Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Elea koolkond (referaat) (1)

Tallinna Majanduskool - Filosoofia - Filosoofia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis saab olla igipüsiv ja muutumatu?
TALLINNA MAJANDUSKOOL

ELEA KOOLKOND
Referaat
HINNATUD: B
SISUKORD



SISSEJUHATUS 3
1.ANTIIKSE FILOSOOFIA AJALUGU 4
2. ELEA KOOLKOND 6
2.1 Üldiseloomustus 6
3. ELEA KOOLOKONNA ESINDAJAD 7
3.1 Xenophanes 7
3.1.1 Filosoofilised vaated 7
3.1.2 Religioon ja jumalad 8
3.1.3 Tekkimine ja hävimine 8
3.1.4 Füüsika 9
3.1.5 Tunnetamine 9
3.1.6 Kosmoloogilised kujutlused 9
3.2 Parmenides 10
3.2.1 Filosoofilised vaated 10
3.2.2 Maailma alge 10
3.2.3 Olemine 11
3.2.4 Tunnetamine 11
3.3 Zenon 12
3.3.1 Dialektika 12
3.3.2 Olemine 13
3.3.3 Paradoksid 13
3.4 Melissos 15
3.4.1 Olemine 15
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD ALLIKAD 17
LISAD 18
Lisa 1 Xenophanes 18
Lisa 2 Parmenides 19
Lisa 3 Zenon 20

SISSEJUHATUS


Käesolevas referaadis kirjeldan üht olulisemat antiikkreeka filosoofilist koolkonda , Elea koolkonda. Kirjeldan ka lühidalt antiikfilosoofia kujunemist. Referaadis rõhutan eelkõige koolkonna tähtsamaid esindajaid ja nende põhimõtteid – eesmärk selgitada eleaadide panust foilosoofiasse. Sissejuhatust on vaja juurde kirjutada !!!!!

1.ANTIIKSE FILOSOOFIA AJALUGU


Kogu antiikfilosoofia ajaloo võib kolmeks perioodiks jaotada:
1. Eelklassikaline periood (7. Saj eKr – 5. Saj eKr)
Paljudes käsitlustes nimetatakse seda perioodi ka „eelsokraatiliseks“ ajastuks , kuid see eeldab et teadliku filosoofilise mõtlemise harrastamine algab alles Sokratesega.
Eelklassikaline periood on jaotatud otstarbekuse mõttes omakorda alaosadeks:
  • Kreeka filosoofia vanimad koolkonnad
  • vanim filosoofia Ioonias;
  • pütaagorlaste koolkond;
  • eleaatide koolkond.
  • Eelkristliku sajandi füüsikud ja materialistliku mõtlemise algmed
  • filosoofiline sofistika
    2.Klassikaline periood (4.saj eKr)
    See hõlbam peamiselt kolme suurt filosoofia klassikut – Sokrates , Paton, Aristoteles . Nendel meestel on põhjapanev tähendus kogu antiiksele filosoofiale.
    3.Klassikajärgne periood (3. saj eKr – 6. saj p.Kr)
    Seda perioodi nimetatakse ka Aristotelesele järgnevaks ajastuks ja seda iseloomustab ühelt poolt klassikalise mõtlsemise edasiarendamine mitmesugustes vooludes ja koolides, teisalt aga ka juba olemasoleva filosoofilise ainese kordamine. Seda pikka ajastut võime vaadelda kolmes ulatuslikus perioodis:
  • klassikajärgsed koolkonnad – stoitsim, epikureism , skeptitsism;
  • elektilised koolkonnad – hilisem skeptitsisim ja uusidealistlikud uuenduspüüded;
  • klassikalise idealismi järelõitseng uusplatonismis. [5:11]
    Üldiseloomustus
    Filosoofilise mõtlemise katsed ulatuvad kreeklaste juures kaugesse minevikku . Juba igivanas religioosses luules ja mütoloogias esineb säärase elu-ja maailmaseletamise elemente, mõtisklusi, mis aga ei ulatu veel iseseisva järelemõtlemiseni. Elu, inimese ja maailma nähtuste seletamine toimub alles religiossete ning mütoloogiliste kujutluste taustal. Kõik, mida kas imetleti või kardeti, seisis lahutamatus seoses heade või halbade, inimese suhtes heatahtlike või pahatahtlike haldjate ning jumaluste tahtega ja oli vahetult selle avalduseks. Alles aegamööda hakkas mõtlemine vabanema müütilistest kujutlustest ja enam teadlikumalt otsima seletusi ümbritsevatele nähtustele looduses kui ka inimlikus elus. Niisugune inimliku mõtlemise iseseisvumine on eelduseks filosoofilise mõtlemise sünnile. Taolise iseseisva mõtlemise algeid võib leida VI ja V üleminekuajastul. Sellest ajast pärinevad ka vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas . Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja nende olemasolust on teada ainult hilisemate autorite kasinate ülestähenduste kaudu.
    Antiikset filosoofiat iseloomustab põhiliselt huvi maailma ja nähtuse seletamise vastu. Kõiki mõtlejaid näib võluvat küsimus, millest antud maailm kogu oma nähtuse keerukuses ja mitmekesisuses võib tekkinud olla. Filosoofilise mõtlemise varajaseimat ajajärku iseloomustab kosmoloogiline huvi, mida püütakse rahuldada maailma algaine ja tema algosiste avastamisega. Teisi sõnu võib veel öelda, et see nö algnefilosoofia on oma sisuliselt laadilt loodusefilosoofia või natuurfilosoofia.[5:13]

