Vastupanu ja repressioonid ENSV liidus (0)

Vastupanu ja repressioonid ENSV liidus
Relvastatud vastupanuliikumine
Aastatel 1944-53 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus- Metsavendlus . ( tavaliselt oli metsavendade salgad 5-10 liikmelised , üksikutes suuremates oli ka 50-60 meest. Seal oli inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest : kaadriohvitseridest ja jõukatest taluperemeestest kehviktalupoegadeni)
Sellel ajal oodati ja loodeti ,et Lääneriigid aitavad taastada Eesti iseseisvust ning pidurdavad NSV liidu ekspansiooni Ida-Euroopas. Sõja lõpuaastal ja pärast seda jäid või läksid metsa rohkesti Saksa sõjaväes teeninud mehi, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud mehi, Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjaid ja lihtsalt Nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Erinevatel aegadel võis ühtekokku metsades olla ligikaudu 30 000 inimest, aktiivses relvavõitluses osales neist umbes kuni10 000. Eestis puudusid üleriigilised või maakondlikud metsavendade organisatsioonid. Nende tegevus oli võimalik ainult tänu kohalike inimeste toetusele- Nad andsid neile toitu, jagasid infot ja vahest andsid ka peavarju. Aktiivseimad salgad tegutsesid Pärnu-, Viru- ja Võrumaal kus rünnati julgeolekuüksusid, hävituspataljone, korraldati diversioone raudteel. Samal ajal rööviti aga ka kauplusi, meiereid ja talusid mis kõik suurendas maal hirmuõhkkonda.
Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusid ja julgeoleku väeosi, miilitsaüksusid kuid ka kohalikke nõukogude aktiviste. See võitlus oli mõlematele osapooltele ohvriterohke. 1953.aasta kremili nõudel kogutud andmete kohaselt likvideeriti 1944-53 aastatel Eesti NSV-s 662 „ bandet“ ja 336 rahvuslikku organisatsiooni. Nõukogude võim kaotas 887 inimest ja haavata sai 185.
Oluliselt nõrgestas Metsavendade tegevust 1949. aasta küüditamine.
Üksikuid mehi jäi metsa ka järgnevatel aastatel ning teadaolevalt viimane metsavend tabati 1987. Lõuna-Eestis.
Võimude vägivallapoliitika
Nõukogude Liidu vägivallapoliitika oli mitmekülgne ja suunatud erinevate ühiskonnakihtide vastu. Selle poliitika suunaja oli parteiaparaat ja täide viisid seda eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riiklik julgeoleku ministeerium .1944 aastal algas Saksa Okupatsioonivägede toetajate ja muidu nõukogude võimu vastaste inimeste massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi-ja sunnitöölaagritesse. Represseerituid oli 1944-54 umbes 30 000.Selle eest pageti ka metsa mis suurendas metsavendade ridu. N- võimud meelitasi metsavendi metsadest välja lubades neile amnestiat aga kuna tegelikutl seda ei tehtud , jäid paljud mehed ikka metsa.
Kõigele lisandus veel ka vaimne vägivald . Ühiskonna vaimuelu allutati täielikult valitseva režiimi ideoloogiale. Sõja eelne kultuur keelustati ja vohas punapropaganda .
1945. aastal saadeti 407 Eesti sakslast metsatöödele.
Märtsiküüditamine ( operatsioon Priboi ehk murdlaine ) – ööl vastu 26 . märtsi 1949 küüditati Siberisse 20 722 inimest. Enamik neist olid naised ja lapsed. See küüditamine oli suunatud maaelanikkonna vastu ,et neid kolhoosidesse saada ja võtta ära metsavendade toetajad. Enim kannatasid Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. 1959 aastal naases koju üle 30 000 küüditatu ja arreteeritu .
Noorte salaorganisatsioonid e põrandaalused noorteorganisatsioonid.
