Tulujaotus ja majandusareng (0)

TULUJAOTUSE JA MAJANDUSARENGU SEOS 
 
Helje Kaldaru 
Tartu Ülikool  
 
Sissejuhatus 
Tulujaotuse ja majanduse arengu (kitsamalt võttes majanduskasvu) seoste temaatika on 
majandusteoreetikuid huvitanud aastasadu . Olgu siinkohal meenutatud kasvõi klassikalise 
koolkonna esindajaid D. Ricardot ja K. Marxi , kelle töödest väärivad tänapäevalgi märkimist 
tulujaotuse kujunemist ja selle mõju majanduse arengule käsitlevad teooriad. Käesoleva 
sajandi esimesel poolel majandusteoreetilise mõtteviisi peasuunana valitsenud neoklassikalise 
koolkonna kasvuteooriad on (igaüks omal kombel) kokku võtnud N. Kaldor, S. Kuznets, 
W.  Lewis ja R. Solow oma viiekümnendatel aastatel ilmunud paljutsiteeritud artiklites. 
Uuesti sattus teema uurijate huviorbiiti üheksakümnendatel. Üheks põhjuseks oli asjaolu, et 
varasemates teoreetilistes mudelites esitatud seisukohad ei leidnud empiiriliste uuringute 
tulemusena kinnitust. Ka on viimase poolsajandi jooksul muutunud nii majandustingimused 
kui ka inimeste hoiakud, mis ongi sundinud uurijaid probleemile uue vaatenurga alt 
lähenema.  
 
Poliitikutele on alati meeldinud lihtsad lahendused. Nii ultraliberaalse majanduspoliitika  
pooldajate (turufundamentalistide) loosung “kasta tuleb seda kapsast , mis kasvab” kui ka 
heaoluühiskonna apologeetide hüüdlause “heaolu kõigi jaoks” on ühekülgsed lähenemised, 
mis võivad osutuda äärmiselt kahjulikeks. Ja seda siis, kui need realiseeritakse 
konkreetsetesse tingimustesse sobimatu majanduspoliitikana. Siit ka käesoleva artikli 
eesmärk: uurida tulujaotust Eestis nii siirdemaade kui ka Euroopa Liidu liikmesmaade 
kontekstis, selgitada välja analoogiad ja erinevused. Probleemil on nii majanduslik kui ka 
poliitiline aspekt. Majanduslikust seisukohast vaadates tuleks selgitada, kas praeguse 
tulujaotuse muutumine ebaühtlasemaks tagaks tulevikus kiirema majandusarengu. Või tuleks 
selle saavutamiseks püüda tulujaotust hoopiski ühtlustada? Riigi osa vähenemine majanduses 
viib eeldatavasti tulujaotuse ebaühtlustumiseni, kas see võib hakata arengut takistama ? 
Poliitiliselt tuleb Eestil Euroopa Liitu vastuvõtmiseks üles ehitada liikmesmaade poolt 
aktsepteeritav (euroopalik) ühiskonnakorraldus. Tulujaotust võiks vaadelda selle ühe, ja 
sealjuures küllaltki olulise aspektina. 
 
Tulujaotuse majandusteoreetilised käsitlused 
Tulujaotuse all mõistetakse teenitud kogutulu (koguprodukti rahalise ekvivalendi) jagunemist 
ühiskonnaliikmete vahel. Teoreetiline vastus küsimusele, kas majanduse arengut soodustab 
suhteliselt ühtlane või ebaühtlane tulujaotus, sõltub sellest, mida peetakse majandusarenguks 
ja millist tootmisressurssi selle põhiliseks tagatiseks. Kõige üldisemas mõttes seisneb 
majandusareng heaolu tõusus. Et see realiseeruks, peab lisaks rikkuse suuremisele (mida 
tavaliselt käsitletakse majanduskasvuna), ühiskonnaliikmetele tagatama ka põhiväärtused 
nagu vabadus, edukus, õiglus ja turvalisus. Kõiki nimetatuid korraga maksimeerida ei saa, 
sest tegemist on vastuoluliste taotlustega. Vabadust ja edukust peetakse tavaliselt majandus-
kasvu eelduseks , majandusarengu saavutamiseks ei tohi ära unustada ka kahte viimast. 
 
