Vaibakunstnik Anu Raud (0)

Vaibakunstnik Anu Raud
Anu Raud,kes saab sel kevadel 70aastaseks, on Viljandi külje all Heimtalis elu liikuma pannud ja võitleb üleüldise üheülbastumise vastu. Nimetab globaliseerumist interrosoljeks, kus iga asi kaotab iga sekundiga oma värvi, maitset , lõhna ja karakterit
Kogu Anu Raua olemine ja töö on mõtestatud, suure laenguga. Seda, kuidas kunstniku mõte on aja jooksul süvenenud ja edasi arenenud, võib näha kunstihoones nätusel “Eesti asi” – Raua parimaid töid.
See pole niisama näitus – lihtsalt ilus kunst . Ja peabki olema, kui vaipade valmimise kiirus on keskeltläbi ruutmeeter kuus (ning sääl saalis on väljas kuid ja kuid, aastaid!). Raud teeb esmalt akvarellidega kavandi ja alles siis saab kangastelgedel tööle asuda.
Kunstnik elab Viljandi lähedal Heimtali külas Kääriku talus . See on vana mõisamoonaka maja (1860ndaist), kus on kolm kööki, kolm sahvrit, kolm tuba, sest sääl elas ka kolm peret. Raua vanaisa ostis talu ära 1918. aastal.
Nüüdki on see täitsa toimiv majapidamine – põldu küll enam ei harita, aga laut on täis tragisid lambaid, vaibakunsti vägevat villast toormaterjali. Lisaks kunstnikule askeldavad ringi talitaja, sulane, perenaine , kelle õlgadel toidutegemine – asjaajamine ikka nagu suurtalus.
Teisel korrusel on ka külalistoad, Anu Raua juurest voorib läbi tudengeid ja õpilasi, kes siin Heimtali keskuses rahvakunsti uurivad.
Natukene Anust
Anu Raud sündis sõja ajal Moskvas – luuletajast isa Mart ja tõlkijast ema Valda olid tagalas. Juba järgmisel aastal pääsesid nad sõja pöördumise tuules Eestisse tagasi, ja kuigi pere elas rohkem Tallinnas, veedeti suved alati Heimtalis.
Anu Raud on nüüd sinna tagasi kolinud. Vahel ei saa pool aastat talust välja, sest praegu on vaja hooldada ka voodihaiget ema. Praegu, näitusega seoses, pääses Raud linna – käis vaatamas uuenenud Kadrioru lossi muuseumi ja Kumu . “See oli mulle nagu väike kingitus,” ütleb ta.
Kui uurin lapsepõlve ja isa kohta, kes oli küll ühtpidi õigel poolel, aga langes ka kiiresti põlu alla, siis ütleb Anu Raud, et ei tahagi sellest rääkida. Miks peaks halama – meil tuleb hoopis mõelda, kuidas asju paremaks teha.
Aga tal on meeles, et koolis oli raskem, Mart Raual polnud tollal ju õigupoolest tööd. Ja hilisematel aegadel oli keeruline, kui väga pettunud isa tuli parteikoosolekult koju – “siis ei jõudnud talle noid rahusteid ja dimedroole ära anda”.
Samas: lapsepõlv oli põnev – kui nad Tallinnas elasid, võeti Anu tihti kirjanike pidudele ja suursündmustele kaasa. Isal oli väga lai kultuuriinimestest suhtlusringkond. Gustav Ernesaks käis külas ja väiksel tüdrukul kästi “pulgad peale panna”, et malelaual öö otsa lahingut lüüa.
Kunsti juurde jõudmine käis ka loomulikult, elukeskkonna ja sõprade tõttu.
“Ma elasin Vaarika tänavas, Maasika tänavas elas üks tore ruumikujundaja Olga Maasik , kellel oli kolm last, kellest kahest said kunstnikud, ühest laevakapten. Tema pani oma lapsi akvarelle tegema, mina siis ka maalisin. Ja nad käisid meil maal külas, siin looduses maalisime. Tema leidis, et mul on annet.
Aga esimese korraga ma kunstiakadeemiasse sisse ei saanud, läksin sisseastumiskatsetele maali erialale ja põrusin. Maali hinded olid mul küll vist suisa viied, aga joonistamises ei läinud hästi. Joonistasin ja joonistasin mingit poolakti või akti, kustutasin nii palju, et näo kohale tuli auk. Ja sain kahe.
