Pulmad peiukodus (0)

Pulmad peiukodus
Mõrsja vastuvõtmise ja tuppaviimisega seotud tavad lähtuvad enamasti kõik tõrje- ja sigivusmaagiast. Nende eesmärgiks on eemale tõrjuda kurja ja kindlustada õnne ning edukust noorpaari tulevases elus.
Tõrjemaagiaga ongi seletatav, et mõrsjat ei lastud astuda maapinnale. Peiu ema asetas sõiduki ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Mõrsjat tõstis tavaliselt peiu isa. Tekile või kasukale astumisest loodeti kas head lambaõnne või pehmet, leplikku südant mõrsjale. Mõrsja pidi vaibale (kasukale) viskama vöö (hilisemal ajal aga raha), mis sai ämmale. Veel levis komme , et ukselävele laotati vanad püksid, millele mõrsja tarre tulles pidi astuma (püksid põletati).
Mõrsja kas talutati tuppa isamehe poolt või jälle kanti majja peiu süles. Igale ukselävele pidi mõrsja heitma kindad (~raha). Mõnes Lääne-Eesti kihelkonnas oli tavaks, et mõrsja toodi tarre rehealuse kaudu ( Rapla ). Kohati oli kombeks tõsta mõrsja üle leivalabida, et leivaõnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasema jalaga-see toob majja tülid ja lahkhelid
Peamiselt Kesk- ja Lääne-Eesti pulmakombestiku järgi oli mõrsja esimeseks ülesandeks pärast peiumajja astumist visata kinnisilmi kolm halgu ahju. See pidi tagama truudust, virkust, perenaise osavust.
Mõrsja asetati laua taha istuma, kusjuures uju jäi pähe. Uju eemaldamine oli kujunenud eriliseks kombetalitluseks: isamees viis mõrsja õue, võttis mõõga otsaga rätiku peast, keerutas seda kolm korda ja viskas siis katusele (Lääne-Eestis).
Sealjuures sõnuti:
Mo vaesel vae vaates,
mo sõsar seisab sõasa,
sõamõõkade seasa,
vaenuraudade vahele.
Ees tal ihutud mõõka,
taga tal tahutud seina,
tõisel tõine mees tugeva
Mujal jäi uju mõrsjale tanutamiseni pähe.
Mõrsja vastuvõtmise lõpetas söömine. Seekord istusid koos mõrsja ja peiuga lauda mõrsjapoolsed pulmalised. Ent söömisele eelnesid veel mõned maagilist laadi talitlused noorpaariga. Väga levinud tavaks oli, et toodi tükk leiba soola või võiga, leivatükk murti pooleks-üks anti mõrsjale, teine peiule.
Üle maa tuntakse ka sülepoisi (rüpepoisi, rüpelapse) kommet. Enamasti on see seotud esimese söömaajaga peiukodus, kohati ka tanutamise või põlletamisega. Komme oli järgmine: kui pulmalised pruudikodust peigmehe juurde läksid ja esimest korda laua taha istusid, siis toodi üks väike poisslaps ja pandi pruudi põlvele istuma. See pidi teda hüpitama, andis peigmehe kätte, see tegi niisama, selle järel pruuttüdruk, peiupoiss ja muud niisama. Seegi oli sigivust taotlev komme.
Söömaajale järgnes uus etapp pulmakombestikus, nimelt peiukodu ja majapidamise tutvustamine mõrsjale. Peiu ema talutas miniat läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi ka kaevul või muul veevõtmiskohal. Igale poole, kuhu noorikut viidi, ja kõigele, mida talle näidati (nt. loomad), pidi minia andeid panema . Andeid pandi ka kohati tarbeesemetele ( pada , luud jne.).
Kommete erilõik on seotud mõrsja veimevaka toomisega. Kirst veimevakaga kas toodi kaasa koos mõrsjapoolsete pulmalistega – niisiis pärast mõrsja lahkumist või saadeti peiu poole enne noorpaari ärasõitu mõrsjakodust.
Ka kirst tuli enne teelesaatmist peiupoistel välja lunastada. Kirstu lunastajateks olid isamees peiupoistega või kirstumeestega. Kirstu eest nõuti „lukuraha“, hõbedat kirstu või „laeva“ (Lääne-Eestis nimetati kirstu laevaks) parandamiseks jne. Lunastamist saatsid humoorikad dialoogid, laulud ja naljad „kauplevate“ poolte vahel. Kirstu eest saadud raha kuulus mõrsja emale. Kohati on kirstu lunastamine ühte sulanud mõrsja lunastamisega, moodustades ühise tervikliku tava.
