Eestimaa talurahvaseadus 1816 (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
Greete Kaar
Eestimaa 1816. aasta talurahvaseadus
Allika analüüs
Juhendaja : lektor Toomas Anepaio
Tallinn 2014

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1.Allika analüüs 4
1.1.Allika liik 4
1.2.1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse liigendus 4
1.3.1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse autor ja tõlkija 5
1.4.Talurahvaseaduse adressaat 6
1.5.Argumentatsioon ja selle laad 6
2.Ajalooline tagapõhi 7
2.1. Allika ajalooline käekäik, kehtivusaeg 7
2.1.1. 1816. aasta talurahvaseadusega analoogsed allikad 7
2.1.2. Talurahvaseaduse areng ja kehtivusaeg 8
3. Allika sisuline analüüs 10
3.1. Ajaloolis – kriitiline interpretatsioon 10
3.2.Olulisim 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduses 13
4.1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse ajalooline tähtsus, toime ja mõju tänapäevale 14
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus 17

Sissejuhatus

Käesolevas töös tegelen 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse analüüsimisega. 1816. aasta talurahvaseaduse valisin just seepärast, et teada saada, kuidas vabanesid talupojad mõisnike võimu alt Eesti kubermangus ning kuidas oli reguleeritud nende edasine elu. Palju on räägitud Carl Robert Jakobsoni kuulutatud 700 – aastasest eestlaste orjapõlvest, mis elab meie hinges rohkem kui arvata võiks. Seetõttu pidasin vajalikuks uurida lähemalt 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadust, mida paljud teosed nimetavad ka pärisorjusest vabanemise seaduseks.
Analüüsi eesmärgiks on välja tuua 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse olulisus omas ajas kui ka mõju tänapäevale. Lisaks sellele käsitlen analüüsis valitud allika liiki, selle struktuuri, koostajate ringi, talurahvaseaduse adressaate ja argumentatsiooni. Samuti võrdlen Eestimaal kehtinud seadust Liivimaal 1819. aastal vastu võetud talurahvaseadusega ning Eesti varasemate talurahvaseadustega. Veel toon välja 1816. aasta talurahvaseaduse ajaloolise arengu ja käekäigu. Allikas esinevast instituudist valisin analüüsimiseks talupoegade pärisorjuse kaotamise. Analüüsi käigus avan selle instituudi mõiste, tähenduse ja ka edasise saatuse .

Allika analüüs

Allika liik

1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse näol on tegemist Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadusega, mis muutis ja täpsustas talurahva õigusi ja kohustusi. Eestimaa talurahvaseaduse eelnõu töötas rüütelkond välja juba 1811. aastal, kuid kinnitati alles 23. mail 1816. aastal Peterburis keiser Aleksander I poolt. Avalikult kuulutati uus talurahvaseadus välja Tallinnas järgmise aasta jaanuaris.1 Eestimaa talurahvaseadus avaldati kahes osas. Esimene – „Eestimaa Tallorahwa Seädmissed“ – sisaldas määrusi uue seaduse järkjärgulise teostamise kohta ning teine – „Eestimaa Tallorahwa Kässo- Ramat “ – käsitles talurahvaseisuse kogukondlikku, politsei- ja kohtukorraldust ning eraõigust.2
1816. aasta talurahvaseadus on koos 1802. aastal kehtestatud regulatiiviga kolmas Eestimaal kehtestatud talurahvaseadus. Sellele eelnenud , 1804. aastal vastuvõetud talurahvaseaduses esinesid olulised puudused. Veel enne kui 1804. aastal Eestimaa talurahvaseadus keisri poolt kinnitati, võrreldi seda Liivimaa omaga , mis oli juba kinnitatud, ning leiti, et Eestimaa talurahvaseaduses sätestatud punktid on talurahvale vähem kasulikumad. Seetõttu kinnitas keiser Eestimaa talurahvaseaduse vaid tingimusel, et seda pidevalt täiendataks.
1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse vastu võtmine oli oluline eelkõige pärisorjuse kaotamise tõttu, mida all olevas töös ka analüüsin.

1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse liigendus

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus koosneb neljast raamatust. Iga raamat sisaldab peatükke, mis omakorda on parema ülevaate saamiseks jagatud jagudeks.
Esimesse raamatusse on koondatud üldised Eestimaa talupoja seadused. Raamat on jagatud kaheks peatükiks , millest teine räägib Eestimaa talurahva kogudustest.
Teine raamat on jaotatud viieks eraldi peatükiks. Esimene peatükk räägib abieluõigusest, teine vöörmundri ametõigusest, kolmas peatükk omandiõigusest, neljas pärimisõigusest ning viies peatükk lepinguõigusest.
Kolmas raamat, mis on ühtlasi ka kõige pikem seaduse osa, on Eestimaa talurahva politseiseadus. Raamat on jaotatud kolme peatükki : esimeses peatükis on sätted politseikohtu kohta, teises üleüldised sätted politsei kohta (küla viljaaitadest, vallalaekast, hoolekandmisest ja kõrtsidest) ning kolmas peatükk sisaldab sätteid karistamise kohta.
Neljas ehk viimane raamat sisaldab talurahvakohtu seadusesätteid. Raamat on jaotatud kahte peatükki, millest esimene räägib kõikidest Eestimaa talurahva kohtutest ning teine kohtupidamise viisidest .
Neljale raamatule järgneb kaks lisa, millest esimene räägib õpetustest nekrutiandmise kohta ning teine sellest, kuidas mõista kohut , kui inimeste arv on suurenenud.
1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduses on koos lisadega kokku 590 paragrahvi.

1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse autor ja tõlkija

1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse töötas välja Eestimaa rüütelkond keskvalitsuse survel . Rüütelkond oli Eestimaa aadelkonna seisulik ühendus, mille kõrgeimaks valitsusorganiks oli maapäev . Seal valiti rüütelkonna juhtivad ametnikud, kinnitati kohalikud maksud ning koostati seaduseelnõusid, kus neil oli võimalus see esitada otse keisrile.3
Võrreldes teiste Balti kubermangude talurahvaseadustega, olid Eesti talupojad kõige rahulolematumad. Seetõttu andis Aleksander I käsu välja töötada uus seadus, mis ühtlustaks Eesti talupoegade olukorda Liivimaa omadega. 1811. aastal töötas rüütelkond välja Eestimaa talurahvaseaduse. Uue talurahvaseaduse eelnõu läbivaatamiseks asutati 1812 . aastal Tallinnas segakomisjon, mis koosnes neljast keisri poolt nimetatud ja viiest aadli poolt valitud liikmest.4 Seaduse kava rakendamist segas Napoleoni sõjakuulutamine Venemaale 1812. aastal, mille tõttu paljud riigisisesed küsimused lükkusid tahaplaanile. Kui maapäev seaduseelnõu heaks kiitis , vaadati see veelkord läbi riiginõukogus ja kodifikatsioonikomisjonis.5 Keiser Aleksander I kinnitas seaduse 23. mail 1816. aastal.
Seaduse on tõlkinud Otto Reinhold von Holtz , kes oli saksa-rootsi päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. 6

Talurahvaseaduse adressaat

1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762-1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7
Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg . Mõisaomanikud, kelle võimu alla talupojad enne seaduse kinnitamist kuulusid, seadsid ise nende maal töötavatele talupoegadele õigusi ja kohustusi. Võrreldes viimasega, puudusid neil märkimisväärsed õigused. Seetõttu olidki mõisahärrad survestatud Vene keskvalitsuse poolt luua seadus, mis annaks ka talupoegadele suuremaid õigusi. 1816. aasta seadus tunnistas Eesti talupojad täielikeks inimesteks.
Seaduses sisalduvad ka sätted, mis on otseselt suunatud mõisaomanikele. Ka nemad peavad seadust täpselt järgima, et talupoegi mitte seadusevastaselt kohelda. Kuna mõisnikud osalesid ise ka seaduse välja töötamisel, pidid nad erilist tähelepanu pöörama ka sellele, et nende teod seadusega vastuollu ei läheks. Näitena tooksin mõisnike kodukariõiguse, mida lähemalt selgitan kolmandas peatükis.

Argumentatsioon ja selle laad

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus on dokument, mis määrab talupoegade seisusliku olukorra ning muudab kohtu- ja politseikorraldust. Seaduses sätestatud paragrahvid on väga pikad ja võrdlemisi selgitavad, põhjusel , et kõik mõistaksid neid ühtemoodi. Samas on need seatud ka nii, et mõisaomanikul oleks tõlgendamise ruumi. Näitena tooksin § 4: „ Eestima tallopojal on õigus, Maad ja muud likumatta warrandust ennesele pärris-ommaks õiget wisi nouda ja sada.“ Sealjuures ei ole aga selgitatud , mis on see õige viis, kuidas talupoeg peab varandust endale nõudma .
Kuna mõisnikud ei tahtnud enesele ainelist kahju saada, töötatigi talurahva jaoks välja puudulikud sätted. Vanameelne Balti mõisnik tahtiski talupoegadele ainult isiklikku vabastamist, sest see oli talle majanduslikult kasulikum kui maaga vabastamine.8

Ajalooline tagapõhi

2.1. Allika ajalooline käekäik, kehtivusaeg

2.1.1. 1816. aasta talurahvaseadusega analoogsed allikad

1816. aastaks on Eestis kokku kaks talurahvaseadust ning 1802. aasta regulatiiv „Iggaüks…“, millega talupojad said omandiõiguse vallasvarale ja talukoha põlise kasutamisõiguse.9 Varasem, 1804. aastal vastu võetud talurahva seadus, kus talupojad jäid endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida, kaotas 1816. aastal vastu võetud seaduse tõttu kehtivuse. Samal ajal oskasid Balti mõisnikud aga 1804. aasta talurahvaseadusest kaasa võtta need paragrahvid, mis rääkisid vabadike kohustusest mõisale teoorjust teha.10 Siiski jäi 1804. aasta seaduse põhjal talurahva seisukord märksa halvemaks kui Liivimaal.11
Baltikumis kaotati pärisorjus samal aastajärgul: Eestimaal 1816., Kuramaal 1817. ja Liivimaal 1819. aastal.12 Eestimaa talurahvaseadust 1816. aastal saab võrrelda suuremal määral Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadusega. Mõlema pärisorjusest vabastamise seadused põhinevad üldiselt ühesugustel põhimõtetel.13 Kui Liivimaal võeti pärisorjuse pehmendamise küsimus päevakorda juba 18. sajandi keskpaigal nii rüütlikogu kui ka keskvalitsuse poolt, siis Eestimaa talupojad ei osanud sellisest vabadusest mõeldagi.14 Sajandi lõpul hakkasid muutused toimuma ka Eestis. Mida kaugemale arenes Liivimaa uue talurahvaseaduse küsimuste lahendamine, seda tugevamini mõjus see nii otseselt kui ka kaudselt Peterburi keskvalitsuse kaudu ka Eestimaa talurahva seisukorra parandamise küsimuse käsitlemisele.15 Kuigi muudatuste algatamine võrreldes teistega algas Eestimaa talupoegade suhtes hiljem, viidi uuendused reaalselt ellu siin kõige varem. Seaduse väljaandmine, selle emakeeles avaldamine ja pärisorjuse täielik lõpetamine sündisid siin enne teisi.16 See ei tähendanud aga seda, et eesti talupojad oleksid olnud kõige paremas seisus võrreldes teiste kubermangudega.
Eestimaa olukord oli võrreldes teistega hullem: maapind oli halvem , mõisnike arv suurem kui mujal, kuid ometi tahtsid kõik mõisnikud hästi elada ning selleks pidid nende talupojad oma tööga võimalust andma. Tallinnas oli mõisnike võim võrreldes Liivi- ja Kuramaaga olnud algusest peale suurem. Ka rüütlikogu kujunes siin varem, mis sai Taani kuningalt juba üsna varakult suured eesõigused. 17

2.1.2. Talurahvaseaduse areng ja kehtivusaeg

XIX. aastasaja algul huvitasid valitsust kõige enam kaks probleemi: konstitutsiooni ja talurahva küsimus. Kuigi talurahva probleemi arutati juba Katariina II ajal, siis ei soovinud keisrinna talurahva pärisorjusest vabastamist, vaid ainult karistuste kergendamist ja kohustuste kindlaks määramist.18 Tema järglane, Paul I, kuulutas välja kolmepäevase teoorjuse seaduse, mille järgi mõisnik võib talupojalt ainult kolm päeva nädalas nõuda teoorjust.19
Aleksander I, kes sai Venemaa keisriks 1801. aastal, seadis eesmärgiks muuta talurahva käekäiku. Nagu keiser ka ise on öelnud , armastab ta vabadust, mis kõigile peab osaks saama. Vürst Rumjantsevi õhutusel 1802. aastal andis keiser välja „Vaba põllumeeste seaduse“, mis lubas mõisnikel oma talupoegi vabastada. Seadusel ei olnud aga märkimisväärset tagajärge, kuna see ei olnud kohustuslik.20
Peale esimese talurahvaseaduse välja kuulutamist 1804. aastal puhkesid talurahva rahutused .21 Põhjusteks olid raske teoorjus, liialdatud lootused uute seaduste maksmapanekuks ning talurahva seas üha enam kasvav umbusaldus mõisnike ja kohalike ametivõimude vastu. Ka riigivalitsus pidas uusi seadusi, eriti Eestimaa oma, puudulikeks. Kuna Eesti talurahvaseadusi võrreldi peaaegu alati Liivimaa talurahvaseadustega, siis seekord leiti, et 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus on palju konservatiivsem, puudulikum ja talupoegadele kahjulikum.22 Seetõttu nõudis keiser põhjendatult kõigi Eesti talumaade hindamist ja uue kohasema regulatiivi väljatöötamist. See käsk andiski Eesti aadlikele tõuke kaotada talurahva pärisorjus.
1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus kehtis 40 aastat ehk kuni järgmise talurahvaseaduseni, mis võeti vastu 1856 . aastal. Agraarreformi küsimus Eestimaal algatati juba 1839. aasta maapäeval, kuid enne kui sellest algatusest sai uus talurahvaseadus, möödus 17 aastat.23

3. Allika sisuline analüüs

3.1. Ajaloolis – kriitiline interpretatsioon

Eestimaa 1816. aasta talurahvaseaduses on kõige olulisemaks punktiks talurahva vabaks tunnistamine ehk talurahva pärisorjusest vabanemine . Talurahva vabastamise all mõistetakse siiski
pikemaajalist protsessi, mille käigus talurahvas vabanes feodaalsetest sõltuvussuhetest.24 Kuigi talurahva ootused uue seaduse suhtes olid kõrged, ei rahuldanud seaduse sätted absoluutselt nende lootusi.
1816. – 1819. aasta talurahvaseadused , mis kaotasid pärisorjuse, pöörasid tähelepanu eelkõige reformimise majanduslikule küljele, jättes sotsiaalsed motiivid tagaplaanile.25 Talupoja majapidamisel ei olnud kindlat alust, kuna aasta lõpul, kui vabaleping mõisniku ja talupoja vahel kehtivuse kaotas, võis mõisnik ta maa mõisa külge liita ning maksusid suurendada.26 Pärisorjuse kaotamise seaduse töötasid välja mõisnikud ja kohalikud ametnikud, mistõttu olid seaduse sätted kohaldatud nii, et nemad ise ainelist kahju ei saaks. Talupoegadele anti vaid isiklik vabadus, mida teostati järkjärguliselt ning piirati pärisorjusest vabastatute liikumisvabadust. Ka seaduses pealkirjaga „Eestimaa Tallorahwa Seädmissed“ on välja toodud üheksas punkt, kus talupoegadel keelatakse Kubermangust ja Riigist välja minemine.
Kardeti, et vabastatud talurahvas rändab suurel määral kubermangust välja ning endised mõisnikud jäetakse tulunduslikult hätta. Seetõttu teostati talurahva järkjärgulist vabastamist ja liikumisvabaduse kitsendamist. Sellega kindlustasid mõisnikud oma majapidamisele ja nende omanduses olevatele talumaadele vajaliku tööjõu.27 Kolm aastat pärast Eestimaa talurahvaseaduse välja kuulutamist määrati kindlaks talurahva vabastamise järjekord . Nad jaotati kolme liiki: peremehed, mõisarahvas ja teenijad.28 Talurahva järkjärguliseks vabastamiseks kulus kokku 14 aastat, mis tähendab, et uus seadus hakkas täies ulatuses kehtima alles 1831 . aastal. Liivimaal toimus vabastamine aga kiiremini. Kui Eestimaa talurahvaseaduse järgi kulus ettevalmistuste tegemiseks kolm aastat, siis Liivimaal oli selleks ette nähtud neli aastat. Vabastamise järjekord oli seal aga lihtsam, sest taluperemehed ja sulasrahvas jaotati vaid kahte võrdsesse ossa . Esimene pool peremeestest vabastati 1823. aasta, teine järgmisel aastal ning sulasrahvas 1825. ja 1826. aastal.
Liikumisvabaduse piirangud Liivimaa kubermangus olid samuti leebemad kui Eestimaal. Kõigepealt oli keelatud talupoegadel lahkuda kubermangust kuni kogu talurahva meeshingede arv ei ulatunud 140 000ni ( § 587). Linnadesse aga ei tohtinud nad asuda enne kui meeshingede arv ei ulatunud 120 000ni.29 Väljaränne oli lubatud ainult kuberneri ja rüütelkonna pealiku ühiselt välja antud passiga. Liivimaal ei olnud talurahval lubatud kubermangust lahkuda enne 1832 . aastat. Pärast seda sai talurahvas aga oma elukohta vabalt vahetada. Kuigi kubermangu piiridest lahkumine jäi talurahvale keelatuks, võisid nad kolida linna, kuhu asumisel pidi mõisavalitsuselt taotlema samuti passi .
Üks viisidest, kuidas talupoegade isiklikku vabadust teostati oli mõisnike kodukariõigus, mille järgi mõisnik võis karistada talupoega tema „kasvatamiseks“ oma äranägemise järgi, ilma mingi kohtuotsuseta.30 19. sajandi talurahvaseadustega kitsendati seda õigust ning määrati kindlamad piirid.31 Igal leivavanemal oli õigus oma teenistuses olevatele mõisatöö osalejatele anda teatud arv kepi - või vitsahoope, et sundida neid sõnakuulmisele. Kui Eesti 1816. aasta talurahvaseadus muutis võrreldes varasema seadusega karistusmäära väiksemaks, siis Liivimaa 1819. aasta seaduses jäi see püsima senises ulatuses.32 Liivimaa 1804. aasta talurahvaseaduse järgi olid taluperemehed kodukariõiguse alt vabad, ent uus seadus laiendas mõisnike omavoli ka mõisatööl olevatele taluperemeeste üle.33 Kui varasemas seaduses olid mõisnike kodukariõiguse piiride ületamise vastu üsna rasked karistusmäärad , siis uus seadus pehmendas mõisnike karistamist, mille järgi mõisnik jäi kodukariõiguse piiride ületamise tõttu ajutiselt ilma mõisapolitsei õigustest.
1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus seab vabastamise järgmise aluse alla: „Eestimaa Moisnikud ütlevad ehnast keikist oigustest lahti mis siit saadik Tallopoegade päris-ollemise ja päris-allaheitmise peäl raiatud olnud, neid märamissi möda, mis sellesinnatse-Kässo-Ramatusse Tallorahwa seäduse pärast on ülespandud; ommeti seda ennestele piddades, et Ma ja Pohhi Moisnikkute pärris-ommaks jääb kui ennegi, seddavisi, et neid Tallopoegadel, kes pärris-allama põlvest lahti antud, eddespidi Moisavanemattega muud tegemist ei olle, kui agga seddamöda, kuidas nemmad teine teisega vastastikko kaupa ehk kontrakti on teinud, ja mis kässoõpetust möda tuleb ärraarvata.“
Talupojad eeldasid, et vabastamine tähendab nende jaoks maaomanikeks saamist. Kuigi talurahvas vabastati pärisorjusest, tunnistati kogu maa mõisnikkude piiramatuks eraomandiks, mida omanik võis kasutada täiesti vabalt enda äranägemise järgi. Sellega kaotas talupoeg oma senise päritava maakasutusõiguse.34 Alates 1816. aastast kaotas talurahvas kõik oma õigused maale ning seetõttu otsustati kõik varanduse ja rendi küsimused mõisnike ja talupoegade vahel vabalepingutega (§ 8). Vabalepingud olid kui rendilepingud, millega talupojad võivad mõisniku omandis olevat maad ajutiselt kasutada.35 Mõisnikud võisid seda ka talupoegade kahjuks tarvitada, kuna viimased ei ole piisavalt iseseisvad, et enda õiguste eest seista. Samuti ei ole neil ka teadmisi enda vabaduse sätetest ja nende mõjuvõimust.36 Talupoegadel oli siiski õigus oma aja tööjõu üle, mis on sama kui mõisnik omab vaba määramisõigust oma maa üle.37

Olulisim 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduses

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus on dokument, mis määrab talupoegade seisusliku olukorra ning muudab kohtu- ja politseikorraldust.
Erakorraline maapäev, mis 1811. aastal kokku tuli, kinnitas järgmised talurahva vabastamise põhimõtted: talurahvas saab isiklikult vabaks, maa jääb mõisnike piiramatuks eraomandiks, mida ta vabalepingutega võib talurahvale rentida, maata talupoegade hulkumise takistamiseks tuleb otsida abinõusid, kõik avalikud maksud jäävad mõisnike asemel valdade kanda ning talupoegadele antakse õigus liikumata vara omandada.38
Nii Eestimaa kui ka Liivimaa talurahvaseaduse kolm peapõhimõtet pandi kirja ka seadusesse. Esmalt anti talupoegadele isiklik vabadus, mis tähendas, et talupoegade müümine, äraandmine ja loovutamine on keelatud39 ning mida teostati järkjärguliselt, piirati pärisorjusest vabastatute liikumisvabadust ning mõisnikel oli õigus kasutada kodukariõigust. Järgmiseks tunnistati kogu maa mõisnike piiramatuks eraomandiks, millega kõik eelnevad talurahvale kasulikud kaitsemäärused muutusid tühiseks. Samuti kaotas talupoeg oma maatüki kasutamise, sest nüüdsest kuulus maa mõisniku ainuliseks ja piiramatuks omandiks. Siiski oli talupoegadel õigus seda maad vabalepingu alusel rentida.40
Hulkumise all mõistetakse nende peremeeste ja tööliste äraminekut, kes, leides, et ei ole võimalik jääda oma endiste mõisnike juurde, on sunnitud otsima endale elatist teises kohas. Selle jaoks võeti kasutusele abinõud, mis kindlustaks ühiskondliku julgeoleku korra: kohtu- ja politseikorraldus. 41
Kõikide ühiskondlikkude maksude, mis varem olid mõisnike kanda, vastutasid talurahva kogukonnad .42 Kuigi talupoeg kaotas oma maakasutusõiguse, pidi ta kuidagi saama makstud kroonu - ja muud kohustuslikud maksud. Vaatamata sellele pidi mõisnik aga hoolitsema selle eest, et talupoegadel ei tekiks maksuvõlgasid. Kuna talupoegadele lubati kubermangust lahkuda, ei olnud see neile kasulik, kuna mõisnik võis talupojale anda täieliku kindlustatuse neilt nõutavate maksude ja nekrutikohustuse suhtes.43 Ning kuna talupoegadele oli see kasulikum, otsustasid nad oma elukohta sageli mitte muuta. Seaduse §-des 29 ja 580 on sätestatud, et nekrutikohustust nõuti just nendelt talupoegadelt, kes soovisid kubermangust lahkuda või elukohta vahetada.
Talupoegade õigus omandada liikumata varandust oli kasulik ainult sellistele talupoegadele, kellel oli selleks vahendeid. Eestimaal leidus sellised aga vähe. Kui aga mõni talupoeg oli kogunud raha, et osta endale maad päriseks, siis poleks ta seda saanud, kuna Eestimaa kubermangus kuulus peaaegu kogu maa mõisnikele.44
Need kolm põhimõtet olid eriti tagajärjekad ja kasulikud ainult mõisnikele. On selge, et 1816. aasta seadus suurt parandust talupoja seisukorda ei toonud , kuid avas neile siiski tolleaegsest raskest olukorrast väljavaate.45

1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse ajalooline tähtsus, toime ja mõju tänapäevale

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus on kolmas talurahvaseadus Eestis ning rahvakeeli tuntud kui pärisorjusest vabanemise seadus. Nagu sellest järeldada võib, on selle seaduse kõige tähtsamaks punktiks talurahva vabaks tunnistamine. Kuigi vabadus on üks elementaarsematest inimese vajadustest , siis praeguse aja inimesed ei pruugi sellest niivõrd aru saada, mis tähendas olla pärisori ning alluda mõisnike käskudele.
Kuigi seadus ei andnud talupoegadele täielikku vabadust, oli see tolle aja kohta suur samm edasi ja avardas veidikenegi talupoegade silmaringi. Näiliselt talupoegi vabastav seadus sidus talupojad veel raskemate ahelate külge. Isiklik vabastamine oli kui silmakirjalik armu näitamine, sest varem talupoegadele kuulunud maa sai nüüd mõisnike omaks.
Juba 1817. aasta kevadel algasid Eestimaa kubermangus rahutused, mis olid otseselt ajendatud uue seaduse välja kuulutamisest.46 Kuna enne seaduse kinnitamist levisid kuuldused, et talupoegadele antakse vabadus ning seda aga ei juhtunud, ajendas see talupoegi mässule. Rahutused said alguse võlgu jäänud teopäevadest. Talupojad olid kõik üsnagi kokkuhoidvad ning võtsid vastu kindla otsuse abilise lõikusele mitte anda ja mitte kedagi lasta mõisa karistamisele viia.47
Kuna 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus on vastu võetud ligi 200 aastat tagasi, ei ole sellel otsest mõju tänapäevale. Olustik ja riigikorraldus on muutunud ning samuti on Eesti ka iseseisvunud, kes koostab seadusi, mis oleks tema kodanikke rohkem abistavad kui kahjustavad. Kuigi kahe aasta pärast möödub Eestis pärisorjuse kaotamisest 200 aastat, on see vähetõenäoline, et paljud praeguse aja kodanikud seda niivõrd tähtsaks peavad, kui sajanditagused inimesed.

Kokkuvõte

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus on kolmas Eestimaa kubermangus kehtestatud talurahvaseadus, mis anti välja kahes eri osas. Vaatamata seaduse olulistele puudustele, kinnitas Aleksander I rüütelkonna poolt välja töötatud seaduse 23. mail 1816. aastal. Selle seaduse eesmärgiks oli vabastada talupojad pärisorjusest. Kuigi talupoegadele anti seadusega isiklik vabadus, kaotasid nad oma maa mõisnikele, kellega viimase maa kasutamiseks leping tuli sõlmida. Samuti piirati nende liikumisvabadust ja sunniti maksma makse, mille eest enne mõisnikud vastutavad olid.
Kuna Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused on sarnased ning ka lähestikku välja antud, võrreldakse neid omavahel siiani. Liivimaal võeti talurahvaseadused vastu küll kolm aastat hiljem kui Eesti kubermangus, ent pärisorjusest vabanesid Eesti talupojad hiljem kui Liivimaa talupojad, kuna seadusega oli vabastamise protsessi jaoks nähtud kokku 14 aastat.
Kuigi talurahva ootused seoses uue seadusega olid kõrged, muutusid nad juriidiliselt veelgi rohkem mõisnike võimu alla. Rahulolematuse tõttu tõstsid talupojad mässu, et võidelda enda vabaduse eest, mis viisidki uue talurahvaseaduse vastu võtmiseni 1856. aastal.

Kasutatud kirjandus

Berendsen , Robert. Eestimaa talurahva vabastamise 100 – aasta juubel, 23. mail 1916. aastal. Tallinn, 1916

Kahk , Juhan. Eesti talurahva võitlus vabaduse eest. Tallinn, 1962

Kahk, Juhan; Vassar Artur. Eesti NSV ajaloo lugemik. 1. kd., Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost kõige vanemast ajast kuni XIX sajandi keskpaigani. – Tallinn 1960

Kahk, Juhan. Talude päriseksostmise aegu. Tallinn 1993

Karindi, Aili . Elust mõisnike ajal: 1503 – 1919. Luunja , 1999

Konks , Jaan. Eestimaa feodaal – pärisorjuslik põllumajandus ja talurahva olukord XVIII saj lõpul ning XIX saj 1. aastakümnel . Tartu, 1960

Kruus, Hans. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. I, Eesti rahvusliku ärkamiseni. Tartu, 1927

Laur , Mati; Lust, Kersti; Pirsko, Priit; Tarkiainen , Ülle. Talude päriseksostmine: Pärnumaa andmestiku põhjal. Tartu. 2014

Noor – Eesti. Vaba sõna. Tartu, 1914 – 1916

Eestima Tallorahwa Kässo-Ramat. Tallinn, 1816. Kättesaadav: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=100256

Eestimaa Tallorahva Seädmissed. Tallinn, 1816. Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/72875

1 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 61.
2 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 63.
3 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 59.
4 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 60.
5 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 61.
6 A. Karindi. Elust mõisnike ajal: 1503 – 1919. Luunja: Vaba Press 1999, lk 32.
77 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 112.
8 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 114.
9 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 48.
10 J. Kahk. Eesti talurahva võitlus vabaduse eest. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia 1962, lk 16.
11 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 54.
12 M. Laur, K. Lust, P. Pirsko, Ü. Tarkiainen. Talude päriseksostmine: Pärnumaa andmestiku põhjal. Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv 2014, lk 35.
13 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 63.
14 R. Berendsen. Eestimaa talurahva vabastamise 100-aasta juubel, 23. mail 1916. aastal. Tallinn 1916, lk 64.
15 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 53.
16 R. Berendsen. Eestimaa talurahva vabastamise 100-aasta juubel, 23. mail 1916. aastal. Tallinn 1916, lk 64.
17 R. Berendsen. Eestimaa talurahva vabastamise 100-aasta juubel, 23. mail 1916. aastal. Tallinn 1916, lk 63.
18 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 112.
19 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 113.
20 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 113.
21 J. Kahk. Eesti talurahva võitlus vabaduse eest. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia 1962, lk 8.
22 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 57.
23 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 128.
24 M. Laur, K. Lust, P. Pirsko, Ü. Tarkiainen. Talude päriseksostmine: Pärnumaa andmestiku põhjal. Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv 2014, lk 34.
25 M. Laur, K. Lust, P. Pirsko, Ü. Tarkiainen. Talude päriseksostmine: Pärnumaa andmestiku põhjal. Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv 2014, lk 36.
26 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 121.
27 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 72.
28 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 73.
29 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 73.
30 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 70.
31 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 71.
32 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 71.
33 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 72.
34 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 64.
35 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 5.
36 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 115.
37 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 64.
38 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 114.
39 J. Kahk, A. Vassar. Eesti NSV ajaloo lugemik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 351.
40 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 5.
41 J. Kahk, A. Vassar. Eesti NSV ajaloo lugemik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 353.
42 J. Kahk, A. Vassar. Eesti NSV ajaloo lugemik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 355.
43 J. Kahk, A. Vassar. Eesti NSV ajaloo lugemik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 355.
44 J. Kahk, A. Vassar. Eesti NSV ajaloo lugemik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 357.
45 R. Berendsen. Eestimaa talurahva vabastamise 100-aasta juubel, 23. mail 1916. aastal. Tallinn 1916, lk 86.
46 J. Kahk. Eesti talurahva võitlus vabaduse eest. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia 1962, lk 35.
47 J. Kahk. Eesti talurahva võitlus vabaduse eest. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia 1962, lk 33.