Kuna majanduskasv ja majandusareng on tõepoolest omavahel seotud nähtused, kasutatakse 
viimase levinuima mõõdupuuna tulutaset per capita  võrreldavas vääringus. Maailmapanga 
klassifikatsiooni kohaselt kuuluvad 1997. aasta andmetel kõik Euroopa Liidu liikmesriigid 
kõrgeltarenenud riikide (high- income economies) hulka. Kesk- ja Ida-Euroopa siirderiikidest 
on ainus sellesse gruppi kuuluv riik Sloveenia. Eesti koos Horvaatia , Ungari, Poola ning 
 
134
 
Tšehhi ja Slovaki vabariikidega on arvatud järgmisse gruppi. Ülejäänud siirderiigid 
(sealhulgas ka Läti ja Leedu) kuuluvad selle klassifikatsiooni kohaselt veelgi vähem arenenud 
riikide hulka ( Classification ...1998). Seega on siirderiikide jaoks loomulik eesmärk kiire 
majanduskasv, et selle kaudu saavutada kõrgem arengutase. Kuivõrd on see eesmärk aga 
reaalne? Samal 1997. aastal oli ostujõu pariteedi järgi arvutatud tulutasemete erinevus 
Saksamaal ja Eestis ca neljakordne (vastavalt 21388 $ ja 5241 $) (GDNGD, 1999). Kui  tahta 
aastaks 2007 jõuda Saksamaa 1997. aasta tasemele, peaks aastane per capita tulutaseme 
juurdekasv olema 15%. Isegi meile äärmiselt soodsal 1997. aastal oli see eespool viidatud 
andmetel vaid 11,5%. Seega ei saa siirderiikide jaoks olla majanduskasv ainus 
arengueesmärk ega arengut kindlustav tegur. 
 
Ühiskonnaliikmete subjektiivselt tajutava heaolu (rahulolu) oluliseks aspektiks on poliitiline 
stabiilsus ja sotsiaalne turvatunne. Soov iga hinna eest majanduskasvu tagada viib 
paratamatult nende vähenemiseni (Alesina/Perotti, 1993: 3). Samas on liialt ebaühtlase 
tulujaotuse ühtlustamisel ühiskonda stabiliseeriv toime. Enamik inimesi võrdleb oma 
elatustaset teiste tarbimisvõimalustega sama riigi piires. Kui erinevusi tajutakse suurel määral 
põhjendatutena, ollakse oma eluga rahul. Seda muidugi juhul, kui sissetulekud võimaldavad 
normaalselt (majanduse ja ühiskonna arengutaset arvestades) ära elada. 
 
Rahulolu kaudu saab majanduse arengutaset hinnata vaid käesoleval ajahetkel. Heaolu 
pikaajaliseks kindlustamiseks on majanduskasv vältimatu. Siiani laialdaselt levinud seisukoht 
on seejuures, et ebaühtlasel tulujaotusel on majanduskasvu soodustav toime. Nii klassikaline 
kui ka neoklassikaline majandusteooria peab tootmisressurssidest majanduskasvu tagamisel  
olulisemaks kapitali (sh ka maad ja teisi loodusressursse). Elavtöö võimaldab vaid 
olemasolevat tootmispotentsiaali ära kasutada. Olgu siinkohal meenutatud K. Marxi poolt 
esile toodud kapitali esialgse akumulatsiooni perioodi, mis viib suure osa elanikkonna 
suhtelise vaesumiseni, kuid on tulevase arengu tagamisel vältimatu. Analoogiline protsess 
toimus Eestis kümmekond aastat tagasi. Küsimus, kas selle üheks põhjuseks võis olla asjaolu, 
et rõhuva enamiku poolt ainus süstemaatiliselt tundma õpitud majandusteoreetiline teos oli 
sel ajal “ Kapital ”, jäägu siinkohal püstitamata. Kapitali akumuleerimiseks on vaja 
investeerida, selleks omakorda tuleb säästa. Kui arvestada asjaolu, et suhteliselt rikkamad 
kihid säästavad lisanduvast tuluühikust suurema osa kui vaesemad, peaks ebaühtlasem 
tulujaotus tõepoolest majanduskasvu soodustama. Kapitali mingi kontsentratsiooni juures 
läheb selle kvantiteet üle kvaliteediks — toimub muutus tootmistehnoloogias, mis kiirendab 
tulevast arengut veelgi. Miks aga empiirilised uuringud ebaühtlase tulujaotuse ja 
majanduskasvu igati loogilist positiivset korrelatsiooni ei kinnita? 
 
Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et inimteguril on tänapäeval majandusarengus tunduvalt 
suurem osa kui seda varem eeldati. Uue tehnoloogia loomiseks on tõepoolest vaja väga suurt 
algkapitali, kuid selle rakendamiseks mujal (ka teistes riikides) piisab hoopis väiksemast 
kapitalipanusest. Väliskapitali kaudu riiki tuleva kõrgetasemelise tootmistehnoloogia 
ülekandeefektide rakendamiseks majanduskasvu teenistusse vajatakse kvalifitseeritud ja 
õpivõimelist tööjõudu (Barro/Sala-I-Martin, 1995:265). Ebaühtlane tulujaotus, mis võib küll 
soodustada üksikute väga kõrge kvalifikatsiooniga tippteadlaste (-inseneride, -poliitikute) 
kujunemist, viib tööjõu üldise kvalifikatsiooni paratamatu allakäiguni. Vaesus taastoodab 
vaesust, harimatus harimatust. See nõiaring on tänases Eestis juba käivitunud ning 
kardetavasti ei ole kaugel aeg, mil koos välisinvesteeringutega tulevad kaasa ka uut 
tehnoloogiat kasutada oskavad spetsialistid. Muutunud on ka säästude ja investeeringute seos. 
Tõsiseid investeeringuid ei tehta tänapäeval enam omakapitali arvel (siis peaks tõepoolest 
kapitalilt teenitud tulu kapitaliomaniku kätte jätma). Arenenud kapitalituru kaudu 
 
135
 
koondatakse ka suhteliselt väikesed säästud ja antakse need investorite käsutusse. Võib 
arvata, et keskmistesse (ja alla selle) tulugruppidesse kuuluvad inimesed on eriti huvitatud 
oma säästude paigutamisest kindlana tunduvatesse tootmisprojektidesse (ja mitte 
spekuleerima nendega rahvusvahelisel väärtpaberiturul). Kuigi esmapilgul tundub säästude 
jagunemine suurema hulga inimeste kätte majanduskasvu pidurdavat, võib tegelikult 
realiseeruda hoopis vastupidine tulemus.  
 
Tulujaotuse mõõtmine ja võrdlev analüüs 
Tulujaotuse ühtluse hindamisel on aluseks eri tulugruppidesse kuuluvate isikute tulu 
osatähtsus kogutulus. Tavaliselt võetakse vaatluse alla kümme (tuludetsiilid) või viis 
(tulukvintiilid) tulugruppi. Esimesse tulugruppi kuulub seejuures vastavalt 10% või 20% 
elanikest, need kelle tulutase on kõige madalam, viimasesse sama hulk kõige kõrgema tulu 
saajaid. Kui tulujaotus oleks täiesti ühtlane, oleks iga grupi tulu osatähtsus kogutulus samuti 
10% (või 20%). Tulujaotuse ühtluse üldnäitajana on kasutusel Gini  indeks (koefitsient), mis 
leitakse tulugruppide kumulatiivset osatähtsust kogutulus väljendava Lorenzi kõvera ja 
perfektselt ühtlase tulujaotuse korral joonistuva sirge vahelise pindala suhtena mainitud sirge 
alusesse pindalasse (protsentides). Seega oleks täiesti ühtlase tulujaotuse korral Gini 
koefitsiendi väärtus null ja juhul, kui kogu tulu saaksid vaid kõrgeimasse tulugruppi kuuluvad 
isikud, sada. Kuna mõlemad nimetatud situatsioonid on hüpoteetilised, jääb empiiriliste 
andmete alusel arvutatud Gini indeks alati nulli ja saja vahele. 
 
Eri riikide (ja perioodide) tulujaotuse võrdlemisel on oluline teada kelle ja millise tulu  ning 
mitme tulugrupi alusel on Gini indeks leitud. Mõnikord vaadeldakse linna- ja maaelanike 
tulujaotust eraldi, arvesse võivad olla võetud vaid palgasaajad jne.   Gruppidesse jagamisel 
võib arvestusüksuseks olla majapidamine (perekond) tervikuna või tulu pereliikme kohta per 
capita. Tulemus on erinev. Majapidamiste lõikes arvutatud tulujaotus on ebaühtlasem. 
Madalaima grupi tulu osatähtsus on väiksem ja kõrgeima grupi tulu osatähtsus suurem kui 
per capita hinnatud tulujaotuse korral. Brutotulu jaotub arusaadavatel põhjustel 
ebaühtlasemalt kui netotulu . Näiteks oli Taani 1992 aasta per capita andmetel arvutatud 
netotulu Gini indeks 24,3, sama näitaja brutotulu kohta aga 28,8. (WIID, 1999) Netotulu 
jagunemises avaldub maksude kaudu toimunud ümberjaotus. 
 
