Eesti mehed Teise maailmasõja rinnetele (1)

Eestlased II maailmasõjas

Referaat

Loo 2006

Sissejuhatus

Teine maailmasõda algas Saksamaa sissetungiga Poolasse 1. septembril 1939. aastal. Uue maailmasõja algusele andsid mõju ebaõiglane Versailles ´i leping, Sakslastel oli vaja elamisruumi ja seda oli saada naaberriikidelt. Üks suurimaid sõdu oli Talvesõda (1939) NSV Liidu ja Soome vahel. NSV Liit saavutas võidu ning sai endale Karjala . 1940. aastal ründasid Saksamaa ja Itaalia koos Prantsuse ja Suurbritannia koalitsiooni ja Prantsusmaa vallutati . Peale seda algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Saksamaa jõudis välja Moskvani, aga pidi sealt taganema. 1941. aastal algas sõda ka Jaapani ja USA vahel. 1943. aasta lõpus said kokku Stalin , Roosevelt ja Churchill , kes arutasid Saksamaa purustamist . Lõpuks jõuti ühisele kokkuleppele ja alustati koalitsioonisõda. 8. mai 1945. aastal Saksamaa kapituleerus.

Eesti Teise Maailmasõja ajal

1936. aastal esitas Moskva Eestile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping ja luua Eestisse Punaarmee baasid. Nõudmist saatsid ähvardused. Vältimaks sõda andis Eesti valitsus järele ja kirjutas 28. septembril baasilepingule alla. 1940. aasta juunis, nõudis Venemaa Eesti valitsuse väljavahetamist ja uute Punaarmee koondiste lubamist riigi pinnale. Kuna sõjaline vastupanu oli lootustetu, võeti needki nõudmised vastu. Venemaa okupeeris Leedu 15. juunil, Läti ja Eesti 17. juunil. Mõni päev hiljem korraldas Moskva Eestis “töörahva revolutsiooni” ja seadis ametisse endale kuuleka “rahvavalitsuse”. Selle etteotsa sai Vares -Barbarus. Kuigi Varese valitsus oli lubanud, et Eesti iseseisvus on riigikord jäävad püsima, kuulutas Riigikogu välja Eesti Nõukogude Sotsalistliku Vabariigi ja 6. augustil 1940 võeti Eesti NSV vastu NVS Liidu kooseisu.
Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused likvideeriti, kehtestati Nõukogude Liidu konstitutsioon ja seadused, loodi uued kõrgemad riigiorganid: Eesti NSV Ülemnõukogu ja Rahvakomissaride Nõukogu. Senised riigiametnikud asendati kommunistidega ja kommunistlikust parteist sai ainuke lubatud partei, mille kätte koondus kogu võim. Käivitati ulatuslik repressioonid . Kõigepealt vangistati või hukati endised poliitilised liidrid , kõrgemad sõjaväe- ja politseijuhid, majanduseliit. Peaegi hakati arreteerima rahvast. Repressioonid tipnesid 1941. aasta 14. juuni massiküüditamisega, mille käigus viidi Eestist vägivaldest minema üle 10 000 inimese. Ühiskondlik- ja kultuurielu allutati rangelt kontrollile. Likvideeriti isetegevuslikke seltse, suleti ajalehti-ajakirju, häviatati mälestussambaid ja raamatuid. Natsionaliseeriti ehk riigistati kõik ettevõtted. Määrati talude maksimaalne suurus, tehti taludest äralõiked, mille maa läks uusmaasaajatele. Rahareformi ja järsu hinnatõusu tulemusena langes elatustase, tekkis toidu-ja tarbeainete puudus.
