Absoluut- Instru-mendi Lugemid Kõrguskasvu Keskmised kõrgused või Latipunkti nr. horisondi latilt mm d kõrguskasvud relatiivsed kõrgus kõrgused vahe- kaugused (m) tagumiselt eesmiselt ± mm ± punktidelt
NIVELLEERIMISKÄIGU TASANDAMINE Sektsiooni nr. Reeperi Sektsiooni Kõrguskasvud (m) Vahed Parandid Parandatud Kõrgus H, (m) Kõrguse Ruutviga nr. pikkus L (km) E T Keskm. dh (mm) däärmine (±), mm d2 d2/L kõrguskasvud kaal (Ph) (Mh) M-200 138,615 I 3,5 +16,311 -16,322 +16,317 -11 18,7 121 34,6 0,88836 17,2049 Rp
Absoluut- Instru-mendi Lugemid latilt Kõrguskasvu Keskmised kõrgused või Latipunkti nr. horisondi mm d kõrguskasvud relatiivsed kõrgus kõrgused Jaama nr vahe - kaugused (m) tagumiselt punk ± mm tidel
Paralleeljoonte viisi kasutatakse kinnise maastiku puhul, väikese kaldega aladel, mis on kaetud metsa või põõsastega (piiratud nähtavus); ka kaevanduste nivelleerimisel. 13. Maa-ala nivelleeritakse nii, et moodustuks kinnine käik. Võetakse lugemid võimalikult paljudesse punktidesse. Igast punktist võetakse lugemid sidepunktidele lati musta ja punase poole järgi, vahepiunktidele ainult musta poole järgi. Lugemid kantakse väliraamatusse. Lugemite järgi arvutatakse kõrguskasvud. Tagasivaadete summa, edasivaadete summa, kõrguskasvude summa ja keskmiste kõrguskasvude summa järgi teostatakse lehekülje kontroll . Leitakse käigu sulgemisviga. Instrumendi horisondi meetodil arvutatakse vahepunktide kõrgused. Etteantud mõõtkavas kantakse maa-ala vertikaalplaanile punktid. Seejärel kantakse plaanile situatsioon ja iga punkti juurde kõrgus täpsusega 0,01 m. Interpoleeritakse horisontaalid ja tõmmatakse horisontaalid
Ülesanne 2. Tasandada Tabelis 3 toodud nivelleerimisvõrk programmiga ADJUST. Lähtepunktide C ja I kõrgused on vastavalt HC= 61,459 m ja HI= 54,535 m. Programmi ADJUST kasutamiseks tuleb nivelleerimiskäigu mõõtmisandmetest koostada sobiv lähtefail. Faili esimesel real peab olema ülesande selgitus. Järgnevalt lähtepunktide-, mõõtmiste- ja kogu punktide arv. Kolmandast reast alates on lähtepunktide kõrgused ja peale neid mõõdetud kõrguskasvud ning kõrguskasvude standardhälbed. Standardhälvete asemel võivad olla ka lõikude pikkused või jaamade arv. Ülesande lähtefail on toodud järgnevalt. PR5 ylesanne2 2 38 14 C 61.459 I 54.535 A B 2.904 0.00332 B C 2.097 0.004 C D -2.578 0.00265 D E -1.978 0.00265 E F -5.848 0.00347 F G -1.586 0.00374 G H 4.34 0.00316 H I 0.723 0.00283 I J 1.178 0.00245 J K 1.957 0
iseloomustavale. Mõõtmistulemuste vead on juhuslikku laadi (aritmeetiline keskmine 0 või selle lähedane), sest vigade aritmeetiline keskmine on 0,7 (nulli lähedane). 4 Histogram 10 8 6 Sagedus 4 2 0 -1.2 -0.1 1 More Kõrguskasvud Joonis 3. Nivelleerimiskäigu kõrguskasvude sagedusintervallideta histogramm Histogram 7 6 5 4 3 2 1 0 Sagedus Kõrguskasvud Joonis 4. Nivelleerimiskäigu kõrguskasvude sagedusintervallidega histogramm Ülesanne 3. laadige alla programm "Stats 4.1", installeerige koduarvutisse, tutvuge
