Eksamiküsimused ja vastused ehitusmõõdistamises (0)

Ehitiste mõõdustamine;  EKSAMIKÜSIMUSED  
1.  Ehitiste ja ehitisosade mõõtmesüsteem. 
Mõõtesüsteemi eesmärk on lihtsustada: ehitiste projekteerimist, eelvalmistatavate toodete 
detailide projekteerimist ning nendega toodete planeerimist ja pakkumist. 
 Võimaldada komponentide  valmistamist  lattu ja samas ka kiirendada toote projekteerimist 
valmistamist eritellimuse puhul.  
Lihtsustada ja täpsustada ehitusmõõdistust ja detailide paigutust.  
Tagada eelvalmistatavate toodete sobivus oma kohale ja liiteosade  toimimine  ilma 
sobitamatta. 
Tagad piisavalt mõõtmetäpne ehitis, mille pidamine (muutmine, kasutus) on majanduslik ja 
põhjustab võimalikult vähe häireid. 
Võimaldab detailide taaskasutust. 
Mõõtmesüsteemi sisu: 
2.  Sidumismõõtmed,  tolerantsid . 
Igale tootele, detailile, ehitusosale määratakse sidumismõõtmed. Selles sisaldub osale vajalik 
ruum, paigalduseks  vajaminev ruum, mõõtmehälveteks nõutav ruum, ning eri osade vaheline 
vuuk .  Toote need küljed, kuhu võib lisada teisi tooteid peavad mahtuma toote sidumisruumi. 
Sidumismõõtmete kasutamine eeldab piisavat mõõtetäpsust valmistamisel, paigaldamisel, 
maha märkimisel ning teadmisi kuju muutustest ( paisumine , kahanemine) 
Tolerantsid ongi vajalik mõõtetäpsus ehk lubatud  hälbed , mis ehitusjuhendites ja 
standardites esitatakse projekteerimis ja lepingu dokumentidega. 
Hälve tekib: 
A)  Valmistusel: mõõtmise, valmistamise ebatäpsused, valmistusest põhjustatud 
kujumuutused. B) transpordil: transportimisel niiskus, kujumuutus ja n.e. c) paigaldusel: 
mõõtmise, paigalduse ebatäpsused. Kujumuutused. D)mahamärkimisel: mõõteseadmete 
või mõõtmise ebatäpsus. E)kasutuses: koormus, niiskus, temperatuur. 
3.  Põhimoodul ja kordmoodul. 
Põhimoodul suurus 100mm ja tähis M. Kordmoodul on põhimooduli  kordsed : 3M, 6M, 32M... 
Sidumismõõtmetena kasutatakse suurema põhimooduli korrutajat, nt. 12M. Rahvusvah. 
Standartsed on: 3M, 6M, 12M, 15M, 30M, 60M. Ehitutarindi dimensionimisel on 
otstarbekad: 12M-kordsed: 24M, 36M, 48M ja n.e 
 
4.  Mõõtesüsteemi kasutamine  ehitushanke  eri järkudes. 
Projekteerimine: kasut  objektile  sobivaid moodulvõrke, kordmooduleid, soovitatavaid 
mõõtmeid ning detailide joonistel tolerantse. Ehitise moodulvõrk jagatakse vajadusel 
osadeks mis võivad üksteise suhtes olla pööratud. Kogu ehitise põhivõrk seotakse kohaliku 
geodeetilise koordinaatvõrguga. 
Materjalide tootmine: ehitustööstuses kasutatakse sidumismõõtmeid, tolerantse, 
mõõtepunkte.  Iga detaili sidumis- ja valmistusmõõtmed ning mõõtepunktid (koht detailis, nt. 
Auk, ava,  süvend ) määratakse nii, et detaili saab, vajaliku mõõtetäpsuse juures, paigaldada 
ilma muudatusi  tegematta , pingutamatta, ning kusjuures  saavutatakse  ka vajalik 
vuugilaius.Iga osa peab saama paigaldatud projekteeritud kohale ilma et tekiks kuhjuvaid 
hälbeid mida tuleks parandada. 
Paigaldamine: Mõnede detailide tolerantsid on nii avarad, et moodulsüsteemi ei saa täielikult 
kasutada paigaldusjärgus, vaid tuleb luua meetmeid hälbete  tasandamiseks . Tarindiosa hälbe 
peab olema väiksem kui +-10mm, siis saaks täielikult kasutada moodulsüsteemi.  
 
