Alfons Rebane (0)

Narva Eesti Gümnaasium
Referaat
Alfons Rebane
Õpetaja: Kapten Tint
Õpilane: Marek Armulik
Narva 2010
Sissejuhatus
Alfons Vilhelm Robert Rebane (24. juuni) 1908 Valga– 8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa) oli Eesti ohvitser. Teise maailmasõja ajal oli ta mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni.
Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13 piiramisrõngast.
Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja. Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Pärast sõda osales Rebane Inglise luure töös. Tema katsed metsavendade toetamiseks ja varustamiseks Eestis ebaõnnestusid. Peale surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule.
Rebane Eesti sõjaväes
29. augustil 1926, pärast Narva gümnaasiumi lõpetamist, asus Rebane õppima Tondi sõjakooli. Seal läbis ta kadettide kolmeaastased kursused . Aastal 1929 lõpetas ta sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks[2].Alfons Rebane sai oma esimeseks töökohaks Tapal asuva 1. Soomusrongi Rügemendi, kus teenis kuus aastat soomusrongil Kapten Irv.26. oktoobril 1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Noorpaari laulatus toimus Narvas Peetri kirikus. Järgmisel päeval toimus pulm edasi soomusrongis.24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks[2].Aastal 1935 lähetati Rebane Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks.[2] Rebasele olevat maksnud teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud juhtum. Sakala malevas oli instruktorite peamiseks ülesandeks treeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Rebase põhiline tegevusala oli laskealase töö juhendamine. Igal aastal korraldas ta 50–60 võistlust, sealhulgas Kaitseliidu esivõistlusi, kohtumisi malevkondade ja teiste Eesti malevate vahel, sageli ka Läti meeskondadega.Rebane oli üks maleva parimaid täpsuslaskureid. Ohvitseride võistluses täiskaliibrilisest püssist lastes oli ta 1937. aastal 130 silmaga esimene ja lahinglaskmises 284 silmaga kolmas. 1938. aastal oli ta küttide võistlusel täiskaliibrilisest püssist lastes esimene 514 silmaga. Rebane oli arvatud laskurmeeskonna koosseisu, kes tuli 1937. aastal Helsingis vabapüssi laskmises maailmameistriks ja võitis Argentina karika . Haigestumise tõttu jäi Rebane võistluselt kõrvale. 1937. aastal avati Rebase eestvedamisel Viljandis üks Eesti eeskujulikumaid, 300-meetrise distantsiga Männimäe lasketiir. Aastal 1939 määras Sõjaministeerium Rebase Lihula komandandiks ja sideohvitseriks, et pidada sidet ja korraldada suhteid seal asunud Punaarmee osadega. Seal oli Rebasel esimest korda võimalus tutvuda Punaarmee lahingkorra, isikkoosseisu ja relvastusega. Sideohvitseri töö kõrval andis Rebane Lihula Reaalkoolis riigikaitse tunde, kus pani rõhku relvaõppele ja laskeharjutustele. Pärast Kaitseliidu likvideerimist juunis 1940 viidi Rebane 1. augustil 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 22. Eesti Territoriaalses Laskurkorpuses teenimise ajal olevat Eesti NSV RJK rehabiliteerimisgrupi töötaja Valdur Timuski väitel nõukogude riikliku julgeoleku sõjaväeline vastuluure värvanud Alfons Rebase salajaseks kaastöötajaks[4].(vt. ka Ain Mere) 25. septembril 1940 sündis Rebase ja Agnia ainus laps Tiiu , kuid ta suri järgmisel päeval. Rebane on väitnud, et Tiiu vaim kaitses teda hilisemates lahingutes. 25. oktoobril saadeti Rebane erru . Seejärel töötas ta 1941. aasta maini Lasnamäel ehitustöölisena.
