Eesti II maailmasõja ajal (0)

Mobilisatsioon ja värbamine.
Eestlaste sunniviisiline (Punaarmee puhul) või näiliselt vabatahtlik (Eesti Leegioni ja Waffen-SS-i puhu) mobiliseerimine või värbimine Euroopat ümber jagavate sakslaste ja venelaste omavahelisse jõukatsumisse Teise maailmasõja laienedes toimus 1941. – 1944. aastal mitmes etapis ning erinevate stsenaariumite järgi. Eesti meeste mobiliseerimine sõjatandrile toimus perioodide kaupa, nagu seda kvalifitseeris kindralmajor Johannes Soodla oma kirjas 23. juunist 1945 Flesnburgis (Saksamaa). Täiendades Soodla kirjas leiduvat periodiseerimist muude asjakohaste tõsiasjade ja seisukohavõttudega ning Julius Made isiklike läbielamistega, saab kokku panna ülevaatliku pildi eestalste alatust integreerimisest kahe suurriigi omavahelisse võitlusesse.
jaanuari 1939. aasta seisuga oli Eestis 1 133 917 elanikku.Tollane Eesti Kaitseväe mobilisatsioonikava nägi ette vajaduse korral veidi rohkem kui 100 000 mehe mobiliseerimist. Kuid seda plaani ei saadud kunagi ellu viia.
Väike statistika elanikke kohta:

• Pärast N. Liidu ja Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu sõlmimist 23. augustil 1939 lahkus Eestist ümberasujatena umbes 21 000 inimest.
  
• Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal (1940.-1941.) vangistati vähemalt 7000 inimest, sh hulgaliselt kõrgemaid sõjaväelasi.
  
• 1941. aasta juunis ja juulis küüditati üle 10 000 inimese.
  
• 1941. aasta juulis ja augustis viidi vähemalt 32 000 mobilisatsioonikäsu põhjal Nõukogude Liitu ning saadeti valdavalt tööpataljonidesse.
  
• Eestist evakueeriti koos perekonnaga veel vähemalt 25 000 partei- ja nõukogude töötajaks nimetatud isikut.
  
• Umbes 5000 Eesti sõjaväekast saadeti 1941. aasta juulis Punaarmee koosseisus moodustatud 22. Eesti territoriaalkorpuse ridades rindele, kus neist enamik langes Saksa vägede kätte vangi.
  

Nõukogude repressioonid tabasid eeskätt väeteenistusealisi mehi. Suuri kaotusi kandis ohvitserkond : enamik tegevväe kindralitest kas vangistati või viiidi Punaarmee koosseisus Venemaale.
Aukraad Eesti sõjaväes
Represseeriti 1940-1941
Võitles Punaarmees
Võitles Saksa armees
Kokku
Kindral
15
1
2
18
Kolonel
30
10
15
55
Kolonelleitnant
34
12
31
77
Major
48
25
90
163
Kapten
61
67
169
297
Leitnant
32
19
236
287
Nooremleitnant
10
1
77
88
Aukraad teadmata
64
64
Kokku
230
135
684
1049
Eesti kindralohvitseride saatus 1940.-1944. Aastal
Detsembril 1941 registreeriti Eestimaa Kindralkomissariaadi territooriumil 1 017 475 inimest:

• 450 601 meest ja
  
• 566 874 naist.
  

Metsavennad .
Esimene kogu Eesti rahvast šokeerinud massiküüditamine 13.-14.juunil 1941.aastal pani kõik asjad paugupealt paika ja tegi okupeeritud rahvale selgeks, et midagi head oodata ei ole. Eestlased said aru, et okupant võib ka nendeni jõuda ja juba järgmise küüditamislainega võivad nemadki olla Siberisse saadetud.
Jarelikult oli vaja põgeneda ja varjuda. Eestis olid selleks suurte metsade näol head võimalused, seast seal sai isegi pikemat aega varju leida. Nii mindigi tuhandete viisis metsadesse paiku. Sinna toodi relvad ja lühikese ajaga loodi partisaniüksused, kuhu kuuluvaid mehi hakati nimetama metsavendadeks.
Metsavennad peredega Võrumaal
Niipea kui sõda puhkes, muutus ka oluliselt metsavendade olukord. Nad said asuda aktiivselt võitlema okupatsioonivõimude vastu. 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses moodustati esimesed metsavendae võitlusüksused (partisanisalgad), kes tekitasid okupatsiooni võimu tagalas suurt kahju:

• Hävitasid voore ja autokolonne
  
• Purustasid sildu ja teid
  
• Tapsid punaste kaasajooksikuid
  
• Peeti maha ka tõelisi lahinguid.
  

Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest.
Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised:

• Kapten Karl Talpaku pataljon , Otepää
  
• Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla
  
• Kolonel Henn -Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti.
  

Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolševike väljaajamisel Eestist.
Eesti metsavendlust 1941. aastal ja ka hiljem tuleb käsitleda kui spontaanset rahvaliikumist, millel ei olnud keskset juhtimist ega ka mitte oma organisatsiooni. See oli võitlus Eesti eest ja mitte rohkem. Metsavennad taastasid eestlase kõikuma löönud maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta heledat alistumist.
Sundmobiliseerimine Punaarmeesse
Kõigepealt sai Eesti meestele käpa peale Nõukogude okupatsioonivõim. Eesti oli inkorporeeritud Nõukogude Liidu koosseisu ja selle „vabatahtlikult“ ühinenud liiduvabariik. Seetõttu pidas stalinistlik diktatuur endasmõistetavaks, et eestlased tuleb kaasata venelaste võitlusse fašistide vastu, sest eestlased olid automaatselt saanud nõukogude kodanikeks. Eesti oli ainus NSV Liidus okupeeritud territoorium , mida Saksa väed ei olnud 1941. Aasta juuli alguseks vallutanud. See andiski venelastele võimaluse ajada Eesti mehi sunniviisiliselt Nõukogude Liitu.

• 2.-4. juulil koguti kokku 1919.-1922. aastal sündinud mehed ja saadeti mobiliseerimise sildi all Nõukogude Liitu.
  
• 22.-27. juulil saadeti 1907.-1918. aastal sündinud reservväelasi.
  
• 1.-3. augustil saadeti Liitu 1907.-1922. aastal sümdinud Saaremaa reservväelased
  
• 21.-24. augustil koguti kokku 1896.-1906. aastal sündinud tööjõlised mehed ja 462 raudteetöölist. Lev Mehlis
  

