Eesti mehed II Maailmasõjas - Eesti Leegion (0)

August Kitzbergi nimeline Gümnaasium
Klaid Melnikov
EESTI MEHED II MAAILMASÕJAS-
EESTI LEEGION
Referaat
Karksi -Nuia, 2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Eellugu ja Eesti Leegioni moodustamine 4
Leegioni väljaõpe ja Narwa pataljon * 5
Idapataljonid ja julgestusgrupid 8
Eesti sõjakangelased 10
Lõpetuseks 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

20. sajandi algus oli olnud raske ja verine kogu maailmale. Maha oli peetud I maailmasõda , mis oli räsinud paljusi riike, nii ka Eestit, kes mitte ainult ei pidanud üle elama maailmasõda, vaid ka samal perioodil peetud Vabadussõda . Sellest tuldi välja üsna edukalt ja tekkis isegi arvamus, et nüüd on sõjategevus läbi. Küll aga hakkasid Euroopas 1920.-1940. aastate vahel asjad taas käärima ja juba peagi oli kuulda sõjamadinat nii Euroopas kui ka Aafrikas. Vaatamata sellele, et Euroopas ja Aafrikas käis pidev sõda, tundus see meie rahvale kauge ja võõras. Keegi ei usukunud, et see lõpuks ka siia jõuab. Kui sõda ükskord päral oli, tuli Eesti meestel teha väga olulisi valikuid – kelle poolel sõdida, kas Nõukogude Venemaa või Saksamaa. See referaat räägib neist Eesti meestest, kes valisid enda jaoks Saksa armee . Kes nad sellised olid, kuidas nad selle tee valisid ja mis olid nende ülesanded – sellest saab teada järgmiseid lehekülgi lugedes .
Meeldivat lugemist!

Eellugu ja Eesti Leegioni moodustamine

Esimese maailmasõja lõppedes oli Euroopa laastatud. Sõja kaotanud Saksamaale olid määratud meeletut reparatsioonid , et Prantsusmaa ja teised tugevalt kannatanud riigid saaksid ennast taas üles ehitada. Küll aga ei olnud asi sakslaste jaoks veel päris läbi. 1930. aastatel, kui Saksamaal hakkas võimu näitama natsionaalsotsialistlik partei eesotsas Adolf Hitleriga algas taas uue sõja planeerimine . Veel polnud neil aga võimu, et oma plaane teostada. 1933. aastal sai aga natsionaalsotsialistlik partei valimistel võidu ja see andis neile võimaluse kõik ellu viia. Pärast nn. Weimari vabariigi langemist ehitas Adolf Hitler ülese totalitaarse Kolmanda Reichi riigi. Nii kummaline, kui see ka pole, plaanis Hitler Euroopa vallutamist üpris sarnaselt esimese ilmasõjaga. Küll aga tegi ta ühe olulise lükke. Nimelt 1939. aastal sõlmiti Nõukogude Venemaaga mittekallaletungileping, mis pidi välistama sõjategevuse korral nende kahe riigi omavahelised kokkupõrked. Lisaks sõlmiti ka mitu salaprotokolli, mis kujutasid endas Euroopa jagamist nende kahe vahel. Loomulikult kumbki riik ei plaaninud päriselt seda rahu hoida.
Kui II maailmasõda oli juba alanud, hakkasid mõlemad riigid tegutsema määratud plaanide järgi. Varsti peale sõja algust juba rikutigi sõlmitud rahutingimusi ja algas sõda ka NSVL ´i ja Saksamaa vahel. Küll aga sai Saksa väejuhatusele juba 1941. aasta talveks selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on rinnet raske hoida. Paljud kõrgemad ohvitserid pakkusid välja idapoliitika muutmist , just Baltimaade suhtes, taastades nende iseseisvuse ja andes neile võimaluse oma rahvusliku sõjaväe loomiseks. Saksa julgeolekuteenistus aga eiras neid plaane täielikult. Küll aga algatas julgeolekuteenistuse juht Sandberger 1942. aastal Eesti Leegioni formeerimise idee, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa. Tallinna vabastamise aastapäeval, 28. augustil 1942. aastal teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann , et Saksa võimud on andnud loa Eesti Leegioni moodustamiseks. Leegion läks Waffen-SSi alluvusse ja see pidi tulema rügemendi suurune, koosnema kolmest pataljonist millest igas neli kompaniid, raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Küll aga polnud moodustatav väeüksus eestlaste seas sugugi populaarne . Kuna see allus Waffen-SS-ile nähti selles poliitilist väeosa. Selles nähti allumist võõrale ideoloogiale ja arvati, et see on vaid Saksamaa Euroopa vallutamise plaanidele kaasa aitamine . Saks valitsus arvas aga samal ajal, et Wermachtis võisid teenida ainult saksa kodakonsust omavad kodanikud. Selle tõttu arvatigi eestlased ja kõik teised mittesakslased Relva-SS koosseisu. Eesti Leegioni koosseisus olid Narwa pataljon, Piirikaitserügemendid, Idapataljon, Politseipataljon ja 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad .

Leegioni väljaõpe ja Narwa pataljon*

Esimesed vabatahtlikud mehed, kes olid astunud Leegioni rivistusse saadeti kõik väikese Poola linna Debica lähedal asuvasse Heidelaagrisse. Seal toimus meeste koolitamine mis kestis kuus kuud. Esimesena saabusid mehed Pihkvast ja grupp Baltisakslasi Kiievist. Esimesed mehed Tallinnast väljusid 6. oktoobril 1942. aastal. Peale seda hakkas iga nädal liikuma jälle uus grupp mehi, umbes 60-70 meest korraga.
Laager oli nagu linn, selle majad asusid kõik eraldi osadena, igal osal oma funktsioon: ohvitseride elamud , staap, kultuuriasutused, laod, kasarmud . Meeskonnabarakkides toimus magamine ja seal asusid ka õppeklassid. Igal kompaniil oli kolm barakki. Olmetingimused laagris olid küll kehvavõitu – kraanist tuli ainult külm vesi ja ka toitlustamine ei olnud just eriti rikkalik. Küll aga olid mehed sellega harjunud ja nurisemist palju ei olnud. Kohe esimestel päevadel alustati sõduritele esmatarvilke asjade kättejagamisega. Iga päevaga lisandus midagi uut, alustades kahvlitest ja nugadest lõpetades paraadvormiga. Kord oli karm, kõik asjad pidid olema ideaalselt ja riietuselt ei tohtinud puududa mitte ühtegi elementi. Välimusele pandi eriti suurt rõhku. Elu käis väga täpse päevakava järgi. Hommik algas hommikuvõimlemise ja karastamisega. Järgnes hommikusöök . Enne õppustele minekut pidi tuba ideaalses korras olema, vastasel juhul olid karistused kerged tulema. Söögikordade ajal olid omad rituaalid – söömist alustati ja söömine lõpetati alati korraga.
Õppused toimusid barakkide kaupa. Meestest moodustati jaod , kolm jagu andis rühma. Ühes barakis oli aga kuni kaks rühma. Alguses pandi rõhku riviõppele ja sportliku vormi täiustamisele. Kui seda oli piisavalt, jagati kätte relvad ja algas relvaõpe. Relvaõpet teostasid allohvitserid ja spetsialistist „Deutschlandi“ diviisist.
Sõduritele pakuti ka meelelahutust. Seda pakkusid neile esialgu kino ja õllesaal, hiljem ka raamatukogu ja teatrisaal. Õllesaalis olid eestlased populaarsed ja see võis nii mõnigi kord sakslastega tüli tekitada. 13. veebruaril 1943. aastal andsid esimesed sõdurid laagris oma sõdurivande. kuu aega hiljem, 23. märtsil arvati esimene pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja ja suunati Lõunarindele Ukrainasse. Sellest moodustati Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderite SS-pataljon „Narwa“. Pataljoni ülemaks sai Georg Eberhardt ja pataljoni kooseisus oli tollel hetkel 973 meest, neist 776 eestlast. Ukrainas toimus juuli keskpaigani veel täiendav lisaõpe rinde tagalas. Esialgu ei öeldud meestele, kuhu täpsemalt neid suunatakse. Varsti oli selge, et neid saadetakse rindele.
* olenevalt kirjapildist võidi kirjutada ka Pataljon „Narva“
Veel enne rindele jõudmist oli saanud üks pataljoni kolonni auto raketilt täistabamuse.
