Eestlased soome armeedes (0)

Eestlased Soome armeedes
referaat
Juhendaja :
2012
Sisukord
Sissejuhatus
Eestlased Soome sõjaväes
Eesti kodanikud Soome relvajõududes Teise maailmasõja ajal
KOKKUVÕTE
KASUTATUD MATERJAL

Sissejuhatus

Paljud Eesti poisid aitasid võidelda soomlastel NSV liidu vastu. Nii läksid paljud eestlased Talve sõtta ja Jätku sõtta appi soomlastele. Need sõjad nõudsid palju ohvreid. Paljud eestlased tulid seal Eesti tagasi, oma kodumaad aitama.

Eestlased Soome sõjaväes

 
ÜLEMINEK
Soome Talvesõjas ja Jätkusõjas osales u. 3400 eesti vabatahtlikku. Need olid enamuses aastatel 1922 / 26 sündinud mehed, kes soovisid võidelda stalinliku terrorirežiimi vastu, kuid ei tahtnud seda teha koos sakslastega. Demokraatlik hõimumaa Soome võitles aga oma vabaduse eest. Koos soomlastega oli võimalus võidelda ühise vaenlase vastu.
Soome põgenemine oli ohtlik, Saksa võimud lugesid neid mehi väejooksikuteks. Selle eest võis karistada rindele saatmisega või isegi surmanuhtlusega. Kuid julgeid mehi leidus kogu Eestist, loomulikult olid võimalused suuremad põhjarannikul.
Talvesõja ajal läks ametlikel andmetel Soome 57 meest, kevadel 1943 ca 300, sügisel (aug.-dets.) 1943. a. umbes 2700 ja talvel ( jaan.-märts ) 1944. u. 250 meest. Talvesõja ajal oli ülemineku põhjuseks tugev hõimutunne ja tahe aidata soomlasi . 1943. a. lisandusid Saksa mobilisatsioonist tingitud tegurid, väljaõppe saamise võimalus Soomes ja idee Eesti relvajõududele aluse panemiseks.
Soome põgenejate ülevedamine oli 1943. a. kevadel juhuslik. Mindi kas kaluripaatidega või saadi koht mõnes laevas . 1943.a. sügisel sai ülevedu organiseeritud mõõtmed – suurem osa põgenikke viidi üle suurtel paatidel läbi rannikul asuvate vahenduskohtade. Mitmed ülevedajad olid siis oma ala ametimehed, osalt endised piiritusevedajad. Töö oli ohtlik ja nad võtsid selle eest väljakujunenud tasu – 2000-3000 ostmarka või 10 kuldrubla. Peab märkima, et samaaegselt oli ülevedamine isamaaline ja humanistlik tegu.
Põgenikest oli õpilasi ja üliõpilasi 25 % ja ametnikke 15 %. Haridustase oli seega küllaltki kõrge. Ülejäänutest 33 % olid põllumehed, meremehed ja kalurid ning 27 % mitmesuguste erialade töölised.
 
