Eesti 18.sajandil ja 19.sajandi esimesel poolel (1)

Eesti 18. sajandil

(Aastast 1721 – Põhjasõja lõpp)
Pärast Põhjasõda ja katku oli siia jäänud arvestuslikult 120 000-170 000 inimest. Sajandi lõpuks oli Eesti aladel 500 000 inimest – küllaltki kiire rahvaarvu kasv. Massilist sisserännet ei toimunud, rahvaarvu kasv toimus loomuliku iive arvelt, laste üleskasvamist soodustas suhteline sõjategevuse puudumine ning Eesti aladelt ei võetud ka mehi Vene sõjaväkke. Ka suuri epideemiaid pärast katku sel sajandil enam ei olnud.
Balti erikord – Eesti ja Liivimaa eriseisund Vene riigi koosseisus . Suures osas eksisteeris see läbi 18.saj, arvestati siinsete baltisaksa aadlite huve. Vene võimud kartsid, et nende riik pole püsiv – kardeti Rootsi uut pealetungi, et baltisakslased pole riigitruud, aga nende järeleandmiste tulemusena saavutati see, et baltisaksa aadel oli Vene riigi truu. Balti erikord sisaldas endas restitutsiooni – riigistatud mõisate tagasiandmine endistele omanikele. Enne oli vaja dokumentaalselt tõestada, et maa oli olnud sinu oma, a kui dokumente polnud, piisas tunnistajate kirjalikust tõendist, seda ei saanud kurjasti ära kasutada, sest neid polnud nii palju ja kõik teadsid, mis oli kelle oma. Kui saadi tagasi maad, saadi tagasi ka kõik õigused talupoegade üle. Teine osa oli see, et kõik senised seadused ja ka maksukorraldus säilisid. Kui taheti kehtestada uusi seadusi, tuli need kohapeal registreerida, kohalikud baltisakslased pidi nõus olema. Siinse ametliku usuna jäi kehtima luteri usk, kuigi Venemaal oli selleks õigeusk. Kohaliku asjaajamiskeelena säilis saksa keel, ametnikena töötasid siin sakslased mitte venelased . Aadli omavalitsus sai edasi tegutseda, Liivimaal see isegi taastati. Oluline on, et koostati aadlimatriklid – rüütelkonna liikmete nimekirjad. Ainult need aadliperekonnad, kes olid sinna kantud , said otsustada Maapäeval kohalike asjade üle. See oli oluline, sest nii taheti ära hoida venelastest aadlike lisandumist. Säilis ka Rootsiaegne kohtusüsteem, esialgne, mitte see mis tuli reduktsiooniga, erinevus oli selles, et kaebusi sai esitada Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegiumi Peterburis (kõrgem kohus). Siinsete aadlike jaoks suurt vahet polnud, kas Rootsi või Vene võim, said tegutseda nagu tahtsid.

Põllumajandus ja talurahva olukord

Jätkuvalt põllumajanduses oli kõige olulisem teraviljakasvatus (püsis nii sajandivahetuseni). Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet , see saavutati maa paremini väetamisega. Üks osa viljast veeti Rootsi, teine osa osteti ära sõjaväe poolt, kõige rohkem, umbes 1/3 aeti viinaks. See oli mõisate jaoks tulus äri, sest sama kogus viina oli palju kallim kui teravili. Ühelt poolt müüdi Vene riigile, teiselt poolt kõrtsides. Viinaajamist jäi järele praak (omastav: praaga), sellega hakati mõisates nuumama härgasid, neid toodi Eestisse Ukrainast, siin nuumati ja suured härjad aeti Peterburi. Nende nuumamine tähendas, et peeti karja, oli sõnnikut, põllud said hästi väetatud. Kuigi mõisnikud rikastusid, siis nad ka kasutasid seda, eeskätt et ehitada endale uusi hooneid , 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked . Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud.
Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon . 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle.

