eesti kroon, eesti raha - referaat (0)

VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Infohariduse osakond
Info- ja dokumendihaldus

PÄÄSTETUD KROON
Referaat
Viljandi 2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. HÄDARAHAST PÄRISRAHANI 4
2. KROONID RUBLADEKS 7
3. UUS ESIMEES JA LÄBIRÄÄKIMISED 8
3.1 Koru või oma raha 9
4. TIIBADETA LINNU LEND – OMA RAHAST LOOBUMINE 10
5. OMA RAHA TAASTAMINE 11
7. Ostutäht või oma raha – viimane heitlus 14
7.1 Üle kivide ja kändude – Baltikumi majanduslik iseseisvus 15
8. TORMILINE AASTAVAHETUS 16
8.1 Rahamasina käivitus 16
8.2 Kevad- suvine kahevõitlus 17
9. KOLME MILJONI MARGA SKANDAAL 18
10. PÄÄSTETUD KROON, OHVERDATUD PÕLVKOND 19
KOKKUVÕTE 21
LISAD: 23

SISSEJUHATUS

Valisin Juhan Aare kirjutatud raamatu Päästetu kroon, milles kirjeldatakse päris detailselt lugusid, mis oma raha kasutusele võtuga toimusid. Rahareformi teema Eestis huvitas mind koheselt, et mõista ja rohkem teada saada, miks oma raha kasutuselevõtt nii keeruliseks kujunes. Samuti pakkus huvi lugeda erinevate käibel olevate rahade ja müntide lugusid ning kes olid kõige sellega seotud (just eestlastest).
Käesolev raamat algab ülevaatega keerdkäikudest Eesti krooni kehtestamisel ja raskustest selle käibele laskmisel. 1940. aastal, mil N Liit okupeeris Eesti Vabariigi, oli kroon aga rahvale nii omaks saanud, et selle taassünnist unistati ka siis, kui riiki enam polnud. Raamat kirjeldab võitlusi Eesti oma raha eest, mis oli täiesti varjamatu väljakutse Kremlile – maailmale, mis oli kõige kardetum poliitilise võimu keskus. Kirjeldatakse , miks ja kuidas kujunes isemajandamise ja Eesti krooni taaskehtestamise eestvedajaks Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis moodustatud teaduskollektiiv instituudi direktori, majandusdoktor Rein Otsasoni juhtimisel. Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult Eesti krooni kehtestamisele eelnenud sündmusi, millest laiem avalikkus teab väga vähe.
Väga palju on raamatus viidatud erinevatele allikatele ajalehtedes, kus tuuakse välja, mida keegi on mingil ajahetkel öelnud. Lugedes neid erinevaid mõtteid ja öelduid, andis see selgelt edasi räägitud ajastu emotsioone.

1. HÄDARAHAST PÄRISRAHANI

Alates 1918. aastast 24. veebruar ringlesid Eesti Vabariigis tsaariaegsed Vene rublad, Saksa okupatsiooni idamargad, Soome margad, duuma rublad ja Kerenski rahad . Samas mainib ajaloodoktor Jüri Ant, et nende kõrvale tulid veel Judenitši rahad ja Nõukogude Vene sovznakid. 1918. aasta 30. novembril deklareeris Ajutine Valitsus, et Eesti rahaühikuks on mark, mis võrdub Soome margaga. Sellest kirjutab Leho Lõhmus (ajakiri Mees, 1996, nr 8, lk 20):
„Samas määrati kindlaks kursid teiste rahaühikutega , millega eelmised võimud olid riigi üle ujutanud. Nii oli Eesti mark korraga seotud mite kiiresti väärtust kaotava rahaga , kuna tal endal tegelikult sisuline väärtus definitsioonid puudus“.
Hakati valmistama esimesi rahakavandeid. Kõigest, mis puudutas rahareformi hakati mõtlema ja kirjutama ajalehtedes – toimus 20-ndatel. Rahasüsteemi muutmiseni jõuti alles 1928. aastal. Eesti mark kujunes küll kindlaks rahaks siseriigis, kuid rahvusvaheliselt seda maksevahendina ei tunnistatud. Ajaleht Vaba Maa küsib (17.02.1926):
„Miks ei ole siis Eesti margal rahvusvahelist käiku, kui ta sisemaal on stabiilne? Sellepärast, et Eesti marga stabiliteet ei ole rajatud kestvale alusele. See tähendabm et Eesti margal ei ole teistele välisvaluutadele vastavat kullabaasist.“
Jõuti arusaamisele, et rahareformiga tuleb kiirustada. Rahaseaduse esialgne variant valmis 1926. aastal. Võeti vastu eelõu, kus uueks rahaks pidi saama kroon ning paberrahatähtedeks 5-, 10-, 50-, ja 100. Korraldati isegi uute rahade kavandite võistlus. 1927. aastal hakati kahtlema, kas ikka kroon saab Eesti uueks rahaks. Hiljem ikkagi otsustati, et kroon pole see õige nimetus, sest seda võidakse segi ajada Taani või Rootsi krooniga . Samamoodi mark, mis võib segadust tekitada uue marga ja vana marga vahel, pealegi on olemas Saksa ja Soome margad.
Vaba Maa ajakirjanik toob välja, et teatav huumor võõraste rahatähtede nimedega oli paratamatu:
„Haridusminister J. Lattik soovitab naljatades võtta nimeks uuele rahaühikule „ kindral “, kuhu mahub 100 „kaprali“. Sõjaväelane valitsuses on vastand , et üks „lattik“ võiks olla 100 „kiiska“.
Riigikogu rahaseaduse eenõu esitas, mille paragrahv üks ütleb:
„Eesti rahaüksuseks on taaler , mille väärtus võrdub 100/248 grammi puhta kulla väärtusele. Taaler jaguneb 100 krossiks. Iga senini liikvel oleva marga väärtus võrdub ühele selle seadusega maksmapandavale krossile.“
Ei sobinud ka taaleri nimetus. Riigikogu liige U. Oinas:
„Ei poolda hästi taaleri nimetust. Taaler on oma endise hiilguse kaotanud ja praegu teda tarvitavad ainult üksikud Aafrika riigid, nagu Abessiinia ja riigid Kongo kallastel. Meie uus rahaüksus vastab kullasisalduse poolest täielikult Skandinaavia kroonile ja sellepärast oleks vist loomulikum, kui meie rahaüksuseks kroon jääb.“
Hiljem toodi välja mõte, et Eesti rahaühikuks peab saama lühem ja suupärasem tähekombinisatsioon. Veebruari algul kirjutab ajaleht Vaba Maa (06.02.1927):
„Kui Läti „lati“ ja Leedu „ liti “ eeskujul lühendust tahetakse, siis peaks meil olema „ett“. „ Esta “ on pikk ja pealegi mitte eestipärane. Meie rahvas teeks temast tingimata „eestu“, millel natukene halvakspanev – „poluverniku“ maik , - kui teda veel hullemakski ei moonutata.“
1927. aastal saadeti ajalehtede toimetustele väga erinevaid ettepanekuid – mitmekesiseid ja homoorikaid, mis peegeldasid inimeste harjumusi ja tõekspidamisi. Vaba Maa avaldas alljärgneva ülevaate (13.02.1927), lisan mõned ettepanekud:
„I mark = 100 penni ; I kroon = 100 penni;
I kuldar = 100 muldari; I esta = 100 sajakut;
I estu =100 setut; I nahk = 100 saba“
Ajaleht Vaba Maa (12.04.1927) kirjutab, et J. Tõnissoni sõnul on kroon raske Lõuna-Eestis välja ütelda. Kõige kohasem on ikkagi „kuldar“. See oleks Eestile omapärane.
Peeti vaidlusi rahaseaduse eelnõude arutelu üle, kas Eesti rahaühikuks kroon või mark peavad jääma. J. Laidoner soovitas jääda kas kroonile või margale. Riigikogu liige G. H. Vestel arvas , et kroon jääda võiks, kuid marga asemele võiksime ka tsent (sent) võtta, mis siis üks sajandik kõrgema raha väärtusest on.
1927. aastal võttis Riigikogu rahaseaduse vastu, kus paragrahv 1 ütleb:
„Eesti rahaühikuks on kroon, mille väärtus võrdub 100/248 grammi puhas kulla väärtusele. Kroon jaguneb 100 sendiks. Iga liikvel oleva marga väärtus võrdub ühele käesoleva seadusega maksmapandavale sendile.“
Vabariigi valitsus teatas, et 1928. aastal 1. jaanuaril hakkab kehtima kroon, mis jaguneb 100 sendiks. Marga väärtus võrdsustati ühe sendiga – 100 marka vahetati ühe krooni vastu. Ühe grammi puhaskulla hinnaks kehtestati kaks krooni ja 48 senti. 1928. aasta 1. jaanuaril oli küll mark surnud, kuid rahana polnud kroon veel sündinud. Esialgu kasutati asekroone. Päris kroonid otsustati valmistada 5-, 10-, 50-, ja 100 paberrahadena. Otsustati erineva rahaväärtusega rahatähed teha ise värvi. Põhjuseks, et see pidi kaitsma rahatähti järeletegemise eest ning piiriäärsed rahvad pidavat olema harjunud vahet tegema rahadel just värvi järgi.