5.   Hoonesisesed  mõõtmisviisid. 
a) primitiivseim viis mõõta väiksemat ruumi, nt. Klassiruumi, tavalise mõõdulindiga. Saab 
hakkama küll. Kuid aeganõudev ja võivad tekkida inimlikud vead. Mõned kohad võivad olla 
raskesti  ligipääsetavad  (kõred) b)moodne ja lihtsam viis on laser kaugusmõõtjad. Tänapäeval 
on nii lihtsamaid masinaid kui ka edasi arendatud ja uhkeid masinaid millega saab väga 
lihtsasti erineva suurusega ruumid mõõta. Teevad ka pindalate ja mahuarvutusi. C) olenevalt 
mõõdetavast objektist, töö mahust võib kasutada ka tahhümeetrit, mille tulemused on väga 
täpsed ja saab kohe luua ka 3D mudeli. 
6.  Nivelleerimise mõiste ja viisid. 
Niveleerimine  ehk kõrguslik mõõdistamine. Selline mõõtmine kus määratakse maapinna 
punktide omavahelisi kõrguslike erinevusi ehk kõrguskasve. Punktide kõrgused määratakse 
absoluutkõrgusarvudes, st nivoopinnast. Kui niveleerimistööde juures ei ole kõrgusmärke, 
lepitakse kokku suhtelised kõrgused 
Viisid: 
1.Geomeetriline ehk horisontaalkiirega niveleerimine. Punktidevaheline  kõrguskasv  
määratakse nivelliiri horisontaalse  viseerimiskiire ja vertikaalsete lattide abil. 
2. Geodeetiline  ehk  trigonomeetriline   nivelleerimine . Punktidevahelise kõrguskasvu 
määramiseks  mõõdetakse nende vaheline kaugus horisontaaltasapinnal ja vertikaalnurk , ning 
kasv määratakse trigonomeetrilisi funktsioone kasutades. 
3.baromeetriline nivelleerimine. Erinevusi arvutatakse baromeetri näitude alusel, mis 
mõõdab õhu rõhku neis punktides. 
4.hüdrostaatiline nivelleerimine. Erinevus määratakse ühendatud  anumates  vedeliku 
nivootasapinnast lähtudes. 
5. mehaaniline  nivelleerimine. Punktide kõrguste määramine toimub spetsiaalse seadme, mis 
on paigaldatud mingile liiklusvahendile. Ja kui see läbib teatud  vahemaad  registreerib se selle 
pikkust ja profiili. 
6.stereofottogrameetriline nivelleerimine. Kõrgused määratakse objekti mudeli, mis 
saadakse ühe ja sama objekti fotode  stereopaari vaatlemisel, mõõtmise teel. 
7.radiomeetriline nivelleerimine. Kõrgused määratakse lennuaparatideele paigaldatud 
radiokõrgusmõõturite abil, mille töö põhineb maapinnale suunatud  raadiolaine  
peegeldusajast tulenevalt vahemaa määramisel. 
8.sateliitnavigatsiooni (GPS) abil. Paari  sentimeetri  täpsusega.  Sel juhul  saadakse 
geodeetiline kõrgus s.o kõrgus elipsoidi GRS-80  pinnast mööda normaali  kuni mõõdetava 
punktini. 
Nivelleerimine on kas riiklik või insener-tehniline.  Riikliku I, II, III klassi nivelleerimise 
eesmärk on riigi ühtse kõrgusvõrgu loomine. 
Insener-tehniline-tehakse projekteerimisele eelnevaid uurimistöid või tehakse kõrguslike 
märkimistöid ehitusel. 
7.   Kõrgusmärgid . 
Absoluutsed kõrgused määratakse nullnivoopinnast, mis on määratud paljude aastate 
vaatluste põhjal veemõdulatti või mareograavi näitude alusel. Eestis absoluutse kõrgse 
aluseks on Kroonlinna veemõõdulatti nulli läbiv nivoopind – 1977a Balti kõrguste süsteem. 
Kõrgusmärgid –  geomeetrilised märgid  milledele on määratud kõrgused geomeetrilise 
nivelleerimisega.  Reeper ,  seinamärk . Kõrgusmärgid moodustavad riikliku  kõrgustiku  
põhivõrgu ja neid punkte kasutatakse lähtepunktidega muude kõrguste määramiseks. 
Reepreid paigaldatakse ehitiste vundamenti, nn seinareeprid või pinnasesse (pinnasereeper, 
fundamentaalreeper, põhjareeper) 
Pinnasereeper (betoonalusega raudbetoonmonoliit)asub vähemalt 2 m sügavusel. Reepri 
ülemine ots on ca 50 cm sügavusel. 
Fundamentaalreeper sarnaneb ülemisega, R/B alus asetseb ca 2,5m sügavusel. Reepri 
ülemine ots 1m sügavusel. Fund.reepritega kindlustatakse nivelleerimisvõrgu sõlmpunktid, 
nende omavaheline kaugus on 50-60km. 
Põhjareeper-metalltoru mis puuritakser maa sügavusse kuni 100m  ülemine ots 1m pinna all. 
Kasut I, II klassi nivelleerimisel. Need on kõrgusvõrgu lähtereeprid. 
Maaalused reeprid tähistatakse ruudukujulise kupitsaga 2,5x2,5m, tunnuskraaviga 3x3m, 
tunnispostiga, mis asub reeprist 1m kaugusel põhjas ja sildiga reepri poole ja tunnusplaadiga 
–betoonist 40x40x10cm, kas reepri kohal või kupitsa peal. 
Seinareeprid, sfäärilise kujuga pronksist , malmist või r/v terasest paigaldatakse vähemalt 
nädal enne nivelleerimise alustamist. 
Seinamärk on kiviehitisse paigaldatud metallplaat auguga nt.Jaani Kirikul. 
8.  Geomeetrilise nivelleerimise mõiste. 
Geomeetr  ehk lihtniveleerimine määratakse punktidevaheline kasv horisontaalse 
viseerimiskiire ja vertikaalsete lattide abil. Nivelliir paigaldatakse keskele asukoht=jaam), 
kaugus latist kuni 150m. Latidelt saadakse  lugemid , vastavalt käigu suunal lahutatakse 
lugemid ja saadakse kõrgusvahe. Kui on +kui käigusuunal maapind tõuseb ja –kui langeb.Kui 
esimese punkti kõrgus on teada, ja arvutatud on kõrguse kasv, leiame järgmise punkti 
kõrguse, liites eelmisel e punktile kõrguskasvu tulemus. 
 