 Gini koefitsiendi väärtus sõltub ka kasutatud arvutusmetoodikast. Tuludetsiilide alusel 
arvutatud Gini indeksi väärtus on alati väiksem kui samadel andmetel kvintiilide põhjal 
arvutatud indeksi väärtus. See on üldine seaduspärasus, mis tuleneb arvutusvalemist. 
Järelikult ei saa omavahel võrrelda indekseid ilma täpseid arvutusreegleid teadmata. 
 
Tulujaotuse võrdlevat analüüsi takistabki asjaolu, et eri riikides ja eri perioodidel on Gini 
indekseid arvutatud erinevate metoodikate järgi. Järgnevas analüüsis võrreldakse tulujaotust 
Euroopa Liidu tänastes liikmesriikides ja siirdemaades 90-te aastate alguses Maailmapanga 
andmetele toetudes. Võrreldavaid hilisemaid andmeid autor kahjuks ei leidnud. Vaatluse alla 
võetud tänastest Euroopa Liidu maadest (Kreeka ja Portugali kohta andmed puudusid) oli 
tulujaotus kõige ühtlasem Austrias , kus Gini indeksi väärtus oli 23,1 ja kõige ebaühtlasem 
Iirimaal (35,9) (vt. tabel 1). Rahvaarvuga kaalutud Gini koefitsiendi keskmine väärtus oli 
30,5. Madalaimat tulu saavale viiendikule elanikest osanes Austrias 10,4% ja Iirimaal vaid 
6,7% tulust (keskmine 8,0%). Kõrgeimat tulu saava viiendiku osatähtsus kogutulus oli 
Austrias  33,4% ja Iirimaal 42,9% (keskmine 38,6%). Kõige vähem erines riigiti IV detsiili 
tulu osatähtsus (keskmine 22,8%), mis kõikus 22,4% ja 23,1% vahel. 
 
 
136
 
Siirdemaades oli tulujaotus riigiti ebaühtlasem kui arenenud maades, kuid grupi keskmisena 
enam-vähem samal tasemel (Gini koefitsiendi väärtus 29,0). Vaatlusalustest riikidest oli 
ühtlaseim tulujaotus Slovaki Vabariigis (19,5) ja konkurentsitult kõige ebaühtlasema 
tulujaotusega riik oli Eesti (39,5). Vaeseima viiendiku tulu osatähtsus oli kõrgeim Slovaki 
Vabariigis (11,5%) ja madalaim Eestis (6,6%). Rikkaima viiendiku tuluosa kaal oli täpselt 
vastupidine: väikseim Slovakkias (31,4%) ja suurim Eestis (46,3%). Slovakkia ja Eesti olidki 
äärmuslikud näited kogu valimis. Siirderiikide keskmisena oli madalaima grupi tuluosa pisut 
suurem (8,4%) ja kõrgeima grupi osa pisut väiksem (37,4%) kui arenenumates riikides. 
Tabel 1 
Tulujaotus Euroopa arenenud riikides ja siirderiikides1 
 