SOOMEPOISTE AJALOOST
Soome Talvesõtta (1939 – 40) läinud mehed olid väljaõppel rahvusvahelises SISU brigaadis Lapual. Sõda lõppes enne kui nad rindele jõudsid. Võib arvata, et eestlasi võitles Soome rindeväeosades, kuid nende kohta puuduvad arhiivides andmed. 
Eesti vabatahtlikest moodustati 1941.a. algupoolel luuresalk ERNA (tinglik nimetus), mis sai eriväljaõppe ja saadeti juulis 1941 Eestisse, Punaarmee tagalasse. Salk saatis raadio teel luureandmeid Soome ja Saksa väejuhatusele. Kautla küla ümbruses pidas ERNA 31. juulil 1941 koos metsavendadega raske kaitselahingu NKVD ja hävituspataljonide üksustega. Päästeti metsas sõjapaos olnud tsiviilelanikud.
942.a. algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati välja pikkadeks luurekäikudeks sügavale vaenlase tagalasse. Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris- oktoobris   Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas.
1943.a. kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni , mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Nemad panid aluse soomepoiste ideoloogiale, võtsid kasutusele moto : “SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST”.
1943. a. sügisel Soome põgenenutest astus u. 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust .
Ülejäänud mehed suunati jalaväe väljaõppelaagritesse Porokyläs, Jokelas, Järvenpääl, Käkösenpääl, Purhos, Huuhanmäel ja Taavettis. Eestlaste väljaõpetajad olid Soome ohvitserid ja allohvitserid. Vastava auastmega eestlased pandi kohtadele väljaõppe käigus.
Aktiivse Soome põgenemise propageerijana sai Eestis tuntuks kapten Karl Talpak, kes sattus vastuollu Saksa võimudega ja põgenes 1943.a. kevadel Soome. Tema eesmärk oli luua eesti vabatahtlikest oma võitlusüksus. Talpak tegi ettepanekuid ja selgitustööd Soome Peastaabis. 8.veebruaril 1944 kirjutas marssal Mannerheim alla päevakäsu eestlastest koosneva jalaväerügemendi (JR 200) asutamiseks. Sinna koondati kõik soomepoisid peale mereväelaste. Rügemendis oli 2 jalaväepataljoni, miinipildujate-, tankitõrje-, side- ja staabikompaniid. Rügemendi juurde loodi ohvitserikursus (UK JR 200) ja allohvitserikool (Ak JR 200). Kummaski neis asus õppima 200 meest. Ohvitserkursusel oli mehi palju rohkem ühe rügemendi vajadusest. Seda sellepärast, et Soome jäägriliikumise eeskujul pidi JR 200 kujunema tulevaste Eesti Kaitsejõudude tuumikuks. Rügemendi ülemaks määrati Eesti Kõrgema Sõjakooli lõpetanud soome ohvitser kol.-ltn. Eino Kuusela, kes valdas vabalt eesti keelt.
Väljaõpe jätkus kuni punaarmee suurrünnaku alguseni 9. juunil 1944. I pataljon , kes oli väljaõppel Jalkala laagris, läks 10. juunil rindele Valkeasaare suunal sulgema vaenlase läbimurret. Ülekaaluka jõu ees taganesid Soome üksused tõrjelahinguid pidades Viiburi - Tali joonele. 20.06. sai I pataljon ülesande kaitsta rindelõiku Viiburi lahe läänekaldal ja saartel. Siin tõrjuti vaenlase katsed luua sillapead edasitungiks Helsingi suunal. 21.06. toodi Viiburi lahele ka JR 200 ülejäänud üksused.
18.07. paigutati JR 200 ümber Vuokse rindelõiku. Lõppenud Äyränpää suurlahingu järel oli lõik suhteliselt rahulik. 31.07. ülendati lipnikeks 147 ohvitserikursuse lõpetanud eestlast, osa neist määrati kohtadele JR 200-s.
Seoses raske olukorraga Eesti rinnetel tekkis meestel soov minna võitlema kodumaale , mida Soome võimud arvestasid . Samal ajal NL-ga peetavatel rahuläbirääkimistel oleks eesti vabatahtlike kui “nõukogude kodanike” loovutamist nõutud. Nii paigutati 12.08.1944 JR 200 tagalasse ja teatati võimalusest minna ilma relvadeta Eestisse. Iga mees tegi oma otsuse eraldi ja vabatahtlikult. Tagasipöördujaid oli 1752 meest, u. 90 % rivikoosseisust. Ülejäänud mehed saadeti mõne aja möödudes Rootsi. 16.08. kirjutas marssal Mannerheim alla JR 200 likvideerimise päevakäsule, tänades vabatahtlikke Soome abistamise eest. 17. augustil 1944 võttis ta vastu rügemendi esinduse. 18. augustil toimus lahkumisparaad Hankos ja 19. tõi Saksa transpordilaev mehed Paldiski sadamasse. Südaöösel oli Nõmme jaamas vastas palju rahvast, kes andis tulijatele nimetuse SOOMEPOISID. Nad viidi Männiku sõjaväelaagrisse, kus arvati 20. Eesti Relva SS Diviisi (20.ED ) koosseisu. I pataljon muutus ED 46. rügemendi III pataljoniks ( III / 46.). II pataljon jäi tagavararügemendi koosseisu. Mõlemad pataljonid komplekteeriti Soomest tulnud eesti ohvitseride ja allohvitseridega. III / 46. ülemaks määrati kapten Voldemar Pärlin.