Kultuur 18.saj-l

Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest siin oli Balti erikord: luteriusk , asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid ülikooliharidust omandamas Saksamaal. Siia tuli ka riigisakslasi, kes pärit saksamaalt, sest baltikumis oli puudus haritlastest (arstid, juristid, kirikuõpetajad) ja siin olid ka teenimisvõimalused paremad. Kui varem Rootsiajal oli luterluses lubatud ainult ametlik vool, siis Vene võim luteriusus toimuvasse vahele ei seganud ja seetõttu levisid erinevad usuvoolud . Kehtis 1686.-1832. Rootsiaegne kirikuseadus. Oli 2 kirikuvalitsust – Liivimaa konsistoorium ja Eestimaa konsistoorium, EM kons juht piiskop, LM kindralsuperintendent. Eesti aladel oli umbes 100 kirikukihelkonda, keskuseks kihelkonnakirik, kirikuõpetajateks olid sakslased. Mõisnik tegutses kui kirikupatroon, kelle maa peale oli rajatud kirik otsustas, kes kirikuõpetajaks saab.
18.saj I poolel tekkis luteri kirikus vool pietism. Pietistidest kirikuõpetajad taotlesid, et inimene ei õpiks ususeisukohti pähe, vaid oluline on neid selgitada ja kontrollida, kuidas inimesed neist aru saavad. Pidasid vajalikuks ka talurahvakoolide rajamist , sest seal sai õpetata lugemist ja usust aru saamist. Pietismist kasvas välja hernhuutlaste (vennastekoguduste) liikumine, mis levis talupoegade seas. See tekkis Saksamaal Herrnhuti asulas. Eestisse jõudis see rändkäsitööliste kaudu. Toonitati 1) vaga ja jumalakartlik elu, 2) tuleb olla alandlik, 3) pöörati tähelepanu kõlblusele. Talupojad, kes neist vaadetest kinni haarasid, moodustasid ise koguduse ja käisid ise koos, kus lugesid jumalasõna ja nende seast kerkisid esile jutlustajad, kes üritasid seda teistele selgitada. Nende kooskäimise kohaks ehitati palvemajasid. Neil koosolekutel kerkisid esile nn prohvetid , kes selle käigus sattusid ekstaasi, hakkasid nägema ilmutusi, sellest kokku kukkund jms, pärast rääkisid, mida nad selles seisundis nägid. Hernhuutlus asus ka võitlusesse vanade kommetega – värvilised rahvariided põlu alla (kandsid tumedat), ehteid pole vaja, mõned pillid nagu torupill , kandled, viiulid põlu alla, samuti ka vana rahvalaul . Säilinud ohvrikohti hävitati. Suurt tähelepanu pöörati karsklusele, kõrtse tuli kinni panna, sest keegi ei käinud. Tauniti varastamist. On teada, et Saaremaal 1740-45 ühtegi kuritegu ei toimunud hernhuutlaste mõju tõttu. See liikumine samas õpetas talupoegi koostööd tegema, nt palvemajade ehitamiseks, kõik olid võrdsed sõna võtma, rahvalaulu asemel lauldi koosolekutel vaimuliku sisuga laule, tekkis ka mitmehäälne laul. Hernhuutlus andis tõuke kirjutama õppimiseks, sest liikmed pidasid kirjavahetust, nt Mango Hansu kirja panduna on säilinud laule ja jutlusi, Michael Ignatius tõlkis saksa keelest 1000 lk jutluseraamatu.
Ka selles vennastekoguduses tekkis äärmuslikke rühmitusi, mis rääkisid, et kõik võrdsed, järelt mõisnike võim kuradist, inimesed peaksid olema kui vennad, elama ühise kogukonnana, jagama ühiselt vara. Ühe sellise grupi eesotsas oli Tallima Paap, tegutses Haanjas, tema salk hävitas rahvariideid, ehteid, üks liige olevat oma taluhoonel ukse eest ära põletanud, sest see oli ehitatud varastatud laudadest. Salgas tekkis idee, et elatakse vaheldumisi üksteise taludest, kui piisavalt tugevad ollakse, siis minnakse üle võtma mõisaid. See ei meeldinud muidugi mõisnikele ja 1743.a toonane Vene valitseja Jelizaveta keelustas vennastekoguduse liikumise. Need ei kadunud, tegutseti salaja , 1764.a lubati see uuesti.
18.saj II poolel levis osade kirikuõpetajate seas teoloogiline ratsionalism. Nemad asusid kritiseerima valitsevat ühiskonnakorraldust, eriti pärisorjust. See jäi reeglina üksikute kirikuõpetajate kritiseerimise tasandile .

Haridus

Rootsiaja lõpul pandi alus talurahva haridusele, aga vahepeal oli Põhjasõda, mis põhjustas tagasilöögi haridusele, nt paljud koolmeistrid said surma sõja tõttu, osad surid katku, pärast sõda tuli asuda uuesti koole rajama.
1739.a anti välja LM konsistooriumi otsus talurahva koolikorraldusest, seda järgiti ka mõnevõrra Eestimaal. Mida peab oskama: 1) Luteri katekismuse 5 ptk peas, tuleb osata selgitada, 2) Piibli lugemine ( lugemisoskus ), 3) olulisimad kirikulaulud pähe, 4) osata kasutada lauluraamatut (seina peal numbrid , tunned neid ja leiad õige laulu raamatust üles). Kui laps sai need kodus selgeks, kooli minema ei pidanud. Koolis käisid 7-12-aastased lapsed. Õppeaasta kestis mardipäevast lihavõteteni. Probleemiks oli, et koolmeistreid ei olnud väga palju väga tarke. Headest õpilastest võisid saada koolmeistrid.
1765.a avaldati Browni koolipatent , mis käis jällegi LM kohta. Brown oli kindralkuberner . See kordas kõike, mis LM konsistooriumi otsuses kirjas ning lisas , et igasse kihelkonda ja suuremasse mõisa tuleb rajada kool.
LM kubermangus oskas lugeda umbes 2/3 talurahvast, EM kubermangus alla poole.

Kirjasõna

Põhja-Eesti keeles anti Uus Testament välja 1715 . Piibli tervikliku teksti välja andmiseni jõuti 1739, kuna see ilmus P-Eesti keeles, siis tänanegi keel arenes välja sellest keelest. Piibli tõlkimisega on seostatud kirikuõpetaja A.T.Helle’t, praegu arvatakse, et sellega oli seotud 10kond kirikuõpetajat, Hellet võib pidada pigem kordineerijaks.
Ilmuma hakkavad ka kalendrid, esimesed teada 1720-ndatest aastatest , need pole säilinud, säilinud on 1732 .a-st kalender. Need olid väikeses formaadis, kus sees peale tavalise kalendri päikesetõus, -loojang, varjutused , erinevad soovitused igapäevaelu jaoks, laadateated, piiblilugusid ja ümberjutustusi. Said küllaltki populaarseks, üks esimesi kirjateoseid mida koju osteti.
1766.-1787.a anti välja ajakirja P.E.Wilde pani saksa keeles kokku ja A. W. Hupel tõlkis. Kokku ilmus seda 41 numbrit, kannab pealkirja „Lühhike õppetus“.

19.saj alguse talurahvareformid

Need olid tingitud mitmetest asjaoludest: 1)süvenes pärisorjusliku mõisamajanduse kriis (sest aadel elas üle oma võimete, oli võlgades, nende katteks oli vaja üha rohkem toota, seda tehti vanal moel koormisi suurendades – mõisapõldude arv suurenes, aga sissetulek ikkagi ei kasvanud), 2)Euroopas balti provintsidesse jõudnud valgustus, see ei matchinud pärisorjusega, 3)talurahva olukord kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas, sest Lääne-Euroopas oli pärisorjus kaotatud , Aleksander I otsustas läbi viia reformid baltikumis, sest nii ei läinud ta tülli vene aadliga ning baltikum oli Euroopale lähemal. Baltikum oli reformidele nagu betatest, 4)talurahva rahulolematus oma olukorraga.
Esimene katse talurahva olukorda parandada tehti Liivimaal Brahmi patendiga, EM-l sellist polnud. 1802. anti välja seadus EM kohta, 1804.a mõlema kohta, mõlema sisu oli pmtselt sama. Nende sisu: 1)talude pärandatav kasutamisõigus, 2)koormised tuli vastavusse viia maa majandusliku kandevõimega, LM toimus maade hindamine ja kaardistamine ja sai seda teada, aga EM seda ei toimunud, 3)rõhutati talupoja õigust vallasvarale, 4)piirati kodukariõigus (mõisnik ei võinud kehaliselt karistada nii palju), keelati talupoegade müümine maast lahus, 5)moodustati vallakohtud, seal 3 kohtunikku: üks valitud talupoegade poolt, üks sulaste, üks määratud mõisniku poolt, hakkasid arutama talupoegade omavahelisi probleeme. Peale nende ka kihelkonnakohtud, ühendasid mitut valda, neis esindatud nii mõisnikud kui talupojad, arutasid nendevahelisi tüliküsimusi.
Mõlemas kubermangus oli mõisnikele ka häid asju – krediitkassad, kust mõisnikud said võtta madalaprotsendilist laenu.
Seadused anti välja, aga talupojad polnud ikka rahul, sest olid lootnud pärisorjuse kaotamist. EM talupojad olid eriti vihased , sest seal ei toimunud maade mõõtmist-hindamist. Kurnavaim teotöö oli öine rehepeks , 1805.a sügisel P-Eesti mõisates hakkasid talupojad sellest keelduma . Mõisnikud kutsusid kohale sõjaväeosad ja mõningates kohtades tekkisid suuremad konfliktid, üks neist oli Kose -Uuemõisas, kus osales umbes 100 soldatit ja 500 talupoega, midagi ei saavutatud, tööle pidid ikka hakkama.
Hakati tegema ettevalmistusi, et kaotada pärisorjus, aga selleni ei jõutud väga kiiresti, sest vahepeal tulid Napoleoni sõjakäigud Venemaale.

Pärisorjuse kaotamine

1816.a EM kohta käiva seaduse, LM kohta 1819.a, kirjutas tsaar Aleksander I pärisorjuse kaotamise seadusele alla. Need tuli tõlkide vene keelest, seetõttu ei saanud kohe vabaks talupoeg. Teatavaks tehti see info hiljem talupoegadele, EM-l 1817.a alguses kutsuti vallakohtu liikmed Tallinnasse, kus neile loeti seadus ette, paar nädalat pärast seda loeti seadus ette kirikus. Nii oli ka LM kubermangus, sealsed vallakohtu liikmed kutsuti Riiga . Seadused sisaldsid: 1)talupoeg on pärisorjusest vaba, 2)maa kuulutati mõisniku piiramatuks eraomandiks, kui talupoeg tahtis maad rentida, nõuti selle eest teotööd (saj alguses pandi see vastavusse maaga, nüüd need piirangud kadusid ), 3)liikumisvabadus jäi piiratuks (mõisnikel oli vaja kindlustada tööjõud, talupoeg võis elukohta vahetada ainult kubermangu piires ja linna kolida ei tohtinud), 4)peale vallakohtude moodustati ka vallad (talupoegade omavalitsuslik kogukond), alguses moodustasid valla ühe mõisa piirkonna talupojad (1000kond valda algul). Valla ülesanded: pidada vallakooli, pidi varuma tagavaraks nn magasivilja, mida hoiti magasiaidas (iga talu pidi andma sinna), varasem magasivili müüdi maha ja sai osta vallale asju, pidi hoolitsema vallavaeste eest (need, kellel polnud omakseid), nad käisid külakorda (igas valla talus kordamööda), hiljem ehitati vaestemajad, pidi teed korras hoidma, pidi hoolisema nekrutiandmise eest sõjaväkke, hiljem tuli võimalus end ka sõjaväest vabaks osta.
Pärisorjuse kaotamisel anti talupoegadele priinimed (perekonnanimed). Toimus EM 1820ndatel ja LM 1830ndatel.

Talurahva olukord pärast pärisorjuse kaotamist

Õiguslikult muutus paremaks, sest polnud enam pärisori, aga majanduslikult halvem, sest teotööl ei olnud piirangut. Samas 19.saj esimesel poolel rahvaarv kasvas ja kõigile rentimiseks talumaad ei jätkunud, mõisad ka pigem vähendasid seda maad. Tekkis terve hulk nn üleliigseid inimesi. Kuna 1840ndad aastad olid kehvade ilmastikuoludega, mis tõid kaasa väiksema näljahäda, siis leidsid aset kaks talupoegade protestiliikumiste vormi. Esimseks selleks oli väljarandamiskatse – LM tekkis kuuldus, et L-Venemaal on võimalik saada tasuta maad, saatsid saadikud Riiga uurima, kas see tõesti nii on (tegelt ka jagati sel maad, aga see oli ette nähtud Lääne-Euroopast pärit kolonistidele), valitsuset selgitati, et välja ei tohi rännata, rüütelkonna pealekäimisel anti neile enne tagasi saatmist peksa, et ei rändaks kuhugi ära. See ei aidanud, L-Eesti talupojad hakkasid rendilepinguid üles ütlema, sellega jäid mõisnikud ilma töötegijateks, kutsusid kohale sõjaväe. Suurim kokkupõrga talupoegade ja sõjaväe vahel toimus 1841 .a – Pühajärve sõda. Teiseks usuvahetusliikumine – L-Eesti talupoegade sees levis 1840ndatel kuuldus, et kes astub tsaari usku (vene õigeusk), see saab maad ja vabaneb ka teoorjusest. Selgus, et sellist asja ei ole, aga talupojad sellest ei hoolinud ja saatsid ikkagi oma esindajad õigeusu kiriku vaimulike juurde, et uurida, kuidas sinna usku astuda, 3 aastaga vahetas usku umbes 60 000 inimest, eriti oli neid Saaremaal 30% ja Pärnumaal 28%. Nüüd ehitati ka maapiirkondadesse õigeusu kirikuid, inimesed ristiti ja nimed muudeti venepäraseks, lastele tuli ka panna venepärane eesnimi .

19.saj keskpaiga reformid

Jõuti uute talurahvaseadusteni, 1849.a LM, 1856.a EM. Seaduste sisu: kogu maa kuulutati mõisnike omaks, kuid see jagati mõisamaaks ja talumaaks (seda ei tohtinud vähendada) – see mis oli talupojal jäi ka edasi tema omaks no matter what. Talumaad soovitati rentida mitte teotöö vaid raha eest, seda võis ka talupojale müüa. Neid seadusi kutsutakse ka talude päriseks ostmise seadusteks. Seega oli talupojal võimlus saada maa omanikuks. Kuid nende seadustega kaasnes ka maa krunti ajamine ( kadus põldude ribastatus). Osteti võlgu (talupoeg võttis laenu krediitkassast). Esimesena said talusid päriseks osta need, kes olid varem midagi teeninud , näiteks kõrtsmikud ja möldrid. LM kubermangus hakkas suurem buum vabaks ostmiseks 1860ndatel, seda võimaldas linakasvatus , just sellel ajal tõusis lina hind, sest Ameerikas oli kodusõda ja sealt ei saanud Euroopasse tuua puuvilla ja selle asendajana nähti lina. Kõige enam müüdi päriseks Mulgimaa talusid. EM kubermangus hakkas suurem vabaks ostmine 1880ndatel, seda aitas teha kartulikasvatus, sest see läks ühelt poolt söögiks, aga sel ajal toimus ka pööre viinaajamises (kartulist). Saaremaal toimu see sajandivahetuse aegu. Talumehest sai päris permees , sellest tuli suurem motivatsioon tööd teha jne.
Mõisates hakati kasutama aastasulasid ehk moonakaid töö tegemiseks. Need olid inimesed, kes töötasid mõisas eeskätt toidumoona eest.
1863.a anti välja passiseadus mõlema kubermangu kohta, sellega saavutasid talupojad täieliku liikumisvabaduse. Oli kahesuguseid passe: vallapassid (anti välja valla tasandil, sellega oli võimalik liikuda Balti kubermangudes (Eesti, Läti, Kuramaa) ja veel 30 versta väljaspoole kubermangu piire ) ja kroonupass (liikumisvõimalus kogu vene tsaaririigis). Passiseadus tähendas seda, et talupojad hakkasid Eesti aladelt välja rändama, seda sundis tegema maapuudus. Mõnevõrra soodustati seda ka vene riigivõimu poolt, sest nii said tühjad alad tihedamini vene riigi külge liidetud. Väljarändajad said mõneks ajaks isegi maksuvabadustuse. Lähemale mingi Peterburi ja Pihkvasse. 1897 .a rahvaloendusel elas väljaspool Eesti ala umbes 100 000 inimest
1866.a vallaseadus jällegi mõlema kubermangu kohta. See tähendas, et vald vabanes mõisniku kontrolli alt. Vallas oli kõige tähtsam valla täiskogu, kus olid kõik valla peremehed (vahet pole kas rentnik või päris peremees ) ja iga 10 maatamehe kohta 1 (sinna alla käis ka ntks peremehe poeg). Täiskogu valis valla volikogu , mis valiti 3 aastaks, seal 4-24 liiget, seal samuti pooleks peremehed ja maata mehed. Volikogu lahendaski igast küsimusi. Selle liikmete seas oli ka vallavanem , kes pidi olema kindlalt peremees. Liikmeks olek oli auasi, palka ei saanud. Küll aga oli vallal ka palgalisi ametimehi, keda vallavolikogu palkas, ntks koolmeister, vallakirjutaja (sekretär, raamatupidaja ), vallakasakas (käskjalg, vallakohtu teener). Igal vallal oli vaja ka vallamaja ja vallalaegast (eelarve).
1874 .a sõjaväereform – teenistusaega lühendati 6 aasta peale 25 asemel. Mida rohkem haridust, seda lühem teenistusaeg, 6 aastat olid lollid.

Kultuur 19.saj I poolel

Oluline oli Tartu Ülikooli taasavamine 1802.a. Selle esimeseks rektoriks sai G.Fr. Parrot , ta sai hästi läbi toonase tsaari Aleksander I-ga, see tähendas, et ülikool sai väga laialdase autonoomia , allus vaid Peterburi haridusministeeriumile. Ülikoolile eraldati päris suured rahasummad, seda kasutati ülikoolihoonete ehitamiseks, osad neist siiamaani kasutusel. Õppetöö toimus saksa keeles, kuigi venemaal. 1803 .a seati sisse ka eesti keele lektori ametikoht , ülikooli jõudsid ka esimesed eestlased. Eestlastest esimesed kõrgharitlased: Kreutzwald ja Faehlmann. Ka baltisakslaste seas tekkis eesti keele ja kultuuri huvilisi, keda on nimetatud estofiilideks, rajasid Õpetatud Eesti Seltsi 1838.a, see tegeles eesti keele arendamisega (andis välja kooliraamatuid), eesti ajaloo uurimisega.
1802.a pandi paika koolikorralduse alused kogu Venemaal. Kõige madalam kihelkonnakool (selle juures võis olla ka eraldi aste vallakool). Linnakool kandis nime elementaarkool, see oli enamasti saksakeelne . Järgmiseks maakonnakeskustes kreiskoolid, gümnaasiumid Tartus ja Tallinnas, kõige kõrgem ülikool. Kreiskoolitasandilt alates õppetöö kindlalt saksakeelne. Kihelkonnakoolide õpetajate saamiseks rajati seminarid . Cimze seminar (nimi rajaja järgi) tegutses Valgas. Vallakoolide õpetajatele ka seminarid, Alaste ja Jädivere omad.
Toimus teoste välja andmine mõlemas kirjakeeles. 1843.a ilmus E.Ahrensi grammatika, mis võttis kirjakeele aluseks P-Eesti keskmurde, pani aluse uuele kirjaviisile .
Tehti ka esimesed katsetused ajalehtede välja andmiseks . 1806.a ilmus esimene ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Välja andsid baltisakslased. Ilmus ainult ühel aastal, tsaarivalitsuse käsul see lõpetati, sest võib põhjustada talurahvarahutusi, tegelt polnud sellel tõenäoliselt väga lugejaidki. Säilinud eksemplarid hävitati, alles 1994.a leiti Venemaa ajalooarhiivist seda. Teine katse tehti 1821-23, 1825, siis ilmus Marahva Näddalaleht, selle väljaandjaks oli O.W. Masing . Ka sellest ei tulnud suurt midagi välja. Alles Pärnu Postimees pidev ajaleht.
Talupojal oli lugemisvaraks kalendrid ja sellest ajasn teada ka sentimentaalseid romaane.
Kreutzwald andis välja teose „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on“ 1848-49, see pmtselt poulaarteaduslik ajakiri.