 
 
9.  Keskelt nivelleerimine. 
Keskelt nivel tähtsus on, et välistatakse viseerimiskiire mittehorisontaalsusest põhjustatud 
viga latilugemis, kus viseerimiskiire absoluutset horisontaali ei nõutagi. Nivelliir peab olema 
täpselt punktide keskel, siis vahemaad AN(niveliir)=BN st, et viseerimiskiired on ka 
samamõõduga.  
 
 
 
10. Otsast Nivelleerimine. 
Jääb täpsuselt maha keskelt nivelleerimisele seega kasut aint nivelliiri peanõude 
kontrollimisel. Leidmaks punktide Aja B kõrguskasvu asetatakse nivelliir punti A peale. Kõrgus 
i on instrumendi kõrgus. Kõrguskasv hAB=i-lB(B latti lugem). 
 
 
 
 
11.  Liitnivelleerimine . 
Rakendatakse kui punktide kõrguskasvu ei ole võimalik määrata ühest jaamapunktist.  
Põhjus, punktide kaugus liiga suur või takistus või reljeef.  
 
Kõrguskasv hAB võrdub käigu üksikute kõrguskasvudesummaga ehk tagasivaate lugemite 
summa miinus edasivaate lugemite summa. Bunkti B kõrgus=HA+hAB. 
Kui punktide kõrgused saadakse teada nivoopinnast, siis nim need absoluutseteks kõrgusteks 
ekh altituudideks. 
 