Siis ütles Olga Maasik mulle, et tekstiil ongi palju praktilisem, saab samamoodi värvi käsitseda. Ja ma läksingi ja sain sisse ning ma tõesti ei kahetse. See sobib hästi kokku mu kogumis- ja rahvakultuurikirega.”
Ühtki sovetlikku kangast või vaipa pole Raud teinud, kuigi enne teda, tollases nõukogude kunstis oli see tavaks. Tõsi, Raud rõhutab, et Lenineid ja säherdust kraami tegid ikka need, kes teenida tahtsid, ülejäänutel oli üsna vaba põli , kui nad “ vormiga tegelesid”.
Eks kunstnike ninamehed oskasid kuidagi oma liidu liikmeid kaitsta – Enn Põldroos ja Ilmar Torn suutsid pareerida ülalt tulevaid lööke – hundid söönud , lambad terved .
“Nagu öeldakse, Kihnus on nõukogude kord kergel kujul. Säärane meretagune asi, ikka pidasid oma jõule ja ... loominguga mul samamoodi, miski ei ole mind selle juures häirinud.”
Esimene töökoht pärast ülikooli oli rahvakunstimeistrite koondis Uku ning siis käis ta väga palju Kihnus ja Ruhnus.
“See on mulle armas, tegelik elu. Ma ei peagi linnas vastu, siin on nende elementidega nii: maa on asfaldi all, no katsu sa kobestada. Vesi tuleb ainult kraanist. Vett ei vulise, oja äärde minna ei saa, ujuma ei saa kohe, kui tahad. Ja ega ta teab mis hea juua ka ei ole. Sa ei näe hommikul ärgates tuldki, ei saa ahju tuld tehagi.
Järgmine asi – õhk, taevatähti ei näe, valgustid on ees. Valgusereostus, mürareostus, isegi tarkusereostus – liiga palju teadustöid, igasuguseid.
Kõige suurem süüdlane on see inimene, kes leiutas veekemmergu. Praegu jookseb solk pilvelõhkujast ka mere poole...
Minu vanaisa oli maru mees, siitsamast talust. Kord tuli juudi kaupmees raamatutega õue peale. Minu isa, tulevane kirjanik, oli väga elevil, ootas, et nüüd isa ostab mõne raamatu. Vanaisa läkski välja, vaatas – oli ilukirjandust ja ajakirjandust. Rahakott oli ka peos. Viimaks pani rahakoti mokad kinni ja ütles: mis mul tääda on, see on mul pään; mis mul pään ei ole, seda ei ole mul vaja tääda.
Tõepoolest , olles ise küll õppejõud, ei sobi ehk nii öelda, aga see nii paljude üliõpilaste vastu võtmine – sõel on liiga hõre lihtsalt. Kui palju inimesi võetakse õppima, tehakse igasugu töid ja töökesi, toksitakse arvutil kokku mingeid tekste. See reostab ainult riiuleid ja mingi muu asi jääb selle arvelt õppimata. Siis tulevad õpilased siia ja ütlevad – miski asi kõrvetas, aga enam ei tea, et see on nõges – mis oleks ka ju tarkus.”
Dressipüksid jõuludeks(Anu väljendab oma arvamust)
“Kõik lähevad ära praegu. Mina ootan seda aega, kui bensiin otsa lõpeb, siis ei saa keegi enam kuskile minna. Mis need inimesed kooserdavad edasi-tagasi.
Minu jaoks on uskumatu, et on nii palju inimesi, kes lihtsalt võtavad jalad selga ja lähevad ära – nüüd kui Eesti on vaba! Mis on õnne valem? Vähenõudlikkus. Kahe käega anna, ühega võta. Mitte nii, et kolme käega kahma ja ühega anna.
Lapsepõlves oli hea, kui paari dressipükse sai jõuludeks. Rüsisime suuskadega lumes nii kaua, kui pimedaks läks. Praegu kurdetakse – me oleme nii vaesed, meil ei ole suusavarustust. Lähed Viljandi turule, seal on vanu puusuuski väga odavalt saada. Kas tihase kõht on kolla­sem vaadata, kui sul need Adidased seljas on?
Ma mäletan, kuidas lapsed sõitsid mäest alla, ilma suusakeppideta, narmendavad kasukad seljas – ja olid nii õnnelikud. Meie nõudlikkus on sellest ajast kordades suurenenud.