Kirst koos kirstumehega asus esimesel reel (või vankril), kirstu kohal hoiti lehvivat lippu.
Kohati nõuti kirstu lunastamist ka peiukodus. Siis olid rahanõudjateks kirstumehed ja lunastajateks peiupoisid .
Mõrsja pulmaliste peiukoju saabumine ja nende vastuvõtmine on nii oma kommete kui ka laulude poolest analoogiline peiupoolsete pulmaliste sissesõiduga mõrsjakoju. Mõrsja on peidetud. Pruudipoolsed nõuavad mõrsjat näha, kahtlustades, kas pole talle viga tehtud, halbades tingimustes ja tühja kõhuga peetud jne. Ka mõrsja pulmalistele pakutakse ebamõrsjat e. valtspruuti.
Lokaalne , peamiselt Kolga -Jaanis tuntud komme oli aletule põletamine. Algne ohvritalitlus tuletegemise ja raha-annetamisega on hiljem muutunud lõbustavaks vahepalaks pulmatseremoonias: noorik kogu pulmarahvaga läheb põletamiseks määratud puu juurde, mis maha raiutakse ja põlema süüdatakse. Kui tuli lööb leegitsema, viib peiupoiss nooriku kolm korda selle ümber ja asetab ta kolme relvastatu (s.o. isamees, peiupoiss, peigmees ) vahele, kes naiste laulu saatel mõõku tema pea kohal kokku löövad. Sellal visatakse mõned mündid tulle, mille kustumist ära oodatud, rahad välja otsitud ja maharaiutud puu kännu sisse taotud. Laulu ja muusika saatel pöördub seltskond majja tagasi. Väljaspool Kolga-Jaanis oli ainult see osa aletule tseremooniast tuntud.
Pärast söömist järgnes sisuliselt kõige olulisem komme pulmades , nimelt tanutamine e. linutamine – naise peakatte ( linik , rätik, müts, tanu) mõrsjale pähepanemine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. Tanutamisega oli abielu sõlmitud.
Enamasti tanutati mõrsja peiukodus sinna jõudmise päeval. Kohati tehti seda ka mõrsjakodud. Tanutamist toimetati tavaliselt poolsalaja, tähtsamate pulmategelaste juuresolekul kuskil kõrvalruumis – aidas , saunas või laudas. Tanutajaks oli üldiselt peiu ema (kui see oli surnud, siis isamehe naine). Kui tanutamine toimus mõrsjakodus, siis oli tanutajaks kaasanaine (harva oma ema). On ka teateid isamehest kui tanutajast. Ilmselt uuemad andmed kõnelevad peigmehest kui lõplikust tanu pähepanijast. Tanutamisel istusid mõrsja ja peig kõrvuti. Sealjuures peeti silmas mitmesuguseid maagilisi toiminguid ja ennustuskombeid, mis pidid tagama õnneliku ja küllase elu. Näiteks pandi linutamise ajal viinapudelid ja leivakannikad laua peale-siis ei saa noorpaaril elu sees leib otsa.
Tanutamine toimus üldiselt järgmiselt. Mõrsjaema (e. tanutaja) soeb kõigepelt mõrsja juuksed, siis lööb mõrsjale tanuga vast pead ja sõnub: „ Unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!“ või: „Unusta tuli, tuleta tuli, pea meeles mehe kaltsa!“ Siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda, sest esimesel ja teisel korral pannakse müts viltu (või tanu asemel peigmehe müts) ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe.
Lääne-Eestis oli kombeks tanutada mõrsjat aidas või rehe all, veimekirstu juures, kusjuures pruut istus kirstu peal. Suurem hulk pulmarahvast istus tanutamise ajal söögilauas.
Kohati tanutati mõrsjat kogu pulmarahva juuresolekul. Mõrsjale pandi tanu pähe pulmaliste keskel söögilaua taga. Ent selleski avaldus tendents kombetalitlust varjata: tanutaja varjas mütsi pähepanemisel oma kehaga noorikut, laotas mõrsjale üle suure räti või püüdis mütsi märkamatult pearäti alla torgata. Tanutamine oli üleminekuhetk neiupõlvest noorikupõlve ja seega uskumuste kohaselt (nagu kõik sellised kriitilised hetked - sünd, surm jne.) kergesti mõjutatav igasuguste ebapuhaste olevuste ja halbade jõudude poolt. Selline kartus tingiski kombe varjamist ja peitmist.