    2. ELEA KOOLKOND


    Elea koolkond on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 6 sajandil e.Kr Elea linnas, mis oli kreeklaste õitsev kaubalinn ja koloonia Lõuna-Itaalias (Itaalias kannab see linn Velia nime). [4:19]

    2.1 Üldiseloomustus


    Joonia loodusfilosoofiale vahetult järgneval ajastul võib täheldada filosoofilise mõtlemise ja probleemiseade mõningat täpsustumist. Selles koolkonnas õpetati oleva ühtsust ning muutumatust ja saamise mitteolemist. Kui joonia natuurfilosoofid oma kosmoloogilises otsimusis ühtse maailma-aine või “printsiibi” järele ei teinud vahet püsiva ja muutuva momendi vahel, – siis eleaatide koolkonna peahuvi keskendub igavesti püsiva ning muutumatu printsiibi otsimisse maailma tegelikkuses ja mitmekesisuses. Oma otsingutega maailma muutlikkuse aluste järele, mille nad arvavad leidvat “olemises” kui niisuguses, osutuvad eleaadid tegelikult filosoofilise olemisõpetuse ehk ontoloogia rajajaiks. [5:21]
    Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud . Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu.
    Selle koolkonna tuntumateks esindajateks on Parmenides, Xenophanes ja Zenon. Nad õpetasid oleva ühtsust ning muutumatust ja saamise mitteolemist ning püüdsid teravmeelsete argumentidega näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivust.

    3. ELEA KOOLOKONNA ESINDAJAD


    3.1 Xenophanes


    Xenophanes (vt lisa 1) sündis 580. ja 560. aastate vahel eKr Kolophonis Joonias. Pärslaste sissetungi tõttu oli ta sunnitud kodumaalt põgenema. Rändlauliku ja kasvatajana liikus ta paljude aastate jooksul mööda Kreekamaad, kuni leidis viimaks püsiva asukoha taas Itaalias ning asus elama Eleasse, kus suri kõrges eas. Xenophanes on pigem eleaatide koolkonna eelkäijaid kui selle rajajaid. [5:21]

    3.1.1 Filosoofilised vaated


    Oma filosoofilisi vaateid käsitles Xenophanes värsivormis oma poeemis “Loodusest”. See läks kaduma juba antiikajal ning sellest on säilinud Aristotelese kaudu vaid üksikuid katkendeid. Tema luule on müstikata ja täis realismi. Selle eesmärgiks on naeruvääristada ebausku, mütoloogilisi ja teogoonilisi kujutlusi. Xenophanes nõuab mõistuse, arukuse ja kasuga kooskõlastatud kainet tegevust. Väga iseloomulik on tema eitav suhtumine olümpiamängudesse. Füüsilist jõudu ei hinda ta kuigi kõrgelt ja seab sellele vastu pigem teadmise ja tarkuse . Ta peab paremaks tarkust kui jõudu, sest leiab, et mõttetu ja ebaõiglane on pidada toorest jõudu tarkusest väärtuslikumaks, kui see ometi ei võimalda kassa täitmisega linnale kasu tuua. Xenophanes ei pea sugukonda ja selle heaolu kindlustamist ülimaks, ta on rahvamasside vastu ning ülistab valitud vähemust. [1:72]
    Avara silmaringi, rohkete elukogemuste ja tähelepanekutega suhtub ta julge kriitikaga oma kaasaegsete religioossetesse harjumustesse kui ka kõlbelistesse hoiakutesse, leides neis ohtralt toorust ja kasvatamatust. Tema jumalate, usundite ja kultuste kriitika on tabav ja terav . [5:21]