Hukkus viis meest, neist neli eestlast. 19. juulil 1943. aastal oli SS-pataljon Narwa oma kohal Izjumis. Punaarmee jõude hinnati umbes 20 000 mehe ja ~115 tankini. Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnakutele vastu ja taganeb. Enne kella kümmet hommikul oli kuulda esimesi punaarmee tanke. Neil lasti üle kaevikute sõita kus nad siis tankitõrjekahuritega hävitati. Esimeses laines osalenud 22. tankist tagasi pöördus vaid üks. Edasi järgnes miinipildujatuli. Ka teised tankirünnakud kukkusid läbi samamoodi nagu esimene. Ka jalavägi ei suutnud midagi saavutada. Sakslastele tundus uskumatu, et eestlased pole taganenud. Nende tegevust saadeti kontrollima isegi kontrollkomisjon. Lahinguväljal hukkus üle 9000 punaarmeelase ja hävitati 113 tanki . Eestlaste poolel oli langenuid ~60 ja kergemalt haavatuid oli 326. Lahingu teisel päeval langes käsivõitluses 1. kompanii ülem kapten Jaan Raudsoo ja kolmandal päeval pataljoni ülem major Eberhardt. 35 võitlejat said Izjumi lahingu eest II klassi Raudristi, neli aga I klassi Raudristi.
Küll aga ei olnud aega meestel oma teenitud kuulsust kaua nautida. Juba peagi saadeti nad jälle teele. Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel toimus mitu kokkupõrget venelastega. Punaarmee käsutuses oli ~1000 soomustatud üksust. Sellegi poolest suutsid eestlased pealetungid peatada ja oma positsioonid säilitada. Peale Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest. Seda küll täiendati pidevalt, aga rasked lahingud kahandasid neid numbreid koheselt. Detsembris saadeti pataljonile appi 500 meest, kes oli vaja välja õpetada. Neist moodustati pataljoni „Narwa“ 4. kompanii. Peale seda, kui Punaarmee oli „Tšerkassõ kotis“ kümme sakslaste diviisi sisse piiranud sai pataljon väga suuri kaotusi. Nad ühendati diviisiga „Wiking“ kuid kui nad olid piiramisrõngast välja murdnud eraldati Narwa Wikingist ja saadeti tagasi Eestisse. Siin korraldati neile pidulik vastuvõtt Tallinnas, peale mida pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusesse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljon „Narwa“ tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest. Samuti oli ka Idapataljon allutatud 20. Eesti SS-diviisile. Üleüldse saadeti kõik eestlaste väeüksused tagasi kodumaale , kus nad saaksid punavägede pealetungi peatada ja oma kodumaad kaitsta. Esimene suurem kokkupõrge Eesti pinnal oli 25. juulil 1944. aastal Auveres. Pataljon võitles kõrvuti Harald Riipalu juhitud 47. rügemendi ja 11. diviisiga. Punaarmee suurtükituli oli väga võimas, küll aga ei suutnud nad murda läbi eestlaste kaitsest. Lahingu tulemused olid katastroofilised – punaarmeel ~8000 hukkunut, 29 tanki ja 17 lennukit kaotati. Suured olid kaotused ka eestlaste poolel – 3. kompanii rivis oli alles ainult 30 meest. Kohe sellele järgnes aga Sinimägede lahing. Seda on kutsutud ka Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu. Selles osales 23 000 eestlast ja 137 000 punaarmeelast. Lahingud kestsid lakkamatult. Mehed ründasid sealt, kuhu parasjagu sattusid. Sinimägede lahing on kõige verisem lahing, mida kunagi Eesti pinnal peetud on. Seda räägivad ka arvud – 20. jalaväepataljonil ~10000 hukkunut või vigastatut, Punaarmeel ~170 000 hukkunut või vigastatut. Samuti hävitati venelastel ~170 tanki, eestlastel kõigest kuus.
Olukord sakslaste rinnetel oli kujunenud juba katastroofiliseks. Seda näitas ka lahing Sinimägedes, mis küll võideti, kuid Tannenbergi liin oli sunnitud taganema. 22. septembril 1944. aastal piirati 20. Üksik SS-jalaväepataljon sisse. Mehed andsid alla ja nad viidi Tallinnasse. Seda päeva võib lugeda kuulsa pataljoni „Narwa“ lõpuks.