Tulukvintiili osatähtsus 
Riik Gini 
netotulus(%) 
indeks 
I II III  IV  V 
Austria 23,1
10,4
14,8
18,5
22,9 
33,4
Soome 25,6
10,0
14,2
17,6
22,3 
35,8
Luksemburg 26,9
9,5
13,6
17,7
22,4 
36,7
Saksamaa 28,1
9,0
13,5
17,5
22,9 
37,1
Itaalia 31,2
7,6
12,9
17,3
23,2 
38,9
Hispaania 32,5
7,5
12,6
17,0
22,6 
40,3
Suurbritannia  32,6
7,1
12,8
17,2
23,1 
39,8
Prantsusmaa 32,7
7,2
12,7
17,1
22,8 
40,1
Iirimaa 35,9
6,7
11,6
16,4
22,4 
42,9
EL  maade keskmine 
30,5
8,0
13,1
17,3
22,9 
38,6
Slovaki Vabariik 
19,5
11,9
15,8
18,8
22,2 
31,4
Valgevene 21,6
11,1
15,3
18,5
22,2 
32,9
Rumeenia 25,5
9,2
14,4
18,4
23,2 
34,8
Tšehhi Vabariik  
26,6
10,5
13,9
16,9
21,3 
37,4
Läti 27,0
9,6
13,6
17,5
22,6 
36,7
Poola  
27,2
9,3
13,8
17,7
22,6 
36,6
Ungari 27,9
9,7
13,9
16,9
21,4 
38,1
Leedu 33,6
8,1
12,3
16,2
21,3 
42,1
Kõrgõztan 35,3
6,7
11,5
16,4
23,1 
42,3
Turkmeenia 35,8
6,7
11,4
16,3
22,8 
42,8
Eesti 39,5
6,6
10,7
15,1
21,4 
46,3
Siirdemaade keskmine* 29,0
8,4
13,2
17,7
23,3 37,4
*Andmed puudusid Albaania, Makedoonia , Taga- Kaukaasia  riikide ning Tadžikistani ja Usbekistani kohta 
Allikas: WDI 1998 
 
Tabeli andmetel ei saa teha järeldust, et riigi arengutase (rikkus) ja tulujaotuse ühtlus on 
omavahel mingil kombel seotud. Soome ja Rumeenia tulujaotuse näitajad on väga 
analoogsed, tulu per capita ostujõu pariteedi järgi hinnatuna aga esimeses üle nelja korra 
kõrgem. Samuti on tabelis kõrvuti tulujaotuse poolest sarnased Eesti ja Turkmeenia, kuigi 
viimases on tulutase peaaegu kaks korda madalam. Muidugi ei saa üksiku näitaja väärtuse 
järgi veel otsustada selle üle, kas tulujaotus on ühiskonna hetkeseisu arvestades optimaalselt 
ebaühtlane või mitte. Küll aga annab kummagi grupi lähedane keskmine esialgse hinnangu 
vaatlusalusel perioodil ja piirkonnas normaalseks peetavale tulujaotuse ühtlusele. 
 
Eesti tulujaotuse näitajate võrdlus Euroopa Liidu liikmesriikide ja siirdemaade keskmiste 
näitajatega on toodud joonisel 1. Eesti tulujaotus erineb nii ühe kui ka teise grupi keskmisest 
                                                      
1 Tabelis on toodud väljavõttelised andmed, keskmised on arvutatud kogu grupi kohta 
 
137
 
oluliselt. Tulud ei ole mitte ainult äärmusrühmade suhtes ebaühtlasemalt jaotunud, vaid 
suhteliselt vaesemad kui teistes riikides on ka vahepealsetesse tulukvintiilidesse kuuluvad 
elanikud. Eriti drastiline on teise kvintiili olukord. Vaatlusaluste riikide hulgas ei leidunud 
ühtegi teist, kus II detsiili tuluosa oleks olnud alla 11%, ning leidus viis riiki, kus üle 10% 
tulust sai vaeseim viiendik. Siirdeperioodi alguses iseloomustas Eesti ühiskonda vaatlusaluste 
riikide hulgas erandlikult ebaühtlane tulujaotus, mis pani aluse elanikkonna varandusliku 
kihistumise süvenemisele. Analoogilise tulujaotusega olid mitmed traditsiooniliselt arengu-
maade hulka kuuluvad, geograafiliselt ja kultuuriliselt kauged riigid nagu näiteks Boliivia, 
Hiina ja Uganda (WDI, 1998). Märkimist väärib asjaolu, et teistes samal ajal suuri majandus-
reforme üle elanud riikides oli ühiskonna nii tugevat polariseerumist suudetud vältida. 
Turkmeenia ja Kõrgõztaniga me tavaliselt oma majandusnäitajaid ei võrdle. Seetõttu on 
Eestis majandusarengu oluliseks eesmärgiks siirdeperioodil reaalse per capita sissetuleku 
kasvu kõrval ka tulujaotuse ühtlustamine.  
60
40
20
0
Gini
I II
III
IV
V
Eesti
39.5
6.6
10.7 15.1 21.4 46.3
EL 
30.5
8.0
13.1 17.3 22.9 38.6
Siirdemaad 29.0
8.4
13.2 17.7 23.3 37.4
  Allikas: 
WDI, 1998, autori arvutused ja joonis 
Joonis 1. Eesti tulujaotuse võrdlus gruppide keskmistega 
 
