Olemuslugu (9)

Haritud lihttööline
Kui mainida Räästa Gümnaasiumis ringi käies nime Fred Kivistik , öeldakse, et tegemist on targa ja tagasihoidliku abituriendiga, kellel ees helge tulevik. Koolikaaslastele ja teistele lähedastele tundub ta tõesti sellisena aga Fredi iseloomu kohta saan kõige paremini teada temalt endalt.
Lapsena lõbu laialt
Oma lapsepõlve kohta ütleb Fred, et ta oli nagu iga teine laps. „Elasin vanemate ja noorema õega kahetoalises korteris, teistes majades elasid kõik mu sõbrad ja tuttavad. Kogu vaba aja veetsin õues sõpradega ringi hullates. Vahel läksin hommikul kell 9 õue ja tulin tagasi tuppa õhtul kell 11.“ Fred räägib oma lapsepõlvest nagu elu parimatest aastatest, mida kohutavalt taga igatseb. Kui küsin, miks ta enam niiviisi õues ringi ei mölla, on Fredil vastus juba olemas. „Olen suureks kasvanud ja elu on muutunud. Nüüd on mul kohustused ja pole enam aega elust mõnu tunda.“ Meel läheb kurvaks nii Fredil kui ka mul seda lugu kuuldes aga selline see elu kord juba on.
Toetav pere
„Olen väga tänulik oma perele. Ema ja isa on mind alati mu tegevustes toetanud. Isegi väike õde, kes vahel on jube tüütu, on aidanud mind hädast välja kui vaja.“ Küsimus, kas ta on midagi halba ka teinud nooremana, paneb noormehe algul mõtlema. Lõpuks raputab ta pead. „Ma ei ole enda teada kunagi mingi pättusega hakkama saanud. Suitsu pole teinud, juua mulle ei meeldi, narkost hoian kaarega eemale ja kuritegusi pole kavaski sooritada . Sõpradega sai kunagi igasugu krutskeid tehtud aga ei midagi kriminaalset. Võib-olla olengi taolise korraliku käitumisega vanematelt toetuse teeninud.“ Fredi korralikkus võib tunduda igavana aga tänapäeval näeb harva selliseid süütuid noori. Perest edasi rääkides mainib Fred pidevalt, kui õnnistatud ta on, et sellises peres üles sirgus. „Tänu perele olen selline nagu praegu olen. Ma ei suudaks õnnelikum ollagi.“
Vaikne aga tubli
Koolis on Fred justkui omas mullis. Ta ei paista teiste seast silma aga see polegi ta eesmärk. „Mulle meeldib tegutseda omaette. Pea igas tunnis istun üksi pingis ja tegelen koolitööga. Mulle meeldib nii aga samas ei suudaks ma töötada täielikus rahus . Olen harjunud kogu selle lärmiga, mis klassis on ja mind see ei sega.“ Kui tahan teada Fredi hobidest, siis sellele küsimusele pikka aega vastust ei tule. „Enamus ajast kulub koolile ja kodustele töödele. Vabal ajal olen kas arvutis või vaatan telekat . Aga nädalavahetustel putitan garaažis autot. Seda võib-olla saangi lugeda oma ainsaks hobiks.“
Fredi jutu peale oma hinnetest ja tulemustest koolis võib jällegi väita, et tegemist on tõesti andeka abituriendiga. „ Niikaua kui mäletan, olen õppinud viitele. Põhikoolis lõpetasin vist ainult ühe klassi tunnistusega, kus oli rasvaselt neli peale trükitud. See oli muusikas nimelt. Aga ma ei kahetse seda nelja. Ma pole kunagi eriline laululind olnud. Pealegi, Laidoneril olid ka kõik ained peale muusika viied aga see ei teinud temast halvemat meest, või mis?“
Suhted
Fredi naissuhetest saan niipalju teada, et tal oma tüdruksõpra pole olnud. „Pole vajadust,“ räägib noormees . Eks tüdrukud olekski ainult segavaks faktoriks Fredile. Küll tal veel aega naiste südameid murda.
Sõprade kohta ütleb ta, et neid tal palju pole. „Ma ei ole eriti seltskondlik. Sõpradeks pean hetkel ainult neid tüüpe, kellega juba 12 aastat koos samas klassin käinud olen. Õpetajaid samuti. “
Tasapisi maailmamuutja
Pärast paaritunnist vestlust Frediga tahan veel teada, mis on noormehe tulevikuplaanid. Võiks ju arvata, et nii targast õpilasest saab kas filosoof , teadlane või muu võimas ametimees. „Paljud arvavad, et minust saab kunagi keegi tähtis tegelane. Ma ise arvan sama aga selleks tegelaseks ei pea ma mitte ülikoolis käinud tarkpäid vaid tavalisi töömehi ja –naisi. Sisimas tahaksin hoopis saada kellekski, kes tõsiselt maailma muudab. Näiteks mehaanikuks!“ Taoline vastus paneb isegi mind imestusest ohkama. „Mehaanik parandab autosi, muudab maailma õnnelikumaks kohaks ühe inimese haaval. Seda ma tulevikus teha tahaksingi. Muuta maailma paremaks kohaks.“
Sellega sai läbi me jutt ja olemuslugu Fred Kivistikust – andekast abituriendist, kes ei pea tarkust enda suurimaks vooruseks, kes pigem teeb füüsilist tööd vähese palgaga kui mõttetut kontoritööd suure palga eest, kes tahab parandada maailma oma tegudega, mitte sõnadega.