    3.1.2 Religioon ja jumalad


    Xenophanese õpetuse lähtepunktiks on julge jumalate kriitika, mis on taganud talle erikoha religiooni ajaloos. Xenophanes üritab tõestada, et jumalad on inimese väljamõeldis ja et nad on loodud inimese näo järgi. Erinevad rassid ja rahvused kujutavad jumalaid erinevalt, nii et need sarnanevad nende endiga. Millised on inimesed, sellised on ka nende jumalad. Ta leiab isegi, et “kui härgadel, hobustel või lõvidel olnuksid käed, nii et nad oleksid võinud maalida ja (kunsti-) teoseid luua nagu inimesed, siis oleksid hobused maalinud hobusesarnaseid jumalaid, ning oleksid andnud jumalaile säärase kuju, nagu see on neil endil”. Ta näitab, et mütoloogilised pärimused pidanuksid tekitama jumalate vastu pigem põlgust, mitte austust , sest neis on jumalatele omistatud kõik, mis on inimestes autut ja häbiväärset: varastamine, abielurikkumine , petmine jms. Vanade allikate jutustuste põhjal teatakse , et Xenophanes pilkas usku märkide järgi ennustustesse nagu ka “ tarkade ” ettekuulutustesse. Oma religioossete uskumuste kriitikaga tugevdas Xenophanes inimese usku tema enese jõusse ja virgutas mitte lootma jumalaile ja nende andidele, vaid püüdma täiustada iseennast . Xenophanese filosoofilise õpetuse keskseks ideeks on maailma ühtsuse idee. Ühtset, igavest, loodamatut ürgsust nimetab ta jumalaks . Tema kõikühtsuse õpetus on esitatud teoloogilises vormis, kuid sel on materialistlik tuum. Xenophanese “jumal” on abstraktselt , metafüüsiliselt mõistetud kosmose materiaalne subtraat. Maailm pole Xenophanese arvates jumala looming. Ta nimetab jumalaks maailma ennast. Nii arendas ta monoteismi panteistlikul kujul: kõiksus on üksus ja ühtlasi ka jumalus.

    3.1.3 Tekkimine ja hävimine


    Elea koolkonna eelkäijana ei tunnusta ta tekkimist ega hävimist. Ta väidab, et kui universum oleks siiski tekkinud, siis ei oleks pidanud ta enne tekkimist eksisteerima ehk oleks pidanud olema mitteolev. Ent mitteolev ei saa tekkida ega midagi luua, mitteolevast ei saa midagi sündida. Sama räägib Xenophanes ka jumala kohta. [1:74]

    3.1.4 Füüsika


    Säilinud fragmentide ja antiikautorite kaudu on teada ka mõningad tema vaated füüsika valdkonnas. Päike ja teised taevakehad tekivad tema arvates lõkkele löönud pilvedest, mis iga päev kustudes uuesti öösel süttivad otsekui söed. Nende tõusmine ja loojumine on süttimine ja kustumine. [1:75]

    3.1.5 Tunnetamine


    Xenophanese leiab, et meelte andmed ei anna tõelist tunnetust, vaid annavad ainult arvamuse, näilikkuse, mis valitseb kõiki. Usaldades meeltel põhinevat arvamust, ei suuda me tabada aga asjade tõelist olemust. See tähendab, me hakkame mitmekesisust ja muutlikkust pidama ehtsaks reaalsuseks. Eelnevat ei tuleks aga mõista kui skeptsitsismi. Xenophanes arvas ainult, et ei tule piirduda meelelis-vaadeldavaga, kuna see ei anna veel asjade tõelise olemuse tunnetust, mis muutub arusaadavaks ainult mõtlemise kaudu. [1:76]

    3.1.6 Kosmoloogilised kujutlused


    Need meenutavad mitmeti Anaximandrose vaateid ega lisanda neile midagi uut. Maa olevat sündinud merest ja võivat taas merre kaduda koos kõigega, kes temal elavad. Kuid ei ole võimatu, et ta taas merest esile kerkib . Sel puhul sünnivad temale ka uued inimesed. [5:22]

    3.2 Parmenides


    Tema näol on tegemist filosoofiga , kellest teatakse kõige vähem filosoofia ajaloos. Ta sündis umbes 515 eKr (võib-olla ka juba 540 eKr) Phokise koloonias Eleas Lõuna-Itaalia läänerannikul, kus ta veetis suurema osa oma elust. Parmenidese (vt lisa 2) surma aasta on teadmata, tõenäoliselt suri ta pärast 450.aastat eKr. Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses kreeka kirjaniku Plutarchose (46-120 pKr) andmetel Elea seadusandjana. Ta olevat olnud ka filosoofiakooli rajaja, filosoofi ja luuletaja Xenophanese (umbes 570 – 470 eKr) õpilane. [1:21]

    3.2.1 Filosoofilised vaated


    Parmenides läks ajalukku sellega, et rajas õpetuse oleva olemusest ja omadusest – ontoloogia. Tema lihtsal nendingul, et olemine on ja mitteolemine ei ole, oli tohutu mõju ning olemise mõiste omandas lääne filosoofias keskse kohal.
    Oma õpetust arendas ta dialektilises luuleteoses, mis on säilinud fragmentidena, on tuntud pealkirja all „Loodusest“ (Peri physeos). Sedasama pealkirja kannavad kõik varajaste kreeka filosoofide teosed. Selles esitab ta Pythagorase ja Herakleitose mõjul arendatud teooriad. Siiski on tema töö märgatavalt filosoofilisem kui tema eelkäijatel: ta argumendid on selgemad, rangemalt deduktiivsed ja abstraktsemad. [2:21]

