......................................................................................5 1.1Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks..............................................................6 4. Talurahvaseadused..................................................................................................................6 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks...".................................................................................................... 7 4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus.............................................................................. 8 4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused...........................................................................8 5. Hilisemad talurahvaseadused..................................................................................................9 5.1 Usuvahetus........................................................................................................................9 5
................................................. 3 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE............................................................................... 3 2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE................................................................................... 4 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED..........................................................................5 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..."...................................................................5 2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................5 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................7 2.5 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................8 3. PÄRISORJUSE KAOTAMINE LÕPLIKULT..................................................................9 Kasutatud kirjandus:............................................................................................
Pearaha võisid talupojad riigile ise maksta. Õigus vallavarale. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud talupoegade osavõtul. Teokoormised normeeriti. Talude pärandatv kasutamisõigus. 1804 Liivimaa kubermangus kehtestati uued talurahva seadused, talupoega ei tohtinud müüa ega pantida ja kinkida ilma maast lahus. Oli õigus oma vallavarale. Talude pärandatav kasutamisõigus. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud talupoegade osavõtul. Tokoormised normeeriti. 1816 Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvaseaduse, millega talupojad vabastati pärisorjusest, kuid kogu maa tunnistati mõisniku eraomandiks. Talupoegade maakasutusõigus ja koormised kaotati. Ilmus esimene eestikeelne tervishoiu käsiraamat. 1819 Aleksander I kinnitas Liivimaa talurahvaseaduse, millega kadus pärisorjus Liivimaal. 1849 Nikolai I kinnitas Liivimaa uue talurahvaseaduse, millega algas Liivimaal talude päriseks ostmine. Raharent. Palgatööjõu kasutamine mõisapõllul.
kohustused mõisa ees on kaetud. Talupoeg hakkas rohkem tööd tegema ja maa eest hoolitsema- see oli kasulik nii talupojale, kui ka mõisnikule. Liivimaal kehtestati samalaadne seadus 1804. aastal, teokoormised normeeriti- selleks mõõdeti ja hinnati talumaad üle ning keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Mõisnike kodukariõigust piirati ning seati sisse vakuraamatud, mis sisaldasid maksude nimekirja. 1804. aastal võeti seadus vastu ka Eestimaa kubermangus. Seal talumaade ümberhindamist ei toimunud, seetõttu seal piirkonnas ei olnud see niivõrd hea seadus talurahva jaoks. 1816. kinnitas Aleksander I uue Eestimaa talurahvaseaduse ja 1819. aastal Liivimaal. Aadelkond loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks, aga kogu maa tunnistati mõisnikule. Pärisorjuse asendas teoorjus- maad tuli
juhul kui kõik kohustused mõisa ees on kaetud. Talupoeg hakkas rohkem tööd tegema ja maa eest hoolitsema- see oli kasulik nii talupojale kui ka mõisnikule. Liivimaal kehtestati samalaadne seadus 1804. aastal, teokoormised normeeriti- selleks mõõdeti ja hinnati talumaad üle ning keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Mõisnike kodukariõigust piirati ning seati sisse vakuraamatud, mis sisaldasid maksude nimekirja. 1804. aastal võeti seadus vastu ka Eestimaa kubermangus. Seal talumaade ümberhindamist ei toimunud, seetõttu seal piirkonnas ei olnud see niivõrd hea seadus talurahva jaoks. 1816. kinnitas Aleksander I uue Eestimaa talurahvaseaduse ja 1819. aastal Liivimaal. Aadelkond loobus kõigist senistest õigustest talupoegade isiku üle. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks, aga kogu maa tunnistati mõisnikule. Pärisorjuse asendas teoorjus- maad tuli mõisnikult
Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased. 1801. aastal võimule tulnud keister Aleksander I oli valmis Baltikumi olusid muutma. Keiser andis Eestimaa rüütelkonna peamehele mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mis rüütelkond talurahva kaitseks astub. 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadused. 1802. a võeti Eestimaa maapäeval vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv. Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine. Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi määrata igale talule kindlad koormised. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Kodukariõigust piirati. Teokoormised fikseeriti 1804
täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele. Vene ajal toimus pearaharahutused, jõulisemalt toimus see esimest korda 1784. aastal. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja ka paljud rüütlimõisate talupojad ise maksma pearahamaksu. Kuigi rüütlimõisates oli see rohkem mõisnike kanda, ning selle arvelt suurendasid nad talurahva teokoormisi. Talurahvas sai aga sellest nii aru, et nüüd maksavad nad ise ja siis on teotööst priid. See aga vallandas esimese tõsisema väljaastumiste laine. Ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd toimusid konfliktid talupoegade ja Vene soldate vahel. Talupojad siiski sõdurite vastu ei saanud ning nii mõnigi jättis oma elu. Ühesõnaga oli koguaeg kõne all pärisorjusest vabastamine. Oluliseks osaks sai ka G.H. Merkeli
täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele. Vene ajal toimus pearaharahutused, jõulisemalt toimus see esimest korda 1784. aastal. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja ka paljud rüütlimõisate talupojad ise maksma pearahamaksu. Kuigi rüütlimõisates oli see rohkem mõisnike kanda, ning selle arvelt suurendasid nad talurahva teokoormisi. Talurahvas sai aga sellest nii aru, et nüüd maksavad nad ise ja siis on teotööst priid. See aga vallandas esimese tõsisema väljaastumiste laine. Ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd toimusid konfliktid talupoegade ja Vene soldate vahel. Talupojad siiski sõdurite vastu ei saanud ning nii mõnigi jättis oma elu. Ühesõnaga oli koguaeg kõne all pärisorjusest vabastamine. Oluliseks osaks sai ka G.H. Merkeli
Kõik kommentaarid