Fred Jüssi (0)

 Fred Jüssi on salvestanud ja pildistanud, kõnelnud ja kirjutanud Eesti loodusest palju aastaid. Tema isikupärane ja väljapaistev panus eesti ökoloogilise mõtte arengusse ja looduse mõtestamisse, selle kaitsmise ja taastamise vajaduse teadvustamine on palju väärt. Need ametlikud sõnad öeldi ja kirjutati Fred Jüssi kohta siis, kui ta sai Eesti Taassünni auhinna . Fred Jüssi on huvitav ja rikastav inimesele, kes temaga kokku puutub, sest Fred Jüssil on, mida jagada. Ta mõistab hästi loodust ja ta oskab sellest ka väga hästi kõnelda ja kirjutada.
FRED JÜSSI ELULUGU
Sündinud 29. jaanuaril 1935 Aruba saarel, Väikestel Antillidel, Lääne-Indias. 1938.aastal tuli perekond kodumaale Eestisse tagasi, elama asuti Tallinna.
On lõpetanud Tallinna 20.keskkooli (1953) ja bioloog- zooloogi erialaga Tartu Riikliku Ülikooli (1958). 
Töötas 1958-60 õpetajana Hiiumaal Emmastes, 1962-75 looduskaitseinspektorina, alates 1976. aastast Eesti Raadio mittekoosseisuline kaastööline. Lindistanud looduse hääli (lindude ja konnade hääli on ka heliplaadistanud), avaldanud albumeid ja jutustusi loodusest, on Eesti Raadio saatesarja «Looduse aabits» (1979-86) autor. Ta on üks looduskaitse mõjusamaid propageerijaid Eestis.
Laialt on tuntud tema fotograafi ja loodushäälte helilindistaja maine, kõrgelt hinnatakse Jüssi artikleid ja raamatuid. Loodsemees Jüssi on autoriks linnulaulukassettidele ja mõni aeg tagasi nägi tänu temale ilmavalgust KONNALAULUDe CD.
Fred Jüssi on me viljakamaid looduskirjanikke. Ta esimene raamat “ Aegviidu metsaradadel” ilmus juba aastal 1964. Tema loodud on fotoraamatud «Kajakad kutsuvad » 1966, «Merest sündinud» 1972, «Rebasetund» 1977, 1981, «Jäälõhkuja» 1986, «Räägi mulle rebasest» 1987 koos R. Reaga .
1991. aastal asutatud Eesti Looduse Fondi president.
Abielus kauaaegse raadiotoimetaja Helju Jüssiga. Lapsed Ivar , Mart ja Mari.
Eestimaal raske leida temast paremat sidemeest linna ja looduse vahel. Ta on pälvinud Eerik Kumari preemia, Eesti Taassünni auhinna ja Valgetähe IV klassi ordeni.
Fred Jüssile kuulub Eesti Ringhäälingute Liidu aastapreemia Kuldmikrofon aastast 2002.
Sel kevadel ilmus looduse- ja rännumees Fred Jüssil koostöös ajakirjaga Eesti Naine uus raamat «Maailma mõte». Autor on sinna kokku kogunud viie aasta jooksul kirjutatud looduslood ja fotod rännakutest mööda Eestimaad.
Nelja aastaaja imet tabada püüdva raamatu ilmumist kommenteerides sõnas Jüssi, et aeg peaks sellise raamatu sünniks õige olema – me ei märka enam ehedust enda ümber, ei saa sellest vahetult osa ning puutumatut loodust meie ümber jääb paraku järjest vähemaks.
«Mida on sellise raamatu sünniks vaja? Kogemust, mõtet ja elamust. Häda on selles, et meieni jõuavad aina enam vaid maailma kajad ja peegeldused, mitte ehedus.»
Fred Jüssi arvab ise, et tema roll on olla omamoodi aken. «Kogetu jagamiseks pean oma akna eest hoolt kandma, selle puhta ja kirkana hoidma,» märkis loodusemees ühes intervjuus .
