Eestlased Saksa armees (0)

„Eestlased Saksa armees “
Referaat
Sisukord
Sissejuhatus......................................................................................3
Miks mindi Saksa armeesse vabatahtlikult?.....................................3
Miks eelistati Saksamaad üle Venemaa?..........................................4
Sakslased osutusid okupantideks......................................................6
Eesti üksuste loomine.......................................................................6
Idapataljonid .....................................................................................7
Politseipataljonid ............................................................................10
Eesti lennuüksused.........................................................................11
Mobilisatsioon ................................................................................12
Eesti leegion ....................................................................................13
Väljaõpe..........................................................................................15
Relva-SS Eesti 3. Brigaad .................................................................17
Piirikaitse rügemendid....................................................................18
Kokkuvõtteks..................................................................................20
Kasutatud kirjandus........................................................................21
Sissejuhatus
II Maailma sõja ajal käis Saksa sõjaväest läbi umbes 60 000 eesti meest. Paljud sattusid sinna mobiliseerimise tagajärjel kuid osa neist läks sinna ka vabatahtlikult. Olenemata sellele, et Saksa okupeeris Eesti olid enamik eestlastest Saksa poolel ja seda Venemaa range kommunistliku režiimi pärast. Lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid , et kordub 1918. aasta situatsioon kus mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.
Miks mindi Saksa armeesse vabatahtlikult?
Eestlasi süüdistatakse tihti II Maailmasõjas koos sakslastega sõdimise pärast, samal ajal kui kõik demokraatlikud riigid olid hitlerliku Saksamaa vastu. Kuid tuleb arvestada seda, et eestlastel selles olukorras, kuhu nad sattunud olid, polnud antud võimalust valida demokraatia ja Saksamaa vahel, vaid ikka Saksamaa ja Venemaa vahel. Kumbki neist riikidest ei tundunud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike riikide sõber ja liitlane II maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis okupatsiooniaastaga sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge – Kommunistlik Venemaa on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast kaitsta tuleb. Paljudel oli pereliikmeid või sugulasi mõrvatud, Venemaale küüditatud, arreteeritud või teadmata kadunud. Meestel, kes olid kõrvale hoidnud mobilisatsioonist ja pääsenud küüditamisest, tekkis tasumise tunne. Otsiti võimalusi minna rindele ja seal kaitsta kodumaad uue kommunistliku okupatsiooni vältimiseks Eestis. Tõukejõududeks oli ka see, et Saksa sõjaväkke minnes lubati palka, mis oli sõjaaja oludes üsna korralik, noori mehi ahvatles ka tingimuse täitmine, mis oli seatud kõrgkoolis edasiõppimise eelduseks ning vaatamata repressioonidele oli Eestis üsna palju teenistuse ja sissetulekuta jäänud kaadrisõjaväelasi, eriti allohvitsere. Näiteks oli 36. politseipataljonis enne selle Venemaale saatmist 161 allohvitseri, kuid kohti ainul 62le, osa neist teenis seetõttu sõduritena.
Miks eelistati Saksamaad üle Venemaa?
Eesti rahvas oli aastasadu oma põhilise vaenlasena tunnetanud sakslasi. Miks siis meeleolu nii järsku nende kasuks muutus? Võib kindlalt öelda, et selle muudatuse rahva arvamuses põhjustas Nõukogude Liit oma tegevusega . Juba 1930ndate aastate lõpupoolel olid paljud kommunistlike režiimi suhtes negatiivselt meelestatud. 1939. aastal sõlmitud Baaside leping, hoop selja tagant Sakslastega sõdivale Poolale, kallaletung Soomele ja 1940. Aasta suvel Balti riikide iseseisvuse kukutamine näitasid ilmselgelt Nõukogude Liidu röövellikku ja sõnamurdlikku iseloomu. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt läksid asjad veel hullemaks – toimusid massiküüditamised ning elanike kallal kasutati vägivalda ja terrorit. Need tegevused suutsid enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teha, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism . Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile riikliku iseseisvuse säilitamiseks oli kokku varisenud, kuna mõlemad riigid said II maailmasõja käigus Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks. 1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste vastu suunatud partisaniliikumine, ehk metsavendlus. Valdavale enamikule eestlastest oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. See oli pealesunnitud sõda, mida peeti mitte uute maade vallutamiseks või teiste rahvaste alistamiseks vaid oma kodu kaitseks. Neid eestlasi, kes sõdisid hävituspataljonides koos venelastega, pidas aga enamik eestlasi oma rahva reeturiteks. Kõige selle pärast nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma ainsat arvestatavat liitlast Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.