 
12.  Nivelliiride tüübid konstruktsiooni erinevusest lähtuvalt. 
Silindrilise  vesiloodiga e. Elevatsioonikruviga  - põhidetailid on  pikksilm , silindriline  vesilood , 
kolme tõstekruviga alus. Tööpõhimõtte: kui  viseerimiskiir  on paraleelne silindrilise vesiloodi 
teljega , siis silindrilise vesiloodi  mulli  viimisega keskasendisse  seatakse  viseerimiskiir 
horisontalseks. Nt.täpsed niveliirid- kasutatakse III klaasi niveleerimisel ja geodeetilisetl 
töödel ehitusel. 
Kompensaatoriga niveliirid-Laialdaselt kasutusel. Omavad  spets seadet mille abil 
viseerimiskiir automaatselt võtab horisontaalse asendi, see seade on kompensaator. Eelis 
eelnevaga , et on kiire ja eiole vaja loodi ajada. 
Kompensaatoreid jaotatakse: pendel-, vedelik-, optilist tüüpi kompensaatoriteks. 
Komp.paigutuse järgi: paigutusega objektiivi ja niitristiku vahel ja  pikksilma  objektiivi sees. 
Ülesriputuseviisijärgi: niitidel, tasapinnalisel vedrul, torsioonidel, kuullaagritel, magnetitel. 
Tüübi järgi: õhk ja magnetkompensaatorid. 
Digitaalnivelliirid  (elektronnivelliirid)koos digitaallatiga- on kompensaatori, sisemäluga ja 
sisearvutiga. Võimaldab automaatset lugemite tegemist koodaltilt, kõrguskasvu  arvutust  ja 
salvestamist. Lisaks saab ta ka kauguse instrumendist latini. Võimalik ka automaatne 
projektkõrguste märkimine. Täpsus sõltuvalt tüübist 0,3-0,5mm 1km  pikkusel  käigul. 
13. Nivelliiride kontrollimine ja  justeerimine . 
Justeerimine on instrumendi metroloogilis-tehniliste karakteristikute muutmine. 
Kontrollitakse kindlaksmääratud järjekorras. 
1.  Ümarvesiloodi telg peav olema paraleelne vertikaalteljega L´L´//VV. Kolme tõstekruviga 
regull vesiloodi mull keskele. Kontrolliks pööratakse pikksilm 180°. Mull peab ikk aolema 
keskel. Kui ei ole on viga 2x. Vea parandamine: pool veast parandatakse tõstekruvi 
pööramisega ja ümarvesiloodi justeerimiskruvidega+justeerimisnõel. 
2.  Niitristihorisontaalniit peab olema risti vertikaalteljega. Eelnevaga seadsime instrumendi 
vertikaaltelje vertikaalseks. Kontrolliks võib võtta lugemi. Pikksilma liigutamisel 
peenliigutuskruviga paremale vasakule peab horisontaalniit  jääma samale lugemile. 
Erinevuse korral parandatakse niitristi asendit raami pööramisega. 
3.  Viseerimistelg  peab olema paraleelne silindrilise vesiloodi teljega ehk viseerimiskiir peab 
olema horisontaalne. NIVELIIRI PEANÕUE. 
Ranget paraleelsust on pea võimatu saavutada. Lubatakse mitteparaleelsust mis tähist 
nurgaga v, see on nurk vaatekiire ja horisontaaltasandi vahel. Kontroll toimub otsast ja 
keskelt nivelleerimisega. Esmalt teed keskelt  niveleerimise  ära ja siis otsast nivelleerimise 
ja nende erinevus näitabki kas peanõue on täidetud või ei. Tehnilisel nivelleerimisel 
2x≤10 mm. Lubatavast suurem vahe siis tuleb justeerida. 
Elevatsioonikruviga nivelliiri justeerimiseks tuleb elevats kruvist keerata niitristi 
horisontaalniit lugemile b0. Selle tulemusel läheb silindrilise vesiloodi mull  paigast  ära. 
Vertikaalsete justeerimiskruvide abil panna loodi mull uuesti keskele. Muuta instrumendi 
kõrgus ja teha kontrolliks otsast niveleerimine uuesti. 
14. Eesti riiklik  ristkoordinaatide süsteem. 
Eesti põhikaardi ja tasapinnaliste ristkoordinaatide süsteem põhineb Lamberti konformsel 
koonilisel projektsioonil ( LAMBERT -ESTONIA) tuginedes elipsoidi GRS80 parameetritele. 
Projektsiooni Lambert –Estonia kasut tasapinnaliste ristkoordinaatide L-EST97 arvutamiseks 
geodeetilistest koordinaatidest EUREF-EST. Riigi geodeetilise põhivõrgu punktide 