Juulis ja augustis sai Nõukogude Liit kätte ligikaudu 50 000 meest, kellest õnnestus Venemaale saata 32 000 – 33 000 inimest. Peamiselt toimus transport esialgu raudteel, mida mööda liikusid Eestist välja nii tööstusseadmed kui ka mobiliseeritud mehed. Kasutati ka laevu, kuid teekond laevadega oli palju ohtlikum ja esialgu ka teisejärguline. Venemaale viidud eestlased saadeti tööpataljonidesse Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema, 1.järgu armeekomissari Lev Mehlise 10.juuli 1941.aasta korralduse alusel. Seal olid väga viletsad elutingimused ning 1942.aasta kevadeks oli nälja ja haiguste tõttu hukkunud ligi 10 000 inimest.
Need, kes sattusid mobiliseerimise tuhinas Punaarmeesse, said privilegeeritud kodaniku staatuse okupeeritud kodumaal, võisid toiduained nappivates kauplustes teha oma ostud väljaspool järjekorda, said riigiametnikeks, parteinomenklatuuriks, teadusasutuste juhtideks, kolhoosiesimeesteks ja tehasedirektoriteks. Nende rinda riputati ordeneid ja medaleid, anti kasutada häid kortereid, võimaldati välismaareise jne.
„Vabatahtkilult“ Saksa sõjaväkke
Eestlased käsitlesid Eestisse saabuvaid Saksa sõjaväeüksusi vabastajatena. Rahvas juubeldas nii Tallinnas kui ka Tartus, nii Pärnus kui ka Haapsalus , siis kõikjal kuhu Wehrmacht ’i sõdur saabus. Paljud eestlased läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile.
Sakslaste vastuvõtt Eestis
Esimesed vabatahtlikud eestlased asusid bolševike vastu koos Saksa sõjaväega võitlema miite Eestis, vaid Saksamaal. Nimelt 1939.-1940. aastal kasutas umbes 4000 eestlast ära sakslaste ümberasumist Eestist Saksamaale. Nende hulgas oli ka ohvitsere. Kui puhkes sõda Nüukogude Liiduga, avaldasid Berliinis asunud endise Eesti konsulaadi töötajad üleskutseformeerida eestlastest eriüksus. Peagi oli koos ligi 400 eestlast, keda koongati Stansfordi õppelaagrisse. Meeste vanus kõikus 16-58 aasta vahel.
Esialgu taheti see üksus allutada Waffen SS-ile, kuid see ei olnud võimalik, sest eestlastel ei olnud Saksa kodakondsust. Eestlastest moodustati kaks kompaniid major Heinrich-Henn Sarmiste ja Vabadusristi kavaleri kapten Paul Laamani juhtimisel. Üksuse ametlik nimetus oli pataljon Ostland. Järgnes väga põhjalik väljaõpe. Eestlaste kompaniides valitses tugev rahvuslik vaim, mis aitas raskusi taluda ja mehi üksmeelselt koos hoida. 1941. aasta oktoobris määrati pataljon sõjategevusse Ukrainas. Paul Laaman
Kui 1942. aasta sügisel hakati komplekteerima Eesti Leegioni, peeti õigemaks saata Ostlandi pataljoni mehi leegioni kogunemis- ja väljaõppelaagritesse. 1943. aasta suveks oli pataljoni koosseis sedavõrd kahenenud, et see polnud enam võimeline täitma lahinguülesandeid. Septembris likvideeriti eesti poolpataljon täielikult ja võitlustes ellujäänud mehed viidi üle Eesti Leegioni. Samal ajal arenesid sündmused Eestis omasoodu. 1941. aasta augustiks oli suur osa Eestist bolševikest puhastatud . Sakslased alustasid vabatahtlike värbamist.
Politsei- ja kaitsepataljonid:

• Neid formeeriti eri ülesannete täitmiseks ( vahiteenistus , rannakaitse, võitlus partisanidega)
  
• Oli formeeritud Lõuna-Eestis ja alates 28. augustist, kui sakslased jõudsid Tallinna, ka Põhja-Eestis.
  
• Pataljoni suuruseks ole ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks.
  
• Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitserides, kellele lisandus üks saksa sideohvitser ja mõned saklastest majandusallohvitserid.
  
• Pataljonid kandsid mitmesuguseid nimetusi nagu Abteilung, Sicherungs Abteilung. Alates 1943. aasta detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politseipataljon nr...
  
• Esimene politseipataljon (nr 29) formeeriti 5. novembril 1941 Tallinnas majot Johann Peikeri juhtimisel (530 meest).
  

Julgestusgruppid:

• Korralduse nende formeerimiseks andis kindralooberst Georg von Küchker (1881-1968).
  
• Julgestusgruppidesse astunud meestega sõlmiti aastane teenistusleping.
  
• Iga julgestusgrupp (JG) koosnes 657 mehest, kellest 57 olid staabi koosseisus, 600 meest jagunesid neljaks kompaniiks, igas vastavalt 150 meest.
  
• 1941.-1942. aastal formeeriti eestlastest 6 JG.
  
  • JG 181 – Tartus ja Põltsamaal, ülem: August Vask.
    
  • JG 182 – Viljandis , Tartus ja Põltsamaal, ülem: Richard Tammemägi
    
  • JG 183 – Pärnus ja Paides, ülem: Hermann Stockeby
    
  • JG 184 – Rakveres , Lüganusel, Püssis ja Narvas, ülem: Erich Ellram
    
  • JG 185 – Tallinnas, ülem: August Kõrgema
    
  • JG 186 – Jamburgis(Kingissepas), ülem: August Ellandi
    
• 1. mai 1942. aasta seisuga oli julgestusgruppide nimekirjas 4050 meest.
  