    3.2.2 Maailma alge


    Parmenidese otsimused on koondunud maailma ühe ning ühtse alguprintsiibi otsimisesse. Eelkäjate seletused teda ei rahulda: senised käsitlused „arche“ (substant e algaine) kohta ei saanudki seda olla, kuna neis oletatav algaine ise oli allutatud alatisele muutuvusele ning voolavusele. [5:22]

    3.2.3 Olemine


    Mis saab olla igipüsiv ja muutumatu? Alati samaks jääv? Selleks saab Parmanidese arvates olla vaid olemine ise, mis ei saa hävida ega tekkida. Olemisele ei saa omistada ei koha ega ilme muutust, ta jääb alati samaks olevaks. Ta on seejuures jagamatu tervik, ühtne, iseendast sõltuv, kõikjal samasugune , mida ei saa olla siin vähem ega seal rohkem. Ei saa olla ka mitut olevat – siis peaks olema ka mitte-olev. Viimane on aga kujutlematu, seega ka mõeldamatu ning olematu. On ainult üks ühtne olev ise, igavene , püsiv ja muutumatu. [5:22]
    Parmenidesele on omistatud seisukoht, et olemine on kerakujuline. Tema järgi on olemine ajaliselt lõpmatu, kuna see pole tekkinud ega hävitatav, samuti ruumiliselt piiratud, ühetaoline. See tähendab, et see on kõikjal ühesugune, ühevõrra kaugel keskkohast. [1:80]


    3.2.4 Tunnetamine


    Igavese ning ühtse oleva tunnustamine viis paratamatult vastuollu tegelikkusega, milles ju ala teostub paratamatult asjade ning nähtuste muutlikkus. Selle seletamiseks rakendas Parmenides sootuks uudse tee: see maailm, mille muutlikkust me oma meeltega tajume, kogu meeleline maailm seega on lihtsalt olematu, on illusioon . Esimesena filosoofilise mõtlemise ajaloos kerkib üles meie tunnetuse tõe probleem kui niisugune. Julgelt ning hoolimatult arendab Parmenides ses suhtes oma mõttekäiku. Tõeliselt olevat me tunnetame üksnes mõistusega mõeldes („ logos “). Mida me meeltega tajume, see on subjektiivne ning seetõttu ka petlik , loob meile illusiooni asjade muutlikkusest, mida tõeliselt pole olemaski. Muidugi ei saanud ka meetlega tajutavat tegelikkust nii kergesti olematuks filosofeerida – ja seetõttu Parmenides omistab hiljem tollele muutlikule olemisele üksnes näiva olemasolu – suutmata ent sellegagi ületata dualismi oma õpetuses. Kahjuks on see osa tema õpetuslaulust, kus ta siirdub tolle „näiva“ olemise lähemale vaatlemisele, kaduma läinud ja me ei tea, kas tal õnnestus oma esialgset ontoloogilist monismi kuidagi päästa või sisuliselt õigustada. Mitte niivõrd oma olemisõpetusega, kuivõrd just selle suubumisega dualismi on Parmenides üheks filosoofilise idealismi teerajajaks, keda Platon siiralt hindab. [5:23]

    3.3 Zenon


    Zenoni eluajaks loetakse u 490-430 e.Kr. Zenonist (vt lisa 3) rääkima hakates on soovitav tema nime juurde nimetada ka täpsustus, nimelt Zenon Eleast. Ta oli Parmenidese armastatuim ja tähtsaim õpilane ning ühtlasi ka eleaatide koolkonna kolmanda põlvkonna silmapaistvamaid esindajaid. Paistis silma peamiselt oma õpetaja vaadete osava kaitsjana, keda Aristoteles seetõttu pidas filosoofilise dialektika (vana kreeka dialektikē) leiutajaks.
    Lisaks sellele, et ta oli Parmenidese tähtsaim ja armastatuim õpilane, on Zenoni varasest elust vähe teada. Ta rändas koos oma õpetajaga umbes 450 eKr Ateenasse, kus teenis elatist õpetajana. Oma eluajal oli ta kuulus andeka õpetajana ja kõnemehna. Tema juurde tuldi õpetust saama Ateenast ja mujaltki. Lisaks sellele oli ta ka aktiivne poliitikategelane. Leidub infot selle kohta, et ta osales Eleas türann Nearchose vastases liikumises. Siiski varieerub ka see lugu ilma kokkulangemisteta detailide osas ning selgusetuks jääb ka see, kas Zenon jäi piinamisel elama või suri. Kõikidele versioonidele on aga ühine tema vapruse rõhutamine.
    On teada, et Zenon kirjutas vähemalt ühe traktaadi, millest on säilinud siiski ainult fragmendid. Peamiselt teatakse sellest tänu viidetele Platoni ja Ariostotelese töödes. Suuremalt jaolt nõustus ta oma õpetaja Parmenidese filosoofiliste seisukohtadega. Ta tunnistas , et reaalsus on lihtne ja muutumatu, pidades meelte kaudu saadavaid andmeid ekslikeks.