Tulujaotuse dünaamika 
Tulujaotuse dünaamika  uurimisel on pikaajalised traditsioonid Kagu- Aasia ja Ladina-
Ameerika riikides. Võrreldavaid andmeridu leidub Euroopa Liidu tänaste liikmesmaade kohta 
kuni 90-te aastateni ja siirderiikide kohta just viimastel aastatel. Üldiselt võib öelda, et 
stabiilses majandussituatsioonis olevates arenenud riikides suuri muutusi tulujaotuses 
tavaliselt ei toimu. Näiteks Saksamaal ei ole tulujaotus kahekümne aasta jooksul (1973–1993) 
peaaegu üldse muutunud. Suurbritannias, kus varem oli Saksamaaga täiesti analoogiline 
tulujaotus, on see 90-te aastate alguseks muutunud pisut ebaühtlasemaks. Leidub riike, kus 
tulujaotus on traditsiooniliselt olnud suhteliselt ühtlane (Põhjamaad, aga ka näiteks 70-tel 
aastatel Tšehhoslovakkia ja Ungari), ning riike, kus see on suhteliselt ebaühtlasem (Itaalia, 
Prantsusmaa). (WIID, 1999) 
 
Siirderiikides oli siirdeperioodi alguses tulujaotus küllaltki erinev (vt. tabel 1). Seetõttu pakub 
huvi, millised muutused on siin edaspidi toimunud. Tabelis 2 toodud Gini indeksid on 
arvutatud tuludetsiilide põhjal, seetõttu ei ole need näitajad otseselt võrreldavad eelmises 
tabelis toodutega (samade andmete põhjal arvutatud Gini indeksi väärtus on siin väiksem). 
Tabelist võib välja lugeda nii stabiilsust (Ungari, Valgevene, Rumeenia, Leedu) kui ka riikide 
konvergentsi. Tšehhi ja Slovaki vabariigile on iseloomulik tulujaotuse ebaühtlustumine, 
Eestile ja Bulgaariale aga ühtlustumine. Vaid Poolas, kus ka perioodi alguses oli tulujaotus 
keskmisest ebaühtlasem, on see veelgi süvenenud. Riikidevaheliste erinevuste vähenemine 
tõstatab hüpoteesi, et tõepoolest eksisteerib mingi konkreetsetes oludes optimaalne 
 
138
 
tulujaotuse ebaühtlus. Eesti tulujaotus on vaatlusalusel perioodil küll tublisti teiste 
siirderiikidega sarnasemaks muutunud, kuid jäänud siiski suhteliselt ebaühtlaseks. Kahjuks ei 
jäänud Eestis tulujaotuse ühtlustumistendents püsima. Eesti Panga andmete kohaselt kahanes 
Gini indeksi väärtus kuni 1997. aastani, saavutades siis oma minimaalväärtuse 32,7, ning 
suurenes 1998. aastal uuesti väärtuseni 35,4 (Eesti…, 1998). Ka rikkaima ja vaeseima 
kümnendiku tulude suhe, mis selle ajani pidevalt vähenes, muutus 1998. a. jälle suuremaks . 
 
Tabel 2 
Tulujaotuse dünaamika siirderiikides 1995–1997 
(tuludetsiilide alusel arvutatud Gini indeks) 
 
Riik 1995
1996
1997
1997/1995
Slovaki Vabariik 
20,0
24,8
23,4
1,17
Ungari 24,3
24,5
24,6
1,01
Valgevene 24,7
24,2
24,9
1,01
Tšehhi Vabariik 
21,5
28,1
27,6
1,28
Rumeenia 31,2
30,6
30,3
0,97
Leedu 33,3
34,4
32,4
0,97
Eesti 39,0
37,4
34,1
0,87
Poola 32,4
33,1
34,2
1,06
Bulgaaria 37,2
34,8
34,6
0,93
Keskmine 30,8
31,3
31,5
1,02
Allikas: WIID, 1999 
 