2. KROONID RUBLADEKS

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Esimees Johannes Lauristin 1940 aastal esines Kremli poliitikateatri laval riigikukutajana. N Liidu Ülemnõukogu langetas otsuse võtta Eestis vastu N Liidu koosseisu 16. liiduvabariigina. Otsusele kirjutas alla üliagar pugeja Mihhail Kalinin. Eestlased olid kaotanud kõik – oma lipu ja hümni. Mindi üle Moskva ajale ning sügisest korjati käibelt Eesti kroon.
Rubla võeti Eestis kastusele 1940. aasta novembris. Kroonid ja kroonihoiused vahetati rubladeks, mille kursiks sai 1 kroon = 1,25 rubla, kuigi ostujõud oli 1 kr = 8 – 10 rubla. Tolleaegsed suured sõnameistrid kirjutasid (Päevaleht, 25.11.1940):
„Eesti krooni asemele tuleb meil nüüd käibele nõukogude valuuta , maailma kõige kindlam valuuta...“
1941. aasta 1. jaanuariks pidi kroon käibelt kaduma, kuid rahva kätte ehk rubladeks vahetamata jäi ca 8 mln krooni sularahas. See tekitas rahvas veel lootust, et võib-olla suudetakse veel riik ja raha taastada. Eestis käibele lastud rubladel olid Lenini ja Kremli kõnetoolis J. Lauristeini poolt ülistatud punaarmee pildid. Siiski pidid tuli pettuda kõigil, kes olid lootnud krooni tagasitulekule. 1942. aastal oli Eestis kasutusel nii rubla ja riigimark. Ajaleht Eesti Sõna (23.01.1942):
„Riigimarga ja rubla kursiväärtus on kehtestatud 1 mrk = 10 rbl. Riigimarga ja krooni kursiväärtus püsis kuni enamlaste tulekuni kliiringu alusel 1 mrk = 1,65 ekr. Praeguse hinnataseme ja oma sissetulekute võrdlemisel võib kodanik oma igapäevaseis toiminguis mõlema vääringu ostujõudu kui mitte täpselt, siis jämedais joonis lugeda võrdseks.“
Sõjajärgsetel aastatel leidus Eesti kroone päris paljudes kodudes. Lapsed mängisid hõbedaste müntidega, kollektsionääride kogudes võis näha mitmesuguseid sedeleid.