    3.3.1 Dialektika

    Ta võttis esimesena kasutusele dialoogivormi. Aristoteles nimetas teda juba eelpool mainitult dialektika, vaidluskunsti isaks. Parmenidese õpetust püüdis ta toetada kaudsete tõestuste abil. Soovides tõestada, et olev on üks ja liikumatu, oletas Zenon vastandmõistete pluralismi ja liikumise reaalsust, ühtlasi näidates, et selline oletus viib meid paratamatult apriooriatesse ehk loogilistesse raskustesse (kõige tuntumad on tema paradoksid liikumise võimaluse vastu).
    Zenoni mõtlemise dialektilisus seisneb esmalt selles, et ta arutleb Parmenidese väite üle, et "olev on ja mitte-olevat ei ole" nii poolt kui ka vastu. Tahtes osutada oma õpetaja arusaamade õigsusele, tõestas Zenon neid apooria abil: võttes aluseks tõestatavale väitele vastandliku väite ja viies selle endaga vastuolusse, arvas ta kinnitavat Parmendidese oleva-lause korrektsust. Seda võiks lihtsustatult kokku võtta: vastandlikud (asjad) on omavahel olemuslikult seotud ning see seos võimaldab dialektika abil nende kohta tõde ilmsiks tuua.
    Selliseid aporeetilisi tõestusi viidi aga ilmselt sageli läbi vastluses Parmenidese kriitikutega, mille raames dialektika omandab vaidluse tähenduse, mille läbi loodetakse jõuda tulemusele, st midagi osapoolte vahel lahti rääkida. Lisaks sellele võib osutada, et Zenoni dialektika sisaldab implikatsiooni, et teemat avav vestlus peaks toimuma just nimelt mõistliku arutluse vahendusel, ilma asjakohatuid argumente kaasamata:
    "Ja kord jällegi oma õpetajaga, kes ütleb oleva olevat liikumatu, nõustudes, tõendas viie arutlusega, et olev on liikumatu; milledele küünik Antisthenes , suutmata vastu kosta, püsti tõusnud hakkas edasi-tagasi käima, arvates, et teo läbi saavutatud tõestus on tugevam igast arutluste läbi saavutatud kummutusest."

    3.3.2 Olemine

    Mõtlemise irdumine meelelistest tajudest, mis esines Parmenidese filosoofias, avaldub Zenonil veel teravamal kujul. Meelte andmete ebatõelisust üritab ta tõestada järgnevalt: kui me viskame maha ühe viljatera , siis me ei kuule selle langemise häält, kui aga maha kukub terve kotitäis teri , siis kuuleme müra. Mõistus ütleb, et ka üks tera tekitab müra või ei tekita seda isegi kotitäis teri. Vastasel korral võiks järeldada, et nullide summa võrdub teatava positiivse suurusega. Seega leiab Zenon, et oma otsustustes olemisest peaksime toetuma mõistusele, mitte meeltele. [1:84]

    3.3.3 Paradoksid


    Kõige tuntumad on tema paradoksid liikumise võimaluse vastu, mis on tuntud nimede all Achilleus ja kilpkonn , Dihhotoomia (kaksikjaotus), Lendav nool ja Staadion , Kuhja paradoks . Zenoni paradoksid on äratanud huvi ja põhjustanud peamurdmist paljudel filosoofidel Aristotelesest kuni Bertrand Russelini
    • Achilleus ja kilpkonn. Kaks jooksjat – Achilleus ja kilkonn – võistlevad. Esimene on kõige väledam kreeklane, teine aga kõige aeglasem loomadest. Achilleus annab kilpkonnale kümnemeetrise edumaa. Vaatamata oma väledusele ei saa Achilleus enam kilpkonna kätte. Kui ta on jooksnud nende vahel oleva vahemaa , siis pole kilpkonn enam oma kohal, vaid on ka edasi läinud. Jookseb Achilleus selle vahemaa, on kilpkonn uuesti edasi liikunud jne kuni lõpmatuseni. Kuigi kaugus väheneb kogu aeg, ei kao see siiski kunagi täielikult. Nii ei saagi Achilleus mitte kunagi kilpkonnale järele jõuda.

    • Dihhotoomia. Liikumist ei saa olla, kuna teatava maa mahakäimisel mingi keha peab liikuma algul poole sellest teest, siis poole ülejäänust, edasi poole ülejäägist jne kuni lõpmatuseni. See tähendab, et läbida tuleks lõpmata palju teepikkusi. See pole aga võimalik lõpliku aja jooksul. Tähendab, pole võimalik üldse mingi vahemaa läbimine ehk liikumine.

    • Lendav nool. Oletame, et aeg on rida hetki nagu punktid joonel . Lendav nool on igal hetkel teataval kohal. See ei saa liikuda hetke jooksul, sest hetkel pole kestust. Järelikult, keha, mis on teataval kohal või asendis, on paigal. Kui aga nool on igal hetkel paigal, siis ei saa ta samal ajal liikuda. Järelikult ei saa olla liikumist, kuna see iseendale vastu räägib.