Tulujaotuse seos majanduse makronäitajatega 
Järgneva analüüsi tarbeks on ühendatud andmebaasi WIID ja Maailmapanga kahe 
andmebaasi andmed (GDNGD, 1999 ning CC, 1998 ja 1999). Eesmärgiks oli uurida 
tulujaotuse ühtlust väljendava Gini indeksi seost üldiste majanduse makronäitajatega. 
Kahjuks ei tulnud selle andmestiku põhjal tulujaotuse ja majanduskasvu seos üldse esile. 
Ilmselt oli siin põhjuseks majanduskasvu näitajate suhteliselt väike varieeruvus vaatlusalustel 
aastatel ning asjaolu, et esines tulujaotuse konvergents. Küll aga väärib siinkohal osundamist 
autori varasem tulemus, mille kohaselt Gini koefitsiendi väärtus ca 30 maksimeerinuks 
siirderiikide majanduskasvu siirdeperioodi esimestel aastatel (Kaldaru, 1999: 92). R. Barro 
(1999) hinnangu kohaselt pärsib liiga ebaühtlane tulujaotus majanduskasvu just vaesemates 
riikides. Milline võiks olla situatsioon siirderiikides täna, sellele saab vastata alles mitme 
aasta pärast, kui võrreldavad andmed on kätte saadud. 
 
Kinnitust leidis (vähemalt edasiuurimisele innustaval määral) artikli alguses püstitatud 
hüpotees, et ühtlasem tulujaotus soodustab säästmist. Säästude suhe SKP-sse (keskmine 
säästmiskalduvus) oli statistiliselt olulises positiivses korrelatsioonis investeeringute suhtega 
SKP-sse (0,437), seega ei lõika tulude ühtlustumine ära tulevase arengu kapitaliressurssi. 
Keskmise säästmiskalduvuse ja Gini indeksi regressioonivõrranditest osutus parimaks 
allapööratud harudega parabool , mille maksimumpunkt langes Gini indeksi väärtusele 14,8. 
Mudel oli statistiliselt usaldatav tõenäosusega 0,999 ning kirjeldas 37,7% keskmise 
säästmiskalduvuse varieeruvusest. Seega väheneb siirdemajanduse tingimustes keskmine 
säästmiskalduvus seda kiiremini, mida ebaühtlasemaks tulujaotus osutub. Kodumaiste 
investeeringute suhe SKP-sse oli Gini indeksiga seotud veelgi tugevamini. Langev sirge 
(korrelatsioonikordaja  –0,69) kirjeldas 48,1% resultaatnäitaja variatsioonist. Seega, mida 
 
139
 
ühtlasem on tulujaotus, seda kiiremini kapital akumuleerub ja seda kiiremini tulevikus 
majandus areneb. On ju tehnoloogia uuendamine üks siirdemajanduse arengu võtmetegureid. 
 
Siirderiikide andmete põhjal osutus tulujaotus seda ebaühtlasemaks (korrelatsioonikordaja 
0,86), mida suurem oli erasektori osa kogutarbimises, ja seda ühtlasemaks (korrelatsiooni-
kordaja  –0,72), mida suurem oli riigieelarve ja SKP suhe. Eesti kuulus oma ca  60%-se 
eratarbimise osatähtsusega ja ca 40%-se riigieelarve ja SKP suhtega valimi keskmiste hulka. 
Kuna on võetud majanduspoliitiline suund riigi osa vähendamisele, avaldab (ongi juba 
avaldanud) see asjaolu survet jaotuse ebaühtlustumisele. 
 
Kui harilikult ei ole võimalik vahetult seostada tulutaset ja tulujaotuse ühtlust (vt. eespool 
tabeli 1 analüüs), siis siirderiikide andmetel oli ostujõu pariteediga korrigeeritud SKP per 
capita seotud Gini indeksiga korrelatsioonikordajaga  –0,69. Järeldus: mida ebaühtlasem 
tulujaotus, seda vaesem riik, oleks küll intrigeeriv, kuid ilmselt ebaloogiline. Pigem võib teha 
järelduse, et tulujaotuse suur ebaühtlus on vaesuse ja madala arengutaseme tunnus, selle 
ületamiseks peab olema riik juba pisut rikkust kogunud. Regressioonianalüüsi tulemusena 
selgus, et tulu varieeruvusest kirjeldas Gini indeksi nõgus parabool 60,7% (nii mudel kui ka 
regressioonikordajad oli usaldatavad kaduvväikese eksimistõenäosusega). Kuni rikkuse 
suurusjärguni 8000 – 9000$  per capita on tulujaotusel ühtlustumistendents, rikkamates 
riikides ebaühtlus suureneb. Kuna Eesti ei ole sellist tulutaset veel kaugeltki saavutanud, ei 
saa tulujaotuse ebaühtlustamise vajadust ka selle seaduspärasusega põhjendada. 
 