V.A. Leon X24 Töö algus 14:40 Ilmastik Pilvine Töö lõpp 15:53 Temperatuur 14 °C Latipunk Kõrgus- Keskmised Absoluut- Ja Lugemid latilt mm Instru- ti nr. kasvud kõrguskasvud kõrgused am mendi või a horisondi kauguse tagumisel vahe- relatiivsed
Laboratoorne töö nr. Koostaja Kuupäev: Juhendaja Lähteandmed: Lõigud (SD): 0-1 91m; 1-2 111m; 2-3 112m; 3-4 127m; 4-5 272m; Joont 0-6 on mõõdetud 2 korda: 0-6(a) 1911,12m; 0-6(b) 1191,72 Lõikude kaldenurgad (v): 0-1 -2,5°; 1-2 -4,6°; 2-3 5,3° Lõikude kõrguskasvud (dh): 3-4 -3,7m; 4-5 15,8m; 5-6 23,1m Ülesanne: Arvuta joone 0-6 horisontaalprojektsioon (HD) 1) Arvuta lõigu 0-6 aritmeetiline keskmine. 2) Arvuta lõigu 5-6 kaldjoone pikkus. 3) Aruvta lõikude 0-1 kuni 2-3 horisontaalprojektsioon kaldenurkade järgi. 4) Arvuta lõikude 3-4 kuni 5-6 horisontaalprojektsioon kõrguskasvude järgi. 5) Arvuta lõigule 0-6 horisontaalprojektsioon Kontrolliks arvuta horisontaalprojektsioonid ka joonte kaldest tingitud parandi järgi.
Kontuurmõõdistamise tulemusena saadakse plaan, millel on kõik maastiku kontuurid ja objektid kujutatud topograafiliste leppemärkidega, kuid projekteerijal on tarvis saada ettekujutust ka maapinna reljeefist s.t. on tarvis määrata maapinna punktide kõrgused. Kõrguste saamiseks on kaks meetodit: trigonomeetriline nivelleerimine; geomeetriline nimelleerimine (kasutatakse horisontaalset vaatekiirt ja vertikaalseid mõõtelatte, mille abil määratakse punktide vahelised kõrguskasvud). Nivelleerimisega määratakse maapinna punktide kõrguste erinevused.ehk kõrguskasvud. Geomeetrilist nivelleerimist kasutatakse just tahhümeetrias kõrguskasv määratakse kauguse ja maapinna kaldunurga järgi. Tahhümeetria topograafilise mõõdistamise meetod, mille puhul määratakse korraga punkti plaaniline esend ja kõrgus. Topograafiline mõõdistamine tähendab tööde kompleksi, mille tulemusena saadakse plaan, kus on nii kontuurid kui ka reljeef. On tarvis
Kaaludena kasutage sektsioonide pikkusi L (km). Jämedate vigade avastamiseks kasutage Data Snooping testi. Andke hinnang tasandustulemusele tervikuna (χ²-test), tasandatud kõrguste ja kõrguskasvude täpsusele ning usaldusväärsusele. Vajadusel eemaldage jämedad vead või skaleerige kaalud ümber ja teostage tasandus uuesti. Võrrelge, mis on muutunud enne ja pärast tehtud tasandamise aruannetes. Joonis 1. Nivelleerimisvõrgu mõõtmisandmed (kõrguskasvud (m), jaamade arvud n, (m) ja sektsioonide pikkused L (km) koos lähtepunktide (A, B, C, D) kõrgustega. Esmalt valmistame ette sisendfaili. Esimesel real ülesande kirjeldus, teisel real lähtepunktide-, mõõtmiste- ja kogu punktide arv. Kolmandast reast alates on lähtepunktide kõrgused ja peale neid mõõdetud kõrguskasvud ning sektsioonide pikkused L (km). Sisendfail on toodud järgnevalt. Example Level Adjustment 4 10 8 BMA 138.744 BMB 158.732 BMC 140.648 BMD 162.168 BMA N1 13