    • Staadion. Võistleja staadionil ei jõua kunagi eesmärgile. Enne kui jooksja jookseb kogu maa, peab ta läbima poole, selle järel veeerandi jne. Sellest maast kuni lõpmatuseni. [3:21]

    • Kuhi . Üks nisutera ei ole kuhi ja sa ei saa teha mittekuhjast kuhja, lisades sinna üheainsa tera. Kuid sel juhul, kui sa alustad ühe teraga ja lisad sellele teise, ei ole sul kuhja; ja kui sa lisad veel ühe, ei ole sul kuhja; ja kui sa lisad veel ühe. Ei ole sul kuhja…ja nii kuni lõpmatuseni. Nii on võimatu moodustada terade lisamisega kuhja. [3:21]

    Kui keegi filosoof olevat tahtnud näidata Zenoni arutluste absurdsust sellega, et hakanud tema ees edasi-tagasi kõndima, tõestades sellega liikumise võimalikkust. Zenon vastas selle peale arvatavasti, et liikumist ta näeb ning liikumine on muidugi olemas “arvamuse õpetuse” järgi, kuid “tõe õpetuse” kohaselt, see tähendab, tegelikult liikumist ei eksisteeri. [4:24] Zenon ei eitanud, et meie meeled tunnetavad maailma liikumist, kuid tema meelest on meelte andmed väärad ja tõene on ikkagi ainult mõistusega tabatav. [1:87]

    3.4 Melissos


    Melissos on pärit Samose saarelt ja elas ligikaudu 440 eKr. Ta on viimaseks Elea koolkonna suuremaks esindajaks ning tunnustas, kaitses ja arendas edasi Parmenidese ja Zenoni ideid. Lisaks panusele filosoofiasse oli Melissos ka poliitikategelane. Samose strateegina juhtis ta aastal 442 eKr võitlust Ateena laevastiku vastu. [1:89]
    Melissos kaitseb Elea koolkonna põhimisi teese ning täiendab neid öeldes, et ühtne ei saa hävineda ega ümber kujuneda, see ei kannata ega kurvastu. Selle tuletab ta vahetult olemise muutumatuse teesist.

    3.4.1 Olemine


    Melissose õpetusest saab ülevaate tema teoses “Loodusest ehk olevast ”. Käsitleb loodust olemisena, mis on ühtne, igavene, muutumatu ja lõpmatu. Melissos kaitses ja põhjendas Parmenidese mõtet ühtsest olemisest. Samas erineb ta Parmenidesest lõpmatuse käsitluses. Nimelt leiab ta, et olev on ajaliselt ja ruumiliselt piiramatu. Olemise liikumatust tõestab Melissos tühja ruumi eitamisega ning ütleb järgmiselt: “Tühjust pole üldse olemas, sest tühjus on eimiski. Kuid mis on eimiski, see ei saa eksisteerida. Ning (olev) ei saa liikuda. Sest sel pole kuskile kõrvale minna, (kõige) olles täidetud. Tõepoolest, kui oleks tühjust, siis (olev) oleks põikunud tühjusse. Et aga tühjust ei ole, siis pole sel kuskile minna.” [1:90]

    KOKKUVÕTE


    Elea koolkond on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 6. sajandil eKr Lõuna-Itaalias Elea linnas. Selle koolkonna tuntumateks esindajateks on Parmenides, Xenophanes, Melissos ja Zenon. Nad õpetasid oleva ühtsust ning muutumatust ja saamise mitteolemist ning püüdsid teravmeelsete argumentidega näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivust.
    Nende peamine huvi koondus maailma muutlikkusest igavesti püsiva ning muutumatu printiibi otsimisele. Oma otsingutega osutuvad eleaadid filosoofilise olemisõpetuse ehk ontoloogia rajajaiks. Kuigi ratsionalism kujunes kindlapiiriliseks õpetuseks alles uusajal, võib ratsionalismi esimesteks ajaloolisteks eelkäijateks pidada samuti just Elea koolkonna esindajaid, sest ka nemad usuvad, et kõik tõelised teadmised pärinevad mõistusest enesest.
    Kokkuvõtet tuleb juurde kirjutada!!!!

    KASUTATUD ALLIKAD


  • Aleksandrov, G.F. Filosoofia ajalugu. 1. köide. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tartu: RK Teaduslik kirjandus, 1947.
  • Jakoby, E. Filosoofid -50 klassikut. Tallinn: TEA kirjastus, 2003.
  • King , Peter J. Sada filosoofi. Maailma suurimate mõtlejate elu ja töö. Tallinn: Sinisukk, 2005.
  • Meos, I. Antiikfilosoofia. Tallinn: Kolibri , 2000.
  • Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Tallinn: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium , 1992.
    Õpetaja arvates oli neid allikaid liiiiiga vähe.