Samas ei ole õnne, heaolu kogus suurenenud. Võib-olla üksikutel inimestel, aga mis heaolu see ka on. Kõik kurdavad, et oehh, kui vaesed nad on, aga siis arutavad, kus Portugalis või saarel nad puhkamas käisid. Kui küsida, et mis sa seal siis nägid, vastatakse “väga tore oli” – see ongi nende võime aru saada. Hea oleks, kui inimesed elaksid seal, kus nad ikka elavad.
Muidugi peab käima ja nägema ka, aga vabaduse jaoks peab ikka endal ka mõistus peas olema. See äraminemine on väga hull asi, teeb mulle kõige rohkem muret.”
Ühel hetkel ütleb Anu Raud, et kolmandik Tallinnast peaks küll maale kolima , linn pole ikka õige inimese koht. Praegu tehakse Viljandi kandis suurvalda ja kunstnik on väga vastu sellele, et Viljandist saaks valla kese . Vald on siiski maaelu edendamiseks. Pigem tulgu see keskus Heimtali.
“Ma olen ju neli raksu siin Pärsti vallas olnud volikogus. Kui ma alustasin, oli meil kuus kooli, nüüd on üks. Kõik on kuus korda kokku tõmbunud, inimesed on kadunud. Ja kui palju jäetakse lapsi, teismelisi üksinda koju, vanemad töötavad Soomes. Kuidas laps üksi kasvab?
Minu jaoks on maailm huvitav ja põnev ja erakordne sellepärast, et siin on nii palju erinevaid maid ja rahvaid ja kultuure. Kui lähed Indiasse, siis vaatad ja uurid, millised on hindude mustrid, nende sarid – millise paneb naine selga, kui ta meest koju ootab, millise siis-ja-siis? Teame, et Inglismaal on magamistoad ülemisel korrusel, Rootsis on punased majad – see on kuidagi turvaline ja kindel.
Ma püüan kogu aeg mõtiskleda – kuidas meie esivanemad olid, mida nemad valisid, milline oli nende elufilosoofia, milline on talupojadisain. Aga praegune globaliseerumine, üheülbastumine on nagu mingi interrosolje, kus kõik kultuurid on roosa sousti sees, mingi vinegrett või rosolje , kus iga asi kaotab iga sekundiga oma värvi, maitset, lõhna, karakterit. Ma olen tõeline üleilmastumise vastane.”
Rändamine iseenesest on ju hea, aga praegu on kunstniku ema voodihaige ning õige on kodus vaipu teha ja hoopis rahvast külla kutsuda.
Aga Raud on elus seigelnud küll, käinud Indias, paar raksu Ameerikas, Põhjamaades mitu korda, ja muidugi üliõpilasena Venemaal – Põhja-Dvinaad mööda parvedega Arhangelskis, Solovetsi saarel, ja koos Kaljo Põlluga Koola poolsaarel kaljujooniseid vaatamas, mitu korda seljakotiga tundras.
Praegu on Viljandi kandi inimesed Raua käest päris palju tellinud vaipu, ja näituse avamisel oli üle neljasaja inimese, paar tükki astus juurde ja ütles, et tahaks lastele Anu Raua vaiba pärandada. Tööd on rohkem, kui ühe eluajaga ära suudaks teha, aga Raud ütleb rahulikult , et praegu on näitusepohmelus – suured vaibad, mis tehtud, on näitusel ja valmis ning kohe midagi uut mühinal ette ei võta.
Muide, Raua töid näeb nt Maailmapanga hoones ja ÜRO 50. aastapäevale USAsse viidi tema Kihnu seelikutest säätud “Emapuu”: “Boutros Boutros Ghali naine ütles, et seisa sina, Boutros Boutros, siia kunstniku kõrvale, ja siis tehti pilti,” meenutab ta muigamisi.
“Ma tahtsin tõesti väga seda näitust – et aktsepteeritaks seda suunda, kunsti. Ja ma tahtsin näidata, mis siin talus on olnud – mitte kõik ei sünni Tallinnas. Seda näitust, näituse avamist ei peegeldanud-näidanud ükski telekanal. Aga inimesi oli ka nii palju, et ega see televiisor poleks mahtunudki sinna. Kindlasti ma teen veel vaipu, aga mingil määral lõpetan ka selle... Või noh, ei lõpeta.
Kui ma sain Jakob von Uexkülli asutatud Eesti Taassünni auhinna , ostsin siin Heimtalis ära ühe väikese muuseumi, kohaliku koolimaja. See oli tollal väga viletsas seisus.
Minu tõeline unistus on see, et siia tuleksid loomeinimesed, et valla keskus oleks avatud ja inimesed käiksid kogu aeg – ja et see ka edasi toimuks , kui mina enam ei jõua. Ja see juhtub kindlasti lähema kümmekonna aasta pärast, mõni aasta ehk rohkem, kui jumal annab.”
Lisaks muuseumile on Raud ära ostnud ka vallamaja ja nüüd koos muuseumi sõprade seltsiga vana vaestemaja , mis hiljuti põles ( kole peretüli sääl elanud inimeste vahel).
Juba praegu on muuseumi ja Kääriku talu vahel kujunenud täiesti toimiv õpikeskkond, noored saavad talus süüa ja ööbida, muuseumis Raua kogudega tutvuda, maalida-joonistada, rahvakunstipraktikat teha – kõigi kunstikõrgkoolide tudengid käivad rahvakunstipraktikal, Tallinnast, Tartust ja Viljandist.
“See on elu vundament − nende asjade keskel olla, neid uurida, tunda.” (Raud kiidab Tartu noorte joonistusoskust ja ohkab veidi, mõeldes parklaaugule, mis Tallinnas kunstiakadeemia asemel haigutab.)
“Oleks praegu sellist vaimujõudu, et ütleks noortele – kõigi nende välismaa riikide ja firmade nuumamine on jama . Hakake kandma oma vanaemade kootud ja tehtud riideid . Nii nagu mina käisin koolis! Kui palju me saaksime oma raha endale jätta. Et au sees oleks oma naabrinaise käest saadu , mitte ei tea kust kaugelt sisse toodud firmamärgiga asi. Firma olekski Eesi Asi.
Rahvakunstiga käib käsikäes püsivam väärtus. Päris kulumatuid asju pole. Aga vanasti kutsus vanaisa surivoodil pojapoja enda juurde ja andis talle oma käekella, see oli suur väärtus. Praegu on elektroonilised käekellad – mingi Miki Hiir kargab sul seal ees, nii et sa ei näegi seda aega, ja kui patarei tühjaks saab, siis visatakse kell prügikasti . Selletõttu prügimägi aina kasvab.
Kogu aeg on vaja uusi asju. Mingi riietusese tuleks lõpuni kanda, ja kui ise enam ei kanna, siis annad kassile asemeks. Kui palju ülearust toodetakse! Pooltele asjadele võiks tule otsa panna. Fred Jüssi ütleb: tee nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.
See majanduskasv – paneks Hiiumaal kilekotivabrikud tööle! Toodame jälle palju kilekotte, inimesed viskavad need kuskile mere äärde laiali, luiged söövad neid ja surevad. See ei ole ju majanduskasv!
Majandus peaks olema hoopis tagasihoidlikum, hoopis teistel alustel üles ehitatud – see asi, mis sa ostad, peaks olema kallim, vastupidavam, ja mitte kunstlikust materjalist. Et oleks võimalikult palju naturaalseid materjale.
Ja seda aega, mis jääb sellest tühja-tähja tegemisest ja mõttetusest üle, saab kasutada, et lastele luuletusi lugeda, unistada ja metsas käia. Kui palju on neid kohvritega inimesi, kellel on nii kiire-nii kiire, kes ise ka õieti ei tea, mis nad teevad.”
Et Valda Raud, Anu ema, on korporatsiooni Filia Patriae vilistlane, tehakse igal suvel lastele Filiae Patriae laagreid lakas magamise , maatöö ja lõkke - ja õudusjutuõhtutega. Need on hästi populaarsed .
“Kui mina enam ei jaksa või ei suuda, siis on peaasi , et need asjad ei jääks soiku. See on mu järgmine põhiline ülesanne, et Heimtali keskus ja mu kodutalu jääksid loome- ja vaimuinimeste taluks, kohaks, kus käia ja olla.
Siin võib käia luuletamas, vanavara korjamas, etnograafiaga tegelemas, ja vanu tarku inimesi intervjueerimas – mis on ju ka oluline. Tahaks, et see valla keskus ei kaoks.
Maailmalõppu tuleb edasi lükata nii palju, kui see on võimalik. Igaüks saab seda teha, olles vähenõudlikum. Peab vaatama, et sinust ei jääks sodi järele – kunsti tegemisel ka, elus üldse. Tuleb püüda elada nii, et sinust jääks võimalikult palju head järele, võimalikult vähe sodi.”