Kui sügav oli rahva viha, milleni kommunistide tegevus Eestis oli enamuse eestlastest viinud ja kuivõrd vajalikuks peeti võitlust Nõukogude Liidu vastu, seda võimaldab hinnata seegi asjaolu, et sellele vaatamata, et ka sakslased osutusid Eestis lõppkokkuvõttes ikkagi okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa vastu võitlemisega ei olnud seotud mitte mingi väike grupp natsistlikult meelestatud isikuid, vaid seda toetas valdav osa eestlastest.
Sakslased osutusid okupantideks
Pärast sakslaste saabumist, keda algul võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, kuid vaastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt rakendatud terrorirežiim, oli eeskätt siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Algul püüdsid sakslased isegi eesti väeosade loomist takistada, et igati vältida Eesti relvajõudude tekkimist. Kuid ka siis, kui Saksa võimud jõudsid arusaamisele nende vajalikkuses, kasutati loodud eesti väeosi võimalikult väikeste üksustena, hajutatult ning allutatult saksa juhtkonnale. Iseseisvatest Eesti relvajõududest ei tahtnud sakslased midagi teada. Ja seda isegi siis, kui hädavajadus sundis neid kümneid tuhandeid eestlasi mobiliseerima .
Kõigele sellele vaatamata, jätkati siiski koos Saksamaaga võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi.
Eesti üksuste loomine
1941. aaasta suvel Eesti okupeerinud sakslased ei olnud esialgu huvitatud eesti rahvusväeosade loomisest. Ka sakslastega koos Suvesõjas võidelnud väiksed eesti metsavendade üksused saadeti laiali. Sõda oli Saksamaa sõda, mida pidasid sakslased. Samuti ei soovitud õhutada vabastatud rahvaste võimalikke iseseisvusepüüdlusi pärast sõja võidukat lõppu relvavendluse õigustusel.
Wehrmachti kõrgemad ohvitserid olid teisel seisukohal. Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu sõja alguses muutus probleemiks tohutu tagalaterritooriumi julgestamine. Samuti tekitas tõsiseid raskusi sõjavangide suur arv – neid tuli valvata, aga ka toita ja majutada. Kolmandaks vajab iga sõjavägi vaenlase territooriumil kohalikke olusid ja keelt tundvaid luurajaid. Nii alustati juba 1941. aasta juulis abiüksuste formeerimist esialgu sõjavangide seast värvatud vabatahtlikest, hiljem ka vallutatud alade elanikest.
Kõrgem juhtkond oli sunnitud sellega nõustuma, kuid seadis piirangud – neid üksusi ei tohtinud kasutada rindel ja nad ei tohtinud olla pataljonist suuremad.
Idapataljonid
Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust.
Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all.
Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta.
Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon , üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse taastamist.
Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Kuigi julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus ja täiendamine vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega.
Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile August Vask'ele. Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku . Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu - ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantiteks ülendati.
Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane .
Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii asusid Tartus. Selle 6. ja 7. kompanii formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal. Kokku oli pataljonis 800 meest.
Pataljoni väljaõpe toimus alguses formeerimispaigas, hiljem Põltsamaal ja Rakveres. Relvadeks olid vanad, roostes nõukogude trofeerelvad. Seejärel viidi pataljon Volosovo, kus see asus raudtee - ja sildade kaitsele. Hiljem teostas julgestusteenistust Novgorodi piirkonnas, ning võttis osa Volhovi "koti" likvidee- rimisest.