    LISAD

    Lisa 1 Xenophanes


    Lisa 2 Parmenides


    Lisa 3 Zenon


    • .DOCX Laadi alla originaalfail 20 lk · .docx · 59 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Elea koolkond-referaat #1 Elea koolkond-referaat #2 Elea koolkond-referaat #3 Elea koolkond-referaat #4 Elea koolkond-referaat #5 Elea koolkond-referaat #6 Elea koolkond-referaat #7 Elea koolkond-referaat #8 Elea koolkond-referaat #9 Elea koolkond-referaat #10 Elea koolkond-referaat #11 Elea koolkond-referaat #12 Elea koolkond-referaat #13 Elea koolkond-referaat #14 Elea koolkond-referaat #15 Elea koolkond-referaat #16 Elea koolkond-referaat #17 Elea koolkond-referaat #18 Elea koolkond-referaat #19 Elea koolkond-referaat #20
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-01-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 59 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor krepo k Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Referaat on hinnatud B peale.
    Miks? Sest sissejuhatus ja kokkuvõte olid liiga lühikesed ning kasutatud allikaid oli ainult 5tk. Sisu oli hea!

    Lisadesse on lisatud pildid filosoofidest. Referaat on koostatud raamatute põhjal.
    xenophanes parmenides zenon eleaadid elea koolkond melissos dialektika looja

    Sarnased õppematerjalid

    Eelsokraatikute panus filosoofiasse
    12
    docx

    Eelsokraatikute panus filosoofiasse

    kõigest, mida see aine ise loob. Seega ei saanud algaineks olla mitte harilik vesi, vaid midagi “määramatut”. Anaximandros õpilane oli Anaximenes. Tema väitis, et kõikide asjade algaineks on õhk või udu. Ta väitis, et vesi on tihenenud õhk ja tuli on hõrenenud õhk. Anaximenese meelest tekkisid järelikult nii maa, vesi kui ka tuli õhust. Seega jagas ta Thalese arusaama, et looduses toimuvate muutuste aluseks on teatud algaine. Elea koolkond ehk eleaadid on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 5.sajand eKr Elea linnas Lõuna-Itaalias. Elea koolkond vastandab püsivat ja muutlikku, postuleerides igavesti püsivat ning muutumatut printsiipi (olemine) maailma muutlikusest ja mitmekesisusest. Sellega panid nad aluse filosoofilisele olemisõpetusele ehk ontoloogiale. Selle koolkonna esindajad olid Parmenides, Melissos ja Zenon Eleast. Tuntum neist oli Parmenides. Parmenidest peetakse

    Filosoofia ajalugu
    Elea koolkond
    5
    docx

    Elea koolkond

    Elea Koolkond 10:23 Traditsiooniline p6lluharijate maakond vanakreekas. Traditsioonilisus leidis v2ljenduse ka m6tteavalduses. Filosoofide t2helepanu oli suunatud k6igele pysivale siin maailmas. Iseloomulik kaldumine mystikasse ja religiooni. J6udsid j2rgmiste kysimusteni: Kuidas algaine muutub mitmekesiseks maailmaks? Kuidas yhendada muutuv ja muutumatu? Nad vastandasid materiaalse maailma ja filosoofilised ettekujutused sellest. Eleaatide t2htsus: Nad avastasid erinevuse olemuse ja n2htumuse vahel Nad formuleerisid vastuolud mateeria, ruumi ja aja vahel, yksiku ja yldise vahel. Nad n2itasid et olemine pole seesama mis konkreetsed esemed. Ja sellekaudu j6uavad nad esimesena filosoofilise enesem22ratluseni. Dialektiline loodus asendati metafyysilise olemisega (loodus muutub m6ttetasemeliseks m22ratlemiseks) Parmenides (6. 5. Saj eKr) Elea filosoofiakoolkonna

    Filosoofia
    Eleaatide koolkond
    16
    doc

    Eleaatide koolkond

    Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. 2. teema: eleaatide koolkond. Probleemsituatsioon. Joonia mõtlemise küsimuseasetus – mis on oleva terviku arche – implitseerib oleva terviku niisugust mõistmist, mille kohaselt viimast iseloomustab saamises, liikumises olemine. Omab ju mõiste “algus” mõtet siis, kui miski kuskilt algab ja kuhugi jõuab, st. teeb läbi teatud muutusi. Samuti implitseeris too küsimuseasetus arusaama, et vaatamata nähtuste tohutule mitmekesisusele, mida meie kogemus meile tõendab, kätkeb olev endas ühtsust.