Nende tegevus oli küllalti ulatuslik. Aastatel 1945-54 suudeti julgeolekuorg. Poolt avastada 82 N võimu vastast noortegruppi. Noorteorganisatsioonidega oli seotud 835 kahtlusalust , 701 arreteeriti ja 657 anti kohtu alla. 7 määrati surmanuhtlus, neist 3 puhul viidi see täide. Noorte vastupanu kandva jõu moodustasid kooliõpilased ja üliõpilased. Metsavendade mahasurumise järel 1950. aastate algul ei suutnud võimud likvideerida noorte salaorganisatsioone. Need tekkisid peamiselt protestiks järjest enam maad võtva nõukogulikku süsteemi vastu. Neid organisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikiri, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskuju ammutati metsavendade tegevusest, iseseisvusaegsest kirjandusest ja mälestustest. N: Eesti Rahvuslaste Liit. N režiim lämmatas selle vastupanu liikumise 1960 . aastate lõpuks.
Demokraatlikud liikumised
1960. aastatel asendusid Noorte vastupanuliikumised ideeliselt ja poliitiliselt kandvamate demokraatlike liikumistega. Sellel ajal kujuned NSV liidus dissidentide liikumine. Eesti NSV liidu vastased asusuid kontakti teiste NSV liidus tegutsevate teisitimõtlejatega. Demokraatlikud liikumise ei olnud enam vaid Eestlastele vaid sinna kuulusid ka muulased, kelle eesmärgiks oli NSV liidu demokratiseerimine. Jõuti järeldusele ,et eesti iseseisvumine on rahvusvaheline küsimus. 1972. aastal koostasid teisitimõtlejad ÜRO-le memorandumi , milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist, ÜRO liikmeks võtmist ja N vägede väljaviimist. - Lääneriikidesse jõudis see alles 1974. Lääs ei reageerinud aga oma tegevusega innustati väliseestlasi tegutsema. 1960. loodi pagulaste ühistööna org. BATUN( Baltic Appeal to United Nations), mis hakkas taotlema ÜRO-le saadetud memorandumi elluviimist. BATUNi tegevus aitas kaasa sellele ,et ka 1970 aastal ei tunnustanud Lääneriigid Balti riikide okupeerimist. 1975. saavutati väike pingelangus kuna Helsingis kirjutati alla Euroopa julgeoleku-ja koostöönõupidamise lõppaktile( NSVL kirjutas ka alla!) ning loodeti et nüüd hakkab Moskva järjekindlamalt inimõigusi jälgima. Eesti NSV-s olid demokratlikud liikumised lämmatatud juba enne Helsingi lõppaktile allakirjutamist.
Avalik vastupanuliikumine
1970.aastate lõpul tekkis esimest korda otsene side pagulasorg. Ja vabadusliikumises osalejate vahel. Sellele pani aluse 1978. aastal Stockholmis loodud Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, mille toimkonnad tegutsesid ka Kanadas, USA-s ja Austraalias.
1978 hakati välja andma kroonikat“ lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule eestis“. Seal avaldati memorandume, tähtsamaid avaldusi , poliitiliste kohtuprotsesside ülevaateid, artikleid Eesti ajaloost ja poliitilise ülevaateid naabermaade kohta.
Üheks vastupanu vormiks oli ka keelatud kirjanduse ja omaalgatuslike kirjatööde paljundamine ja levitamine. 1979 koostasid Eesti Läti ja Leedu vabadusvõiteljad(45 inimest) avaliku kirja NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi , Saksa Demokraatliku Vabariigi jt riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile. Kirja saatmine oli ajastatud M-R pakti 40. aastapäevaks ning selles nõuti lepingu lisaprotokollide avalikustamist ja kehtetuks tunnistamist. Selle nimeks sai Balti apell. Selle tuginedes võttis 1983 euroopa parlament vastu resolutsiooni , mille nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist.
Aktiivsemad vabadusvõitlejad arreteeriti ja saadeti vangilagritesse.
Kohtu alla anti ka nõukogudevastase mõtteviisi pärats Tatu Ülikooli õppejõud Jüri kukk kes hukkus 1981 Venemaa vangilaagris . Viimasena saadeti erirežiimiga vangilaagrisse Enn Tarto , pärats seda avalik vastupanuliikumine eestis ka sisuliselt lõppes