Julgestusgrupp 183 formeeriti 1941. a. augustis Pärnus leitnant  H. Stokeby juhtimisel. Mõned päevad hiljem lahkus Stokeby oma kohalt, mille põhjuseks oli saksa sideohvitseri ja selle staabi halvustav suhtumine eestlastesse. Tema asemele asus ülemleitnant Evald Ant. Hiljem asus Anti asemele major  H. Elram.
Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ning saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi piirkonda, kus see rakendati maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli see Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest.
1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu.
Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja nad saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni saap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas.
Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisva üksusena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Patljon saadeti Kingisepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema.
Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel lendurkapten A. Asu. Kompanii-ülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega.
1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185.
1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti.
Politseipataljonid
Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augusti algul Lõuna-Eestis ja peale 28. augustit Põhja-Eestis. Mehi värvati vabatahtliku teenistuslepingu alusel üheks aastaks teenistusega väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingud automaatselt kuni sõja lõpuni. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks. Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitserides, kellele lisandus üks saksa sideohvitser ja mõned sakslastest majandusallohvitserid. 
Esialgu kandsid pataljonid mitmesuguseid erinevaid nimetusi, kuid alates 1943. a. detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politsei Pataljon nr.... Samuti liigitati üksused veel ka tegevuse iseloomu ja ülesannete järgi, mis võisid olla - kas lahing- (F), vahi - (W), pioneer - (P), kaadri- (S) või abi- (E) üksused ja keda varustati erinevalt nii riietuse kui relvade poolest. Politseipataljon Tartus
Eesti lennuüksused
Eesti lennuüksuste tuumiku moodustasid endised Eesti lennuväelased. 1941. a sügisel alustas baltisaksa päritolu eesti lendur Gerhard Buschmann eesti lennuüksuse formeerimist. Üksus allus alguses Eestimaa SS- ja politseijuhile ning lendas trofeelennukitel. Ametlikult moodustati eesti lennuüksus 12. veebruaril 1942.
1942. a detsembris allutati eesti lennuüksus H. Himmleri käsutuses olevale erilennugrupile. 1. aprillil 1943 reorganiseeriti Eesti lennuüksus luurelennugrupiks ja allutati otse Luftwaffe 1. Õhulaevastikule.
Luurelennugrupp lendas vesilennukitel, baseerus Ülemiste järvel ning tegi õhuluuret Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal. Suvel said kaks lennusalka maismaalt startivad lennukid ja nad saadeti idarindele, kolmas salk jäi Eestisse. 28. novembril 1943 eraldati Idarindele viidud salgad luurelennugrupist ja formeeriti öiste pommitajate grupiks. Öiste pommitajate grupp toodi 1944. a veebruaris Eestisse, kus rakendati Narva ja hiljem ka Emajõe rindel. Septembris 1944 viidi grupp Eestist välja ja likvideeriti 12. oktoobril 1944 Ida- Preisimaal . Endised Eesti lennuüksuste mehed saadeti Saksamaa väljaõppekeskustesse ja valmistati ette teistel lennukitel lendamiseks või õpetati välja raskete õhutõrjesuurtükkide meeskondadeks. Osa mehi saadeti ka 20. Eesti SS-diviisi. Kokku teenis Eesti lennuüksustes umbes 1000 eestlast.
Mobilisatsioon
1942. aasta teiseks pooleks hakkasid vabatahtlikud Eestis otsa saama – sakslaste okupatsioonipoliitika ja sõjaväkke astunud vabatahtlike kohtlemine ei vastanud ootustele, samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel konkurents olemasolevate meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene.
28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes .
1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 1919–1924 (19-24 aastastele). Kuna Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe protestis selle korralduse vastu, said mehed valida, kas nad lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Tööteenistusse kutsutute seas asuti aktiivselt tegema propagandat Leegioni astumiseks.
Umbes 5000 meest otsustaski Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini Heidelaagri õppeväljale Debicas Krakovi lähedal, kus teiste kõrval oli ka Eesti SS-leegioni väljaõppekeskus. Väljaõppekeskus oli tühi, sest 1942. aasta sügise vabatahtlikud olid Narva pataljonina Ukrainasse saadetud .