25. augustil paigutati Hiiu jaamas mehed, välja arvatud ametikohata ohvitserid, rongile. Kehra jaamas jäid maha vagunid II pataljoni meestega. III / 46. laaditi maha Tartu lähedal Mullavere jaamas, praktiliselt rindejoonel. Alles siis usaldasid saksalased jagada meestele relvad, millede tulejõud oli väiksem Soome armee relvastusest. Tartu linn ja Kärevere sild olid langenud vaenlase kätte 25. augustil, kes laiendas kiiresti sillapead põhjapool Emajõge, tõi üle hulgaliselt raskerelvastust.
Nende eesmärk oli jõuda Soome laheni, piirata sisse Narva rindel võitlevad Saksa üksused, sh. 20. ED. Peale III / 46. suunas Saksa väejuhatus sillapead likvideerima 2 võitlusgruppi 20.ED-st ja 2 politseipataljoni. III / 46. ründas 28.08. ennelõunal Pupastvere külla, tugevas kahuritules läbiti 4 km soist maastikku , küla vallutati ägeda rünnakuga tunni jooksul. 29. ja 30. augustil vallutati Õvi ja Nõela küla. Jõuti Emajõeni, lõigati ära vaenlase taganemistee. Saagiks saadi hulga sõjatehnikat – suurtükke, tanke, autosid. Pataljon kaotas lahingus 170 meest, kolmandiku oma koosseisust neist langenutena 34. 2. septembril toimunud pataljoni rivistusel autasustati Raudristiga 44 meest, neist kapten Parlin sai I kl. risti. Pataljon paigutati ümber Pilka külla. Teekonnal sinna sai kapten Pärlin lennukipommist surmavalt haavata . Juhtimise võttis üle ltn. Karl Pärnoja. Pilkal määrati pataljon rinde reservi ja anti 200 meest täienduseks. Käidi vägivaldsel luurel ja kammiti metsi rinde taha jäänud vaenlase sõduritest.
17. septembril algas Punaarmee rünnak üle Emajõe. Sakslaste kaitse lagunes sest nad olid samaaegselt alustanud operatsiooniga ASTER , s.o. Baltimaadest tagasitõmbumisega. Lennuväe ja suurtükiväe toetusest ilma jäänud üksused taganesid. Ka III / 46. kandis Pilka külas peetud lahingus raskeid kaotusi. Mõne vastuhakkamise järel taanduti üle Põltsamaa Läti piirile Mõisaküla lähedal. 23. septembril saatis ltn. Pärnoja pataljoni riismed - umbes 100 meest laiali. Osa taandus Saksamaale, kellel võimalik, põgenes Rootsi. Ülejäänud püüdsid pääseda koju.
Kehrasse jäetud soomepoisid paigutati 19. septembril positsioonile Iru – Lagedi joonele. 21. septembril oli neil kokkupõrkeid taganevate sakslastega. Pataljon lagunes, osa mehi üritas pääseda Lääne-Eestist Rootsi. Klooga laagris olnud ohvitserid korraldasid vastupanu Keilas ja Harudevahel. Saksamaale taganenud soomepoisid pandi väljaõppele 20. ED üksustesse Neuhammeri laagris. Alates veebruarist 1945 oldi rindel Oderil ja Sileesias. Sõja lõpul taganeti Tšehhimaale. Mehed langesid sõjavangi või põgenesid Läände, kust vabanedes siirdusid Kanadasse, USA-sse ja Austraaliasse. Kokku oli neid koos Rootsi põgenenutega u. 1000 soomepoissi.
Eestisse jäänud soomepoisid ja sõjavangist vabanenud püüdsid kohaneda uute oludega, jääda ellu. Olukorrast tingituna mindi ka metsavennaks, ligi 300 vangistati ja saadeti sunnitööle. Osa suutis saada isegi kõrghariduse. Soomepoiste hulgas oli andekaid loovisikuid, nii näiteks vähemalt 10 arvestatavat kirjanikku.
Tagasitulekuga Eestisse täitsid mehed oma kohuse kodumaa ees, aitasid kolmeks nädalaks peatada vaenlase edasitungi Tartu all. See oli paljudele tähtis ajapikendus põgenemisel Läände. JR 200 kirjutas oma nime Eesti ajalukku.Tänapäeval on soomepoisid-veteranid ühinenud SOOME SÕJAVETERANIDE EESTI ÜHENDUSSE .

