluline küsimus: miks kaasnes 
ülejäägi tekkimisega valitseva kihi esiletõus? Kuidas see toimus? Neile 
ja paljudele teistelegi riigi ja tsivilisatsiooni teket puudutavatele küsi-
mustele saab vastata vaid oletamisi.
On selge, et valitsev ülemkiht täitis ühiskonna kui terviku seisu-
kohalt tähtsat korraldavat rolli. Teisalt pole kahtlust, et selle ülesande 
täitmine suurendas eelkõige ülemkihi enda rikkust ja võimu. Kuid 
kumb tegur oli esmane?
14
Osa teadlasi on seisukohal, et tõusev ülemkiht oli eelkõige ühiskonna korral-
daja, kellele ülejäänud elanikkond allus esialgu vabatahtlikult. Võimekamad 
ja ettevõtlikumad inimesed hakkasid ühiskonna arenedes põlvest põlve 
üha rohkem täitma mingit ühiskonnale olulist koordineerivat ülesannet. 
Selle läbi kasvas ka nende eneste prestiiž. Nende positsioon muutus 
päritavaks ja nad said hakata ühiskonna kasvavat rikkust järjest ulatus-
likumalt kasutama ka isiklikes huvides ja oma võimu suurendamiseks . 
Pikapeale kujunes neist päriliku võimuga valitsev ülemkiht. Selle aru-
saama kohaselt oli ülemkihi võim alamkihi üle teatavas mõttes vaid 
ühiskonna arengu vältimatu kaasnähtus. Riik oleks seega eelkõige vahend 
ühiskonna paremaks korraldamiseks. 
Ülesanne, mille täitmise kaudu ülemkiht esile kerkis, võis olla ühis-
konna juhtimine kõige laiemas mõttes, tülide lahendamine, naab ritega 
suhete korraldamine, sõjategevuse juhtimine jne. Oluline võis olla ka taga-
varade soetamine ja ikaldus - ning nälja-aastatel nende välja jagamine. 
Osa teadlasi peab esimeste riikide kujunemise peamiseks põh juseks vaja-
dust rajada ja korras hoida ulatuslikke niisutussüsteeme. Pole kahtlust, 
et Mesopotaamias ja Egiptuses hakati kanaleid ja tamme rajama tsivili-
satsiooni tekkega enam-vähem üheaegselt või mõnevõrra varemgi. 
Niisutussüsteemide ehita mine ning korrashoid nõudis rohkesti tööjõudu. 
Suure hulga inimeste mobiliseerimine ja juhtimine tõigi kaasa ülemkihi 
esiletõusu ja aitas kaasa range riikliku korralduse väljakujunemisele.
Teiste teadlaste arvates on ühiskond kihistunud ja riiklik korraldus kujunenud 
algusest peale vägivalla ning sunni läbi. Nende meelest on moodustuv 
ülem kiht allutanud muud elanikkonda üha rangemalt oma võimule ja 
pannud teda ühtlasi enda heaks tööle. Selleks võisid luua eel  duse näi-
teks vallutussõjad. Lüüasaanud piirkonna elanikke sunniti võitjate 
kasuks andamit maksma, ja et enamik andameid läks võitjate juhtidele, 
kasvas eriti just nende rikkus ja võim. Edaspidi võimaldas see neil allu-
tada ja andamiga maksustada ka oma küla elanikud. Kui eba võrdsus oli  
juba tekkinud, arendas ülemkiht oma seisundit tugevdades ja kindlus -
tades järk-järgult välja range riikliku korralduse. 
Ka kirjeldatud seisukoha pooldajad tunnistavad, et riiklik korraldus, 
mille abil alamrahvast senisest rohkem tööle sunniti, tuli lõppkokkuvõttes 
kasuks kogu ühiskonnale. Kuid kõik toimus alamkih tide  heaolu arvel. 
Selle vaatepunkti  järgi on riik eelkõige sunnivahend ülemkihi käes alamate kih tide 
allutamiseks ja majanduslikuks ekspluateerimiseks (nende töö vilja omastamiseks).