Idapataljonid ja julgestusgrupid

Kui Saksamaa ja Nõukogude venemaa II maailmasõja ajal omavahel taas tülli keerasid ja oma rahulepet murdsid oli eestlaste seas tunda kergendust. Saksa väed liikusid meeletu tempoga Idarindele. Kolm päeva peale konflikti puhkemist vallutati juba Kaunas ja peatselt oldi Eestis väljas. Kohe peale Saksa relvajõudude saabumist siia algas eesti rahvusväeosade loomine. Algas ka vabatahtlike värbamine Wehrmachti 16. ja 18. armee julgestusgruppidesse. Korralduse julgestusgruppide formeerimiseks andis 1941. aasta augusti lõpus Saksa 18. armee ülemjuhataja kindralooberst Georg von Küchler, kes varsti tõusis armeegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks. Algselt loodi mitmesuguseid üksikpataljone, näiteks julgestuspataljon, idapataljon, kaitsepataljon ja politseipataljonid ja ka üksikkompaniisid. Nende ülesanne oli tagalajulgestamine, põhiliselt väegrupile Nord. Küll aga oli sakslastel ebakõla – wehrmachti diviisides tohtisid teenida ainult sakslased. See probleem lahendati aga kiirelt, Eesti väeüksusi ei nimetatud pataljonideks, vaid gruppideks . Territoriaalsel printsiibil loodi kuus julgestusgruppi, mis said omale numbrid 181-186 ja kaks üksikkompaniid, nr. 13 ja 17. Viimased allusid vormiliselt vastavalt 183. ja 184. julgestusgrupile. Viimase, 186. julgestusgrupi moodustamine jäi aga pooleli ja lahingutegevuseni see ei jõudnudki. Grupid koosnesid 657. mehest, kellest 57 meest olid staabis ja ülejäänud 600 jagunesid neljaks kompaniiks, igas 150 meest.Administratiivselt allusid grupid tagalaülematele, operatiivselt aga Wehrmachti diviisidele. Julgestusgruppide põhiülesanneteks said raudteede, maanteede ja sõjalis-strateegiliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamine ja metsades peituvate partisanide püüdmine . Julgestusüksustesse astunutega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja võidukalt lõpetada. Saksa vägede hoogsa edasitungi tulemusena purunesid suured Punaarmee üksused põhiväest eemale ja paljud neist varjasid ennast metsades. See häiris aga tugevalt sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna polnud piisavalt julgestusüksuseid, et ohtu likvideerida, anti käsk moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikuse alusel kolm kaitsepataljoni. Nende ülesandeks oli sakslaste rindetagala kindlustamine ja valveteenistuse läbiviimine . Julgestusgrupid saadeti aga juba peagi Venemaale, kus neid tihti ka rindel kasutati. See tekitas aga järjekordse probleemi – 1942. aasta oktoobriks oli gruppide isikkoosseeis langenud sedavõrd väikseks, et julgestusgrupid koondati kokku. Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka õiguslik süsteem Saksamaal, mis lubas nüüdsest alates Wehrmachti koosseisu luua ka Idaüksuseid.
Koheselt moodustati kolm Idapataljoni: 658. pataljon, major Alfons Rebase juhtimisel; 659. pataljon, major Georg Soodeni juhtimisel ja 660. pataljon, major Heinrich Ellrami juhtimisel. Kõik kolm allusid 18. armee idaüksuste ülemale. Peale selle loodi ka 657. Idakompanii, mis allus 16. armee idaüksuste ülemale ja tegutses teistest eraldi, põhiliselt lõunapool. Samuti säilis Narva üksus, kes võis välja panna oma pataljoni. 1943. aasta lõpuks olid eestlaste Idapataljonid sõjategevuses – 658. ja 659. pataljon olid Novgorodi all eesliinil, 660. Idaptaljon Narva all. Punaarmee oli aga Leningradi alla koondanud väe, mis ületas mitmekordselt sakslaste oma. Tekkis isegi oht, et 18. armee piiratakse ümber. Selle vältimiseks asusid 658. ja 659. pataljon taadnumist katma . Selle tulemusel hävitati arvulises vähemuses olles täielikult kogu Punaarmee laskurkorpus . Peale seda taandusid saksa väed aga Eesti piiril asuvale „Panther“ kaitseliinile. Samal ajal oli aga Saksa väejuhatus andnud käsu kõik Eesti väeüksused tagasi kodumaale saata. Idapataljonid formeeriti ümber ja allutati 20. Eesti SS-Diviisile. Sellega kadusid Idapataljonid. Edasi võideldi 20. Diviisi all Sinimägedes ja Auveres.