Eesti kodanikud Soome relvajõududes Teise maailmasõja ajal

Eestlasi põgenes Soome juba 1939.–1940. a talvel, et minna vabatahtlikena Talvesõtta. Peale selle elas Soomes Eesti kodanikke ka varasemast ajast. Talvesõjas osales umbes 60 eestlast, kellest moodustatud kompanii kuulus rahvusvahelise brigaadi Sisu koosseisu. Sõtta brigaad ei jõudnud ja oli Talvesõja lõpuni väljaõppel. Mais ja juunis võitlesid Sisu brigaadi kuulunud 10 eestlast Alta pataljonis Põhja-Norras sakslaste vastu.
1940–1941 õnnestus umbes 70 eestlasel Soome põgeneda. 1941. a märtsis organiseeris viimane Eesti sõjaväeline esindaja Soomes major Aksel Kristian 18 eesti mehele raadiotelegrafistide kursused. 23. juunil 1941, pärast Saksamaa ja NSV Liidu sõja algust, koguti eesti vabatahtlikud kokku ja õpetati välja luuresalgaks Erna. Salga ülem oli kolonel Henn-Ants Kurg, Eesti viimane sõjaväeatašee Prantsusmaal. Salk moodustati Soome ja Saksa sõjaväeluurete koostöös luureks Punaarmee tagalas. Juuli alguses saadeti 65-meheline salk mere- ja õhudessandina Eestisse. Baas rajati Kautla soosaarele. Salk pidas lahinguid hävituspataljonide ja 22. NKVD diviisi väeosadega ning läks 6. augustil 1941 üle rinde Saksa poolele. Hiljem moodustati Erna salga baasil samanimeline eesti vabatahtlike pataljon, mis võttis Wehrmachti 217. jalaväediviisi koosseisus osa Vormsi , Muhu ja Saaremaa vallutamisest ning likvideeriti 10. oktoobril 1941.
Pärast dessanti Muhusse, mis toimus Soome sõjaväe kiirpaatidel, läksid mõned Erna liikmed koos soomlastega Soome ja osalesid detsembris Hanko vallutamisel. 1942. a kevadel organiseeris Abwehri esindaja Soomes Cellarius Erna meestest 13-liikmelise kaugluure salga, mis heideti Punaarmee tagalasse ja mille kõik liikmed hukkusid. Eestlasi oli ka soomlaste kaugluure salkades.
1943. a kevadel algas suurem Soome põgenemine. Enne seda oli Soomes üle 400 eesti pagulase. 1943. a põgeneti eeskätt veebruaris välja kuulutatud 1919.–1924. aastakäigu varjatud mobilisatsiooni eest Riigi Tööteenistusse, sõjaväe abiteenistusse või Eesti SS-Leegioni. Aprillis ja mais jõudis Soome 300–400 meest, aasta lõpuks oli lisaks neile Soome jõudnud veel vähemalt 2500 meest.
1941–1943 Soome jõudnud eesti vabatahtlikud paigutati 47. jalaväerügemendi III pataljoni ehk niinimetatud Vallila pataljoni. Eestlased teenisid peaasjalikult 10. kompaniis ja olid 1942–1944 rindel. 1943. a kevadel saabunud eesti vabatahtlikud koguti Jalkala õppelaagrisse, õpetati sügiseks välja ja saadeti Vallila pataljoni koosseisus, mis sügisel koosnes juba enamasti eestlastest, rindele.
8. veebruaril 1944 andis Soome Sõjaväe Ülemjuhataja marssal Mannerheim korralduse moodustada eesti vabatahtlikest 200. jalaväerügement (JR 200). Selleks ajaks oli Soomes mitu tuhat väeteenistusealist eesti meest. 26. veebruaril 1944 anti Vallila pataljon JR 200 esimeseks pataljoniks. Teine pataljon moodustati värskematest tulijatest. Rügemendi koosseisuks nähti ette 2 neljakompaniilist jalaväepataljoni (kompaniid 1.–8.), 13. granaadiheitja- ja 14. tankitõrjekompanii. 4. mail 1944 oli JR 200s 1973 eestlast ja 361 soomlast, viimastest 67 ohvitseri ja 165 allohvitseri. 10. juunil saadeti I pataljon 10. diviisi koosseisus rindele. Juuli alguses saadeti Viiburi lahe ääres rindele ka II pataljon. Juulis sai JR 200 oma rindelõigu Viiburi lahe ääres ja tegutses edaspidi rügemendina.