22. juuni 1941 puhkes Vene-Saksa sõda ning peagi olid sakslased Eestis. Punaarmee loovutas Saksamaale Lõuna-Eesti, aga Kesk-Eestis sakslaste väikeste eelsalkade edasiliikumine takerdus. Siis tuli koondada vägesid ja rünnata koos. Nõukogude okupatsioon kaotati Põhja-Eestis augusti lõpul ja saartel oktoobris . Saksa sõjaväe kõrval võitlesid Punaarmee vastu metsavennad . Metsavennad tahtsid kätte maksta okupatsiooni eest ja taastada endine riigikord. Metsavendade võitlus on tuntuks saanud Suvesõjana. Metsavendade võitlus toimus Eesti Vabariigi nimel ja sinimustvalgete lippude all.
Peagi sai selgeks, et Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid asendab Nõukogude okuptasiooni natsliku okupatsiooniga. Eestist moodustati kindralkomissariaat, mille üle valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Sakslaste korralduste elluviimiseks moodustati eestlastest Eesti Omavlitsus, mille etteotsa sai Hjalmar Mäe. Keelustati igasugune pollitiline tegevus, seati sisse range kontroll kõigi eluvaldkondade üle, käivitati repressioonid. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakkas mitmete keeldudest üleastujate ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangitsamine. Tapeti ka juute ja mustlaseid. Saksa okupatsiooni aastail tapeti Eestis ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli rängalt kannatanud ja Saksa okupatsioon ei toonud sellele leevendust. Enamik tööstus-ja põllumajandustoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Peaaegu täielikult katkes rahva varustamine tööstuskaupadega. Saksa võimud astusid ka samme , et sõjakahjustusi likvideerida ja majandust edendada.
Jaanuaris 1944 jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Kuni juunini kestsid ägedad võitlused Narva all. Pärast Narva loovutamist jätkus sõda Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu-Eesti. Septembris muutus sakslaste olukord Riia all kriitiliseks ning väed viidi sinna üle, loovutades Eesti ja Põhja-Läti vastastele. Kogu Eesti oli taas Vene käes novembri lõpuks. Lahingutegevuse jõudmine taas Eesti pinnale tõi kaasa ohu, et Nõukogude okupatsioon taastatakse. Paljud inimesed hakkasid põgenema metsadesse. Toimus suur põgenemine, mille kägus lahkus Eestist üle 80 000 inimese. Inimesed lootsid peale sõja lõppu või omariikluse taastamist taas Eestisse tagasi pöörduda.
Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlaste seas pahameelt ning aitas kaasa passiivse vastupanu kujunemisele ja põrandaaluste gruppide moodustamisele. 1944. aasta kevadel alustas mitmeid vastupanugruppe ühendab Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ettevalmistusi isesisvuse taastamiseks. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse iseseisva Eesti Vabariigi valitsuse, mille juhiks sai Otto Tief. Valitsus kuulutas Eestis sõjas erapooletuks, tahtis moodustada Tallinnasse kaitset aga sõjaväe nappuse tõttu seda ei tehtud. Mõni tund ette Punaarmee saabumist lahkus valitsus Tallinnast.
Eesti sai Teises maailmasõjas rängalt kannatada: Narva linn oli peaaegu täielikult hävitatud, Tallinn, Tartu ja mitmed teised linnad suuresti purustatud , enamik sadametest, ühendusteedest ja sideliinidest ei toiminud , tööstuse tootmisvõimsus langes poole võrra, oluliselt kahanesid külvipind ja kariloomade arv. Eesti rahvaarv vähenes maailamsõjas ligi 200 000 inimese võrra.