1943. aasta oktoobriks õpetati ka uued mehed välja ja saadeti nüüd juba kaherügemendilise 3. Eesti SS-brigaadina Neveli rinde tagalasse, kus nad alguses osalesid partisanivastases operatsioonis “Heinrich” ja saadeti seejärel välisrindele.
Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904 –1923 (40-21 aastased) ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad.
Järjest suurem hulk mobilisatsiooni alla kuuluvatest meestest asus end aga varjama või põgenes Soome, mistõttu järgmine, 10. detsembril 1943 välja kuulutatud täiendav mobilisatsioon, mis puudutas 1924. aastal sündinud mehi, kukkus sisuliselt läbi, tuues kokku vaid 900 meest.
Kõigile meestele vanuses 17–60 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926. aastal sündinud (18 aastased) poisid, 1927. aastal sündinud (17 aastased) poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse. 
Sakslastel õnnestus mobiliseerida üle 40 000 eesti mehe, kellele lisandus 11 000 varem Saksa armees sõdinud eestlast.
Eesti leegion
Juba 1942.aasta lõpul võis arvata, et Saksamaa sõja kaotab. Eesti ohvitseridel tekkis idee eestlastest koosneva suurema regulaarväe üksuse formeerimiseks. Selleks üksuseks pidi saama Eesti Leegion. Esialgu sakslased sellega ei nõustunud ja luba ei antud. Alles pärast mitmesuguseid läbirääkimisi , millesse sekkus ka okupatsiooniaegne Eesti Omavalitsus , anti Saksa kõrgema juhtkonna poolt luba moodustada Eesti Leegion, kuid see pidi koosnema ainult 17 kuni 30 aastastest vabatahtlikest, kusjuures teatati, et eesti ohvitsere sinna ei vajata. Kuigi hiljem lubati ka ohvitsridel Leegioni astuda, kuid oma auastet võisid Eesti ohvitserid omada alles pärast pikemat väljaõpet.
Leegionile pani aluse eestlaste tahe võidelda kodumaa eest kindlas hästirelvastatud tugeva löögivõimega üksuses, mitte enam eraldi pataljonidena nagu idapataljonid. Relvastuse pidime saama Saksa armeelt. Eesmärgiks oli võitlus Punaarmee vastu kodumaa kaitsmise nimel Saksa armeelt saadud relvadega. Vabariigi taastamisel pidi Eesti leegionist saama uuesti loodava Eesti Kaitseväe alus.
Algas Eesti Leegioni formeerimine. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist, igas neli kompaniid, ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist.
Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakowi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris. Esimesteks olid Idarindelt saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist.
Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel. Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz, allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ning tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli.
Moodustati leegioni 1. Rügemendi staap koos 1. pataljoniga. Oktoobris 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger, varsti saabus kohale ka pataljoniülem SS-Haupsturmfüher Georg Eberhardt.
Leegioni formeerimisel andsid sakslased lubaduse, et eestlasi ei kasutata võitluses läänerindel. Koos sakslastega pidi formeeritava üksuse juhtkonnas olema ka Eesti ohvitsere. Leegion oli ju eestlaste endi loodud. Lubaduse esimest poolt sakslased pidasid, kuid teist poolt rikkusid õige pea. Varsti selgus, et formeeritava diviisi juhtkond koosnes peaaegu täielikult sakslastest. Tuli leppida olukorraga, et eestlastest juhtkond oli rügementides ja pataljonides. Sakslased olid põhimõtteliselt adjutandid ja majandusmehed. Ka diviisile otseselt alluvate üksuste ülemad olid sakslased.
Tegelikult tegutses diviisi lahinguline koosseis hiljem Eesti pinnal olnud lahingutes eestlastest ohvitseride juhtimisel. Sakslastest koosnev diviisi staap ei juhtinud Eestis ühtegi lahingut, arvestamata rügemendi ülemate poolt tehtud otsuseid.
Kuna Eesti Leegion kuulus Relva-SSi koosseisu ja oli allutatud välismaalastest koosneva üksusena selle juhtimisele, siis sai leegion eestlaste üksustest ainukesena eeskujuliku relvastuse, mis ei erinenud Saksa eliitvägede omast. Sellise relvastusega oleks olnud võimalik oma kodumaa piiridel kaitselahinguid pidada. Kõik lootsid, et suutes hoida Punaarmeed sõja lõpuni väljaspool Eesti piire, oleks lääneriikide abil võimalik taastada Eesti Vabariik.