Rindeolukorra halvenedes Eestis soovis osa JR 200 mehi Eestisse tagasi minna, et seal Punaarmee vastu võidelda. Ka Soome eelseisev vaherahu Nõukogude Liiduga võinuks muutuda ohtlikuks Soome armees sõdivatele Eesti vabatahtlikele. JR 200 toodi rindelt ära, arvati Soome armee koosseisust välja ja mehed, kes soovisid Eestisse minna, saadeti 19. augustil 1944 Hankost Paldiskisse (1752 meest). 2. septembril saadeti neile järele 49 Soome mereväes teeninud meest. Soome mereväes teenis ligi 400 eestlast.
Soome jäänud eesti vabatahtlikud läksid pärast vaherahu sõlmimist enamasti Rootsi. Üksikuid Soome jäänuid jälitati Nõukogude Liidu esindajate nõudmisel, mõned mehed anti pärast sõda Nõukogude Liidule välja.
Eestis saadeti soomepoiste I pataljon Emajõe rindele, kus see 26. augustil määrati 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljoniks Narva rindel puruks löödud senise pataljoni asemele. II pataljon saadeti Kehra õppelaagrisse (seal paiknes 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon). 600 meest saadeti erinevatesse 20. Eesti SS-diviisi allüksustesse. 114 Soomest tulnud ohvitseri saadeti Kloogale 20. Eesti SS-diviisi tagavara -väljaõpperügementi. Osa nendest , peamiselt suurtükiväe- ja tankitõrjeväljaõppe saanud mehed, saadeti Narva rindele SS-diviisi Nordland ja SS-brigaadi Nederland. 1944. a septembris taganes I soomepoiste pataljon Emajõe rindelt Eestist välja. Ka osa Kehras, Kloogal ja SS-üksustes olnud soomepoisse viidi Eestist välja. Teine osa meestest otsustas Eestis vastupanu jätkata, osa nendest J. Pitka löögiüksuse ridades. 18. septembril 1944 ametisse nimetatud Tiefi valitsuse kaitsemeeskond koosnes samuti soomepoistest.
Soomes langes vähemalt 180 soomepoissi (neist 32 hukkus laskemoona plahvatuses Jalkala õppelaagris 17. aprillil), Eestis 1944. a augustis ja septembris 62 meest. 200. jalaväerügemendi ülem oli Soome kolonelleitnant Eino Kuusela. Pataljoniülemateks nimetati 1944. a juulis eestlased: vastavalt kapten Voldemar Pärlin ja major Johann Peiker. Pärast Pärlini hukkumist septembris 1944 määrati tema asemele leitnant Karl Pärnoja.

KOKKUVÕTE

Eestlased läksid vabatahtlikena juba Talve sõtta, hiljem Jätku sõtta. Aidades soomlasi, võitlesid nad Punaarmee vastu, kes soovis Soomet vallutada. Lõpuks läks Karjala NSVle ning Eesti väed tulid Eestisse tagasi koos soomlastega aitama Eestit. Eestlasi suri Soomes palju.

KASUTATUD MATERJAL

R.Kuutma ’’Eestlased soome armeedes’’ - http://www.hot.ee/vvliit/loeng_2.ht m ( 06.02.2012 )
Okupatsioonide muuseum ’’Eesti kodanikud Soome relvajõududes Teise maailmasõja ajal’’ - http://www.okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/26-vastupanu (06.02.2012)

11