Kokkuvõte 
Tulujaotus ja majandusareng on kahtlemata seotud, kuid selle seose avaldumisvorm sõltub 
riigi arengutasemest ning ajaloolisest ja kultuurilisest eripärast. Kuna perfektselt ühtlane ning 
absoluutselt ebaühtlane tulujaotus on vaid  teoreetilised konstruktsioonid , peab igas 
konkreetses situatsioonis eksisteerima mingi optimaalne tulujaotuse ebaühtlus, mis 
võimaldab riigil oma tulevast arengut kindlustada. Paljude suhteliselt vaeste riikide (ka osade 
siirderiikide) probleemiks on liiga ebaühtlane tulujaotus, mis destabiliseerib ühiskonda. 
Kahjuks kuulub nende riikide hulka ka Eesti, mis on tulujaotuse aspektist võrreldav 
geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugete arengumaadega. Valitud üliliberaalne majandus-
poliitiline suundumus suurendab järjest rohkem varanduslikku kihistumist ning viib üha 
suuremale tulujaotuse ebaühtlustumisele. Varem või hiljem osutub see majandusarengut 
pidurdavaks  teguriks . Euroopalike tavade (ka tulujaotuse seisukohalt) mittejärgimine võib 
osutuda ka poliitiliseks takistuseks Eesti Euroopa Liitu vastuvõtmise otsustamisel. 
 
Kirjandus 
 
1. Alesina, A., Perotti, R. Income Distribution,  Political Instability and Investment . – NBER, 
Cambridge , 1993. 
2. Barro, R. Inequality, Growth and Investment. – NBER Working Paper 7038, 1999. 
3. Barro, R. Sala-I-Martin, X. Economic Growth.- McGraw Hill : 1995 
4. Classification of economies. – World Bank : 1998 –  [ http://www.worldbank.org/data/ 
databytopic/ class .htm] 
5. CC. Country at a glance.– World Bank: 1998, 1999 –  [ http://www.worldbank.org/data/ 
countrydata/ countrydata.html] 
6. Eesti Pank. Aruanne 1998.– [ http://www.ee/epbe/1998/est/lisa 01.html] 
7. GDNGD. Global Development Network Growth Database. World Bank 1999 –
[ http://www.worldbank.org/poverty/inequal/data.html] 
 
140
 
8. Kaldaru, H. Varanduslik kihistumine siirdemajanduses. – Eesti Vabariigi 
majanduspoliitika ja Euroopa Liit. VII teadus- ja koolituskonverentsi  ettekanded -artiklid. 
Mattimar: 1999 
9.  WDI. World Development Indicators. – World Bank: 1998 – [ http://www.worldbank. 
org/data.html] 
10.  WIID. World Income Inequality Database. – UNDP: 1999 – [http//www.wider.unu.edu/ 
wiid/download.htm] 
 
 
Summary 
 
RELATIONSHIP BETWEEN INCOME DISTRIBUTION AND  
ECONOMIC DEVELOPMENT 
 
Helje Kaldaru 
University of Tartu 
 
The purpose  of this article is to investigate the income distribution in Estonia in comparison 
with other transition economies and the countries of European Union, to find out analogies 
and differences . The problem has both economic and political aspects. From the economic 
point of view, the question of making the distribution of income more equal or not, will arise. 
In order to join with EU, Estonia has to  build up a social system acceptable for it. 
 
In countries with a higher development level, the income distribution is relatively durable, 
but transition economies are characterized by a convergence. The distribution in Estonia 
differs essentially from that in EU member states or other transition countries, being more 
unequal. Until 1997 the decrease in inequality took place, but after that property stratification 
has deepened again. 
 
When analyzing the data on transition countries, the favorable impact of more equal dist-
ribution on domestic saving and investment turned out. Thus, the leveling of too unequal 
distribution generates future economic growth. The bigger is the private sector share in 
economy, the bigger is the pressure on the less equal income distribution. An unequal 
distribution is a characteristic of poor countries. It is possible to diminish inequality in along  
with the rise  of wealth level. 
 
The results of the analysis lead to the conclusion  that the income distribution in Estonia today 
does not correspond to neither the level of economic performance , cultural beliefs of the 
population, nor the European customs. If Estonia’s wish to join with EU is serious , it is 
necessary to take steps for leveling the distribution of income. 
 
 
141