URMAS OTT (0)

URMAS OTT & FRED JÜSSI „ MISTER FRED“
Fred Jüssi on sündinud 29. jaanuaril 1935 Arubal. Ta on Eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija. 1958 aastal lõpetas Jüssi Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal. Ta on töötanud Emmastes õpetajana ja kuulunud ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumisse, kus tema ametiks oli looduskaitseinspektor. Töötanud Eesti raadios. Ta on salvestanud looduse hääli, nii helimaastikke kui ka paljude Eesti lindude, konnade jt. hääli, publitseerinud albumeid ja loodusteemalisi jutustusi, samuti mõtisklusi loodusest.
Raamat „Mister Fred” sisaldab Urmas Oti viimase intervjuu 7. septembril 2008. aastal, mil ta küsitles legendaarset looduseuurijat ja -fotograafi Fred Jüssit. Raamatu teine pool avaldab ka valiku Fred Jüssi esseedest, artiklitest, märkmetest ja fotodest.
„Mister Fred”, see on mõtterännak läbi paljude aastate. Kaks suurt meistrit räägivad omavahel avameelselt sellest, millest kumbki on seni kas vaikinud või kõnelenud vähe. Mis on see, mis annab elule väärtuse? Kes või mis aitab inimest ka rasketel aegadel? Kas õnn on inimese olemusest sõltuv või on ta saatuse ja juhuse kätes? Millest võivad laulda meile linnud ja rääkida rabad ? Selle raamatu kaante vahele on kinni püütud unustamatud maastikud looduses ja hinges . Siin on eesti loomad, linnud, lilled, päikest täis heinamaad, metsad , rabad ja teed. Siin küsib Urmas Ott Fred Jüssilt: „Fred, no öelge ometi, see on ju suur oskus – olla õnnelik?”
Fred Jüssi arvab , et ta on õnnelik mees. Ta ütleb: „Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene“. On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud. Ja siis on teised, kes aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud. Ja miks ta ei peakski olema, sest tema suur armastus on loodus ja loomad. Tema leiab oma õnne just sealt. Fred Jüssi ütleb, et inimene, kes tahab elada väljaspool loodusseadusi, see tahab võimatut ja tal ei ole vähematki lootust rahus ja tasakaalus elada. Raamat on 280 leheküljeline ja ilmus 2009 aastal. Raamatus on palju huvitavaid pilte. Loodus on see, mis paneb kõik paika. Fred Jüssi on inimene,kes tunneb suurt rõõmu isegi lehe langemisest puult. Tema oma jõu ja energia saabki just loodusest. Fred Jüssi ütleb, tõelise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed alles siis, kui seda enam ei ole. Fred Jüssi on salapärane ja väga huvitav isiksus. See raamat on mõeldud neile, kes võiksid iseenda elu üle mõtiskleda. Oma emast kirjutab ta väga ilusasti. Ei ole midagi endast mõistetavamat kui ema ligidus. Kuidas ta sõja ajal magas emaga ühes voodis, sest kaks voodit nende majas üldse oli ja teises magas 6-aastat vanem vend. Ema oli võitleja. Võitlus oli tema ainus võimalus. Ta ema oli 12-aastane, kui tema vennad tõid 1918. aastal koju kuskilt leitud kotitäie püssirohtu. Vanaema läks pliidisuu juurde proovima, kas see ikka põleb. Üks tera lendas pliidi alt vanaema sülle. Püssirohi plahvatas, maja oli vundamendilt maas . Jäi viis last: ema Elise , neist kõige vanem ja joodikust isa ehk siis ta vanaisa. Ema jäi leseks 33-aastaselt, isa suri 1939.a. novembris. Lapsepõlvest mäletab ta lõputut rügamist pärast katkijäänud kooliteed, et perel hing sees pidada. Ja joodikust isa laaberdamine, laste haigused ning õe ja venna varajane surm. Üheksa aastat elu Aruba saarel, kus isa Standard Oili õlipuhastustehases pärast venna Henry sündi Venezuelas tööd sai, jäidki ema ainsateks inimväärselt elatud aastateks. Ta ema suri 62-aastaselt. Oma viimastel päevadel rääkisid nad palju kõigest, põhiliselt elust ja inimestest. Ema andis talle eluteele kaasa tarkuse , mille Fred Jüssi jättis meelde alatiseks: „Poiss, pea meeles, et mida vähem sul on sugulasi ja vara, seda vabamalt sa võid hingata!“ Ema lahkus väärikalt. 15.okt. 1960. a. abiellus Fred Jüssi Heljuga. Neil on pojad Ivar ja Mart ja tütar Mari. Fred Jüssi sai Eesti Taassünni auhinna 1997.a. Eesti looduse arhiveerimise ja valgustöö eest. Jüssi jaoks oli väga olulisel kohal vaikus . Ta ütles, et vaikus on kui väärtus ja inimese kujundaja, mis on kujundanud ta suhteid loodusega, inimestega, kunstiga, muusikaga ja luulega . Vaikusel on oma mõõt, seda on väga oluline teadvustada. Vaikus on kui loodusvara . Me võime panna kinni oma silmad, aga kõrvu me sulgeda ei saa. Ta kirjutas, et üks tema ülikoolikaaslane, kes töötas traktori peal ja kasutas kuulmisklappe, ühel päeval enam ei kuulnud . Mõnikümmend aastat hiljem ta ütles, et ei kuule enam kunagi linnulaulu ja see oli talle täielik tragöödia .