Kumbki esitatud lähenemisviis pole teadlaste seas leidnud üldist heaks-
kiitu. Vaidlusi on ajendanud ka kõik nende raames esitatud konkreetsed 
oletused tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste kohta. See tõttu arvavad  
paljud teadlased, et tsivilisatsiooni teket ei saagi seletada ühe kõikehõl-
mava põhjusega. Vastupidi, just mitme soodsa teguri kok kulangemine 
võis anda otsustava tõuke inimühis-
15
konna arenguks suurema  korralda-
tuse poole ning viia tsivilisatsiooni ja 
riigi tekkele. See 
juures võisid nii 
tsivi li satsioo ni  tekkimise  konk reet-
sed põhju 
sed kui ka arenguteed 
olla eri piir kondades erinevad.
Usu osa tsivilisatsiooni 
tekkimisel
Kuid ükskõik millistel konkreet-
setel põhjustel tsivilisatsioon ka 
tekkis, kahtlemata oli see algusest 
Sünnitav jumalanna kahe kiskja vahel. 
peale tihedalt seotud usuliste 
Kujuke Väike- Aasia   muistsest 
tõeks pida mistega.  Inimeste  või  me-
põlluharijate asulast
 kuses ja edukuses on ikka nähtud 
jumalate soo singu märki. Kui aga jumalad ühtesid soosivad, siis on teis-
telgi mõistlik neile loota ja ennast nende hoolde anda. Et ülem kih ti peeti 
jumalate kaitse all seisvaks, tuli sedasama arvata ka tema juhtimisel 
toimiva ühiskonnakorral duse kohta. Nii oli riiklik korraldus tõenäoli-
selt oma kujunemise algu sest saati sanktsioneeritud (usuliselt kinnita-
tud). Ja selle kõige tõttu on päris loomulik, et esilekerkinud pealikutele 
kuulus sageli ka preest ri võim – õigus ja kohustus läbi viia usulisi kombe -
talitusi terve kogukonna nimel. Ühiskonna arenedes ja valitsejavõimu 
suu renedes kasvas siit mõnes tsivilisatsioonis välja valitseja enda juma -
lustamise komme .
Vanaaja mõiste
Varaseimate tsivilisatsioonide tekkega Mesopotaamias ja Egiptuses jõu-
dis inimkond oma ajaloos esmakordselt ka kirjaoskuseni. Tänu selle le 
tunneme nii neid tsivilisatsioone kui ka kogu hilisemat ajalugu üha 
suuremal määral kirjalike allikate vahendusel ning meil on maailmas 
sestpeale asetleidnust märksa terviklikum pilt. Kirjalike tekstide ilmu-
mine tähistab seetõttu  esiaja  ehk muinasaja lõppu ning ajaloolise aja 
algust. Viimast on omakorda jaotatud vanaajaks, keskajaks ja uusajaks. 
See jaotus ei hõlma siiski kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.
Vanaaeg  algas niisiis Mesopotaamias ja Egiptuses tsivilisatsiooni 
tekkimisega. Sellesse ajalooperioodi kuulub ka India, Hiina, Kreeka ja 
Rooma tsivilisatsiooni teke. Muistset Kreekat ja Roomat nimetatakse 
sageli koos kui klassikalist antiiktsivilisatsiooni, nende kujunemis-, õit-
sengu - ja langusaeg (umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr) on 
16
aga tuntud antiikaja nime all. Klassikalise antiik tsivilisatsiooni lõppu, 
mida sümboliseeris viimase Lääne- Rooma keisri kukutamine 476. aastal 
pKr, loetakse ühtlasi vanaaja lõpuks. Järgnes keskaeg. Kuid ehkki 
an tiiktsivilisatsiooni langus oli äärmiselt oluline Euroopa ajaloo seisu-
kohalt, ei puuduta vana- ja keskaja vahele piiri tõmbamine sugugi  
Euroopast kaugele jäävaid tsivili satsioone. Hiinas ja Indias jätkus areng 
sujuvalt, ilma suuremate muutusteta, ja Ameerikas olid tsivilisatsioonid 
tol ajal alles kujunemas.
Küsimusi ja ülesandeid
 
1.  Millised olid tsivilisatsiooni tekke eeldused ja võimalikud põhjused?
2.  Mis eristab esiaega ajaloolisest ajast?
3.  Seletada mõisteid vanaaeg ja antiikaeg.