Seejärel muudetakse instrumendi kõrgust umbes 20 cm(soovitavalt üle 10 cm). Seejärel tehakse esimeselt latilt lugem b 2, lugemi tegemiseks peab silindrilise vesiloodi mull olema keskel. Seejärel keeratakse pikksilm tagumise lati poole, seatakse silindrilise vesiloodi mull elevatsioonikruvist keskele ja tehakse lugem a 2. Teine paar lugemeid on kontrolliks. Praktikas teisest lugemipaarist vahel loobutakse, kui muidugi on näha, et kõik on õieti mõõdetud. Seejärel arvutatakse kõrguskasvud: h1=a1-b1 ja h2=a2-b2 , mis ei tohi erineda ükseteisest rohkem kui 5 mm. Ja seejärel kõrguskasvude keskmine hkeskmine= h1+h2 / 2 = ± 1mm Alles peale arvutusi võib nivelleeri jaamast üles võtta ja edasi liikuda. Antud juhul on tegemist kahe horisondiga nivelleerimisega. 3.Juhul kui on tarvis lisaks sidepunktidele nivelleerida ka vahepunkte, siis kõik vahepunktid nivelleerida teise horisondi juures ja peale toodud arvutuste lõpetamist. EX
Viseeritakse esimesele latile, seatakse mull keskele ja võetakse lugem B1. Muudetakse instrumendi kõrgust u 20 cm ning korratakse sama protseduuri (saadakse lugemid A2 ja B2) Arvutatakse H1 = A1 B1 H2 = A2 B2 Kõrguskasvude vahe võib olla kuni 5mm Hkesk = (H1 + H2) / 2 Instrumendi kõrguse muutmine on vajalik kontrollid (alati seda ei tehta) Enne järgmisse jaama minekut tuleb arvutada välja kõrguskasvud ja keskmised kõrguskasvud. Ühepoolsega: Nivelliir seatakse üles kahe lati vahele ja soovitavalt niimoodi, et vaatekiirte pikkused tagumise ja esimese latini oleksid võrdsed. Seejärel seatakse jalakruvidega keskele ümmarguse vesiloodi mull. Viseeritakse tagumisele latile, seatakse elevatsioonikruvist silindrilise vesiloodi mull keskele ning tehakse lugem a1. Siis pööratakse pikksilm esimese lati poole, seatakse elevatsioonikruvist uuesti silindrilise vesiloodi mull keskele ja tehakse lugem b1
26. Topograafilised leppemärgid. Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. 27. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte. Projekteerimisel on tarvis teada ka maa-ala pinnavorme. Selleks tuleb määrata maapinna punktide kõrgused ja nendevaheliste kõrguste erinevused (kõrguskasvud). Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte seisneb selles, et määratakse korraga punkti plaaniline asend ja kõrgus. Seda saab teha, kui on teada kaugus instrumendist kuni punktini, instrumendi punkti maastikupunktiga ühendava joone suund maastikupunkti kõrguskasv pikksilma pööramistelje suhtes. Kaugus määratakse kaugusmõõturiga, suuna saame horisontaalringilt ning kõrguskasvu saab arvutada maapinna kaldenurga ja kauguse kaudu