Meid kogunes Eesti Leegioni lipu alla üle 15 000 mehe. Need olid mehed, kes valisid kahest halvast võimalusest parema – võitluse kodumaal ja kodumaa piiridel. Koos sakslastega oli ainuke võimalus võidelda eeskujuliku relvastusega Punaarmee vastu. Vabatahtlikuks kutsumise poster
Väljaõpe
Leegioni ülemaks määrati augustis 1942 kindralmajor Franz Augsberger, kes oli rahvuselt austerlane. Leegioni formeerimine ja väljaõpe toimus Poolas Debica ja Krakovi lähedal asuvas Waffen-SSi õppelaagris. Laagrit kutsuti saksa keeles Heidelager. Laagrisse saabudes ei olnud eestlastel täpsemat informatsiooni Waffen-SSi nimetuse ja formeeringute kohta. Teadsime, et need üksused olid formeeritud Saksa armee eliitüksustena noortest elujõulistest meestest tugeva löögijõu ja eeskujuliku relvastusega üksusteks.
Kõik välismaalastest formeeritud brigaadid ja diviisid olid allutatud Relva-SSile, vastavalt mingile eeskirjale, mis ei lubanud Saksa armees moodustada sõjaväelisi formeeringuid välismaalastest.
Esimene eestlaste ešelon saabus Tallinnast Debica Heidelagerisse 6.oktoobrikuu päeval 1942. Need esimesed vabatahtlikud moodustasid hiljem, peale vajalikku väljaõpet pataljoni „Narva”. Edaspidi järgnesid uued ešelonid Eestist.
Pataljoni „Narva” koosseis oli peale väljaõpet rindele saatmisel umbes tuhat meest. Pataljoni ülem oli kapten Eberhardt, rahvuselt sakslane, eestisõbralik ja lahinguis meeste poolt hinnatud ohvitser . Pataljon allutati rindele minekul Norra vabatahtlikest koosnevale Relva-SS diviisile ja suunati lõunarindele Ukrainasse. Seal saavutas pataljon oma silmapaistva vaprusega kuulsuse Tšerkassõ lahingutes.
Õppelaager oli jagatud neljaks niinimetatud ringiks. Iga ring tähendas ringteed, mille äärtel asusid elamud sõduritele ja allohvitseridele. Seal olid ka üksustele vajalikud töökojad, garaažid, laod ja majandusüksused. Ohvitserid elasid ringi keskel asuvates barakkides. Eestlaste üksused asusid kõik ringis nr.2.
Iga kompanii käsutuses oli kolm barakki. Igas toas olid kolmekordsed narid, riidekapid, taburetid ning suur laud. Sooja andis väike malmahi. Pesuruumides oli vaid külm vesi.
Õppustega alustati kohe. Instruktoriteks olid sakslased, sest selgeks tuli õppida saksakeelsed käsklused, riviõppus, relvade käsitsemine ja kõik muu vajalik vastavalt Saksa armee määrustikule. Ohvitseride kursus oli eraldi, allohvitserid ja sõdurid olid koos. Kuna paljud eestlased ei vallanud saksa keelt, siis kasutati sakslastest või eestlastest tõlke.
Osa ohvitsere saadeti Saksamaale Baierisse Müncheni lähedale Bad-Tölzi Relva-SSi sõjakooli.
1942. a. novembri algul saabus leegioni väljaõpet teostama SS-rügemendi " Deutschland " 89 instruktorit. Detsembri algul saabus veel täiendavalt 97 väljaõpetajat, kelle seast määrati enamus rühma- jao- ja relvaülemaid.