MÕNED JUTUD FRED JÜSSI SULEST
On asju, mis on juba sündides lootusetult loomulikud. Mõnikord peab metsast toodud helilinte kogema mitmeid ja mitmeid kordi ja siis võib juhtuda, et helid kõlavad lausa imelistena.
Neli konna
Tekst ja fotod:
Fred Jüssi
Aprill 2000
1982. aasta 23. aprilli soe ning tuulevaikne hommikupoolik tõotab helilindistamiseks sobivat õhtut ja ööd. Üritan maalesõiduks raadiomajast autot lunida, aga seal on päevakorras muud asjad, ja kui on muud asjad, siis “ linnud vaikigu”.  Ka loodusmuuseumis pole mul õnne ja nii vinnan kodinad selga ja lähen pärastlõunasele Voose bussile. Näen välja nagu koormaeesel. Inimesed tänaval vangutavad päid, bussijaamas küsib keegi, kas kardan tulekahju, et kogu oma vara kaasas kannan . Ei, mina ei karda tulekahju, mina lähen lindistama konnade hääli. Kevadised kruusateed on sandid ja buss raputab kohutavalt, aga bussijuht lohutab sõitjaid: bõvajet i huu¯e! (Tuleb ette hullematki!)
VOOSELT KÕMBIN Külvandu poole. Tee ääres sulaveelompides krooksuvad rohukonnad , ent tuul puhub piki teed ja lindistamisest ei tule midagi välja, sest mikrofon, mida seekord kasutan , ei talu tuuleõhku.. Ja õigupoolest ongi ju mu eesmärgiks rabakonnade kudepaik seljandike ja Põhjaka raba vahel. Õhtusele ringile lähen kell kaheksa ( Moskva aja järgi). On vaikne, lompidele hakkab juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt. Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide värvidki on jaheduses hoopis kirkamad. Kell pool kümme hakkab lendama nepp , rästad ja punarind on lauluhoos, pool tundi hiljem turluututab raba pool sookurepaar, ju on neil kusagil vanade turbaaukude kandis pesapaik.  Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg -kakk, aga vaikib samas. Viin mikrofonid – seekord pisut tuulekindlamad suundmikrofonid – kolmjalaga vette rohu sisse, vean kaabli välja ja jään oksarisus kükitades ootama. Konni on vähem kui möödunud aastatel. Ühel pool lohku on mets maha võetud.
PAIGA AKUSTIKA on muutunud, ka saab nüüd lombis kahlata juba lühikestes kummisaabastes. Võtab aega, kuni konnad rahunevad, rohukonnad varem kui rabakonnad. Rohukonnad vajavad mõtlemisaega umbes kümme minutit, rabakonnadele nii lühikesest ajast ei piisa, nemad kuulavad oma kakskümmend viis minutit või pool tundi, enne kui jälle häälitsema hakkavad. Täna on loomakeste laululust suur ja sedamööda, kuidas helipildi parandamiseks aina uuesti ja uuesti lombis mikrofone sättides solistamas käin, jäävad pausid lühemaks. Kella poole kolmeks arvan lõpuks saanud olevat, mida tahtsin. See pole massilaul, see on pigem kammerkoor, kus rabakonnade mulksumisele annavad tausta rohukonnad veidi kaugemal. Või meenutab see helipilt hoopiski külamehe torupillimängu, kus algelist viisi saadab ühetooniline madal jörin? Aga just niisugused segakoorid on siin Kõrvemaa nurgas ikka iseloomulikud olnud, nii ka händkaku huhutamine – otsekui mõni suur puu või kirikutorn maastikupildis.
Külvandu poole kõnnin juba õige kergel sammul. Teispool seljandikke kuuldub veel üht händkakku, taevas siravad loendamatud tähed. Aeg-ajalt seisatan kuulama vaikust ja ses vaikuses oleks nagu kevadeöö hingus – kuuldamatu ja ometi siinsamas, nii vahetu.