Need üksused said ülesandeks teede, raudteede ja teiste strateegiliste ning sõjaliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamise, metsadesse jäänud punaarmeelaste kinnipüüdmise ning Eesti territooriumil pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemise.
Eesti üksus läheb rindele.
Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660 ning 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale. Neis pataljonides võitles 1942. aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid:

• Alfons Rebane
  
• Georg Sooden
  
• Erich (Heinrich) Ellram
  

1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne aastakäigu meeste sundmobilisatsioon egiidi „ Kaitse oma kodumaad !“ all. Meestele oli valik. Kas lüüa kaasa Saksa rindeväeosades ja tagala tööteenistustes või minna Saksamaale tööle sõjatehastesse või kindlustustöödele. Meelitati, et Eesti Leegionis on Saksa sõjaväe parim varustus ja relvastus ning legionäär võib end tunda härrasmehena. Mida ei saavat öelda nende kohta, kes lähevad tööteenistusse. Argument, et „mitte sina ei kaiva kraavi , vaid hoopis Wehrmacht’i rott kaevab sulle kaeviku valmis“, toimis. Eesti SS Leegion kasvas innukatest „vabatahtlikest“.
Eesmärgiks oligi kujundada nendest eesti meestest eliitväeüksus, mis pidi esindama Eesti sõdurit nn germaani rahvaste pere sõdurite hulgas. Värvatutele esitati väga ranged tervisenõuded ja kontrolliti füüsilist olukorda aga hiljem ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% vabatahtlikukt leegioni astujais olid metsavennad. Kutse võitlusele.
„Vannun Jumala nime juures püha vande, et kuuletun võitluses bolševismi vastu tingimusteta Saksa sõdajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja olen julge sõdurina igal ajal valmis selle vande eest oma elu jätma“ © Eesti Leegioni sõdurivande, Postimees.
Kokkuvõttes saavutati tulemus, et 1944. aasta alguses oli leegionäride arv ligikaudu 11 000 meest. Üldiseks kombeks oli, et kõik värvatud mehed saadeti kõigepealt väljaõppeks Poolasse Dębica laagrisse . Seal moodustati neist esimene Eesti Brigaad alluvusega Relva-SS-ile. Komandöride kohad brigaadis usaldati eesti ohvitseridele.
Eestis lood 1.veebruaril 1943 Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille esimeheks sai kolonelleitnant Johannes Soodla. Seltsi ülesanne pidi olema ka rindel või kodumaast kaugel viibivate sõdurite hingeline hooldamine ning side pidamine sõdurite ja kodumaa vahel. Seltsi juhatusse kutsuti tollaseid aktiivseid ühiskonnategelasi. Seltsil oli oma büroo ja alaline asjaajaja, kes oli abiks ühenduse pidamisel sõdurite ja nende omaste vahel.
1944. aasta üldmobilisatsioon