13. veebruaril ´43 toimus pataljonil sõdurivande andmine. Loodi kodumaa-teemalisi, kividest ja murust, kaunistusi
Eestlaste väljaõpetele saatmine Balti jaamast
Eestlased väljaõpetel
Relva-SS Eesti 3. Brigaad
Väljaõpe kestis 1943.aasta oktoobrikuuni. Bad-Tölzist tulid tagasi sõjakooli lõpetanud ohvitserid. Heidelagerisse saabusid relvad ja vajalik lahinguvarustus. 22.oktoobril 1943 muudeti Eesti Leegioni nimetust seoses kõigile Relva-SS'i brigaadidele numbrite andmisega. Uueks nimeks sai Relva-SS Eesti 3.brigaad. Moodustati kaks kahepataljonilist jalaväerügementi, kergesuurtükiväedivisjon ja muud eriüksused. Brigaadi rügemendid kandsid numbreid vastavalt 42. ja 43. 42. rügemendi ülemaks määrati Henn-Ants Kurg, pataljoniülemateks tema rügemendis olid Harald Riipalu ja Elmar Lang. 43. rügementi juhtis Juhan Tuuling , tema rügemendi esimese pataljoni ülem oli algul Ain- Ervin Mere ja seejärel Udo Parrest, teise pataljoni ülem algul Erich Palk ja seejärel Rudolf Bruus. Brigaadi juurde moodustatud 53. suurtükiväegruppi juhtis Aleksander Sobolev ja 53. õhutõrjegruppi Fritz Bergmann . Brigaadi reservpataljoni ülemaks määrati 42. rügemendi adjutant Fritz Störz.
Igas rügemendis oli kaks pataljoni, kummaski neli kompaniid. Rügemendi ülemale allusid veel toetusüksused: 13.kompanii ehk jalaväe-saatekahurite patarei , 14.kompanii ehk tankitõrjepatarei ja 15.pioneerkompanii. Peale nende veel siderühm, staabikompanii töökodade, vooride ja majandusmeestega.
Sama aasta septembris, kui Eesti SS-vabatahtlike brigaad oli lahinguvalmis, inspekteeris seda Debicas SS-i üleriigiline juht Himmler koos Eesti väeosade kindralinspektoriks nimetatud Johannes Soodlaga. Kaks päeva kestnud ülevaatuse tulemusena jäi Himmler brigaadiga igati rahule ning teatas visiidi lõpul peetud kõnes, et Eesti SS-Brigaad saadetakse peagi rindele, kus ta vahetab välja Läti SS-brigaadi.
1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile. Mobiliseeritutest täiendati olemasolevad politseipataljonid ning moodustati ka neli uut – nr 286, 288, 291 ja 292. Eesti kodakondsusega venelastest formeeriti
neli pataljoni, mis suunati positsioonide väljaehitamiseks nii Narva kui ka Tartu rindele.
Ka Eesti SS-leegioni kindralinspektuur ei teadnud täpselt, kui palju mehi kokku mobiliseeriti. 1944. aasta 1. aprilli seisuga oli mobiliseeritud ja üksustesse määratud 674 ohvitseri, 3081 allohvitseri ja 34 428 sõdurit. Kuid need arvud ei sisalda 1926. ja 1927. aastakäigu poisse ja mehi, kes algul said ajapikendust ja hiljem teenistusse kutsuti.
Piirikaitserügemenid
1944. aasta alguseks oli Punaarmee Ülemjuhatus Leningradi rindele ja Oranienbaumi sillapeale koondanud 1,2 miljonit sõdurit, saavutades tohutu ülekaalu seal paiknevast armeegrupist "Nord".
14. jaanuaril 1944 alustati väljatungi Leningradi piiramisrõngast, samaaegselt alustades pealetungi ka rinde muudes osades. Saksa kaitse kukkus üpris kiiresti kokku ja algas kaootiline taandumine Eesti suunas. Surmaoht oli taas tõusnud Kalevite kantsi kohale.
Seda silmas pidades kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe 31. jaanuaril välja üldmobilisatsiooni.
Mobilisatsiooni juhiks ja läbiviiaks määrati Johannes Soodla. Seega allus mobiliseeritav kontingent SS-ile, taktikaliselt aga Wehrmacht 'ile. Kuid kuna Relva-SS'il polnud esialgu võimalust varustada eestlastest moodustatavaid väekoondisi relvade ja vormiriietega, anti kõik varustusse ja väljaõppesse puutuvad küsimused alguses lahendada Wehrmacht'ile, kuna nende ladudes leidus veel vanu relvi ja mundreid.