tasapinnaliste riskoordinaatide määramisel võetakse Eestis X-teljeks GRS80 elipsoidi 24° 
meridiaani projektisioon Lamberti konformse  koonilise  projektsiooni tasandile  ja Y –teljeks 
sellega ristuv suund koordinaatide alguspunktis. Meridiaan idapikkusega 24° nim ka 
telgmeridiaaniks. Riigi riskoordinaatide süsteeli L-EST97alguspunktiks on valitud Põhja-Lätis, 
Riia lahes asuv punkt. 
Eesti põhikaart koostatakse mõõtkavas 1:10 000. Situatsioon saadakse kaardile aerofotodelt, 
halduspiirid saadakse vastavatest dokumentidest, reljeef olemasolevatest topograafilistest 
kaartidest. Digitaalselt on horisontaalid olemas, trükitud kaardil ei pea olema.  
15. Joonte orienteerimine. 
Maamõõtmisel on vaja  maastikul  tähistatud jooni orienteerida , ka plaani või kaardi jooni.  
Orienteerimise lähtesuunadeks ja nende  tulemusteks  võivad olla: Geograafiline meridiaan 
(N)=tõeline e.geograafiline asimuut (A),  
Magnetiline meridiaan (Nm)=magneetiline asimuut (Am),  
Tsooni telgmeridiaan ja sellega paraleelne suund (X-telg) (N´)=direktsioonnurk (a)alfa 
Maastikujoone tõeliseks asimuudiks nimetatakse nurka seda punkti läbiva meridiaani 
puutuja põhjasuuna ja maastikujoone horisontaalprojektsiooni suuna vahel, mõõdetuna 
meridiaanist päripäeva, jäädes vahemikku 0-360° 
Magnetilisest meridiaanist mõõdetud asimuuti nimetatakse magnetiliseks asimuudiks. 
Deirektsiooninurgaks nim nurka tsooni telgmeridiaani ehk X-telje või sellega paraleelse 
suuna ja vaadeldava suuna vahel, mõõdetuna päripäeva, jäädes vahemikku 0-360. Seega on 
dir nurk muutumattu vaadeldava joone eri punktides. 
16. Asimut,  direktsiooninurk . 
Asimuut on päripäeva nurk põhjasuuna ja mingi objekti suuna vahel. Võib olla 0-st 360 
kraadini. Mõõdetakse looduses kompassi abil ja kaardil nurgamõõtja abil. 
Deirektsiooninurgaks nim nurka tsooni telgmeridiaani ehk X-telje või sellega paraleelse 
suuna ja vaadeldava suuna vahel, mõõdetuna päripäeva, jäädes vahemikku 0-360. Seega on 
dir nurk muutumattu vaadeldava joone eri punktides. 
17. Arvmõõtkava ja joonmõõtkava . 
Mõõtkava  all mõistetakse  plaanil  või kaardil oleva joonepikkuse (D) suhet vastava 
maastikujoone horisontaalprojektsiooni (S) pikusesse.  
Joonmõõtkava ehk graafiline  võimaldab kanda plaanile tegelikkuses olevaid joonepikkusi 
ning vastupidi, määrata plaani järgi tegelikke joonepikkusi. Ühele sirgjoonele kantakse 
teatavat lõiku, mida nimetatakse mõõtkava aluseks a millele vastab maastikul tüvenumbriga 
1 algav lõik. 
Arvmõõtkava on mõõtkava numbriline  väljendus . Nt 1:500 tähendab, et 1cm vastab 5m. 
18.  Teodoliidi põhiosad. 
Teodoliit  on läbi aegade olnud põhiliseks geodeetiliseks nurgamõõduinstrumendiks, millega 
saab mõõta vertikaalnurka või seniitkaugust ja  horisontaalnurka , niitkaugusmõõtur 
võimaldab joonepikkuste mõõtmist. 
Alidaad- teodoliidi liikuv osa millel on pikksilm ehk viseerimisseade, lugemisseadised 
( läätsede  ja prismade süsteemide abil projitseeruvad limbi lugemid lugemimikroskoopi , mille 
okulaar asub pikksilma  okulaari kõrval) ja vesilood. Treeger-ehk alus. Limb-kraadijaotisega. 
Kinnituskruvi-millega instrument  statiivile kruvitakse.  
19. Trigonomeetriline nivelleerimine. 
Trigonomeetriline nivelleerimine on punktidevahelise kõrguskasvu määramine viseerimiskiire 
vertikaalnurga suuruse ν ja punktidevahelise kauguse d järgi, arvestades instrumendikõrgust i 
ja viseerimiskõrgust v. Vertikaalnurk mõõdetakse teodoliidiga, kauguse saamiseks võib 
kasutada niitkaugusmõõturit ning viseerimiskõrguse fikseerimiseks peab kõrgust määratavas 