Fred Jüssi on öelnud : „Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu“.
See raamat oli äärmiselt huvitav ja mõtlema panev.
Katkendeid Fred Jüssi esseedest raamatus „Mister Fred”
Nägin Eestit
Selleks, et vastata küsimusele, mis teeb Eestist Eesti, peab nägema Kõrvemaad. Ja mitte ainult. Veel peab mäletama kaheksateistkümne-aastase nooruki esimest muljet Pühajärve hingematvast ilust ja jälgmina sadade nahkhiirte lendu suveöös jõe kohal Suure Taevaskoja kalju all. Ja rändama Emajõe suudmeala soodes ning Alutaguse rabades ning vanades metsades.
Õigupoolest oleks tore veel niita hästi teravaks käiatud vikatiga lõhnavat heina mõnel  Hiiumaa või Ridala kandi puisniidul ja sõita jalgrattaga Vooremaa ning Saaremaa teid. Hea oleks ka seilata pisikese purjepaadiga Väinamere laidude vahel ja istuda mõnedki päevad Vilsandi kaljudel varjetelgis, et vahtida linde. Ei teeks halba pisut sisse hingata Peraküla luitemännikute õhku ja jääda mõnes Laeva kandi sookaasikus kevadise vihmahoo kätte.
Katkend Fred Jüssi esseest raamatus „Mister Fred”
Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse ei juhata ükski kaart, ka kõige uuem maanteede atlas mitte. Niisuguseid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu varal , püsivaks eluks nad paraku ei sobi. Ent kord leitud ja hoolega saladuses hoitud, aitavad need salapaigad korrastada ning tasakaalus hoida riiki meis endis , sündigu siis Eesti piiril või parlamendis mis tahes. Nii on, kui usud .
Katkend Urmas Oti intervjuust Fred Jüssiga:
U. O: Aga kavatsen kindlasti teilt küsida midagi niisugust... harilikku, midagi päris tavalisi asju. Tunnistan kohe alguses teile, et minule üldse meeldib niisugune, no, väikekodanlik huvi. Ja niisugused madalad huvid ja uudishimu, ma loodan, et see on levinud ka lugejate hulgas, kes tahavad teada teie tegelikust elust. Sest teie tundute olevat inimene, keda huvitavad ainult... nii-öelda kõrged mateeriad, loodus, rabad, mets, ja... teid ei huvita näiteks see, kas buss on ära läinud või mis must nüüd saab! Või et jalad on märjad või raha on otsas või et mingisugune ebameeldiv asi juhtus ja nii edasi.
F. J: Kui seisan märgade jalgadega maantee ääres ja buss kihutab peatusest mööda, ees silt „Vabu kohti ei ole”, siis huvitab mind isegi väga, kas mõni mööduv auto mind üles korjab või mitte. 1971 . aasta kevadel külmetasin kord ligi viis tundi Tartu maantee ääres, enne kui üks veoautojuht mu peale halastas. Kõrgematest sfääridest maantee äärde jõudnud mees ei näe oma kodinatega just eriti usaldusväärne välja. Ja miks see peakski olema teisiti.
U. O: Aga sellepärast, et teie mõtlete hoopis nagu teistsugustes kategooriates, kuigi ma seda tegelikult ei usu. Ja ma tahangi intervjuu lõpuks iseenda jaoks selgusele jõuda, kas see müüt, mis teie ümber on, kas see on juhuslikult nii kujunenud või te olete seda ise ka kujundanud. Sest väga paljud ju tänapäeval tegelevad sellega. Et ennast positsioneerida.
F. J: Ma tean juhust, kus liinibuss oli Tartust teel, mulle on sellest rääkinud bussis olnud inimesed, kell seitse lükkas bussijuht bussi tee äärde, lülitas mootori välja – kümme minutit kuulati „Linnuaabitsat”. Siis pani juht mootori jälle käima ja sõitis Tallinna poole edasi. Aga terve bussitäis rahvast istus kannatlikult ja keegi ei torisenud, et mispärast meil on kümneminutine paus .
U. O: Väga kihvt ! Selliste haruldaste momentide nimel, eks ole... see ongi elu.
Selle nimel tasub elada.
4