Vaatamata mõnedele vastuoanuliikumistele toetasid mobilisatsiooni enamus kultuuri- ja ühiskonnategelasi, tavakodanikest rääkimata. Mobilisatsiooni toeks võtsid sõna, avaldasid artikkleid ja luuletusi Albert Kivikas , August Gailit , Henrik Visnapuu ja palju teisi.
7. veebruaril pöördus Landessender Reval 'is raadiokõnega rahva poole Jüri Uluots ja kutsus igakülgselt mobilisatsiooni toetama . Selles üleskutses nimetas Uluots eestlaste võitlust vabadusvõitluseks Nõukogude Liidu vallutusplaanide vastu. Peale selle korraldas Uluots ka ringsõidu läbi Eesti, et kohapeal selgitada inimestele mobilisatsiooni vajalikkust . Mobilisatsiooni asusid toetama ka Eesti kirikuringkonnad.
Kõigel sellel oli mõju ja lühikese ajaga pani ennast kirja ligi 60 000 meest. Nii suur arv tekitas sakslastele aga probleeme. Lisaks sellele, et mõned Saksa ringkonnad ei tahtnud anda relvi nii paljudele eestlastele, oli ka palju argisemaid probleeme – nii palju relvi sakslastel lihtsalt polnud kuskilt võtta. Ligi 27 000 mehele anti ajapikendust, kuna neid polnud lihtsalt kuhugile panna.
Kuigi sakslased olid esialgu arvestanud 15 000 eestlasega, sai lõpuks relvade alla ligi 33 000 eestlast. Mobiliseeritud meestest moodustati 6 piirikaitserügementi ja tagavararügement nende täiendamiseks, formeeriti 4 politseipataljoni ja loodi 4 peamiselt venelastest koosnevat politsei-ehitus-politseipataljoni.
Umbes 12 000 meest saadeti märtsis 20. Eesti SS- Tagavara ja Väljaõppekeskusesse Kloogal ja Paldiskis. Küll aga jäi teostamata eestlaste ja mõnede kõrgemate saksa sõjaväejuhtide idee moodustada loodavatest piirikaitserügementidedest kaks täismõõdulist diviisi.
Kuna 1940-1941. aasta jooksul olid kommunistidest okupandid viinud läbi üpriski sihikindla Eesti ohvitserkonna hävitamise, siis tekkisid tõsised raskused vastloodud üksustele kompetentsete ohvitseride leidmisel. Nii saidki ohvitserideks vanemad tegev- ja eruohvitserid.
Teiseks allikaks said Eesti Sõjakooli aspirantide kursuse lõpetanud lipnikud, kellest paljud olid tsiviilisikud – arstid, juristid , kirjanikud , kooliõpetajad, arhidektid, heliloojad jne. Kuid vaatamata sellele näitasid need mehed tulevastes lahingutes, et Eesti võis olla uhke oma Sõjakooli hariduse tasemele – neist said eeskujulikud ohvitserid.
Kokkuvõtteks
Eestlased on alati võidelnud ühtse eesmärgi nimel – Meie riigi iseseisvus. Isegi, kui selleks on vaja ühineda võõra riigi sõjaväega.
II Maailmasõja ajal olukorrast tingituna tuligi neil Eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris.
Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_SS-vabatahtlike_brigaad

http://www.eestileegion.com/

http://wehrmacht.rindeleht.ee/

http://epl.delfi.ee/news/melu/eesti-mehed-noukogude-ja-saksa-vaes?id=51091892

http://www.hot.ee/lvparhiiv/victis.ht m

http://www.hot.ee/v/vvliit/emees.ht m

http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=8493&Itemid=91&lang=en

http://www.estonica.org/et/Eesti_s%C3%B5dur_Teises_maailmas%C3%B5jas_kolmes_mundris/

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_SS-vabatahtlike_soomusgrenaderide_pataljon_%22Narva%22