Meeste ja naiste võrdõiguslikkus Eestis (1)

Meeste ja naiste võrdõiguslikkus Eestis-müüt või reaalsus ?
Tere austatud klassikaaslased ja õpetaja. Tahaksin teile täna rääkida teemal meeste ja naiste võrdõiguslikus Eestis-müüt või reaalsus.
Eesti ühiskonnas on suurt diskussiooni tekitanud meeste ja naiste võrdsus või ebavõrdsus.
Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel.
Paljudes Euroopa riikides on võrdõiguslikkust puudutavad seadused.
Korduvast ametlikust tunnustamisest ja edusammudest hoolimata pole naiste ja meeste võrdõiguslikkust igapäevaelus veel saavutatud. Naistel ja meestel pole tegelikkuses samu õigusi. Püsib sotsiaalne, poliitiline, majanduslik ja kultuuriline ebavõrdsus, nt palgavahed ja naiste vähene esindatus poliitikas.
Kui me tahame saavutada võrdõiguslikku ühiskonda, on vaja, et kohalikud ja regionaalsed omavalitsused võtaksid oma poliitikates täiel määral arvesse sugupoolte aspekti. Nii tänases kui ka tulevases maailmas on naiste ja meeste tegelik võrdõiguslikkus majandusliku ja sotsiaalse edu võti .
Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Nõukogu on mitmete aastate vältel aktiivselt tegelnud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamisega kohalikul ja regionaalsel tasandil.
Mõned faktid Eesti võrdõiguslikuse saavutamisest:
Esimest korda sai sooline võrdõiguslikkus laiema diskussiooni osaliseks Eesti naiste konverentsil 1989. aastal.
26. septembril 1991 ühines Eesti Vabariik naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooniga.
. 1992. aastal kirjutas Eesti riik alla ÜRO inimõigusalastele konventsioonidele. Eesti kohustus sellega võrdõiguslikkuse põhimõtet ka praktiliselt ellu rakendama .
1999. aastal otsustas Eesti liituda Euroopa Liiduga, kus naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimused moodustavad sotsiaalpoliitika ühe selgepiirilise valdkonna. Eelkõige puudutab see võrdväärse töö eest võrdse tasustamise küsimusi, naiste ja meeste võrdset kohtlemist tööelus ning töö- ja pereelu ühitamise probleeme.
Lõplikult võttis Eesti Riigikogu Soolise Võrdõiguslikkuse Seaduse vastu 7. aprillil aastal 2004. Eelkõige puudutab see võrdväärse töö eest võrdse tasustamise küsimusi, naiste ja meeste võrdset kohtlemist tööelus ning töö- ja pereelu ühitamise probleeme.
Maailma majandusfoorumil asuvas võrdõiguslikkuse edetabelis, mis näitab kui võrdsed on naiste õigused võrreldes meestega(tabelis võetakse arvesse naiste osalust äritegevuses, nende palgataset, osalust riigijuhtimisel, nende võimalusi saada meestega võrdset haridust, tervist, suremust jm) asus Eesti 30. kohal. Eestile järgnes kohe USA. Parima tulemuse teenis Eesti võrdõiguslikkuse edetabelis hariduvaldkonnas, halvima aga poliitikas. Näitamaks, kui väike on Eesti naiste osakaal poliitikas on selline fakt, et Rootsis ja Soomes on poliitilise võimu teostajate seas üle poole naisi, Eestis aga on naiste osakaal poliitikas vaid 13%.
Mina arvan isiklikult, et meeste ja naiste võrdõiguslikus Eestis on olnud tõesti üks suur problem. Olles ka ise naine, saan aru, miks seda nii väga vaja on. Juba iidsetest aegadest peale on inimsetele jäänud arusaam, et kuna naised on nõrgema sugupoole esindajad, on neil ka elus nõrgemad õigused ja arvatakse, et naised ei suudagi nn suure tööga hakkama saada ning, et nad lepivad vähemaga. Vähemalt selline mulje on jäänud. Arvan ka seda, et selle probleemiga tegelema hakkamine oli üks väga hea samm, mis on tänapäevaks väga palju saavutanud ning on Eestis meeste ja naiste vahele palju rohkem võrdsust toonud . Sellega tuleks veelgi tegeleda ning nagu ennem juba mainitud , on meeste ja naiste võrdõiguslikus sotsiaalse ja majandusliku edu võti.