Eesti sõjakangelased

II maailmasõjas teenis palju eestlasi Saksa vägede koosseisus, kuid mitte kõik ei olnud jalaväelased kaevikutes. Eestlaste seast tõusis esile ka väga oskuslike ja suuri väejuhte, kes oma diviise ja üksuseid lahingutes võitudeni viisid. Nelja neist autasustati Raudristi Rüütliristi autasuga. Raudristi Rüütlirist oli Saksamaa autasu, mida jagati ülima lahinguvälja vapruse või õnnestunud juhtimise eest. Need neli meest olid Alfons Rebane , Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseks.
Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921. aastal. Ta teenis II maailmasõja ajal vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. 1941. aastal hoidus ta kõrvale Nõukogude okupatsioonist ja asus teenima Saksa sõjaväkke. Ta võttis osa Tallinna vabastamisest. Peale seda teenis ta Omakaitses. 1941. aasta oktoobris sai temast 185. Eesti julgestusgrupi sõdur , kus ta teenis kuni 1942. aasta detsembrini. Samal aastal õppis ta Lauenburgi SS-allohvitseride koolis ja lõpetas selle kapralina. Peale seda astus ta Eesti SS-leegioni. Eesti Vabatahtlike SS-brigaadi koosseisus osales ta Neveli lahingus, kus ta sai haavata . Selle eest autasustati teda II klassi Raudristiga. 1944. aastast alates oli Nugiseks Narva rindel. Seal ilmutatud sõjavapruse eest autasustati teda sama aasta märtsis I klassi Raudristiga ja kuu aega hiljem Raudristi Rüütliristiga. Sellele järgnes pikk haiguse periood, peale mida ta naasis oma väeüksuse juurde. 1945. aastal vangistati ta Nõukogude võimu poolt ja saadeti Siberisse, Gulagi . 1958. aastal naasis Nugiseks Eestisse. 1994. aastal andis Kaitseväe juhataja talle erukapteni auastme. 2001. aastal anti talle Kaitseliidu Valgeristi III klass ja Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist.
Alfons Rebane, täisnimega Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis 24. juunil 1908. aastal. Juba noorena tahtis ta saada sõduriks. 1920. aastatel alustas ta oma sõjaväelist teenistuskäiku Tondi sõjakoolis ja sai 1929. aastal ohvitseriks. 1933. aastal ülendati Rebane leitnandiks. Peale seda asus ta instruktoriks Kaitseliidu Sakala Malevasse. 1940. aastal saadeti ta erru , peale mida läks Rebane metsavennaks. 1941. aastal organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kugu astus 120 meest. Augustis sai ta Virumaa Omakaitse ülemaks ja septembris astus ta Wehrmachti teenistusse. Ta määrari 18. armee eriülesandeid täitva 15. kompanii ülemaks. Samuti osales ta 184. Julgestusgrupi tegevuses. Peagi määrati ta 658. pataljoni ülemaks. Oma sõjatee käigus õnnestus tal välja murda koguni kolmeteistkümnest piiramisrõngast. Rebane pidas lahinguid Krivasoos, Narvas, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ja hiljem ka Oppelini piirkonnas, kus ta viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja.
Selle võidu eest autasustati teda Raudristi Rüütliristi tammelehtedega, mida peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mida eestlane kunagi saanud on.
Paul Maitla sündis 27. märtsil 1913. aastal. Oma sõjaväekarjääri alustas Maitla Valgas, astudes 8. Üksikjalaväepataljoni. Peale seda astus ta Tartusse , Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusse. 1939. aastal ülendati Maitla preisdendi käskkirjaga nooremleitnandiks. Ta asus teenistusse 3. Üksikjalaväepataljoni. 1940. aastal, kui Eesti väeosad arvati Punaarmee koosseisu, saadeti 3. Üksikjalaväepataljon Petserisse. Peale seda saadeti ta Pihkvasse, kus tal õnnestus end sakslastele vangi anda. 1941. aastal asus ta teenistusse Saksa armeesse, kus ta teenis 37. Kaitse Vahipataljonis. 1942. aasta sügisel ülendati ta leitnandiks. Samal aastal astus ta ka formaaritavasse Eesti SS-Leegioni. Ta saadeti Poola väljaõppele ja peale seda sai temast Eesti SS-leegioni 1. pataljoni 3. kompanii ülem. 1943. aastal võitles ta oma vägedega Neveli rindel, peale mida autasustati teda ülesnäidatud vapruse eest Raudristi II klassi ordeniga. Peale seda ülendati ta kapteniks ja 1944. aastal sai ta 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Ta osales ka Auvere lahingutes, kus teda autasustati I klassi Raudristiga. Sinimägedes andis ta oma väeüksusega otsustava vasturünnaku Punaarmee vastu ja sai selle eest Raudristi Rüütliristi. Peale Harald Riipalu haigestumist määrati Maitla Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. 1945. aastal ülendati ta majoriks.
Harald Riipalu sündis 13. veebruaril 1912. aastal. Ta omandas väga hea hariduse Hugo Treffneri gümnaasiumis ja läks edasi õppima ka ülikooli. Sealt suunati ta aga Valga 3. Üksikjalaväepataljoni, kust ta suunati edasi Tondi sõjakooli. Aasta peale teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. Seal omandas ta lipniku auastme. 1941. aastal viidi Riipalu 22. Eesti Terriotoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid ta põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. aastal tagasi eestisse. Peale seda astus ta Saksa sõjaväkke. Samal aastal sai ta 36. Kaitse Rindepataljoni ülemaks, kellena ta võitles ka Stalingradi rindel. Edasi sai temast kompaniiülem ja pataljonikomandör Eesti SS-Leegionis ja järmisest aastas määrati ta 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviisi 45. Eesti Vabatahtlike Rügemendi „Estland“ pataljoni- ja rügemendiülemaks. Riipalu osales mitmes lahingus Eesti pinnal. 23. augustil 1944. aastal pälvis Riipalu Raudristi Rüütliristi osalemise eest Auvere lahingus, kus ta oma rügemendiga hoidis ära „Narwa“ väegrupi ümberpiiramise ja Sinimägede lahingu eduka juhtimise eest.
Need neli meest on olnud kangelased nii sakslaste kui ka eestlaste silmis . Ilma nendeta oleks sõda võinud tunduvalt varem lõppeda.