26. Topograafilised leppemärgid. Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. 27. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte. Projekteerimisel on tarvis teada ka maa-ala pinnavorme. Selleks tuleb määrata maapinna punktide kõrgused ja nendevaheliste kõrguste erinevused (kõrguskasvud). Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte seisneb selles, et määratakse korraga punkti plaaniline asend ja kõrgus. Seda saab teha, kui on teada kaugus instrumendist kuni punktini, instrumendi punkti maastikupunktiga ühendava joone suund maastikupunkti kõrguskasv pikksilma pööramistelje suhtes. Kaugus määratakse kaugusmõõturiga, suuna saame horisontaalringilt ning kõrguskasvu saab arvutada maapinna kaldenurga ja kauguse kaudu
lühike. Mis on kahe reeperi vaheline käik? Käik algab ja lõpeb punktides (reeperites), millede kõrgused on teada. Mis on kinnine käik? Käik algab ja lõpeb ühes ja sellessamas punktis (reeperil). Kuidas toimib väliandmete edasine töötlus? Väliandmete edasisel töötlusel arvutatakse latipunktide kõrgused, eelnevalt peavad aga olema tehtud väliraamatu lehe kontrollarvutused. Arvutatakse parandid mõõdetud kõrguskasvudele, leitakse parandatud kõrguskasvud, seejärel summeeritakse parandatud kõrguskasvud, millede summa peab võrduma teoreetilise summaga. Järgnevalt arvutatakse parandatud kõrguskasvude järgi X- ehk sidepunktide kõrgused, seejärel jaamas instrumendi horisondi kõrgus ja lõpuks vahepealsete punktide kõrgused. Kuidas leida keskmiste kõrguskasvude teoreetilised summad kahe reeperi vahelises ja kinnises käigus? Teoreetiline summa kahe reeperi vahelises käigus võrdub edasivaatesuunalise
arvutatakse esiteks sõlmjoone dir.nurgad või sõlmpunktide koordinaatide või kõrhuste esialgsed väärtused. Need esialgsed väärtused saadakse vastavate suuruste siirmisega lähimatest lähtesuudadest või kindelpunktidest.Koordinaatide juurdekasvude või kõrgustkasvude tasandamisel tuleb koordinaadid või kõrgused kindelpunktidelt siirda nimetatud sõlmpuntidele vastavatest käikudest arvutatud juurdekasvude või mõõdetud kõrguskasvud jägi.Pärast seda asutakse tesiste lähenduste arvutamisele. Selleks tuleb arvutada ellnevalt iga käigu kaal analoogiliselt ühe sülmpuntiga käikude süsteemi tasandamisel arvutatud kaaludega. LK 118
Joonobjektide kujutamiseks kasutatavad leppemärgid on harilikult, eriti väiksemates mõõtkavades plaanidel, laiemad kui looduses. Punktobjektid on maatiku objektid, mille mõõtmed on väiksemad mõõtkava kahekordsele täpsusele vastavast suurusest maastikul. 39. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte. Projekteerimisel on tarvis teada ka maa-ala pinnavorme. Selleks tuleb määrata maapinna punktide kõrgused ja nendevaheliste kõrguste erinevused (kõrguskasvud). Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte seisneb selles, et määratakse korraga punkti plaaniline asend ja kõrgus. Seda saab teha, kui on teada kaugus instrumendist kuni punktini, instrumendi punkti maastikupunktiga ühendava joone suund maastikupunkti kõrguskasv pikksilma pööramistelje suhtes. Kaugus määratakse kaugusmõõturiga, suuna saame horisontaalringilt ning kõrguskasvu saab arvutada maapinna kaldenurga ja kauguse kaudu.