    Ajalugu
    Antiikfilosoofia
    46
    pdf

    Antiikfilosoofia

     Kreeka filosoofia algusküsimus: mison oleva terviku alge (arche)?  Ontoloogiline küsimus  Ontoloogia ehk olemisõpetus Thales (u. 624 – 546)  Üks “seitsmest targast”  Tarkade ütlused väljendasid pigem elutarkust, kui filosoofilist tarkust  Nt. mõned Kleobulose elujuhised: ”Mõõdukus on parim. Jõuga ära midagi tee. Tülid summuta. Jõukuses ära raiska, puuduses ära end alanda.” jne. Thales Thales ja Joonia koolkond  Pärit Väike – Aasiast Mileetosest  Samast linnast pärit ka Anaximenes ja Anaximandros  Lisaks samast piirkonnast pärit ka Herakleitos  Joonia koolkond Antiikfilosoofia Antiikfilosoofia  U. 6.e.Kr. - 5. saj. p.Kr.  Hõlmab Antiik-Kreekas ja Rooma impeeriumis levinud filosoofiat Thales (u. 624 – 546)  Arvas, et looduse arche on vesi  Vesi kui kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb kõige

    Filosoofia
    Antiikfilosoofia
    5
    docx

    Antiikfilosoofia

    2. Keskaja filosoofia 3. Uusajafilosoofia, millest võib eraldada Renesaansiaja filosoofia 4. Keskaegne filosoofia Antiikfilosoofia jaguneb järgmisteks alaperioodideks: 1. Eelsokraatiline periood – põhiliselt otsib ürgalget või algainet, millest kõik koosneb ja on alguse saanud 2. Klassikaline periood – sel perioodil pöörati vähem tähelepanu maailma ja selle asemel hakati uurima inimest ja ühiskonda 3. Hellenistlik periood 1. Mileetose koolkond: Thales: (7.-6. saj eKr) kõik tekkis veest (niiskus) Anaximandros: (7.-6. saj eKr) kõik tekkis APEIRONIST(mõiste sisu pole päris selge, sest tegemist ei ole mingi konkreetse elemendiga, vaid kaugele arenenud apstraktsiooniga. Tõlkida võiks seda kui ammendamatu piiramatu lõputus.) Kuidas kõik apeirnonist sündis? Anaximandrose arvates eraldusid kõige pealt soe ja külm, vedel ja tahke, nende kombinatsioonidest tekkis maailm-kosmos. Soe külm

    Sissejuhatus filosoofiasse
    Filosoofia
    6
    docx

    Filosoofia

    Pythagorase maailmavaate põhimõtted: *Arvud valitsevad maailma matemaatika, muusika.Püüdis järele jõuda harmoonia olemusele. Loodus on kui harmooniline terviklikkus(kui muusikateos) kosmos-loodus, harmooniline kooskõla. Arvas et harmoonia on taandatav teatud arvude süsteemile. Ella koolkond *Linn Itaalias *Filosoofid *Xenophanes Arvas, et ükski jumal ei saa olla sureliku moodi. Poluteism - usk mitmesse jumalusse <-vastuolus jumaluse mõistega Eksisteerida saab ainult 1 jumal, sest jumal=täiuslikkus, mitu jumalat ei saa täiuslikud olla (xen. on 1. monoteist) *Neil tekivad esimesed filosoofilised arutelud. Püüavad oma mõtteid loogiliselt tõestada. *Parmenides (540-470) Peri physeos - loodusest(loomusest) 1. Räägib, kuidas me maailma näeme, kuidas tajume

    Filosoofia ajalugu
    Vana Kreeka filosoofia ja filosoofid
    8
    doc

    Vana Kreeka filosoofia ja filosoofid

    Filosoofia Kaks suunda: - Joonia koolkond, mis esitab küsimuse asjade algusest ja põhjusest. - Sofistid, kes tegelevad inimese küsimuseganing otsivad elutarkust Platon ühendab need suunad. Platon esitab kolm põhilist küsimust Filosoofias: Mis on tõene, mis on hea, mis on ilus? Uusajal esitab Immanuel Kant neli küsimust: Mida ma võin teada(metafüüsika)? Mida ma pean tegema(moraal)? Mida ma võin loota(religioon)?

    Filosoofia
    Tunnetus ja teadmine
    4
    docx

    Tunnetus ja teadmine

    Locke). soodumustena teatud tõdedeni jõuda. Tõelised teadmised- teadmised, mis on paratamatud ja üldised, reeglina matemaatilised tõed- kõik ülejäänud on aga empiirilised. Induktsioon- suure kogemusmaterjali põhjal järelduste tegemine. Deduktsioon- mõnes kindlast aktsioonist või eeldusest lähtudes loogilise järelduse tegemine. Ratsionalismi ajaloolisteks eelkäijateks olid Elea koolkonna filosoofid, nendest kuulsamad Parmenides ja Zenon. Nad eristasid kahesugust arusaama maailmast. Arusaam tõeõpetuse järgi Arusaam arvamusõpetuse järgi Maailm (olemine) on ühtne ainemass, sest Maailmale on omane paljusus, asju saab ka puudub tühjus , mis ainet eraldaks. üksteisest eristada. Maailm on liikumatu, muutumatu. Maailmas toimub liikumine.

    Psühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    reili12 profiilipilt
    reili12: Väga hea töö.
    22:33 21-11-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun