...................................................................................5 1.1Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks..............................................................6 4. Talurahvaseadused..................................................................................................................6 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks...".................................................................................................... 7 4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus.............................................................................. 8 4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused...........................................................................8 5. Hilisemad talurahvaseadused..................................................................................................9 5.1 Usuvahetus........................................................................................................................9 5.2 Reformid..............
........................................ 3 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE............................................................................... 3 2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE................................................................................... 4 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED..........................................................................5 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..."...................................................................5 2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................5 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................7 2.5 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................8 3. PÄRISORJUSE KAOTAMINE LÕPLIKULT..................................................................9 Kasutatud kirjandus:............................................................................................. 10
DAATUMID 1582 sõlmiti Jam Zapolski rahu Poola ja Vene vahel. Venemaa sai poolakate vallutatud linnad tagasi, kuid Venemaa käes olevad Liivimaa linnused pidi andma Poola valdusesse. 1583 sõlmiti Pljussa rahu Rootsi ja Vene vahel. Rootsalased said venelaste Liivi sõja ajal vallutatud maad endale(Narva, Tartu, Ingerimaa, Karjala) 1629 sõlmiti Altmargi rahu Rootsi ja Poola-Leedu ühendatud riigi vahel. Lõpetas Poola- Rootsi sõja. Rootsi säilitas Preisi linnad ja Liivimaa alad, mis olid põhja pool Daugava jõge. 1632 asutati Tartu Ülikool. Gustav II Adolf suri Saksamaal Lützeni lahingus.
Kuna talupojad olid suuresti, siis öeldi neile, et nad ei tohi maalt enne tagasi maksmist lahkuda- nii tekkis sunnismaisus. Seejärel hakkasid mõisnikud kutsuma talupoega juba enda omandiks. Nüüdsest võis neid osta, müüa, vahetada ning ka peksta- kodukariõigus. Talupoegadele seati mitmeid koormiseid, mille hulka kuulusid andamid, mis tähendas enda saagist kindla osa ära andmine. Veel oli pidid talupojad tegema teotööd, mis koosnes raskest rakmeteost, kus talupoeg pidi mitmeks päevaks mõisa minema hobusega. Oli ka kergem variant- jalategu, kus talupoeg läks ilma hobuseta jalgsi mõisa tööle. Lisaks pidid talupojad käima mõisavooris, mille käigus toimetas talupoeg suurde linna või sadamasse vilja, liha ja hiljem ka viina. Talvel käidi metsas puid lõhkumas ja mõisa toimetamas, sellel aastaajal just seetõttu, et järved ja jõed olid jäätund ja vahemaad olid lühemad. Rootsi ajal märgati, et olukord on riigile majanduslikult väga
Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine. Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi määrata igale talule kindlad koormised. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Kodukariõigust piirati. Teokoormised fikseeriti 1804. aastal ka Eestimaal. Eesti- ja Liivimaa talupojad jäid siiski edasi pärisorjadeks. Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Rahutused Põhja-Eestis. 1804. a. seadused ei rahuldanud kumbagi poolt. Liivimaa kubermangus alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Ärevuse kasv mõisates sundis taas sõjaväelt abi paluma. Suurem väljaastumine puhkes Harjumaal Kose-Uuemõisas. Napoleoni sõjad ja Eesti. 1801 mais tungis Tallinna alla admiral Horatio Nelson. Ka järgnevatel aastatel liikusid Briti
Talurahva õiguslik olukord Eesti- ja Liivimaal Rootsi ajast 19.saj II pooleni 17.sajandi algul nurjus Rootsistamispoliitika. Koos mõisate erakätesse minekuga kehtestati nõrgenenud sunnismaisus, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse. See aga tähendas pärisorjastamist. Kuigi Karl XI tegi maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, lükkas maapäev selle üksmeelselt tagasi. Hea oli see, et reduktsiooni käigus fikseeriti talurahva koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Kroonumõisa talupoegadel oli õigus kaevata mõisarentniku peale. Teiste erakätes olnud talupoegade olukord ei muutunud.
Talurahva õiguslik olukord Eesti- ja Liivimaal Rootsi ajast 19.saj II pooleni 17.sajandi algul nurjus Rootsistamispoliitika. Koos mõisate erakätesse minekuga kehtestati nõrgenenud sunnismaisus, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse. See aga tähendas pärisorjastamist. Kuigi Karl XI tegi maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, lükkas maapäev selle üksmeelselt tagasi. Hea oli see, et reduktsiooni käigus fikseeriti talurahva koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Kroonumõisa talupoegadel oli õigus kaevata mõisarentniku peale. Teiste erakätes olnud talupoegade olukord ei muutunud.
Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki. 1804. Aastal kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale - võisid maad osta ja talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, kaardistati ning hinnati. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Samal
§21 Talurahva omavalitsus 1802.a kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud ralurahvaregulatiivi. · See tunnistas talupoegade õigust vallasvarale · Keelustas koormiste tõstmise · Sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning et ta võib selle oma lastele pärandada · Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki 1804.a kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. · See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati · Talupojad said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglastele pärandada · Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati ning koormised pandi kirja vakuraamatutesse 1804
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
Osapooled: Ründajad : Venemaa, Poola, Taani Kaitsjad: Rootsi + värvatud Eesti talupojad Balti erikord – Rootsi valistsusaja lõpul riigistatud mõisate tagastamine nende endistele omanikele. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Seadus Aasta Kubermang Sisu Roseni deklaratsioon 1739 Talupoeg muutus pärisorjaks. Mõisnikud said oma orjad tagasi. Asehalduskord 1783-1796 Eestimaa Linnaõigused. Poliitilised ümberkorraldused. Ühine asehaldur.Rüütelkonnad ja raed saadeti laiali. Kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal omandasid võrdsed õigused.
Aleksander I (valitses 1801- 1825) tunnistas Balti provintside eriseisundit Aleksander III (valitses 1881- 1894) jättis baltisaksa aadli eesõigused kinnitamata Talurahvareformid Suurete muutuste ajajärk, põhjused: kap. suhete kiirem areng põllumajanduses pärisorjusliku korra kriitika (Merkel, Petri) pärisorjuse kaotamise seadused rahvuslik liikumine, talurahva omavalitsuse kujunemine Reformid: 1802 Eestimaa talurahvaregulatiiv ,,Iggaüks, kes ..." 1804 Liivimaa talurahvaseadus Põhimõtteliselt sarnased seadused: talude pärandatav kasutamisõigus vaba omandiõigus nii vallas- kui kinnisvarale teokoormiste normeerimine piirati mõisniku õigust talupoja isiku suhtes (keelati nende müümine ja võõrandamine) taluperemehed vabastati kodukarist, teistele ülempiir 15 hoopi loodi vallakohtud, mis olid mõisniku kontrolli all, kohtunikud olid talupojad (edasikaebused
Uuusaeg Vene keiser (1721-1917) Balti kindralkuberner (1783-1876, kõrgem poliitilise võimu esindaja, allus keisrile) Eestimaa kuberner ja Liivimaa kuberner (1783-1917, kõrgema administratiivset võimu omav, allus keisrile ja siseministeeriumile) Keskvalitsuse esindus Piirkond: Eestimaa ja Liivimaa Koosseis: kubermanguvalitsus, politsei, vanglad, sisekaitseüksused Ülesanne: keskvalitsuse poliitika elluviimine, riiklike maksude kogumine, rahu ja korra tagamine Allusid: kõik kubermangu erinevad seisused (rüütelkonnad, linnad, talurahva omavalitsus) Rüütelkonnad Linnad Talurahva omavalitsus piirkond Eestimaa, Liivimaa, Tallinn, Haapsalu, mõisavald esialgu 605+519
Eesti 19. sajandi esimesel poolel Eestis toimusid 19. sajandil nii mõnedki muudatused. Need puudutasid nii talurahvast kui ka mõisnike. Eesti kuulus tol ajal Venemaa kooseisu, mida valitses sajandi alguses tsaar Aleksander I. Ta pooldas Katariina II ajast päris valgustatusideid ja proovis Venemaad reformidega euroopalikumaks muuta. Kuna suurem osa Venemaa elanikkonnast moodustas talurahvas, viis Aleksander I läbi muudatusi just talurahva elus. Keiser tahtis esmalt muudatusi läbi viia väiksemal alal, et näha kui mõistlikud muudatused on. Seda tegi ta Balti kubermangudes, kuna seal valitsesid juba euroopalikud olud. 1802. aastal võeti vastu seadus, mis kehtestas talupoegade pärimisõiguse. Talurahva poolt loodi vallakogukonnad, kus võeti vastu otsuseid. Hakati koguma ka magasivilja, mida hädaajal kasutada sai
hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud olid võtnud võlgu, et võlga tasuda, tõsteti talupoegade koormisi. Need jõudsid sellisele tasemele, et rohkem ei olnud võimalik enam tõsta. 2) Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ja hakati rääkima inimõigustest. 3) Välispoliitiline – Venemaad vaadati kui metsalist, talupoegade halb olukord oli Venemaa prestiižile kahjulik. Liivimaa talurahvaseadus Eestimaa talurahvaseadus ● Talusid võib pärandada. ● Viidi läbi teokoormiste normeerimine ja seati sisse vakuraamatud. ● Toimus maade hindamine ja ● Koormised fikseeriti mõõtmine olemasoleval tasemel, olid suuremad kui Liivimaal ● Mõisniku kodukariõigust piirati: *2 päeva aresti või 15 hoopi, v.a *30 hoopi taluperemehed.
Vastuhakud. Väljaränne Venemaale. Maa väljaost 19. s II p muutis olukorda. Mõisa töötajad: mõisavalitseja ja -töölised haldasid mõisat, tegid lihtsamaid käsitöid Talupojad töötasid lisaks oma maalapile ka mõisapõldudel. Mõis pidas üleval kooli, kooliõpetajat, kirikut ning kirikuteenijaid. Enne pärisorjuse kaotamist võisid mõisaomanikule kuuluvad talupojad saada erandkorras vabaks Talud ja talurahvas 19 sajandil Talurahva koosseis 19.sajandil Mõisarahvas 10% Mõisas teenistust leidnud talupojad: mõisasundijad (nt kubjas tegeles teoliste tööle- sundimise ja järel-valvega, kilter- kupja abiline, aidamees), majateenijad ja käsitöölised Külarahvas Taluperemehed (koos peredega) 40% Rentisid mõisalt maad, tasudes renti teotöö ja muude koormistega Sulasrahvas 30%
Hoolitsema pagenenud talupoegade kinninapsamise eest ja nad tagastama; Uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid pahandusi ja neid karistama; Maakondades tegutsesid Eestimaal ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju; Kubermangude tasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike süüteod Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ja Liivimaa õuekohtus Tartus TALURAHVA ÕIGUSLIK JA MAJANDUSLIK OLUKORD - Olukord enne reduktsiooni talupojad olid sunnismaised ja teoorjad; loonusrent ehk talupojad pidid osa saagist mõisale andma; riigimaksud ihunuhtlus - Reduktsioon ehk riigimaade ja mõisate tagasivõtmine tugev aadlikepoolne vastuseis; alguses Rootsi-aegsed maad ja mõisad, hiljem ka varasemad; Tagasivõetud mõisad anti endisele valdajale rendiks;
Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest lasusid talurahva õlul pearaha ja nekrutiandmine. Täitmist vajasid ka kogukondlikud (teed, koolid) koormised ja kirikumaksud, millest peeti ülal kirikut. Kogukonna ülesanne oli ka vaestekhoolekanne. 6.Talurahvaseadused.(Roseni deklaratsioon, Browni positiivsed määrused, 1802-1804 aasta seadused, 1816-1819 seadused, 1849-1856 seadused.) 1739. aastal võeti vastu Roseni deklaratsioon, mille järgi siinne talupoeg oli pärisori, keda mõisnik võis pärandada, müüa või vahetada, nagu mõisa vara. Talupoeg kukkus õigusteta pärisorja seisundisse. 1765. aastal kinnitas Browne oma positiivsed määrused, mis talurahva olukorda mõnevõrra kergendasid. Talurahvas sai õiguse vallasvarare. Mõisakohustused täitnud talupoeg võis ülejäägi turustada. Kindlad piirid seati ka mõisakoormistele. Seati piirangud ka karistamisele. 1802. a
· Põllud kasvasid sööti · Koduloomad olid hävinud · Mõisad olid halvas korras · Kehtestati Balti erikord Talupoegade olukord sõja aastatel: · Põlluharimise pidurdumine · Püüti ümber asuda Läände · Talupoja koormiste kasv · Talupoegi värvati sõjaväkke (u 15 000) · Talurahvarahutused · Peideti end metsa ja soosaartele · Talupojad pidid abiks olema kindlustustöödel · Maamiilitsa üksused VENE AEG Poliitiline korraldus: · Eestimaa ja Liivimaa kubermangud Venemaa tsaaririigi koosseisu · Halduslik jaotus jäi samaks (Eestimaa ja Liivimaa kubermang) · Kujunes välja nn Balti erikord (eesmärk tagada balti mõisnike toetus riigivõimule) Balti erikorra põhijooned: · Asjaajamiskeeleks jäi saksa keel · Säilus luteriusk · Säilus aadlike kohalik omavalitsus ja senine kohtusüsteem · Kinnitati aadlike ja linnakodanike privileegid · Aadlikele lubati tagastada reduktsiooni käigus ära võetud mõisad (mõisate
Vene võim ei tegelenud 18 saj. I poolel talurahva olukorraga ega kontrollinud Rootsi-aegsete seaduste täpset rakendamist Balti provintside omavalitsuskorraldus ei taganud talupoegadele õiguskaitset Esialgu üritasid talupojad kasutada varasemaid ,seaduslikke teid, päärdudes kaebustega mõisnike peale Peterburi võimude poole Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele Ajalookirjanduses on omistatud suur tähtsust nn. Roseni deklaratsioonile(1739a.). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olikorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad Kasvasid koormused, eriti tegu Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele 18.saj. Viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, tervailjast viinaajamist ning
1880ndatel luuakse palju õigeusukoole, soodustatakse lastele vene nimede panemist, asjaajamine muutub venekeelseks, koolide õppetöö läheb üle vene keelele ja propageeritakse õigeusku. Keelati luua uusi luterikogudusi ning valdadel keelati anda luterikogudustele toetusi. Riik sekkus aktiivselt kirikuasjadesse. 2. Talurahva rahutused 19. sajandi I poolel. 1804. a vastu võetud seadused ei rahuldanud ei mõisnikke ega talupoegi. Mõisnikud leidsid, et seadused neid liialt seovad, talurahvas ootas aga eelkõige teokoormiste vähendamist. Levisid jutud, et seadus võltsiti. Liivimaal alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Talupoegade rahustamiseks saadeti kohale sõjaväeosad. Suurem väljaastumine toimus Harjumaal Kose-Uuemõisas. Ohvreid oli mõlemal poolel. Alles pärast suurtükkidega varustatud väeosa saabumist õnnestus talupojad jälle mõisatööle sundida. 3. Talupoegade olukord 18. sajandi ja 19. sajandi vahetusel (nende eluolu).
formaalselt Poola võimu alla, 18.saj lõpul Poola jagamise tulemusena Venemaale, 1795. 18.sajandil nõrgenes Rootsi, ei rääkinud kaasa euroopa suurpoliitikas, muutus kohaliku tähtsusega teguriks. 1710.aastal Rootsi sõjaline esindus Balti provintsides oli väga tagasihoidlik. 1710 alistusid Rootsi väed Vene vägedele, alistumine vormistati juriidiliselt lepingutega – kapitulatsioon. Rootsi garnisonid (Riias, Pärnus, Tallinnas), suuremad linnad (Riia, seejärel Tallinn), Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond (Saaremaa ei sõlminud). Säilitati kohalike privileegid. Rootsi absolutistlik kuningavõim 1680.a alguses, sekkus suurel määral Balti provintside siseasjadesse. Mõisate omandiõigus – reduktsioon, Liivimaa rüütelkond protesteeris selle vastu, n-ö karistuseks likvideeris Rootsi kuningavõim Liivimaa rüütelkonna senisel kujul. Vene võim lubas taastada ja laiendada senised privileegid. Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon, 29.september 1710.
arv. 1804.-1805. aastal olid Eesti ja Liivimaal talupojarahutused (nt Kose-Uuemõisas), sest talupojad ei saanud vakuraamatutest aru ja arvasid, et mõisnikud kiusavad neid ilma loata. Seni ajani arutati talupoegade olukorra parandamist pärisorjuse raames, kuid 1810. aastal asus Eestimaa rüütelkond arutama pärisorjuse kaotamist mõisnikele soodsatel tingimustel. Napoleoni sõjakäik Venemaale katkestas töö seaduse kallal, kuid 1816. aastal kuulutati Eesti ja 1819. aastal kuulutati Liivimaa talupojad isiklikult vabaks. Seaduste tingimused: 1. Talurahvas kuulutati isiklikult vabaks, teda ei tohtinud osta ega müüa 2. Talurahvas vabastati ilma maata ja nad pidid hakkama mõisnikelt talusid rentima 3. Rendivormiks jäi teorent 4. Talupoegadel polnud luba oma seisusest lahkuda 5. Talurahvas sai vabaks seisuseks 6. Talupojad pidid riigile makse maksma 7. Talupojad said perekonnanimed 8. Talupojad said liikumisvabaduse 9
liitunud Preisimaa ja Hannover. Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli riigi nimena kasutusel Moskva tsaaririik. Sõja põhjused ja tagajärjed Eestile. "Vana hea rootsi aeg" ei kestnud kaua. Gustav Adolf oli teinud Rootsimaa tugevaimaks pôhjamaa riigiks. Tema ajast peale oli läinud Rootsile hulk teiste riikide maid. Poola riik kaotas Rootsile Liivimaa, Venemaa püüdis oma piire Joann Julma ajal nihutada Läänemereni, mis temal aga Rootsi vastuseismise tôttu ei ônnestunud. Môlemad riigid olid vaenulikud Rootsi vastu. Heas vahekorras polnud Rootsiga ka lôunapoolne naaber Taani. Nende vahel valitsesid tihti tülid. Ühe sôja tagajärjel XVII s. keskpaiku oli Taani kaotanud Rootsile suuri maa-alasid: Ojamaa ja Saaremaa saared. Need kolm riiki asutasidki omavahel liidu ja alustasid sôda Rootsiga
19.-20.saj 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida ning kinkida maast lahus. 1809. Aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha pärandatavale kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid maad osta. Koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile. 1804. aasta Liivimaa talurahvaseadusega jäid kubermangu talupojad pärisorjadeks, neid eo tohtinud enam müüa ega pantida, maast lahus kinkida, nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid osta maad ning seda edasi pärandada. Talurahva koormised vaadati üle. Tekkis talude pärandamise võimalus ja seega motivatsioon põllumaade parandamiseks ja laiendamiseks. 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus. Kogu maa tunnistati mõisniku omandiks
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult otitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult toitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma
Venemaa ja Eesti alad 18. ja 19. sajandil VENEMAA 18.sajandil EESTI ALAD 18.sajandil Narva ja Tartu elanike küüditamine, Põhjasõda 1700-1721 Eesti Venemaa koosseisu Peeter I (valitses 1682-1725) Kadrioru loss ja park sõjaväereform, valitsusreform Liitis Liivimaa Venemaaga maksureform Euroopalikum elu 1703.a alustas Sankt-Peterburi linna rajamist Talupoeg: riigitalupoeg Sunnismaine pärisori eratalupoeg Linnakodanik: pärisorja seisuses Vaba kodanik Poliitika: absolutism- valitses tsaar Balti erikord: kubermangud, kubernerid, saksa keel, luteri usk, mõisate tagastamine
150 000 inimeseni. 18. sajandi lõpuks tõusus elanike arv üle 500 000. Väljastpoolt võõraid ei tulnud. Venemaa pidas lakkamatult sõdu, mis riivasid ka Eestit. 1797Aastani ei võetud eestlaseid Vene armeesse. Sõjad tõid kaasa suuremaid koormiseid, küüdikohustuse. Hiljem võeti eestlaseid nekrutiks 25 aastaks. Balti maariigi taastamine Kehtima jäid senised seadused ja maksud. Venemaal vastuvõetavad seadused hakkasid siin kehtima alles pärast registreerimist kohapeal. Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerideks nimetati 18. sajandil Venemaa teenistuses olnud välismaalasi. Kehtima jäid luteri usk, saksa keel ja 18. sajandi lõpuni tollipiir Venemaaga. Baltisaksa aadli eesõiguste põlistamiseks koostati rüütelkondade liikmete nimekirjad aadlimatriklid, kuhu lisati uusi perekondi ainult ülejäänute nõusolekul. Eestimaal võisid vaid immatrikuleeritud aadlikud omada rüütlimõisaid ja osaleda maapäeval. Kirik läks rüütelkondade kontrolli alla
Pärisorjast saab pärisperemees Talurahva olukord hakkas paranema 18.19 sajandi vahetusel. Selle suureks põhjuseks oli Merkeli ja Petri algatusel valgustusideede levik, mille eesmärgiks oli tähelepanu pöörata inimõigustele. Iga aastaga paraneb talupoja seis ning lõpuks saavad neist pärisperemehed. 1802 aastal Eestimaal uusseadus, mis tagas talupoegadel vallasvarale, keelustati koormiste tõstmist ning korraliku talu omandatud talupoeg võis pärandada oma talu järglastele. 1804 aastal kiideti Liivimaa Eestimaa uut seadust heaks ning talupoegade müük keelustati, kuid nad jäid ikka veel pärisorjaks. Talupoegade koormised viidi vastava maa väärtuse ja suurusega, koormised kirjutati vakuraamatusse. Eestimaa uued talurahvaseadused reguleerisid mõisnike ja talurahva suhteid, kuid nad polnud sellega rahul ja siis tehti uus seadus "Pärisorjuse kaotamine",mida võeti vastu Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819, aastal
suunas. Hernhuutlased(talupojad) tähtsustasid usuvagadust, alandlikkust, kõlblust ning sotsiaalset võrdlust ja vendlust. Ratsionalistid(pastorkond) kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust ja rõhusid õpetlikele jutlustele. 6. Haridusastmed vene ajal. Koolikohustus kehtis vaid neile 7-12 astastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. 1765. aastal Liivimaa maapäeval vastu võetud uus koolikorralduskava nõudis rahvakooli rajamist kõikidesse suurematesse mõisatesse. Kui lastel oli võimalik kodus lugemine selgeks saada, võidi mõis kooli pidamise kohustusest ka vabastada. 7. Talurahvaseadused 19. sajandil. 1802/1804 Talud päritavaks, koormised õiglaseks 1816/1819 Talupojad vabaks, priinimed, koormiste tõus 1856/1849 Teorendi maksmise lõpetamine, talude krunti ajamine, võimalus talu päriseks osta
põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi. Lõpuks tuli abiväge ja suruti see mäss maha. Nendele kohut mõistma asus sõjakohus. Väga karmid karistused, osad mõisteti surma. Kaks said 1000 hoopi kadalippu, mida peeti surmavaks. Saadeti asumisele, osad said 100 hoopi ja ka 50. Karistamine toimus talvel. Isegi need kaks kes said tuhat hoopi jäid elama. Soov massiliselt venemaale rännata, et pääseda mõisaorjusest. Maltsvetlaste liikumine, prohvet Maltsvelt. Rikas talupoeg. Maltsvelt on talunimi. Tegutses põhiliselt järvamaal ja kuusalus. Võimud hakkasid teda taga kiusama. Ta hakkas rääkima, et rändame välja, sõitis sõpradega Krimmi. Hakkas otsima neid maakohti kuhu viia mõisaorjusest äraväsinud talupojad. Samal ajal kogunes hulk tema järgijaid Lasnamäele. Ja hakkasid tema ettekuulutuse kohaselt ootama valget laeva. Oodati paar nädalat ja siis loobuti. Osa seltskonnast. U 700 põhja-Eesti talupoega siiski Krimmi jõudsid.
Priikslaskmine ja ärkamisaeg 1819- 1885 a. Laura Peets Priikslaskmine Riigivõimu mõjutusel võttis Eestimaa rüütelkond 1816 a. ja Liivimaa rüütelkond 1918a. vastu pärisorjust kaotavad talurahvaseadused, millega talupoeg sai isikliku vabaduse, kuigi järk-järgult, 14 aasta jooksul ja koos liikumisvabaduse piiranguteta Talupojad said kohustuslikus korras perekonna nimed (Liivimaal 1826. ja Eestimaal 1836. aastaks) Mõisnikud säilitasid kodukariõiguse ning kontrolli talurahva omavalitsuse ja kohtu üle. Talumaal moodustati mõisade kaupa seisuslike omavalitusüksustena vallad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