Mõnel pool järgnes tanutamisele veel sümboolne neiupõlvest „väljatõmbamine“ või „väljatõstmine“. Näiteks: kui noorikul tanu pähe ja põll ette oli pandud, siis istus ta peiupoisi sülle, kes tema ümbert kahe käega kinni hoidis, mis peale kõik pulmamehed tulid noorikut tema käest ära kiskuma. Muidugi sai vaene noorik siis kiskuda ja venitada küllalt, sest teda oli hoitud kui kruustangide vahel kinni, et keegi teda kätte ei saaks, kuni viimaks tuli pahase näoga peigmees, kes samuti kiskudes ja venitades nooriku kätte sai.
Hiiumaal kutsuti pärast tanutamist kõiki mehi „noort kuud“ - s. o. noorikut – vaatama. Vaatamise eest nõuti maksu. Esimene vaatleja oli peigmees, siis peiupoisid, siis teised pulmalised.
Hiljem hakkas tanutamist asendama nn. pruudipärja mahamängimine.See uuem tava on nüüdseks tuntud juba üle maa.
Vallalised tüdrukud kogunevad ringmänguks. Ringi keskel on seotud silmadega pruut. Lauldakse tuttavat „Pruudipärja laulu“ (laenatud saksa folkloorist, tuntud C. M. v. Weberi ooperi „Nõidkütt“ vahendusel):
Me pruudipärga punume
sul kaunil roosilillil
ja tantsule sind saadame
nüüd kenal pulmapillil.
Ref.: ilus haljas, ilus haljas,
Ilus haljas pruudipärg!
Mul aias kasvas kaunisti
küll mirte igasugu.
Kus viibid, armas peiuke,
et neist ei peeta l
Ref.: Pruut ketras seitsme aasta sees
kuldlõnga värtnal valmis
ja hebemed nii peeniksed
ta ehteks kudus, pal
Ref.: Kui seitse aastat mööda sai,
siis tuli koju peiu
ja et ta pulmad kaasa tõi,
siis pärja pärib neiu
Siis paneb mõrsja oma pärja ühele tüdrukule pähe, kes saavat järgmiseks mõrsjaks.
Tanutamisele järgnes põlletamine – kombepärane põlle etteseadmine. Põll oli kohustusliku riietusesemena abielulise tunnuseks. Selle kombe sisu ja ka funktsioon vastab tanutamisele ning on viimasega seotud. Ometi pole põlletamine pulmatseremoonia tingimatu osa ega ole ka ülemaailmselt levinud. Kohati seda kommet ei peetud (näiteks Tartumaal ). Põlle etteseadjaks oli tavaliselt pruudivend, aga ka peiupoiss või vanem naisterahvas . Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel: esiteks sobitati põlle ümber kaela, siis ümber jalgade ja mujale. Alles pärast mitmekordseid katseid leiti õige põllekoht.
Põlletamisega oli vahetult seotud põllelappimine, üks paljudest rahakorjamise viisidest. Rahakorjamist juhtis pruudivend (harva ka peig), kes ütles põlle katki olevat ja kutsus pulmalisi põlle paikama – auku rahaga kinni katma . Esimesena viskas raha põlle sisse peigmees, siis peiupoisid ja muud pulmalised, ka vanemad. Pruudivend seisis nooriku kõrval ja näitas piitsavarrega, kus oli „auk“, s.o. kuhu tuli raha laduda. Kui põll oli lapitud, siis võeti see eest ära, seda tegi pruudivend, ja luges raha üle.
Põllelappimisel laulis pruudivend: „Lappige, põlle, lippige põlle – kaupmees andnud katkise põlle!“ peiupoisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle paikama, vastupuiklejaid vägisi. Kogutud raha jäi mõrsjale.
Noorikuga tantsimine oli pulmatseremoonia vältimatu osa. Arvestades tantsimise funktsiooni muudelgi puhkudel, näib ka nooriku tantsitamine algselt kuuluvat muistsetesse viljakus-või sigivusrituaali. Hiljem on sellele otsitud muid seletusi . Noorik pidi oskama hästi tantsida. Mida paremini noorik tantsis, seda rohkem teda kiideti ja peeti lugu.
Erandlik on teade Tõstamaalt, mille järgi nooriku tantsitamisega „tantsiti pulm katki“, s.o. lõpetati pulmapidu .
Esimene pulmapäev peiukodus lõppes noorpaari tseremoniaalse, vastavate kommete ja laulude saatel magamaviimisega. Väga levinud oli komme panna noorpaar esimeseks ööks magama lauta (eriti just lambalauta). Nõudeks oli, et magamisase oleks heintest ning nimelt mitut liiki heintest, mida peig oli niitnud. Asemeriided toodi pruudi poolt. Aseme tegi üles kaasanaine, harva ka ämm või pruuttüdrukud. Võõras ei tohtinud asemele istuda või aset katsuda , et mitte viia ära noorpaari õnne või tuua noorpaari vahele tüli.
Noorpaar viidi magama tähtsamatest pulmategelastest kaaskonna saatel. Esimesel ööl magas noorpaar riietatult, sealjuures pidi mõrsja avama kõik riietusesemete haagid, nööbid jne. Üldiseks tavaks oli, et peig läks enne voodisse ja noorik visati peiu kõrvale.
Voodisse või voodi alla asetati mitmesuguseid esemeid: kirves , nuga , tõlv, mõrsja särk jne. Vastavate esemetega taotleti eelkõige lasterohkust. Enamasti püütakse vastavate esemetega kindlaks määrata esimese lapse sugu: kui pulmaööl oli voodi all kirves, siis oli esimene poeg, kui kurikas – siis tütar. Käibel oli ka kombeid sünnituse kergendamiseks või sünnitusvalu ülekandmiseks mehele.
Ka muid ennustusi ühendati esimese ööga. Näiteks usuti , et kui naine tahab võimu majas enda kätte saada, siis pangu esimesel pulmaööl vanad mehe püksid omale padja alla.
Eestis on levinud usk, et kui noorpaar esimest ööd magades seljad vastamisi hoiavad, siis on tüli palju ette tulema. Magama peab aga nii, et suud vastamisi on, siis on elu hea ja õnnelik.
Noorpaar äratati hommikul lauluga, pillimänguga või lihtsalt huikamise ja lärmiga. Äratajatele tuli pakkuda õlut või viina . Asemele pidi noorik jätma vöö. Kohati on jäetud ka raha.
Viimase pulmapäeva tähtsaimaks kombetalitluseks oli nn. veimevaka (annid, lahjad ) jagamine. Kingitavad esemed olid aegsasti vööpaeltega nn. kimpudeks kokku seotud. Ande jagati eeskätt peiupoolsetele pulmalistele. Kimbu sisu olenes sellest, kellele ta kingiti. Muidugi varieerus kimbu sisu ka paikkonniti, kuid mitte oluliselt. Vähemal määral mõjutas kimbu suurust nooriku jõukus. Kimbud pandi juba aegsasti (mõrsja kodus) kokku, tavaliselt annetejagaja (kõrvatsenaise) juuresolekul. Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm.
Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema.
Lääne-Eesti kihelkondades kõneldi mitte enam vaka jagamisest, vaid vaka müümisest. Kohati oli ettenähtud rahasummagi. Kursi kihelkonnast teatakse, et vakaraha oli täite andide puhul kaks rubla . Siin oli tegemist kahe iseseisva tava – vakajagamise ja rahakorjamise – omalaadse kombinatsiooniga. Võimalik, et kahe kombe liitumist on põhjustanud ka vaka lunastamise tava tuhmumine ja selle ülekandumine veime lunastamiseks.
Kollektiivse abistamise peamiseks vormiks pulmades oli rahakorjamine. Pulmarahvalt noorpaari heaks rahakorjamise komme sai ilmselt laiema ulatuse alles 19. sajandil seoses jõukuse kasvuga külas. Rahakorjamise viise tunti mitmeid ja ja sageli kasutati samas pulmas mitut. Kõige üldisem, ent ka kõige uuem rahakorjamise kommetes oli rahakogumine viinaga pärast veimede jagamist. Taval on lokaalselt erinevad nimetused. Loodepoolses Eestis (Jüris, Ristil , Hageris, Noarootsis, Kullamaal, Lääne-Nigulas, Vigalas) oli tava nimetuseks pealisjoot. Edela-Eestis (Audrus, Pärnu-Jaagupis) tunti kommet laua otsa viimisena. Tartumaal nimetati seda terviseviina joomiseks ning Viljandimaal pruutviinaks…
Ülemaaliselt tuttavaks rahakorjamise kombeks oli põrandapühkimine: noorik pandi põrandat pühkima, kusjuures pulmalised kogu aja jooksul mööda põrandat käisid ja uusi õlgi põrandale tassisid. Õlgede sisse olid pulmalised aga raha loopinud. Lääne- Eesti traditsioonis kuulus see toiming pulmade lõpetamise tseremooniasse.
Lisaks eelkirjeldatud tavadele esines veel mitmeid kohalikke rahakogumise kombeid seoses pulmade lõpetamisega. Nii on Ida-Eestis kogutud raha suure puukulbiga. Kulbiraha läks kokale , harva ka noorikule.