Joonobjektide kujutamiseks kasutatavad leppemärgid on harilikult, eriti väiksemates mõõtkavades plaanidel, laiemad kui looduses. Punktobjektid on maatiku objektid, mille mõõtmed on väiksemad mõõtkava kahekordsele täpsusele vastavast suurusest maastikul. 39. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte. Projekteerimisel on tarvis teada ka maa-ala pinnavorme. Selleks tuleb määrata maapinna punktide kõrgused ja nendevaheliste kõrguste erinevused (kõrguskasvud). Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte seisneb selles, et määratakse korraga punkti plaaniline asend ja kõrgus. Seda saab teha, kui on teada kaugus instrumendist kuni punktini, instrumendi punkti maastikupunktiga ühendava joone suund maastikupunkti kõrguskasv pikksilma pööramistelje suhtes. Kaugus määratakse kaugusmõõturiga, suuna saame horisontaalringilt ning kõrguskasvu saab arvutada maapinna kaldenurga ja kauguse kaudu
Koosta nivelleerimiskäigu kovariatsiooni- ja kaalumaatriksid. Üksiku keskmise kõrguskasvu standardhälve avaldub juhusliku vea η, süstemaatilise vea σ ja reeperite vahekauguse kaudu. Valemi kujul- mi=√ η2 L+ σ 2 L2 . Nivelleerimiskäigu keskmiste kõrguskasvude kaalud avalduvad dispersioonide pöördväärtustena. Dispersioonid on aga leitud standardhälvete ruudud. Igale keskmisele kõrguskasvule arvutatud vajalikud suurused on toodud tabelis 5. Kõrguskasvud on üksteisest sõltumatud, siis saame nende kaaludest moodustatud kaalumaatriksiks jällegi diagonaalmaatriksi (Tabel 6), mille kõrvalelemendid on nullid. Kaalumaatriksi pöördmaatriksiks olev kovariatsioonimaatriks (Tabel 7) on seetõttu samuti diagonaalmaatriks ning leitav ülesandes 1 kasutatud Excel’I funktsiooniga (MINVERSE). Tabel 5. Keskmiste kõrguskasvude standardhälvete, dispersioonide ja kaalude arvutamine. Keskmin Rp vah e
Geoid, ellipsoid. Vormid jaotatakse kuju järgi: mägi, org, tasandik, kõrgendik jne. Või siis selle järgi, et kas ta on kõrge: väga kõrge, kõrge, kääbus(10 cm) jne. Reljeefe kujutatakse plaanil joonte abil ,ehk kas jooned lähenevad üksteisele ja tõusevad kõrgemale (küngas) võis siis vastupidi ehk org. Ehk selleks märgitakse plaanile või kaardile nurgad, kuidas ta langeb või tõuseb, siis kõrguskasvud jne. Reeperid- kõrgusmärgid, mis paigaldatakse pinnasesse või hoone küljele, et oleks teada kui kõrgel ta asub nivoost. Absoluutne kõrgus- kõrgus, mis on mõõdetud läänemere pinnast, eestis kõige kõrgem suur munamägi 316,2m Geodeetiline kõrgus- punkti kaugus ellipsoidist mööda normaali, selle järgi on tehtud ka gps süsteemid ehk selle järgi tehtud kõik geodeetilised kõrgused.
A1. Viseeritakse esimesele latile, seatakse mull keskele ja võetakse lugem B1. Muudetakse instrumendi kõrgust u 20 cm ning korratakse sama protseduuri (saadakse lugemid A2 ja B2) Arvutatakse H1 = A1 B1 H2 = A2 B2 Kõrguskasvude vahe võib olla kuni 5mm Hkesk = (H1 + H2) / 2 Instrumendi kõrguse muutmine on vajalik kontrollid (alati seda ei tehta) Enne järgmisse jaama minekut tuleb arvutada välja kõrguskasvud ja keskmised kõrguskasvud. 33. Mis on liitnivelleerimine? Liitnivelleerimisel kasutatakse sidepunkte kõrguste sidumiseks jaamade vahel. Juhul kui sidepunktide absoluutkõrgused pole vaja teada, siis ei ole vaja neisse vaiu lüüa. Sidepunkte plaanil ei näidata. Kui sidepunktide kõrguseid on vaja hiljem arvutada, siis need tähistatakse vaiadega. Kui maastikujoonel on sidepunktide vahel mõned iseloomulikud reljeefi punktid, siis nendel punktidel hoitakse järjestikku tagumist latti pärast seda, kui