Sakslased kardsid, et eestlased hakaavad nendele vastupanu osutama, sest nendel oli relv käes. Skaslasteel tundus, et suurte eesti üksuste moodustamine võib viia selleni , et eestlased hakkavad iseseisvust nõudma ja pööravad nende käest saadud relvad okupeerija vastu. Enam ei pakkunud eestlaste võimalikku tegutsimist pelgavad raportid suurt midagi. Küllap oli saakslastele selge, et eestlased on ilma hea liidrita ning ei hakka organiseerituld nende vastu võitlema. Sellepärast oli mõistlik kartmatult eestlasi mobiliseerida ja paana neid bolševike vastu võitlema.
Reichsführer Heinrich Himmler koos riigikantselei ülema Martin Bormanniga ja okupeeritud idaalade riigiministriga Alfred Rosenbergiga jõudsid novembris 1943 üksmeelele, et Eestile ja Lätile tuleb anda autonoomia. Alfred Rosenberg (1893-1946)
Martin Bormann (1900-1945?)
Heinrich Himmler (1900-1945)
Selle kava vastu olid Ostland’i riigikomissar Hinrich Lohse, välisminister Joachim von Ribbentrop ja pärast ka Adolf Hitler, kes aga andis Himmlerile õiguse Eestis ja Lätis mobilisatsiooni korraldada. Joachim von Ribbentrop (1893-1946)
Adolf Hitler (1889-1945)
Hinrich Lohse (1896-1964)
Vaatamata eestlaste vastuseisule ja enne mobilisatsiooni sakslaste andtud lubadusele, et väljaõpe korraldatakse Eestis, saadeti nad ikka Dębica laagrisse. Eesti Brigaadi formeerimisel Dębicas sai Eesti sel teel relvi ja väljaõpetud kaadrit, keda ta vajas hiljem loodavates üksustes. Pärast lühikest väljaõpet saadeti Eesti Brigaad Neveli (Vitebski kubermang) rindele, kuid pärast Eesti juhtkonna nõudmist toodi mehed Valgevenest ning rakendati Eesti piiride kaitseks.
14. jaanuaril 1944 alanud Punaarmee pealetungile Leningraadi all ei saanud sakslased midagi teha. Kohati oli Punaaermee Eestis ja estlased said aru, et tuleb valmistuda bolševike tuleku tagasitõrjumiseks. 28. jaanuaril toimus Riias Ostland’i kõrgema SS-i ja politseijuhi Friedrich jeckelni (1896-1946) juures koosolek, kus võeti vastu hädaotsus, et eestlased peavad ise mobiliseerima 15 000 inimest.
Punaarmee purustatud Narvas 1944.
Mobilisatsioon viidi läbi ajavahemikul 3.-21. veebruarini. Sõjaväeteenistuse kohustuse alla kuulusid 21-40- aatased mehed. Esialgu tundus, et see üritus kukub taas läbi. Vastuvõtukomisjoni ette ilmus vaid paar tuhat meest ja plajudel neil olid tõendid, et nad on asendamatud oma töökohal ja peavad saama vabastude, ning arstitõendid, et nad on väeteenistuseks kõlbmatud. Kuidagi komplekteeriti umbes 2000-meheline rügement, mis sai nimeks Tallinn. See saadeti juba ila igasuguse väljaõpeta 10. veebruaril rindele. Tänu nendele stabiliseerus rinne Narva jõel.
Mobiliseerimisküsimuste lahendamisel hoidis Soodla pideavalt kontakti eesti Vabariigi riigitegelastega:

• Jüri Uluots (1890-1945) – ekspeaminister
  
• Otto Pukk (1900-1951) – Riigivolikogu esimees
  
• Alfred Maurer (1888-1954) – Riiginõukkogu esimees
  
• Johan Holberg (1893-1978) – Riiginõukogu liige
  

Need riigimehed võtsid isiklikult osa mobilisatsiooni korraldamise organisatsioonilisest tööst ning aitasid ettevõtmist ka avalikult propageerida. Johannes Soodla
Hirm taastuva bolševistliku terrori pärast oli suur, kuid ei kaalunud see hirm venelaste võimu taastumise pärast üles meeste tahtmatust minna relvaga võitlema. Mobilisatsioon tema alguspäevadel ei näinud mingit edukust. Seda ei suutnud mõjutada ei Narva rinde ohtlik olukord, ega idast liikuv bolševistliku vägivalla oht. Veel vähem aga surmanuhtlusega ähvardamine.
7. veebruaril 1944 pidas professor Jüri Uluots radiokõne, kus selgitas momendi tähtsust ja vajadust astuda välja „kui üks mees oma maa, rahva ja naist-laste kaitseks“. Rahvusliku opositsiooni liidrid jõudsid lõpuks üksmeelele, et nüüd tuleb mobilisatsiooni toetada. Ka vabadussõja veteran, aseadmiral Johan Pitka kutsus oma üleskutses mehi üles kodumaa kaitsmisele. Nende kahe autotiteedi üleskutsetel hakkasid mehed kosjoni ette ilmuma. 21. veebruariks oli kokku tulnud üle 32 000 mehe. Selle suurre meeste hulka tõttu tekkisid probleemid relva ja varustusega, sest neid ei jätku kõigile. Mobiliseeriti ka reservohvitserid, korjati kokku teatud arv hobuseid ja vooriesemeid. Märtsialguseks oli kokku tulnud üle 45 000 mehe ja reservohvitseri.
Varsti tekkisid probleemid reservohvitseridega, sest nad hakkasid rahutuks muutuma . Neid ei saadeti kohe väeosadesse, vaid nad pidid nädalaid ootama, enne kui kindralinspektor Soodla mõne ohvitseri väeossa saata. Aga need inimesed olid ennast töökohtadest lahti võtnud ning perekondade juurest ära tulnud. Kõik see tekitas pöhjendatud nurinat ja rahuolematust.
1944. aasta alguse mobilisatsioonisaginas kokku tulnud mehed saadeti Viljanidesse ja moodustati seal kuus piirkaitserügementi, igaühes 2500 meest, ja ühe tagavararügemendi ning väljaõpperügemendi. Eesti Leegion nimetati ümber 20. Eesti diviisiks ja osa mehi anti selle käsutusse. Osa mobiliseeritud mehi suunati rannakaitsesse, osa politseipataljonidesse. Moodustati neli pioneerpataljoni, kuhu saadeti kõik Petserimaalt pärit mehed. Piirikaitserügemendid paigutati rinde eeldatavalt rahulikumatesse lõikudesse. Neli piirikaitserügemendi oli 1944.aasta sügissuvel Narva rinde paremal tiival Narva jõe ääres ja Peipsi põhjakaldal. Politseipataljon

• Eesti väeosades oli sõjategevuse lõpufaasis Eesti territooriumil eri andmetel 60 000 – 72 000 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit.
  
• Sakslased olid kavatsenud neist formeerida kolm diviisi ühes nende juurde kuuluvate tagavaraüksustega ja tagalastruktuuridega.
  
• See ülesanne suudeti täita vaid esimese diviisi komplekteerimisega.
  
• Teine ja kolmas diviis olid Eesti mahajätmisel ning pipdi saama koostatud kuuest jalaväerügemendist ja kümnest jalaväe- ja ühest pioneerpataljonist.
  

Sakslased olid lubanud, et Eesti saab oma sõjaväe, kuid seda ei toimunud. Eesti väeüksused varustati Saksa Wehrmacht’i vormiriietuse ning allutati Wehrmacht’ile. Nad nimetasid need üksused vabatahtlikeks ning nimoodi püüdis Saksamaa valitsus mööda hiilida Genfri rahvusvahelise konventsiooni sätetest.
Lõppkokkuvõttes läks aga nii, et kui sakslased jätsid Eesti territooriumi maha, pidid Punaarmee ülekaalu ees taanduma ka Eesti väeosad. Punaarmee vastu võideldes langes hinnanguliselt üle 20 000 mehe. Sõja viimases faasis ei suutnud Saksamaa enam väeosasid korralikult varustada ja relvastada.
Eesti rinne püsis 1944.aasta veebruarist kuni septembrini keskpaigani suuresti tänu Eesti üksustele, kuid mitte ainult. Punaväe suurte jõududega ette võetud mitmekordsed pealetungid jäid kõik seni tgajärjestuks, kuni Saksa väejuhatus otsustas Eestist taanduda ja algas Saksa vägede üldine tagasitõmbumine. See salaja ette valmistatud taandumine tabas ootamatult sõjakeeris suurte raskustega loodud Eesti sõjaväge.
Lõpetuseks, olid 1944.aastal rahvuslikult meelestatud eestlases ka ilma sakslasteta võidelnud boševike uue sissemarsi vastu. Selleks ajaks oli eestlastele saanud põhimõtteliselt selgeks, et ega natsiideoloogia polnud ka oluliselt parem bolševike omast. Tõsiasi oli, et Saksamaa oli selleks ajaks sõja peaegu kaotanud.