Lõpetuseks

Eesti meeste otsuseid, mis tehti II maailmasõja ajal kummagi poole kasuks ei saa ei hukka mõista ega kiita. Venemaa kasuks võitlemine tähendas Eesti alade vallutamist, Saksamaa kasuks võitlemine tähendas neile kaotust. Küll aga oli Eestlastel Saksa armees meeletult suur roll Baltimaade ja Idarinde hoidmisel ja oma kodumaa kaitsmisel. Eestlaste osatähtsus oli II maailmasõjas Saksa armees küll suhteliselt väike, kuid oma osavuse , meeletu julguse ja oskustega saadi kuulsaks ka rindest kaugemal. Seda näitavad meile autasud, mida on eestlastele jagatud. See on hea näide sellest, et eestlane ei vali, kuidas ta saab oma kodu kaitsta, vaid ta kasutab kõiki võimalusi, mis talle pakutakse, isegi, kui see pole meeldiv. Need mehed Saksa mundris tegid seda, mida oli vaja teha oma kodu kaitsmiseks.

Kasutatud kirjandus

http://www.eestileegion.com/?eesti-leegion/ueksused/idapataljonid.html
http://www.eestileegion.com/?relva-ss/relva-ss-diviisid/20-waffen-grenadier-division-der-ss-estnische-nr-1.html
http://www.kool.ee/?6101
http://www.hot.ee/vaikal/eestiss.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Natsionaalsotsialistlik_Saksa_T%C3%B6%C3%B6lisparte i
http://et.wikipedia.org/wiki/Molotovi-Ribbentropi_pakt
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabatahtlike_Soomusgrenaderide_SS-pataljon_%22Narva%22
http://www.kool.ee/?6093
http://wehrmacht.rindeleht.ee/yksused/yksused.php
http://et.wikipedia.org/wiki/Harald_Nugiseks
http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Maitla
http://et.wikipedia.org/wiki/Harald_Riipalu
http://et.wikipedia.org/wiki/Alfons_Rebane
http://www.hot.ee/vvliit/evl.gif