Rebane teise maailmasõja ajal
Mais 1941 läks Rebane Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. 7. augustil vallutasid sakslased Aaspere ja 8. augustil Vihula valla. 8. augustil organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kuhu alguses astus 120 meest. Neil oli korralik relvastus, mis oli saadud Vene sõjaväelastelt ja langenutelt. 11. augustil sai Rebane kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks. 1. septembril astus ta Wehrmachti teenistusse. Ta määrati Rakveres moodustatud Eesti Julgestusgrupp 184 alla kuuluva kuid eraldi tegutseva ja 18. armee eriülesandeid täitva 15. kompanii ülemaks. Grupp kogunes Narvas. Seal tehti teatavaks, et grupp viiakse vastupidiselt varem teatatule Venemaale. Meestele anti võimalus valida, kas minna koju tagasi või koos grupiga Venemaale. Teenistus Venemaal pidi kestma 1 aasta. Osa mehi lahkus üksusest, sest neile ei meeldinud selline lubaduse murdmine. Sajad teised aga jäid. Hermanni kindluses jagati meestele relvad ja viidi läbi algeline väljaõpe. Iga mees valis trofeerelvade hulgast endale sobiva. Kui kõik olid relvastatud ja varustatud, algas grupp jalgsirännakut Venemaale. Rinde tagalasse, Jamburgi, jõuti 12. septembril, kus ööbiti purustatud akendega tsaariaegsetes kasarmutes. Osa grupist saadeti seejärel Kotlõsse vahiteenistusse. Rohkem meeste väljaõppega tegelda ei jõutud. 8. aprillil 1943 omistati Alfons Rebasele Raudristi 2. klass. Juunis ülendati Rebane majoriks. Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi Rebase pataljon Novgorod -Tshudovo maantee ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa ja sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu asetama 19. Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviisi. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid punaste piilkonnad eestlaste vahelt läbi, mida soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi . Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva MG42 (elektrikuulipilduja) tööd. 9. novembril 1943 autasustati Rebast Raudristi I klassiga. 14. jaanuari hommikul 1944 murdis marssal Meretskovi armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada. Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal. Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha teevad venelased oma rünnaku lähtepunktiks, aga just sealt hävitas Rebane oma pataljoniga terve vaenlase diviisi. Pärast Nõukogude rünnaku algust olid 658. ja 659. pataljon sunnitud taanduma ning ühinesid paar kilomeetrit Novgorodist läänes. Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. Jäägerrügemendist ( Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja eeskujuliku võitlusmoraaliga. Mööda Luuga maanteed edasi läände liikudes said 658. ja 659. pataljon käsu Vashkovo külla jäämiseks. 22. jaanuaril peeti siin tõrjelahing Meretskovi armee ettetunginud laskurdiviisiga. Vashkovos ja selle lähikonnas oli sakslastest veel ainult paar suurtükipatareid. Nii üksi polnud eestlased Idarindel veel kunagi olnud. Venelased lähenesid külale lagedat välja mööda. Kõik väljad olid venelasi täis. Nende kahurvägi tulistas külla, kuid jalaväelaste tulel ei olnud veel tappeulatust. Eestlased, hõredalt paigutatult, ootasid, sõrmed päästikul. Saksa kahurvägi tulistas seekord hästi ning granaadid lõhkesid venelaste keskel. Punaarmeelasi oli nii tihedalt, et iga mürsk tekitas neile kaotusi. Viimaks ei pidanud venelaste närvid enam vastu, nad kargasid püsti ja lähenesid joostes, kuid ei tulistanud ega karjunud „hurraa!“ Nüüd avasid eestlased tule. See oli tihe ja maruline ning esimesed venelaste ahelikud vajusid, kuid järgmised tulid peale. Saksa müüsrid tulistasid otse eestlaste ette ja venelaste sekka. Nüüd tulistasid venelased püstolkuulipildujatest ja tagumised ahelikud ronisid üle esimeste laibahunnikute ning langesid jälle. Olid ainult mürskude raksatused, tulistamise ragin ja venelaste hele kiljumine. Siis jäi väljadel vaikseks – pealetungivaid venelasi enam ei olnud. Eestlastel langenuid ei olnud, kahe pataljoni peale kokku saadi autotäis haavatuid. Saadi 14 vangi, kes ülekuulamisel kinnitasid, et Vashkovot käsutati ründama üks 3000-meheline diviis. Vashkovosse jäi maha üle 3000 langenu. Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et Vashkovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas. Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi. Pärast Vashkovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. kompanii leitnant A. Nuude juhtimisel oli Vashkovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas. Kuna lahing võttis eestlastele soodsa pöörde, ei olnud 5. kompanii rakendamiseks vajadust. Soodeni ja Rebase selgitusil oli see tulemus, et Sooden'i pataljon vabanes ebameeldivast ja igasse toimingusse segavast Saksa sideohvitserist. Peatselt möödusid Punaarmee tankid kahelt poolt Vashkovost. Eestlased olid viimased , kes sealt lahkusid. Rebase ja Soodeni mehed laaditi autodele . Siin-seal peatades olid neil kogu aeg vene tankid kannul. 658. ja 659. pataljon pidasid Punaarmeega edaspidi tõrjelahinguid 1. veebruarist 7. veebruarini Batetskajas, Leningrad -Dno raudtee sõlmjaama lähedal ning olid aeg-ajalt sakslasi abistamas. Pärast Torchinovost lahkumist muutus taganemine „normaalseks“. Meestele jäi aega positsioone valida ja ette valmistada. Punastele üksustele seati üles lõkse ja vahel tõmmati ka kotti. Sellistel puhkudel olid Punaarmee kaotused väga suured. Algul taganeti Luuga suunas, kuid kui Punaarmee selle suuna läbi lõikas, määrati uueks taandumise suunaks Dno-Porhov. Järgnev taandumine oli kohati väga pingerikas – öösel jalamarss ja päeval lahingud. Puhkamiseks ei jäänud peaaegu üldse võimalust. Pataljon pidi tihti tegutsema teistest üksustest eraldatuna ja vahel ka ise kotis olles. Kodumaalt tulid halvad uudised – venelased olid jõudnud Narva ligidale. Major Rebane andis adjutant Valdur Jürissaarele käsu ettekande koostamiseks . See oli määratud esitamiseks väegrup Nord ülemjuhatajale. Ettekandes palus Rebane eestlasi vabastada praegusest rakendusest ja saata kodumaale . Kindral Speth, kellele ettekanne esitati, andis oma nõusoleku. Hiljem saadi ka väegrupp Nord ülemjuhatajalt nõusolek teatega, et 658. pataljon oli allutatud armeegrupp Narvale. Ka 659. ja 660. pataljonile oli tee kodumaale lahti. 21. veebruaril jõudsid Eesti pataljonid Pihkvasse. Seal oodati nädal aega rongi, mis oleks mehed kodumaale viinud. Linnast lahkuti alles 28. veebruaril.
Lapsepõlv ja perekond
Sügisel 1911 suri Alfonsi ema Helene tuberkuloosi. Enne seda oli ta palunud oma õde Olga Veronika Redelit , et see võtaks pärast Helene surma Alfonsi enda kasvatada. Olga tühistas oma kihluse ja abiellus aastal 1912 Robert Rebasega. Neile sündis tütar Astrid Rebane (20. august 1915 – 18. mai 2008). Alfons kutsus Olgat kogu elu kui oma ema ning Astridit kui õde. Alfons läks esimest korda kooli Valgas . Aastal 1920 kolis Robert Rebase perekond Narva, kus ehitas omale maja Jaama tänavale. Robert töötas raudteelasena ja sai mõne aastaga Narva raudtee kaubakontori ülemaks. Alfons ja Astrid asusid õppima Narva Vene Gümnaasiumi, et omandada vene keel. Alfons valdas võõrkeeltest juba läti ja saksa keelt. Narva gümnaasiumis kohtas ta esimest korda oma tulevast naist Agnia Sahharovat (eestistatult Soomets) (30. märts 1907 – 3. aprill 1980). Juba noorena oli Alfons Rebane kindel, et tahab sõjaväelaseks saada. Teismelisena armastas ta väga omatehtud papist sõduritega sõjamänge mängida. Kui kasuema püüdis talle klaverit õpetada, loobus Alfons sellest väitega, et klaverit ei saa lahingusse kaasa võtta. Alfons Vilhelm Robert Rebane (Valga Jaani koguduse sünniregistris Alphons Wilhelm Robert Rebbane) sündis 24. juunil (vkj 11. juunil) 1908 kell 7 õhtul Valgas Robert Adolf Rebasele ja Helene Agnes Maria Redelile. Rebase isa tegeles koos oma ristiisa Oravaga klaverite valmistamisega. Rebase suguvõsa pärineb Valga lähedalt Tahevast, kus elas ta vanaisa Hans Rebane, Taheva mõisa peaaednik, koos lätlannast abikaasa Marinaga. Neil oli kuus last – pojad Julius , Richard , Vilhelm ja Robert ning tütred Amanda (kuulus Riia ooperilaulja ) ja Laura. Sajandi lõpul kolis Hans perega Valka, kus elas aadressil Mäe 21. Vanaisa kasvatas juurvilja ning müüs seda Valga turul ja linna kauplustes.
Kasutatud allikad
http://et.metapedia.org/wiki/Alfons_Rebane
http://www.hot.ee/vvl/rebane_01.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Alfons_Rebane
http://www.eestileegion.com/index.php?categoryid=154