Eesti mehed Teise maailmasõja rinnetele

Eestlased osalesid Teises maailmasõjas suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus , väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes.
Punaarmeedes võitlesid eestlased pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi okupeeritud riikide kodanike mobiliseerimine okupatsiooniarmeesse oli rahvusvaheliselt keelatud. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu. Nad said kuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest mitte mobiliseeritutest. Hävituspataljonid purustati kokkupõrkes Saksa regulaarvägedega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Kuigi eestlaste osa korpuses aina vähenes, teenis seal Vene-Saksa sõja puhkedes 7000 eestlast. Punaarmee juhtkond ei söandanud kasutada Eesti sõdureid kodumaal, vaid viis nad 1941. aasta juulis Venemaale. Kolm kuud väldanud taandumislahingutes, suri või sai haavata 2000 eestlast ja 4000 meest andis end sakslastele vangi. Seepeale viidi vähesed ülejäänud eestlased rindelt tagalasse. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte ja saadi mobiliseerida inimesi ainult Põhja-Eestist. Mobiliseeritavate eneste tahtest olenes vähe, kuigi leidus neidki, kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid oli ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Sealne olukord sarnanes sunnitöölaagrite omaga : mehi kasutati rasketel töödel, toitlustamine , varustamine ja arstiabi olid allpool arvestust. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42. aasta talvel ülekurnatuse või haiguse tagajärjel. Surmast tööpataljonides päsätis mobiliseerituid Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. Selle alusel moodustati 1942. aasta sügiseks 8. Eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest ja 90% oli neist eestlased. Aastavahetuse sõjas hukkus või sai haavata pool korpusest ja 2000 meest andsid end taas sakslaste kätte vangi. Seetõttu viidi korpus tagalasse ning toodi uuesti rindele 1944. aastal.
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil eestlastest vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mingi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetud eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused, mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Pärast Eesti vabanemist saatsid sakslased need küll laiali, kuid õige pea algas vabatahtlike värbamine uutesse loodavatesse väeosadesse. Sõjavõimude alluvuses formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud omakorda moodustati politseipataljone. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942. aastal ahakti värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuid sellega olid hiljaks jäädud, kuna Saksa poliitika tekitas eestlastes juba sellist pahapeelt, et vähesed tahtsid minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemust, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Leegioni ametlikuks nimeks sai 20. Eesti SS- diviis . Diviisi kõrgeim juhtimine allus sakslastele aga madalamad juhtimisastmed kuulusid eestlastele. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanurail 1944 välja üldmobilisatisooni. Kartes Punaarmee naasmist, hakati sõjaväeteenistusse minema meelsamini. Põhiosa mobiliseeritutest koondtati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. 1944. aastal osalesid nii leegion kui ka piirikaitserügemendid lahingutes Punaarmee vastu, andes tõhusa panuse Eesti kaitsmisse. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarmee suurpealetungi käigus. Samal talvel moodustati Saksamaale taandunud Eesti sõjameestest uus 20. SS-diviis. Jaanuari lõpus aitas see peatada Punaarmee rünnakuid. Kui Saksamaa kapituleerus, langes enamik ellujäänud Eesti sõdureid Tšehhimaal Punaarmee kätte vangi.
Kui ei tahetud sõdida Saksa ega Venemaa poolel otsiti kolmandat võimalust - sõdida nende vastu. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. 1941. aastal moodustati Talvesõja ajal Soome läinud eestlastest Erna luuregrupp, kes tegutses Suvesõjas koos metsavendadega kodumaa pinnal. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud põgeneda üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik . Jaanuaris 1944 moodustatagi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Rügemendi ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste jutidena tegutseid ka eestlased. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale , et osaleda Eesti kaitsmisel. Soomepoisid paistis silma lahingutes nii Punaarmee vastu Tartus, kui ka kokkupõrkes taganevate sakslastega. Ehki soomepoisse oli liialt vähe, näitas see, et väike riik võib kahe suure riigi vahel leida kolmanda tee oma saatuse määramisel.

Kokkuvõte

Sõja suurimateks kaotajateks jäid Jaapan ja Saksamaa. Võitjateks aga USA ja Nõukogude Liit. Sõda lõppes 2. septembril 1945. aastal, kui Jaapan ja USA allkirjastasid kapitulatsiooniakti. Pärast Teise maailmasõja lõppu korraldati Saksamaal Nünbergis kohus sõjasüüdlaste üle.
8