Viseeritakse esimesele latile, seatakse mull keskele ja võetakse lugem B1. Muudetakse instrumendi kõrgust u 20 cm ning korratakse sama protseduuri (saadakse lugemid A2 ja B2) Arvutatakse H1 = A1 B1 H2 = A2 B2 Kõrguskasvude vahe võib olla kuni 5mm Hkesk = (H1 + H2) / 2 Instrumendi kõrguse muutmine on vajalik kontrollid (alati seda ei tehta) Enne järgmisse jaama minekut tuleb arvutada välja kõrguskasvud ja keskmised kõrguskasvud. 32.Milline on lugemite tegemise järjekord?- Tagasivaatelugem, edasivaatelugem, (nivelliiri kõrguse muutmine), edasivaatelugem, tagasivaatelugem, (kontrollarvutus), vajadusel lugemid vahepealsetelt punktidelt 33.Mis on liitnivelleerimine? Liitnivelleerimine toimub enam kui ühes jaamas, peale latilugemite ja kontrollarvutuse tegemist viiakse tagasivaatelatt ( vahepealsete punktide olemasolul nendele punktidele ja
Viseeritakse esimesele latile, seatakse mull keskele ja võetakse lugem B1. Muudetakse instrumendi kõrgust u 20 cm ning korratakse sama protseduuri (saadakse lugemid A2 ja B2) Arvutatakse H1 = A1 B1 H2 = A2 B2 Kõrguskasvude vahe võib olla kuni 5mm Hkesk = (H1 + H2) / 2 Instrumendi kõrguse muutmine on vajalik kontrollid (alati seda ei tehta) Enne järgmisse jaama minekut tuleb arvutada välja kõrguskasvud ja keskmised kõrguskasvud. 32. Milline on lugemite tegemise järjekord? TEET tagumine lugem, eesmine lugem, (instrumendi kõrguse muutmine), eesmine lugem, tagumine lugem 33. Mis on liitnivelleerimine? 11 34. Projektkõrguse välja märkimine. Projektkõrguse väljamärkimiseks tuleb esmalt võtta tagumise lati lugem. Seejärel tuleks leida instrumendi kõrgus valemiga Hi=TL+HA
mull viseeritakse keskele ja võetakse lugem A1. Viseeritakse esimesele latile, seatakse mull keskele ja võetakse lugem B1. Muudetakse instrumendi kõrgust u 20 cm ning korratakse sama protseduuri (saadakse lugemid A2 ja B2) Arvutatakse H1 = A1 B1 H2 = A2 B2 Kõrguskasvude vahe võib olla kuni 5mm Hkesk = (H1 + H2) / 2 Instrumendi kõrguse muutmine on vajalik kontrolliks (alati seda ei tehta). Enne järgmisse jaama minekut tuleb arvutada välja kõrguskasvud ja keskmised kõrguskasvud. 32. Milline on lugemite tegemise järjekord? Lati lugemite tegemise järjekord: 1) tagasivaade lati musta poole järgi (tagumise lati lugem). 2) edasivaade lati musta poole järgi (esimese lati lugem). 3) edasivaade lati punase poole järgi 4) tagasivaade lati punase poole järgi. 33. Mis on liitnivelleerimine? Liitnivelleerimine: juhul, kui kahe punkti vahelist kõrguskasvu ei ole võimalik määrata ühest jaamapunktist, tuleb seda rakendada
39. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte Kontuurmõõdistamise tulemusena saadakse plaan, millel on kõik maastiku kontuurid ja objektid kujutatud topograafiliste leppemärkidega, kuid projekteerijal on tarvis saada ettekujutust ka maapinna reljeefist. Tarvis on määrata maapinna punktide kõrgused. Kõrguste määramiseks on kaks meetodit: Trigonomeetriline nivelleerimine Geomeetriline nivelleerimine Nivelleermisega määratakse maapinna punktide kõrguste erinevused ehk kõrguskasvud. Trigonomeetrilist nivelleerimist kasutatakse just tahhümeetrias. Kõrguskasv määratakse kauguse ja maapinna kaldenurga abil. Geomeetrilistel nivelleerimisel kasutatakse horisontaalset vaatekiirt ja vertikaalseid mõõtelatte, milliste abil määratakse punktide vahelised kõrguskasvud. Tahhümeetriat kasutatakse peamiselt tiheasustusega alade ja trasside suuremõõtkavalistel mõõdistamistel. Tahhümeetria ehk kiirmõõdistamine on topograafilise mõõdistamise meetod, mille puhul
Teostatakse 2kesi. Täpsuse tagamiseks teostatakse mõõtmist vähemalt 2x edasi ja tagasisuunas. 23. Maastiku reljeef. Reljeef ehk pinnamood on vaadeldava maa-ala pinnavormide kogum.On kasutatud ka definitsiooni, mis väidab, et reljeef on maapinna ebatasasuste kogum. See ei ole siiski eriti õnnestunud, sest võib viia väärale järeldusele, et tasandikud ei kuulugi reljeefi hulka. Mägi või org. 24. Maastikupunktide kõrgused ja kõrguskasvud. Horisontaalid ehk samakõrgusjooned ehk isohüpsid saadakse kui lõigata maapinda mõtteliselt horisontaalsete tasapindadega , mis on üksteisest võrdsel vertikaalkaugusel h (s.o horisontaalide lõikevahe) Horisontaal – see on joon, mis kaardil või plaanil ühendab ühesuguse kõrgusega maastikupinkte. Langekriips on horisontaaliga risti tõmmatud lühike kriips , mis selgitab maastiku kalde suunda
pinna nivelleerimisele ainult selle vahega, et lati punktide võrgust moodustatakse kolmnurgad mitte ruudud. Lisaks tuleb interpoleerida ka piki skeletijooni. Plaan vormistatakse analoogiliselt pinna nivelleerimise plaanile. Kaasajal tehakse tahhümeetrilist mõõdistamist elektrontahhümeetriga mis mõõdistamise käigus on võimelised välja arvutama kõigi sihtpunktide 3 koordinaati(x; y; h). Elektron tahhümeetrid mõõdavad kaugused väga täpselt ja seetõttu on kõrguskasvud täpsemad ning töö läheb kiiresti. Plaani valmistamine toimub automaatselt arvuti ja plotteri abil. 37. Mõõtkavad, plaani ja mõõdistamise nõutav täpsus Joonte pikkuste vähendamise määranimetatakse mõõtkavaks ehk mastaabiks. Mõõtkavad võib tinglikult jaotada väikesteks, keskmisteks ja suurteks. Topograafiliste plaanide puhul loetakse väikesteks mõõtkavadeks 1:10 000 ja 1:5 000; keskmiseks mõõtkavaks 1:2 000 ja suurteks mõõtkavadeks 1:1 000 1:500
Kaasajal määratakse välise orienteerimise elemendid GPS-i ja teiste meetodite abil sidudes aerofoto geodeetilise alusvõrguga. Kuid ikkagi jääb määramine pealju ebatäpsemaks kui sisemise orienteerimise puhul. Sellega ei saa me taastada projekteeritavate kiirte kimpusid kõrge täpsusega. Praktikas orienteeritakse aerofotod mitte välise orienteerimise elementide järgi, vaid tugipunktide e orientiirpunktide abil. 19. Stereopaari orienteerimiselemendid 20. Pikiparallaksid ja kõrguskasvud 21. Stereopaari sisemine orienteerimine Sisemine orienteerimine toimub aerofotode kassetidesse tsentreerimisega. Selleks on kassetides koordinaattelge märgid. Orienteeerimise alguseks on teada aerofotoaparaadi galibreerimise andmed (X, Y, f k) (kooridnaatide märkide koordinaadid + fookuskaugus). Peale tsentreerimist mõõdetakse kummagi aerofoto koordinaatmärkide koordinaadid (X1, Y1, X2, Y2). Niimoodi saame välja arvutada tegelikud aerofoto
annaabi.ee 