3. UUS ESIMEES JA LÄBIRÄÄKIMISED

1988. aastal 8. septembril võttis valitsus vastu revolutsioonilise otsuse – vabastati Valeri Paulman Plaanikomitee esimehe ametikohalt. Uueks Plaanikomitee esimeheks nimetati senine Majanduse Instituudi direktor Rein Otsason. Muidugi jätkas ta Majanduse Institutsiooni teaduskollektiivi juhina .
Rein Otsason mõtles olukorrast, kuida saavutada nii, et Eesti oleks oma eelarvete täielik peremees :
„Et keegi meile enam ette ei kirjuta, kas ehitame haigla, tõstame arstide palka, suurendame haiglas viibivate haigete söögiraha või teeme muud.“
Tõsine lahinguväli toimus 21.-23. septembril Riias – Eesti, Läti, Leedu vabariiklikku isemajandamist käsitlev nõupidamine. Kõige ägedamad vaidlused puhkesid teemal õigus ise oma raharinglust reguleerida. R. Otsason tutvustas seal Majanduse Instituudis välja töötatud Eesti isemajanduse kontseptsiooni, mis nägi ette koos isemajandamisega kohe ka liiduvabariigi valuuta kehtestamise . Sellele ettekandele reageerisid vaenulikult mitmed Moskva esindajad, sealhulgas Viktor Belkin . Keerukate läbirääkimiste vastuseisust hoolimata õnnestus oma raha ideele koostada Riias dokument, millele kirjutati alla Läti ja Leedu plaanikomitee esimeeste poolt. Selle sama dokumendi sünd tähendas väga olulist sammu Belkini ja tema mõttekaaslaste mõju vähendamiseks. Liiduvabariigi panganduse ja raharingluse korraldamist ning omaenese valuuta sisseseadmist käsitleva ühiskommünikee allakirjutamisele Riias järgnes dokumendi kiire avaldamine. R. Otsasonil oli erikokkulepe ETA toimetaja Leivi Šeriga. R. Otsason:
„Korraldasime veel samal ööl selle väljasaatmise ajalehtedesse, et see ilmuks järgmisel päeval, et keegi KGBst ega kusagilt mujalt ei saaks panna selle avaldamisele pidurit. Ja see ilmuski.“
R. Otsasoni sõnul oli just Riia kohtumine see, mis viis oma raha idee ka maailma avalikkuse ette.
Ühiskommünikees forumleeritud seisukohad, dokumendi allakirjutamine ja kiire avalikustamine osutus poliitiliselt väga tugevaks käiguks. 1988. aasta oktoobris avaldas tunnustust toimunud Eestimaa Rahvarinde kongress (Noorte Hääl, 11.10.1988):
„... IME Probleemnõukogule ja TAMI töörühmale, kes on seadnud sihiks tagada meie rahvale absoluutseid väärtusi: elukvaliteedi tõusu kõigile Eestimaa elanikele, rahvuse säilitamist, rahvuskultuuri arengut, elujõulist majandust kui rahvuse ja kultuuri arengu alust, terviklikku elukeskkonda.“

3.1 Koru või oma raha

Rahaküsimuse probleemid, milles just kaks konseptsiooni oluliselt erinesid. TAMI töörühma seisukohalt (Rahva Hääl, 30.09.1988):
„Isemajandav Eesti NSV kompententsi kuulub panganduse ja raharingluse korraldamine, kaasa arvatud omaenese valuuta sisseseadmine ning selle teiste valuutade, sealhulgas rublade kui NSV Liidu üldvaluuta vastu vahetamise korra ja kursi kindlaksmääramine. Eesti NSV siseturul käibib ainult Eestu NSV valuuta.“
IME Probleemnõukogu seisukohalt oli (IME kontseptsiooniprojekti referaat, Noorte Hääl, 02.11.1988):
„Tehakse ettepanek minna üle uuele rahale (korule), mis hakkab kehtima N Liidu rahalistes välistehingutes ja samaaegselt ka kõigis Eestis tehtavais tehinguis. Koru kehtestab N Liidu Ministrite Nõukogu ja tagab N Liidu Riigipanga. Koru kursi välisvaluuta ja arveldusrubla suhtes määrab N Liidu Riigipank , valuutarubla suhtes Eesti piires Eesti Pank . Koru ja rubla hakkavad N Liidus käibima samaaegselt. Sularahana vahetatakse koru rubladeks kehtiva kursi järgi kõikjal N Liidus ilma piiranguteta.
Koru kontseptsioonil oli Otsasonil arvatavasti selgelt Eesti oma raha vastu. TAMI grupp ei pidanud oma raha tähtsaks mitte seepärast, et töötada vastu IME Probleemnõukogule ja korule. Põhimõte, kui sul ei ole oma raha, siis valitseb sinu üle endisel N Liidu Riigipank.
R. Otsason on väitnud, et ei saa olla reaalselt iseseisvust, kui mingisugune teine riik võtab oma rahasüsteemi kaudu sinu piimapütilt koore pealt ära (Päevaleht, 06.02.1992):
„ Sisuliselt ei ole „koru“ kontseptsioon midagi muud kui kindlaim tee siduda Eesi meie idanaabri majandusega.“
Koru poleks võimaldanud Eestil väljuda Moskva alluvusest. Rääkides oma rahast, räägiti omariikluse taastamisest. Rääkides korust, räägiti tegelikult N Liidu koosseisu jätkamisest. TAMI grupis pääses R. Otsasoni initsiatiivil maksuvusele ettepanek minna üle omale rahale. IME Probleemnõukogus jäädi peamiselt Edgar Savisaare ja Vello Voldi nõupidamisel kindlaks korule.
R. Otsasoni ettepanekul koostati kahe töö põhjal ühine IME koondkonspetsioon ning asuda isemajandavale seaduseelnõude koostamisele. Koondkontseptsioonis pidi selguma kasutatav rahaühik – koru või oma raha. Lõpuks saavutati hoopis kehtestada ostutšekid.

4. TIIBADETA LINNU LEND – OMA RAHAST LOOBUMINE

TAMI töögrupi ja IME Probleemnõukogu materjalide põhjal alustati koondkontseptsiooni väljatöötamist, mis toimus 1989. aastal jaanuaris Lohusalus. Koonddokumendi saamiseks ja seaduseelnõu „Eesti NSV isemajandamise alused“ koostamiseks töötasid seal pooleteise kuu jooksul valitsuse moodustatud ekspertgrupid, ligemale 300 Eesti teadlast ja tippjuhti. Lohusalus õnnestus IME Probleemnõukogu esindusel „ilmselgetest ja loogilistest“asjaoludest lähtudes Moskvat vähem ärritav variant läbi suruda. 1989. aastal kirjutati IME koondkontseptsiooni sisse, et Eestis tuleb üle minna hoopis ostutšekkidele. R. Otsason:
„Lohusalus välja töötatud koondkontsetsioonis loobuti mitte ainult oma rahast, vaid raha kasutamisest üldse. Jõuti järeldusele, et eeskätt on vaja tegeleda turu kaitsmisega ja kasutusele tuleb võtta hoopiski ostutšekid. See oli dramaatiline pööre. Oma rahast lahtiütlemine oli isemajandava Eesti ideele väga ohtlik, rahvale arusaamatu ja vastuvõetamatu. Turumajandus ilma kindla rahata pole võimalik. Ilma turumajandusete ei saa olla IME-t.“
Hiljem arutleti selle üle, et õige oleks kasutusele võtta rahataoline dokument, mille võiks nimetada maksevahendina. Niisuguse süsteemiga oleks kaasnenud erikaupluste võrgu moodustumine, kus maksevahendite eest oleks saadud defitsiitkaupu. Käidi välja krediitkaardi süsteem, kus igal vabariigi elanikul oleks olnud krediitkaardi kasutamise limiit. Sellel ideel oleks olnud erinevaid puudusi. Oleks hakatud kasutama rublasid ja krediitkaarte, mille tõttu tekkiks kaks kaubandusvõrku. Selline krediidisuhete juhtimine oleks siiski jäänud Moskva kätte.
5. aprillil ilmus ajalehes Rahva Hääl ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsus „Eesti NSV Isemajandamise koondkontseptsiooni ja Eesti NSV seaduse „Eesti NSV Isemajandamise alused“ projekti rahvaaruteluks esitamise kohta“. Nii toodigi avalikkuse ette tiibateta lind. Rahvaarutelule esitatud koondkonseptsioonis on öeldud:
„Eesti Panga peaülesandeks on raharingluse korraldamine ja valuuta hulgikaubanduse reguleerimine. Vajaduse korral võetakse kasutusele maksekaardid , mis tagavad elanike parema stabiilsema varustamise tarbekaupadega.“
Püsis lootus, et tiibadeta linnust võib saada veel lennuvõimeline lind. Suuresti aitasid kaasa raha positsioonide taastamisele rahvaarutelu tulemused.

5. OMA RAHA TAASTAMINE

1989. aastal 5. aprillist kuni 24. aprillini toimunud rahvaarutelul jõudis valitsusse rohkem kui 700 ettepanekut. Arutelu põhjal tehti IME projekti enam kui 40 parandust (Rahva Hääl, 07.05.1989). Peamiseks tulemuseks oli IME koondkontseptsioonis oma raha postitsioonide taastamine. Nende ettepanekutele tuginedes suruti 6. mail valitsuse istungil läbi ettepanek kirjutada isemajandamist käsitlevasse seadusprojekti sisse üleminek oma rahale. 18. mai 1989 võeti ENSV Ülemnõukogus vastu otsus „Eesti NSV üleminekust isemajandamisele“. Samal päeval sai rahvasaadikute toetuse ka seadus „Eesti NSV isemajandamise alused“, milles nähti ette üleminek oma rahale.
IME positsiooni tugevdamiseks korraldati aprilli algul Tallinnas Balti vabariikide ja Valgevene ühisnõupidamine liiduvabariikide isemajandamise teemadel. Valgevene ei kirjutanud selle nõupidamise protokollis alla nii julgetele mõtetele (üleminek oma rahale), kui seda tehti 1988. aastal Riias. Valgevene Plaanikomitee esimehe asetäitja G. Badel (Rahva Hääl, 13.04.1989):
„Kuulsime ja saime teada, mida tehakse Balti vabariikides üleminekuks isemajandamisele ning rääkisime, mida tehakse selleks meil. Tehtud tööd hinnates võime öelda, et ettevalmistuse tase on meil ühesugune. Meeldiv on see, et meie vaated 1990. aasta plaanide koostamise tehnoloogiale langesid ühte.“
Sõnum oli mõeldud eelkõige Eesti venekeelse elanikkonna kõrvadele. Pidi maandama rahvusvahelisi pingeid.
1989. aasta 1. juunil leidis aset R. Otsasoni sõnavõtt Eesti delegatsioonis, kus oli kohal peasekretär M. Gorbatšov. M. Gorbatšov küsis R. Otsasonilt: „Ja kuidas teie sellesse (isemajandamisse) suhtute?“
Plaanikomitee esimees ja Eesti krooni eestvõitleja arendas ma mõtet enesekindlalt ja veenvalt, kasutades seejuures argumente, millele ka Interrinde juhtidel oleks olnud raske vaielda.
M. Gorbatšov reageeris sellele sõndadega (Noorte Hääl, 03.06.1989):
„Hästi. Kui teil on niisugune tee, siis arvan, et see on loomulik tee.“
1989. a aprillis toimunud rahvaarutelu andis kaks väga olulist, kuid kahjuks vastandlikku tulemust. Positiivne, rahvaarutelu mõjul oli valitsus teinud 6. mail otsuse võtta IME koondkontseptsiooni säte oma rahast. Negatiivne, rahvaarutelu oli andnud hoogu juurde Streigikomitee ja Interride tegevusele, mis pidi takistama Eesti iseseisvumist ja vältima N Liidu langemist. Suvel 1989 esitati taotlus kõrvaldada R. Otsason ja E. Savisaar Eesti NSV Valitsuse koosseisust.
6. TÄISPÖÖRE TAGASI
1989. aastal Eesti NSV juhtkonnas toimus väga olulisi muudatusi – Plaanikomitee esimeheks nimetati Edgar Savisaar, senine R. Otsason jätkas ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehena.
Alustati niinimetatud „turuakaitseabinõude“ väljatöötamist. Plaanikomitee uus idee maksekaartidega. Kõik Eestimaa elanikud taheti varustada VISA kaartidega, mille kontodele kantakse teatud osa nende sissetulekutest. Mõningaid kaupu oleks saanud osta vaid maksekaartidega. Tollane Tartu Linnalabori juhataja Urve Nõu ( Maaleht , 20.07.1089):
„ Taskus on igal inimesel aga nägus plastmassist kaardike – VISA maksekaart.... Esialgu on kavas maksekaart juurutada Tartu linnas ja rajoonis , seejärel järk-järgult kogu vabariigis. Hoiukassadesse ja kauplustesse saame välismaised seadmed.
Maksekaartide projekt ei viidud ellu. Valiti maksekaartide asendusvariant ostutšekk, mida samuti polnud ette näinud Ülemnõukogus seaduse jõu saanud IME kontpseptsioon. Ostutšekkide toetajad põhjendasid nende käibelelaskmist vajadusega reguleerida defitsiitsete kaupade müüki. Lisaks rubladele hakkaksid inimesed saama palka ka tšekkides, mis oleks võimaldanud osta letialuseid kaupu.
Selline oli siis programm, mis tähendas tagasipööret rahva poolt heaks kiidetud oma raha tunnustamisest. Kirjeldatud tagasipöördumine fikseeriti ENSV Ministrite Nõukogu Presiidiumi 1989.a 4. septembri otsusega (protokoll nr 20). Otuses öeldakse:
„1) lasta 01. jaanuaris 1990 maksevahendina käibele Eesti tšekid (sertifikaadid), mida vabariigi elanikud võivad vabatahtlikkuse alusel omandada kindlas sõltuvuses oma töötasust ja muudest fikseeritud sissetulekustes;
2) kehtestada, et alates 01. jaanuarist 1990 müüakse vabariigis eriti nõudavaid kaupu Eesti tšekkide (sertifikaatide) alusel... Nimetatud töö üldine juhtimine ja koordineerimine panna Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale, sm. E. Savisaarele.“
Avalikkusele sellest dokumendist ei teavitatud ning hiljem nimetati seda „Salaprotokolliks“ (Edasi, 13.10.1989). Artiklis märgitakse:
„...jääb arusaamatuks, miks ei ole seda protokolli saadetud rajoonide ja linnade täitevkomiteedele. Protokolli on keeldutud väljastamast Ministrite Nõukogust.“
Võeti vastu veel üks otsus, et Eesti ostutähe emissiooni reguleerimiseks ja sellele kaubakatte tagamiseks moodustatakse ametkondadevaheline Eesti Riiklik Turukorralduskomisjon. Salapärase Turukorralduskomisjoni koosseisu avalikkusele teatavaks ei tehtud. Kui kauaks oli kirjeldatud süsteem kavandatud? Vastuse leiame E. Savisaare artiklist „IME ettevalmistav etapp (1989. a september-detsember)“:
„Kui rubla kaubakate on 2-3 aasta jooksul suurenenud vajaliku piirini , siis langeb ära vajadus tšekkide järele ning lastakse käibele oma raha.“
Jäi õhku küsimus, mis saab siis, kui rubla kaubakate ei parane....Kas siis loobutakse kroonist hoopis? Oma raha kriitilised kindlad kaitsjad olid R. Otsason ja T. Made. Peagi algas krooni päästmise uus etapp.

7. Ostutäht või oma raha – viimane heitlus

1990. aasta 19. oktoobril otsustas valitsus moodustada Eesti riikliku turukorralduskomisjoni Eesti ostutähe käibelelaskmise korraldamiseks ja otsutähetedele kaubakatte tagamiseks. Astuti tõsine samm rahast loobumise suunas. R. Otsason:
„ Valitsuses toimusid väga vihased vaidlused. Mõlema poole esindajad rääkisid otse, ilma keerutamata. Erinevate põhimõtete teravad kokkupõrked olid ülimalt olulise tähtsusega.“
Kritiseerituid tšekke ning nende kasutuselevõtust tulenevaid suuri probleeme sõnastati autori poolt üheselt:
„Tšekid on kui viletsad purjed turutormides seilamiseks. Seal maksab täisväärtuslik raha.“
1989. aasta oktoobris toimus kahe leeri vahel tuline duell , kus E. Savisaar esitas raudseid argumente ostutšekkide toetuseks, R. Otsason see-eest kaitses aga Majanduse Instituudi raharingluse töögrupi oma raha ettepanekut:
„Ka IME-le ülemineku periood on ilma rahata võimatu. Tuleb kohe luua Eesti Pank ja minna üle oma rahasüsteemile ning võtta kohe kasutusele abinõud turu tasakaalustamiseks . Meie eesmärk peab olema mitte ainult turu kaitse vaid ka turu loomine. Väliskaubandust on võimali efektiivselt juhtida ainult oma rahasüsteemi abil.“
Plaanikomitee esimees E. Savisaar pidas vajalikuks kehtestada 1990. aastal ostutšekid, Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja R. Otsason lootis aga 1990. aasta lõpuks olla valmis kehtestama oma valuuta. See-eest Indrek Toome pidas otstarbekaks kontrollida oma raha ideed just maksekaartide kaudu.
Väga tähtis oli Rootsis autoriteetse pangandusspetsialisti Rudolf Jalakase seisukoht (Rahva Hääl, 11.11.1989):
„Kui Eesti tahab valitud tempos turumajanduseni jõuda, tuleb ilmtingimata oma raha kasutusele võtta. Ajaliselt on tehnilised küsimused lahendatavad vähem kui aastaga... Ostutäht ei aita ka majandusreformi edendamisele karvavõrragi kaasa. Ostutähe loomise rahad on nii suured, et aseaine peale pole seda suumat mõtet raisata.“
Esimene tõsisem tagasilöök saabus augusti lõpus, mil tehti teatavaks NLKP Keskkomitee avaldus olukorrast Baltikumis. See oli väga teravas toonis kirjutatud dokument, milles kritiseeriti Eesti, Läti ja Leedu majandusliku ja poliitilise iseseisvuse püüdlusi.
1989. aasta sügisel kirjutas sõltumatu nädalaleht Eesti Ekspress (21.10.1989):
„Kõikide üllatuseks saabus Moskvast Rein Otsason, kes teatas, et ilma oma rahata ei maksa IMEt käima lükata.“
11. november toimus valitsuse istung, kus peakõnelejad oli R. Otsason ja E. Savisaar ning valitsusjuht I. Toome pidi langetama otsuse – kas ostutšekk või oma raha.
12. novembril avaldati Rahva Hääle esilehel kõige pilkupüüdvamal kohal ja tavaliselt suuremate peakirjade all valitsuse istungiga seotud kirjutised. Valitsusejuht Indrek Toome pöördumine kandis pealkirja „Lugupeetud Eestimaa rahvas!“ Sellist pöördumist kasutati tollal eriti piduliku ja olulise teatamiseks. Indrek Toome:
„Valitsus jälgis tähelepanelikult diskussiooni, kaastates lahenduse leidmisele sõltumatuid pangandus- ja rahanduseksperte nii välismaalt kui teistest liiduvabariikidest ning täna , 11. novembril 1989. a võttis vastu oma põhimõttelise seisukoha selles küsimuses.“

7.1 Üle kivide ja kändude – Baltikumi majanduslik iseseisvus

Eesti vajas Kremli poliitilist otsust peamiselt kolmel põhjuse:

see dokument oleks andnud võimaluse alustada Eesti territooriumil asuvate üleliidulise alluvusega ettevõtete toomist vabariigi alluvusse;

olime sõnastanud isemajandamise seaduse nii, et see oleks andnud võimaluse jätkata ettevalmistusi üleminekuks oma rahale;

Liikumine isemajandamise suunas tähendas kahtlemata liikumist iseseisvuse poole.
Eelnevalt Moskvas toimunud erinevaid katseid saada idee oma rahasüsteemile üleminekuks olid nurjunud.1989. aasta novembris pandi seadus hääletamisele N Liidu Ülemnõukogu mõlemas kojas . Rahvuste Nõukogus esindasid Eestit Arnold Rüütel, Mihhail Bronštein, Igor Gräzin, Klara Hallik, Jüri Kahn , Siim Kallas, Tiit Käbin, Ülo Nugis , Ülo Vooglaid, Tadeuš Pupkevitš ja Juhan Aare. Liidunõukogusse kuulusid Marju Lauristin ja Vello Vare . Hääletamises osales 400 saadikut. Mõlemas kojas loeti seadus vastuvõetuks, kui seda toetab vähemalt 136 rahvaesindajat. 27. novembril hääletuse tulemusena – seaduse poolt hääletas 159 saadikut, minimaalselt vajalik arv oli 136, Liidunõukogus, kus vajalik häälte arv oli samamoodi 136, mille poolt oli vaid 137 saadikut. R. Otsason (Rahva Hääl, 30.11.1989):
„Kogu maailm nägi, et meie püüdsime saavutada võitu jällegi parlamentaarsel teel. Nähti, et pidasime seda võitlust koos Gorbatšovi pooldajatega konservatiivsete jõudude vastu.“
Nüüdsest andis seadus Eestile vabad käed üleminekuks oma rahale.
Turustusdirektor John Burbidge- King ütleb R. Otsasonile saadetud kirjas N Liidu Ülemnõukogus vastu võetud Baltikumi isemajandamise seaduse kohta: „See seadus oli eelduseks , et firma Thomas De La Rue paberrahade trükiosakond hakkas põhjalikult uurima ja järgima Rein Otsasoni ettepanekuid Eesti krooni kasutusele võtmiseks.“

8. TORMILINE AASTAVAHETUS

Kroonile ülemineku kava esitati valitsusele 1. detsember 1989. a ja selles on kirjas: 1 kroon = 100 senti. Sündmuse rõhutamiseks avaldas Eesti Ekspress , Eesti Panga poolt 1929. a välja lastud viiekroonise esiküljel, millel on R. Otsasoni pilt ja selle all selgitav tekst:
„See pangatäht on välja antud avansiks Rein Otsasonile Eesti raha kaitmise eest Moskvas.“
8. detsembril kuulutati välja konkurss rahatähtede eskiiside saamiseks. Kokku saabus 35 ettepanekut. Kokkuvõtteks tegi Vabariigi valitus kinnitatud žürii otsuse trükkida 100-, 25-, ja 10-kroonised Kunstiülikooli graafika kateedri vanemõpetaja Vladimir Taigeri kavandite järgi: 5-, 2- ja 1-kroonistele rahatähtedele said aluseks tallinlase Urmas Ploomipuu kavandid. Pruuni-, rohelise- ja sinisetoonilised sedelid otsustati teha ühesuurused, mõõtmetega 130 x 65 mm. Inglismaa esinduslik ajakiri The Economist 2001. aastal avaldatud arvamuse kohaselt on nad Euroopa ilusaimad.
Kõikide sentide kujundus ja emavormid on valmistatud Arseni Möldri vapilõvide kavandite järgi. Eesti graveerimiskunsti grand old man Ants-Ivar Raud.
1990. aasta 12. aprillil sõlmiti leping Unit States Banknote Companyga (USBC). Kokku kavatesti viies vääringus trükkida 108 mijonit rahatähte koguväärtuses 955 miljonit krooni. Samal päeval langetas Eesti Ülemnõukogu Presiidium otsuse kohustada valitsust eraldama kolme aasta jooksul kroonide trükkimiseks vajalik rahasumma. Eesti Panga ja USBC vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi esimene rahalaev saabuma Eestisse enne 15. detsembrit 1990. Kuid 1990. aastal jäi rahalaev siiski tulemata. R. Otsason:
„Vahele tulid sisepoliitilised ootamatused.“

8.1 Rahamasina käivitus

Rahamasin pidi kõigepealt käivituma Tallinna Juveelitehases. Esimene eelkokkulepe müntide toorme ostmiseks nurjus, sest Eesti Pank pöördus korduvalt E. Savisaare juhitud valitsuse poole, aga raha liikuma ei hakanud. Uus leping sõlmiti 26. oktoobril Soome firmaga Outukumpu Poricooper OY ja 21,5 miljonit tükki münditoorikuid saabus Tallinnasse 1991. Täna teame, et näiteks viiesendistes mündi koostisesse kuulub lisaks vasele veel ka alumiinium ja nikkel .
1991. aastal kutsus Eesti Panga president Rein Otsason firma United States Banknote Company esindaja viivitamatult Eestisse. Samaks ajaks kutsuti Eestisse ka Inglismaalt firma Thomas De La Rue Limited, kelle küsitud kõrge hinna ja järelmaksust keeldumise tõttu oli eelmisel aastal jäänud leping sõlmimata. Probleem ameeriklastega, kuna tehti suuru kulutusi vesitrükiga paberi ostmiseks, mida mingil muul otstarbel kasutada pole võimalik (kergesti järgitehtavad rahatähed). R. Otsason kohtus inglastega, kellega õnnestus sõlmida meile vastuvõetav maksegraafik suuremate rahatähtede trükkimiseks. Ameeriklastega saadi kokkulepe, et nemad trükivad ühe- ja kahekroonised.
Eesti raha põhiosa trükiti Thomas De La Limited firmas, siis pole kellelgi krooni käibel oleval ajal kuigi edukalt võltsida õnnestunud. Firma turundusdirektor John Burbidge-King:
„Eesti kroonide kujundaja Vladimir Taiger tuli Suurbritanniasse 1991. aast augustis. Selle külaskäigu ajal kiitis heaks vesimärgi ja turvaniidi kasutamine ning asutati esimesed sammud uue rahaseeria jaoks sobiva paberi hankimiseks.“
Inglastega saavutati kokkulepe, et kroonid varustatakse veel ühe täiendava julgestusabinõuga – nn läbivaatekujutis. Rein Otsason:
„See on tõhus kaitse kopeerimise vastu, kuna mõlemal rahapoolel trükitakse ühele ja samale kohale kujutised, mis vastu valgust vaatamisel peavad täielikult kokku langema .“

8.2 Kevad-suvine kahevõitlus

1990. aasta kevadel olid Eesti krone trükkivad masinad käivitatud, kuid sama aasta sügisel oleks need koduste taksituste tõttu võinud ka seiskuda.
Takistused raha trükkimiskulude katmiseks, milleks pidi Eesti Pank saatma valitsusele taotluse eraldada paberrahade trükkimiseks valuutat. Eesti Panga poolt on kõik tehtud ja korras, kuid valitsus oli see kelle taha rahade kättesaamine takerdus. Selliseid takerdumisi pole lihtne selgitada , sest riigikassas oli tegelikult raha. Jääb küsimärgi alla, miks E. Savisaar selle ülekandmisega venitas? Võib-olla lootis, et krooni ummikusseaetud trükkimine võimaldab ostutähe juurde tagasi pöörduda?
Erinevad arusaamatused Eesti Panga ja valitsuse vahel tekkitasid just rünnakuid ja süüdistusi Eesti Pangale igast ilmakaarest. 1990. a suvel ründasid Eesti Panka ja siinset pangandust nii omad kui võõrad. Eesti Maapanga peadirektor Harry- Elmar Volmer (17.07.1990):
„Tundub, et Moskvas töötatakse välja aina uusi samme selleks, et Eesti panganduse küsimus päevakorrast üldse kustutada. Et kunagi ega kellelgi ei tuleks mõttesse luua vabariiklikku pangasüsteemi.“
Kevad-suvine kahevõitlus lõppes Eesti Panga ja ajakirjanduse survel kokkuvõttes siiski Eesti Panga võiduga – viimasel hetkel ilmus Eesti Panga kontole Handelsbankenis esimene kogus dollareid. Kuid sellegipoolest polnud Eesti Panga ja tema juhi nuhtlemine veel lõppenud. Näib, et E. Savisaar püüdis kasutada kõiki võimalusi Eesti krooni rahaturule tuleku tõkestamiseks või vähemalt selle sündmuse kaugemasse tulevikku lükkamiseks.

9. KOLME MILJONI MARGA SKANDAAL

1991. aasta suvel puhkes skandaal Eesti Panga rahaveo osas, mida kirjutati ajalehes Molodjož Estonii toimetuseartiklis „Kadunud miljonite saladus“, et aprilli lõpul oli mootorlaevaga Georg Ots toimetanud Helsingisse 3 miljonit Soome marka sularaha .
1991. aasta 5. aprillil oli Moskvast saadetud kiri nr 10512/212 Eesti Vabariikliku Tolliameti ülemale V. Arusaarele (Rahva Hääl, 20.06.1991):
„Eesti Pangal kui vabariigi keskpangal on õigus sooritada N Liidus ja välismaal kõiki valuutaoperatsioone, mis kooskõlas N Liidu seadusandlusega ja mida kasutatakse rahvusvahelises panganduses, kaasa arvatud pangandustegevuses vajaliku sularaha valuuta sissevedu N Liidu ja väljavedu N Liidust.“
Tekitas küsimusi, mis raha see ikkagi nii suures koguses kohvriga Soome sõidutati? Rein Otsason (Rahva Hääl, 20.06.1991):
„Soome viisime oma panga klientide raha. See on nüüd naabermaa pangas Eesti Panga arvel ja käsutada saame seda üksnes meie. Kuid iga kord on sellise operatsiooni aluseks meie kliendi avaldud .“
Tekitas ka küsimusi Narva vabamajanduse piirkond. Ajakirjanik Tõnu Vare (Päevaleht, 22.05.1991):
„Leiti, et Narva vabamajanduspiirkonna moodustamine on äärmiselt oluline ja puudutab kogu Eestimaad . Arvo Junti sõnutsi jõuti järeldusele, et vabamajanduspiirkonna loomise edasilükkamine ei vasta Eesti huvidele.“
Narva vabamajanduspiirkonna kindel toetaja oli ka E. Savisaare valitsuse nõunik Bo Kragh. Bo Kraghi arvates vajas Narva vabamajanduspiirkond eeskätt maksusoodustusi. E. Savisaare valitsuse Narva-poliitika veendunud vastaseks oli ka Eesti Panga president Rein Otsason (Päevaleht, 23.04.1991):
„Selle otsuse vastuvõtmisel räägitakse poliitilistest tagapõhjadest, et niimoodi vähendatakse venekeelse ja eestikeelse elanikkonna vastuolusid. See on rahva petmine.“
Kuna kohvriga rahavedu Eesti Pangast Soome jätkus ka 1991. a septembris, otsustati suve lõpus kasutada põhimõtteliselt sama stsenaariumi mis oli käiku lastud suve hakul ajalehe Molodjož Estonii veergudel.

10. PÄÄSTETUD KROON, OHVERDATUD PÕLVKOND

1992. aastal haaras inimesi ootusärevus, kuidav võimalikult kiiresti rublad kroonideks vahetada. Mured kogutud hoiustest, mis ränga töö ja vaevaga kogutud rubladest?
Eesti Panka juhtiv R. Otsason pakkus välja rahareformi kava, mis püüdis vältida elanike hoiuste nullimist. Rein Otsason (Rahva Hääl, 26.03.1991):
„Eesti käsutuses on suur, N Liidu omandusest tasuta üle võetud riigivara (ligikaudse hinnangu järgi 25 miljardit rubla), millest osa on moodustatud nendesamade hoiuste arvel. Vara tagasimüümine rahvale annabki vajaliku raha selleks, er riigivõlga vähendada ja hoiused inimestele uues rahas välja maksta.“
Hoiused nullinud rahareformi kavale mõeldes tundub eriti küüniline aga see, et mõned aastad hiljem moodustas E. Savisaar just Keskerakonna ja hakkas võitlema nende inimeste õiguste eest, kelle Rahvarinde poolt toetatud rahareform oli säästudest ilma jäetud.
Hoiukassasse pandud sääste ründasid kaks venelast – valituse rahareformi kava ja inflatsioon . 1991. a detsembris kardeti, et plahvatuslik inflatsioon muudab järgneva kolme kuuga olematuks kõik vaevaga kogutud hoiused. Ülemnõukogu liige Tõnis Mets (Rahva Hääl, 25.12.1991):
„Kui asi jätkub, võib Eesti krooni käibele tulles tekkida olukord, kus hoiustatud autoraha eest saame osta suvemütsi.“
Septembrikuistes sularaha järjekordades seisjad arvasid, et rahasabade eest tuleb tänulik olla härra Otsasonile, kes oli teleris esinedes kutsunud inimesi paigutama oma rublasid otstarbekamalt ja kindlamasse paika, kui seda on Hoiupank. Hoiupanga esimees Ruslan Dontsov (Õhtuleht, 21.09.1991):
„Ega ju Otsason teleri päris valet juttu ei ajanud – loomulikult on kasulikum raha teenima panna, osta kinnisvara, kindlate ettevõtete aktsiaid. Iselugu, kui palju meie inimestel on selleks võimalusi.“
Teleesinemises oli Rein Otsason öelnud, et viimane asi, mis ta teeks, oleks raha sukasäärde panna. R. Dontsov arvas siiski, et niigi pingelises olukorras ajas see inimesi veel rohkem närvi.
Eesti krooni tagatiseks pidi saama kunagi Eesti Pangale kuulunud kuld. Mis oli sellest saanud, kuivõrd võis loota kulla tagastamisele? Rein Otsason (Rahva Hääl, 04.09.1991):
„Kõige olulisem osa meie kullast on alles. Jutt on kullast, mis oli Rahvusvahelises Arvelduste Pangas Šveitsis Baselis ja mis sõja eel USA-sse üle viidi. Seda on umbes neli tonni. Teine osa anti üle Rootsi Kekspangale ja kolmas osa Londonisse. Kahjuks ei talitanud need riigid nii, nagu omal ajal Eesti Vabariik soovis.“
Rahareformist möödunud aastatega on see hind aina tõusnud, väljendudes hädavaevu toime tulevate või koguni nälgivate vanurite arvukuses, töötute ja prügikastiinimeste ridade täienemises, keskmise eluea lühenemises ja sündimata laste arvu kiires suurenemises.
Eesti rahareformi kontseptsiooni koostajad muidugi mõistsid, mis ootab paljusid ees pärast 20. juunit 1992 – väike osa Eesti ühiskonnast saab lühema ajaga väga rikkaks, samal ajal kui absoluutne enamus vaesub või peab toimetulekuks kõvasti pingutama.
1992. a kevadel, aprillis – mais, kujunes Eestis välja üpriski iseäralik olukord. Oli olemas välismaalt kohale jõudnud paberraha , vermitud mündid, kuid riigis käibis endiselt N Liidu rubla, mille väärtus kahenes lausa päevadega. Tiit Vähi käis välja mõtte, et võtta üheaegselt rubladega kasutusele ka „Eesti NSV pealinna“ Riia kaudu Tallinnasse jõudnud ühekroonised. Kuid ettepanekut ei realiseeritud.
Veel enne rahareformi kirjutas Eesti Pensionäride Liidu esimees Harri Kärtner ( Postimees , 05.03.1992):
„Eesti Pensonäride Liidu arvates tuleks rahareformi käigus varasematel aastakümnetel hoiule pandud rublasid kroonidesse ümberarvestamisel hinnata kõrgemalt, kui hilisemal ajal hoiule panduid.“
Võrreldes tänasega on keskpanga valuutareservid piisavalt suured, kus riik on rahva poolt loodud vara erastamisest teeninud miljardeid kroone , ei tohiks see üks miljard olla üle jõu käivalt suur summa terve ohverdatud põlvkonna nimel.

KOKKUVÕTE

Eesti alal on olnud kasutuses mitmesuguseid münte ja rahatähti läbi kümne sajandi. Rahvusliku rahani jõuti alles aastal 1928, mil Eesti Vabariigi väljakuulutamisest oli möödunud juba 10 aastat. Rubla võeti Eestis kasutusele novembris 1940. Peale krooni käibelt kõrvaldamist 1. jaanuarist 1941. aastal jäi rahva kätte ja rubladeks vahetamata 8 mln krooni sularaha. Seoses iseseisvuse ja keskpanga likvideerimisega kaotas Eesti ka suurema osa oma kullavarudest. Ainult USA Federal Reserve Bank keeldus Eesti kulla väljaandmisest N Liidule.
Otsustav läbimurre isemajandamise ja oma rahale ülemineku riskantsel rajal saavutati 1989. a novembris – N Liidu Ülemnõukogu võttis vastu seaduse „Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV Majandusliku iseseisvumise kohta“. Isemajandamist lubav seadus võimaldas taasavada Eesti Panga, alustada panganduse ja raharingluse allutamist keskpangale, kiirendada ettevalmistusi krooni trükkimiseks.
1992. aastal üleminek kiiresti väärtust kaotavale N Liidu rublalt tugevale Eesti kroonile on mõjutanud põlvkondi, kes kaotasid rubladesse paigutatud säästud. Seljatati küll Kreml ja päästeti kroon, kuid rahamaailma vägevad neile rahva hoiuste päästmiseks võimalust ei andnud.
KASUTATUD KIRJANDUS

• Aare, J. Päästetud kroon. Tln.: Kirjastus Ilo, 2002.
  
• Vahtre, L. Kui tuli rubla ja kõik sai otsa.
  

http://www.ecu.ee/?y=111&z=166 (25 Nov. 2005)

• Eesti rahatähed
  

http://www.estonica.org/et/pildid/Eesti_rahat%C3%A4hed/

LISAD:

mõningaid rahatähti ja münte
Valik rahatähti omariikluse esimesest aastkümnest - 10, 20 ja 50 penni (1919) ning 5 krooni (1929). ​1928. aastal asendati senikehtinud margad ja pennid kroonide ja sentidega.
2