punktis olema vertikaalne latt. 
20. Punkti kõrguse määramine  horisontaalide abil. 
Maastikupunkti kõrgus kaardil määratakse horisontaalide kõrgusarvude ja lõikevahe  järgi. 
Vaatame, kuidas seda tehakse. 
1. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalil, millel on kõrgusarv. Sellisel juhul näitab 
kõrgusarv punkti kõrgust maastikul. 
2. Maastikupunkt või objekt asub kõrgusarvuta horisontaalil. Sellisel juhul tuleb leida punktile 
lähim kõrgusarvuga horisontaal. Teades kaardi lõikevahet, saamegi vastavalt punkti asendile 
kas lõikevahet liites või lahutades punkti kõrguse maastikul. 
3. Maastikupunkt või objekt asub horisontaalide vahel. Sellisel juhul on tarvis tõmmata nõlva 
langejoon läbi selle punkti horisontaalist horisontaalini (võimalikult viimasega risti) ja teha 
kindlaks, millise osa tervest langejoone pikkusest moodustab punkti kaugus ühest 
horisontaalist. Hinnata võib nii silma järgi kui mõõta joonlauaga. Saadud tulemus tuleb 
korrutada horisontaalide lõikevahega ja sõltuvalt punkti asukohast horisontaali suhtes, 
millest kaugus mõõdeti, ning langekriipsu suunast  liita vastava horisontaali kõrgusega või 
sellest lahutada 
21.  Leppemärgid . 
On kaartidel ja plaanidel kujutatud kokkuleppelised  graafilised kujutised millede abile 
näidatakse objektide e. Situatsiooni asukoht. Situatsioon – kõik mis asub maapinnal, tee, 
küla, kõlvik. Kõlvik – maatükk mis erineb temaga kõrvalolevast looduslike tingimuste või 
kasutusala poolest.  
Leppemärgid jagunevad:  
mõõtkavalised e kontuurilised – kontuuri vähendatakse vastavalt plaani mõõtkavale. 
Pinnaobjektid.   
Mõõtkavatud e sümboolsed – ei ole mõõtkavaga kooskõlas. Punktmärgid.  
Poolmõõtkavalised e joonleppmärgid – joonobjekt, tee,  kraav . Pikkus vastab laius ei vasta. 
22. Joonte mõõtmine lindiga. 
Joont tähistavad maastikul otspunktid, selleks võivad olla puidust maavaiud. Lindid on teras 
ja fiiberlindid.  Maamõõtmisel kasutatakse 20-100m pikkuseid.  
Mõõtmine: Joone sihiks nim joone otsepunkte läbivat vertikaaltasandit. Jooneks  nim joone 
sihi ja maapinna lõikejoont. Joonemõõtmise ajaks tähistatakse joonesiht 2m pikkuste 
tähistega erksas värvis. Teostatakse 2kesi.  Täpsuse tagamiseks teostatakse mõõtmist 
vähemalt 2x edasi ja tagasisuunas.  
23. Maastiku reljeef. 
Reljeef ehk  pinnamood  on vaadeldava maa-ala  pinnavormide  kogum.On kasutatud ka 
definitsiooni, mis väidab, et reljeef on maapinna ebatasasuste kogum. See ei ole siiski 
eriti õnnestunud, sest võib viia väärale järeldusele, et tasandikud ei kuulugi reljeefi hulka. 
Mägi või org. 
24. Maastikupunktide kõrgused ja kõrguskasvud . 
Horisontaalid ehk samakõrgusjooned ehk isohüpsid saadakse kui lõigata maapinda 
mõtteliselt horisontaalsete tasapindadega , mis on üksteisest võrdsel vertikaalkaugusel h (s.o 
horisontaalide lõikevahe) 
Horisontaal – see on joon, mis kaardil või plaanil ühendab ühesuguse kõrgusega 
maastikupinkte. Langekriips on horisontaaliga  risti tõmmatud  lühike  kriips , mis selgitab 
maastiku kalde  suunda. Horisontaalide vaheline kaugus iseloomustab nõlva kallakust – 
väiksem kaugus , st  järsem  nõlv ja vastupidi. 
Punkti kõrguse määramine horisontaalide abil. 
Kõigi punktide  koordinadid  mis jäävad horisontaalile , võrduvad horisontaali kõrgusega. Kui 
punkt A jääb horisontaalide vahele, saab selle kõrguse arvutada. Selleks tuleb ära mõõta 
kahe horisontaali vaheline kaugus d ja madalama horisontaali ja punkti A vaheline kaugus a. 
 
25. Vundamentide  mahamärkimine  (suuliselt tunnis antud  viide  ekasmiküsimusele).