MU 1985. AASTA märkmikus leidub punasega tehtud ülestähendus: 13.-14. mail heliplaatide kokkumäng. Need olid kolm LPd, mille koondvariant ilmus CDna möödunud aasta jõulude eel, seega tosin aastat hiljem. Heliplaadid olid koostatud, kaks neis metsalindude häältest, kolmas ja minu arust huvitav ning terviklik kogu Eesti konnade ja kärnkonnade häälitsustest, ainult et… ilma mudakonnata. Tuli kõne alla üksainus võimalus: minna kohe Piirissaarele, kus see liik teadaolevalt kindlasti olemas oli. Sõitsin oma varustusega Tartusse, sealt lendasime juba üheskoos huvitavast ideest otsekohe tuld võtnud kopramees Kolla Laanetuga Piirissaarele. Tundsin mudakonna häälitsust üksnes heliplaatide järgi, sest Eestis idapoolse levikuga loomaliigina jäi ta minu toonaste võimaluste haardeulatusest üsna kaugele. Mu kaks varasemat jahiretke Piirissaarele olid täielikult nurjunud külmade kirdetuulte ja päevi kestnud vihmade tõttu. Kolmanda katse puhuks näis taevas olevat asja üle järele mõtelnud. Alustasime Kollaga oma otsinguid kell pool neli pärast lõunat ja tegutsesime puhkuseta kella poole neljani hommikul . 
MUDAKONNA HÄÄLITSUSI kuuldus siit ja sealt – see vaikne, enamasti kolmesilbiline kloksumine mudas, ise nii salapärane. Kahlad kummisaabastega soos ja püüad ära arvata, kus see häälitseja siis ikkagi on, aga tuulise päeva mühades ei ole see lihtsalt võimalik. Öö viis meid asjale ligemale. Leidsime sooservades lompe, kus kloksuvad konnad andsid juba võimalusi helipildi kompositsioonile mõtelda: tuleb leida solist ning selle vahekorrad liigikaaslaste häälitsustega sealsamas , nii ka teiste kuuldeulatuses olevate konnadega öös. Nüüd sai selgeks, et vee all, põhjajamudas häälitsevate mudakonnade täpset asukohta on lausa võimatu kõrvaga kuulates kindlaks teha ka siis, kui nad lausa su harkis jalgade vahel kloksuvad. Sobiva solisti sobivas ümbruses leidsin pimeduses lõpuks stereomagnetofoni mõõteriista valgustatud numbrilaua kohal võbelevate osutite järgi suundmikrofonide paari abil. Konnad ise jäid nägemata, nemad olid mudas peidus nagu mudakonnale kohane. Et öö tuli pärast jahedat ning virilat kevadet erakordselt soe, hakkasid laulma ka rohe-kärnkonnad. Rohe-kärnkonn on vist küll meie kõige ilusama lauluga kahepaikne ja kui ööõhk äkitselt nende laulust ööbikute saatel lausa helisema hakkab, siis võib sellest, nagu tookord kogesime, kujuneda lausa unustamatu muusikaelamus . Valgenes, kui seadsin mikrofonid rohe-kärnkonnade ette. Nüüd oli juba lihtne. Kõik oli üsna hästi näha ja looduse poolt lavastatud, kõik oli selge, lint võis joosta . 
Piirissaare poe uksed tehti lahti kell üheksa. Laeva tulekuni jäi veel aega. Võtsime Kollaga istet kanali sillal ja otsisime seljakottidest välja oma päevinäinud plekk -kruusid. Pudeli avasin pauguga . Kruuside kokkulöömise kolksatus on mul kõrvus tänaseni. Meie retk läks korda, sest nõnda tahtis taevas. Kiidetud olgu taevas!
Kolm lindu
7. mai 1980. Kell on kolm, istun peidikus raba peal. Täna toppisin kaikaid alla ja kaigaste peale panin kaasatoodud vineerplaadi, et ei tuleks olla tundide kaupa jalgupidi vees või märjas turbasamblas, sest jääkolakas on rabapinnas mõnel pool veel sulamata. Tukkusin pärast mikrofoni ülesseadmist õhtul telgi juures paar tundi, aga magamiskotita ja riietes ei too niisugune pooluni eriti kosutust, sest külmahirm ei lase õieti magama jäädagi. Nüüd on varjetelgis küll veidi mugavam kui eelmisel ööl, aga ilm on jälle jahedam ja ikkagi hakkavad jalad niisketes kummisaabastes külmetama.
KELL VEERAND NELI hakkavad tedred mängima. Algul kostavad pimedusest üksnes kauged salapärased suhinad. Siis nihkub see kõik ligemale, üsna siia, mu varjendi lähedusse, mikrofoni ette. Seadsin oma püügiriistu seekord äärmise hoolikusega, püüdes vältida kõiki varem tehtud vigu. Nüüd lindistan kõigepealt üldise õhustiku ja kui linnud veel ligemale tulevad, lasen lindil lihtsalt joosta. Kuulen kõrvaklappides edenevat ilusat ja terviklikku helipilti. Algul kujuneb see tõusujoones, siis kulminatsioon ning aimatav rahunemine. Üks tedrekukk kudrutab otse mikrofoni taga, aga kui puldi abil mikrofoni veidike pöörata üritan, ehmuvad linnud vaiksest kõrinast ja lendavad kaugemale. Nähtavasti on mäng sagedasest külastamisest liialt häiritud ja tedred hellaks tehtud. Nad tulevad küll kolmveerand tunni pärast tagasi, aga õiget nahka mängust sel hommikul enam ei saa.
KELL VEERAND KUUS hüüavad jälle sookured vanade turbaaukude kandis. Käivitan veelkord lindi, et võtta sest viimasest tedremänguhommikust see viimane varakevadehõnguline õhk. Sel hetkel tõuseb lauldes üles üks põldlõoke.  Kui salvestatut hiljem puhanult raadiomajas ümbervõtte ajal suurtest kõlaritest kuulan, saan aru, et olen Põhjaka rabalt kaasa toonud õieti kauni helipildi. See on lihtne, üheainsa solistiga suurte sündmuste taustal. Sedamööda, kuidas lõoke lõõritades mikrofonist kaugeneb, jääb ta laul vaiksemaks ja see on, nagu tõuseks hing taeva poole. See on, nagu ärkaks roheliste kaselehekeste kevad ning murraks end välja jää sulamise ning vete kevadest.  On asju, mida võib ilusaks analüüsida või rääkida, aga on ka neid, mis on juba sündides lootusetult loomulikud, ja nende ümber pole enam midagi targutada. Aga mitte esimesel kuulamisel ei saa alati päriselt hästi aru, mis metsast õieti kaasa sai toodud, mõnikord peab seda kuulama ning kogema mitmeid ja mitmeid kordi ja siis võib juhtuda, et helid kõlavad lausa imelistena. Imesid ei saa käkkida, nemad kas sünnivad või ei sünni, sellepärast nad imed ongi.
13. MAI 1980. Kobin seljandike juures teekäänakul autost välja. Tiit Randla sõidab ära ja jätab mu üksi. On väga vaikne. Tuult pole. Ka hääli pole, on taevatähed ja hahetav idataevas. Nii hea, kui saad ses hämaruses hetkeks seisatada ja pöörata näo läheneva päeva poole. Elugi on omamoodi hämarus, kogu küsimus seisneb selles, kas elatakse hommikuses või õhtuses hämaruses. Mul pole kiiret. Ronin aegamööda üle mäe. Teispool seljandikku raiutakse jälle metsa. Räpase vagunelamu aknas on ähmane valgus ja kui vagunist möödun, kostab sealt meeste jõminat. Vist võtavad viina . 
Nüüd tuleb rabaserva mööda vaikselt hiilida turbaaukude poole, sinna, kus kõrgemaid mände ja kaski, sest kusagilt siit on tänavu kevadel kuulda olnud kurepaari hääli. Leian ühe kuiva turbamulla kühmu, sean mikrofonid vaikselt kolmjalale ja keeran end puhvaika sisse rõngasse, et oodata, mis edasi saab. Kahutab. Punarind alustab ja annab hääle laulurästale. Nüüd teevad tedred eemal raba peal algust. Mul pole kaasas märkmikku ja sellepärast lähevad üksikasjad kaduma, jääb kõige olulisem: kell kolmveerand neli alustavad kured oma igahommikust antifoonilist duetti, ikka isaslind enne ja siis emand, aga mõnikord ka vastupidi.  Keeran lülitit ja hoian hinge kinni. Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel. See on omamoodi vapustav. Mäletan oma esimesest lennukisõidust hetke, mil lennuk pilvedesse sööstis. Lindude elu ja hääled meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses – alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui hakkad neile liginema, siis näib, et nad kaugenevad sust veelgi enam. Ja nüüd see vägev pidulik pasundamine siinsamas. Ja missugused kajad turbaauke poolkaares ümbritsevalt metsamüürilt! Need ulatuvad kaugele üle raba ja valguvad laiali ümberkaudsetesse metsadesse. See on nagu igahommikune rituaal , veel midagi enamat kui lindudesse kodeeritud sund maailmale teada anda, et mõned mudased turbaaugud koos ei tea kui suure maalarakaga ses metsakolkas kuuluvad nüüd nendele. Siin pole varasematel aastatel sookurgi kuulda olnud, võib olla on need uusasukad noored ja neil polegi veel sel kevadel pesa?
MIKROFONIDE OTSAD on veidike ülespoole suunatud. Tõstan aegamööda käe, et nende asendit pisut parandada, aga seda märkab nähtavasti isaslind, sest tema häälde sugeneb äkitselt kare ohunoot. Emaslinnu hääl ei muutu. Lindistan ka selle, muutunud värvidega kahekõne. Mõne aja pärast tõusevad kured lendu ja lähevad ära rabale, kus jätkavad paarisaja meetri kaugusel pasundamist. Suunan oma “püssid” nende poole, aga nüüd hüüab kurepaar otsekui kotti , hääl sumbub ja on kaotanud täielikult oma sära. Korjan aparaadid kokku ja tulen tulema . Mul on lindil peaaegu üheksa minutit briljantseid helisid, ja see on ju terve varandus! 
Eesti Instituudi koostatud brošüüris, mille eesmärk on tutvustada eestlasi inglise keelt kõnelevale maailmale, kirjutab Fred Jüssi: “Eestlane on nagu puu: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune, ja nõnda teistestki ilmakaartest /.../ Valitsevad tuuled on läbi aegade vorminud selle puu võra, aga mitte ta juuri. Juured ajab puu mulda...”2
VESIPAPP Tekst ja foto Fred Jüssilt, Täheke, jaanuar 2004
Kui külmale pöörab, siis võiks minna jõe äärde vaatama, kas vesipapp on kah kohale jõudnud. Kõige paremad on pakasepäevad, mis tõmbavad jõgedele ja ojadele jää peale nii, et ainult kärestikud ja veskitammide alused ära ei külmu.
Foto: Fred Jüssi
Niisugustel jõelõikudel võibki siis näha rästa suurust tumepruuni lindu, kel valge laik kurgu all. Siit see papi nimigi, sest lind meenutab kirikuõpetajat, kel must talaar üll ja valge manisk ees.
Kui linnukest pikemalt vaatama jääda, siis võib näha, mismoodi ta aeg-ajalt kehaga nõksutab ja seegi on, nagu kummardaks kirikisand palvusi üteldes. Vanasti kutsuski rahavas vesipappi jõekirikisandaks või jõeköstriks.
Jõekärestikele ja allikalistele ojadele tuleb vesipapp meile põhja poolt — Skandinaaviast, Põhja-Soomest ja Koola poolsaare jõgedelt, kus talved käredad ja häid jahimaid kasinasti.
Jahti peab vesipapp vee all. Hüppab kärestikku ja kui jälle veepinnale vupsab, siis toob kaasa mõne puruvana, kooriklooma või koguni väikese kalakese, et see jääserval nahka pista. Teist niisuguste elukommetega laululindu meil, jah, ei ole. Vette sukeldub vesipapp igasuguse ilmaga, ka kõige käredama külmaga ja seepärast on tema ka jääpura. Küllap on see nimi tulnud jääpurikast.
Vesipapp laulab kogu talveaja, aga hoogsamaks ja valjemaks muutub laul ilusatel märtsipäevadel. Laulab vidistades ja veidi kriginal ja läbi veevulina võib see kuulda olla umbes nagu kauge põldlõokese või ka punarinna laulmine .
Märtsi lõpul ja aprillis , kui sulad veevoolu maruliseks muudavad, lendavad vesipapid meilt ära kodujõgedele pesitsema. Mõned üksikud paarid on Eestisse kah pesa teinud — veskitammide alla samblast ja sõnajalgadest kerakujulise kindluse kaitseks külma ja rõskuse vastu. Umbes nii nagu inimesed löövad seinad ja katused vahel üle tõrvapapiga.
FRED JÜSSI MÕTTEID ELUST,INIMESTEST,LOODUSEST
Fred Jüssi ei armasta endast palju rääkida. See on arusaadav, sest ta on juba palju öelnud. Lindudest, rabast, metsast, rohkem aga inimesest nende sees ja ümber.
Mulle ei meeldi riskida , mulle meeldib elada.Riske Fred Jüssi väldib ja metsas liikudes tüli ei nori. Satub kogemata triibulisi karjatava metsseaemise peale, läheb targu kaarega. Nii ongi Jüssil metsaelukatest olnud tõsisem konflikt vaid ühe nirgipojaga, kes talle hambad kätte lõi. Ja ühe jänesega, kelle kauges jahimehepõlves maha kõmmutas. «Mul oli kunagi niisugune ülemus, kes ütles: no mis zooloog sa oled, kui sul püssigi pole,» selgitab Jüssi.
Mu huviala on kujunenud mu tööks, see on väga harva esinev olukord. Neid inimesi on vähe, kes saavad sellest elatuda, mida nad tahavad teha ja mida nad armastavad.
Küsimusele, kas inimene suudab luua masina, mis tema enda hävitab, on vastus - muidugi suudab! Kas ta jätab selle loomata, teades, et ta suudab seda luua? Ta ei jäta seda loomata! See ongi protsess, mida me võime näha ümberringi toimuvat ja milles ka mina osalen, tahmatult küll, aga osalen.Kasutades kõiki hüvesid ma loon seda hukku.
Ma tunnen sageli häbi oma liigilise kuuluvuse pärast. Kui ma liigun teiste olendite keskel ja näen neid ainult kabuhirmus kiljudes peitu pugemas ja ära jooksmas, on vahel plass küll.
Kui teda on parteidesse kutsutud, siis vastas ta: ärge tahtke mind omasuguste sekka. Te tahate mind, sest ma olen teistsugune. Tahate mind omasuguste sekka, siis olen varsti samasugune kui teie ja teil pole enam kellegi juurde minna ütlema, et kuule , mis sa arvad sellest asjast kõrvaltvaatajana.
Mulle on öeldud, et, noh, sa istud metsas kännu otsas ja sa näed neid asju eemalt, sul on pilt teistsugune, aga ma arvan, et kui tuleksin sealt kännu otsast ära, siis ma oleksin samasugune ja pilt oleks kah samasugune.
Aprill on minu lemmikkuu - viies aastaaeg. Viies aastaaeg tähendab, et aprill on selline kuu meil Eestis, mis hakkab ju lumega ja lõpeb lilledega. Soomaa üleujutuste puhul öeldakse, et see on viies aastaaeg. Aprill on niivõrd isemoodi kuu selles mõttes, et see on nii rikas, et ta olekski nagu ühe terve aastaaja eest.
Ei ole olemas halba ilma. On ilm, mis ei sobi pesu kuivatamiseks või päevitamiseks või suusatamiseks või purjetamiseks.
Arubalt tulime ära, kui ma olin kolm aastat vana. Sellest ajast on mälupildid, mitte tervik. Mäletan subtroopilist vihma, see, kuidas ta räästast kosena voolas. Mäletan kirjuid sigu tänavatel. Mäletan päikeseloojanguid, mäletan skorpione õuel. Mu esimesed mälestused on pärit sellest ajast, kui ma ei osanud veel rääkida. Kui ema elas, siis ma ükskord küsisin ta käest: kas mäletad, kui ma ronisin mingi puki või aia otsa ega saanud sealt maha ja kogu aeg hüüdsin: «Tule, tõsta mind nüüd maha!» Ta ütles: ma mäletan seda väga hästi, aga sa ei hüüdnud, et «tule tõsta mind maha», sa lihtsalt karjusid, sest sa ei osanud siis rääkida.
Foto: Pille-Riin Pregel
Ridade vahele panna on huvitav. Ja endalgi on huvitav lugeda mitmekihilisi tekste , kus on nii palju sees. Näiteks “Väikse printsi ” võib aastate takka jälle kätte võtta ning siis loed seda nagu uut raamatut. See on nii lihtne ja mida sa sealt leiad, on sinus endas olemas. Sinna on vahepeal sisse tulnud see, mida sa oled nende aastatega kogenud ja õppinud. See on uus tagasipeegeldus ja uus avastus.
Mu lapsepõlves oli kõik kõige põhilisem olemas. Minu esimene tõsine armastus kuue- või seitsmeaastaselt. Olen hiljem selle tundega kokku puutunud ja kui ma tahan teada, kas miski on minu oma, siis mul on varasest lapsepõlvest võtta näide ja see sinna kõrvale panna.
Mida enam miski sarnaneb tolleaegse elamusega, seda rohkem on see minu oma. Aga see on tundemaailm. Aga kui miski on oma, siis sellest lahti öelda ei tohi. Üks raskemaid asju on õppida iseendaga koos elama. Nii palju näeme enda ümber inimesi, kes tahaksid olla keegi teine. Milleks tahta olla keegi teine? On inimesi, kes ei taha olla nad ise, elada maal, kus nad on, ega rääkida oma emakeelt või elada selles ajas.
Usun, et maailma on võimalik paremaks muuta siis, kui vastust otsides pöörad pilgu sissepoole, endasse. Kui oled endas midagi muutnud, siis oled muutnud maailma.
Üldiselt riivab mind ahnus ja saamahimu, mille eest maksab kõrget hinda see tervik, millest me laulame ja luuletame.
Mind väga haavab, et pole suudetud lõpetada kevadisi metsaraieid. Kui kuuled maikuus metsas mootorsaagi, siis tõuseb klomp kurku.
Kui keegi ütleb, et laseb talvel kopratammid õhku, ka siis tuleb klomp kurku. See teeb haiget. Need on tõsised asjad mitte vaid seepärast, mis juhtub metsaga, vaid mis juhtub inimese hingega. Olgu edevuse ja nõmedusega kuidas on, need on pisiasjad. Kui keegi käib üle muru ja jätab sinna porise rea, siis pole asi murus, vaid selles, et ta ei näe muru ja et see pole talle tähtis.
Nagu Saint Exupery ütles: parandamatut haava ei ole mõtet haletseda. Eks need on sisemised hoovad , vajadus, mis loodusesse viib. Kui seda pole, siis ei saa kedagi sundida. On inimesi, kel hakkab maal õudne – seal on nii vaikne ja pole internetti. Teeb heameelt , et olen hakanud järjest nägema perekondi metsateel.
Olen konnakontsertidel käija. Rockifestivalidel ja teistel muusikalistel massiüritustel ma ei käi, seevastu kevaditi mõnel konnakontserdil meelsasti.
Eestlane on nagu puu: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune, ja nõnda teistestki ilmakaartest /.../ Valitsevad tuuled on läbi aegade vorminud selle puu võra, aga mitte ta juuri. Juured ajab puu mulda..
Kui laps olin ja ema mind pimedasse keldrisse midagi tooma saatis, siis tundsin natuke kõhedust keldri ees. Pärast seda pole ma pimeduses enam hirmu tundnud . Ma ei ole kunagi metsas üksi kartnud, ei öösel ega päeval. Mets on turvaline koht. Õhtul või öösel linnas olen tundnud ennast ebamugavalt, aga see on hoopis teine asi.
Küll olen olnud väga ettevaatlik rabades liikudes, et mitte eksida. Vaatan hoolikalt ette, minnes üle purrete ja puid mööda ühelt jõekaldalt teisele. Kui mul on kaasas hinnaline fotovarustus, lähen meelsamini seitse kilomeetrit ringi kui kaks ja pool meetrit üle vett täis magistraalkraavi
Mulle meeldib pildistada, ehkki ma ei pea end fotograafiks. Seda on hea teha üksinda, sest neid kaaslasi, kes sel juhul ei häiri, on väga vähe. Pildid võivad olla ka nagu luuletused.
Ma elan muljetest. Kogun endasse muljeid ja see on ka väga oluline, missugustes tingimustes need kogunevad.
Meri on mulle võõras, mets päris oma. Usaldan metsa. Kui mul on tikutoos ja nuga taskus , ei karda ma metsas midagi, aga seda ei saa ma ütelda merel olles. Meri on hoopis teine, meri nõuab teistsugust inimest. Ma ei taha loodust trotsida ega oma jõudu proovile panna. Pooldan Exuperyd, kes ütles, et temale meeldib elada, mitte eluga riskida. See on üks põhjus, aga teine põhjus on kindlasti see, et ajal kui mina hakkasin ringi hulkuma, oli meri suletud. Me ei saanud mere äärde, seal oli piirivalve oma koerte ja püssidega. Seepärast ei tunne ma hästi ka merelinde ja meri on mulle võõraks jäänud. Eks ma siis pööranud otsa metsa poole (naerab), seal keegi ei hirmutanud.
Mul ei ole eesmärke. Nõustun Nanseniga, kes ütles, et pole nii oluline, kus inimene asub, vaid missuguses suunas ta liigub. Meie elu on olnud väga muutlik. Mina olen näinud viit lippu: kaks punast, kaks sinimustvalget ja haakristi- lipp . Need on viis erinevat lippu. See on mind väga palju mõjustanud. Ei saa ju seada kindlaid eesmärke, kui elu neid kogu aeg muudab. Põhiline on teada suunda, kuhu liigud, küll siis eesmärk selgub - kui laias plaanis rääkida. Eesmärk selgub, kui sa lähed. Sa tunned ära need paigad , kuhu oled teel, ning kui ükskord pärale hakkad jõudma, siis ka tead, miks sinna teel olid.
Nii et ma ei oska teile öelda, mida tahaksin teha. Tahaksin ikka elada võimalikult tervena , oma jalgadel käia ja ennast eakohaselt nautida maailmas, kus elan.
Kes ei tunne, seda ei huvita, ja kui ei huvita, siis ei armasta.
Kasutatud kirjandus: ajalehed Kesknädal,
Postimees , SL Õhtuleht; ajakiri Loodus, internetiportaal Delfi, Eesti Looduse Fondi multimeediaprojekt: Kõrv loodusesse, raamatud …