Eesti rootsiajal (0)

Rootsiaeg

Eesti ala läks Rootsi võimu alla mitmes etapis : 1) 1583 P-Eesti läks Rootsile Pljussa vaherahuga – 1 osapool Rootsi, teine Venemaa. 2) 1629 – Altmargi vaherahu , L-Eesti. Pärast Rootsi-Poola vahelist sõda (varasem Rootsiaeg kuni 1629). 3) 1645 Brömsebo rahu – Saaremaa, Rootsi ja Taani vahel rahu. 4) Ruhnu saar 1660 Oliva rahuga Poolalt Rootsile.
Enne Liivi sõda rahvastik 280 000-300 000 (1550.a), 1620.a 100 000-140 000, 1695 .a tõusis jälle 350 000-400 000, 1698 .a langes 300 000-350 000, 1710.a 170 000-120 000.
Rahvaarv langes, sest 1) oli 2 sõda – Liivi ja Poola-Rootsi, 2) 17.saj alguse nälg (1601- 1603 ), sest ikaldus . 1620ndaks aastaks 75% taludest olid tühjad, ilma elaniketa. Rahvaarvu suur langus Harjumaal ja Kesk-Eestis, Saaremaad puudutas see vähem. Rahvaarvu tõus, sest 1) loomulik iive oli positiivne, 2) sisseränne – sisse rändas vähemalt 10 rahvuse esindajaid. Ülekaalus soomlased (põgenesid siia, sest siin ei võetud sõjaväkke), lätlased (sõjategevus ja nälg puudutas neid vähem, Eestis palju viljakat vaba maad), venelased (ei assimileerunud, 17.saj kirikureform , pöörduti algse kristluse juurde, neile ei meeldinud vanausulised(?), Peipsi järve läänekaldal vanausuliste külad, need siiani säilinud. Rahvaarvu langus: tingitud Suurest näljast. Järgmine langus: 1) Põhjasõda, 2) 1709-1710 Eesti aladel katk.

Haldusjaotus Rootsi ajal

Olid jagatus 2 kubermangu vahel – põhjas Eestimaa kubermang , keskus Tallinn, L-Eesti ja P-Läti Liivimaa kubermang, keskus Riia. Kubermangu juhtis kindralkuberner või lihtsalt kuberner . Kubermang jagunes maakondadeks: Harju, Viru, Järva, Lääne (+ Hiiumaa ). Eesti aladel Liivimaal olid Tartu, Pärnu, Saaremaa (mõnikord arvestatakse eraldi üksusena). Lätis Riia, Võnnu.
Kuberner kontollis kohalikku sõjaväge, talle allsudid riigiametnikud ja postiteenistus, tema käes oli sildade ja teede järelalve. Seadused ja käsud avaldati patendina ( kuberneri poolt välja antud seadus), sinna ette käib ka kuberneri nimi. Talupoegi puudutavad seadused loeti ette pärast jumalateenistust.

Aadli omavalitsus

Seoses Rootsiajaga on aadli omavalitsus . Erinevates piirkondades olid juba varem kujunenud rüütelkonnad – P-Eestis Eestimaa rüütelkond, Saaremaal Saaremaa rüütelkond, need ühendasid nend piirkondade mõisaomanikke. Liivimaa rüütelkond tekkis alles pärast seda, kui L-Eesti ja P-Läti olid läinud Rootsi võimu alla. Rüütelkondade liikmed käisid koos Maapäeval (igaüks enda Maapäeval, mitte kõik koos). Arutasid eeskätt kohalikku ellu puutuvaid probleeme, näiteks talupoegadega seotuid, mõisnike ja riigi vahelisi jne. Neid kutsuti kokku tavaliselt üle 3 aasta ja nende vahepeal toimusid Maanõunike Kolleegiumid. Eesti- ja liivimaa rüütelkondade kolleegiumides 12 liiget, Saaremaal vähem (olenevalt ajast 4-6). Neid kolleegiume saab pidada antud piirkonna kõrgeimateks võimuinstitutsioonides, mis tegutsesid kuberneri eesistumisel. Maanõuniku amet oli eluaegne ja ainult siis kui ise tagasi astuti või ära surdi muudeti koosseisu.
Kohtuvõim oli kahes kubermangus (Eestimaa ja Liivimaa) erinev. Kõige alama aste kohus oli EM adrakohtunikud (pidi jälitama põgenenud talupoegi ja nad tagasi tooma , karistasid talupoegi väiksemate kuritegude eest nt varastas kanu , kakles) ja LM sillakohtunikud. Maakonna tasandil kohtud EM meeskohus ja LM maakohus (nt kui talupoeg tappis teise). Sinna sai ka adrakohtunike otsuseid edasi kaevata ntks. Kubermangu tasandil EM ülemmaakohus (Tallinnas) ja LM õuekohus (Mitte Riias vaid Tartus, sest seal oli ülikool ja seal õpetati juriste, õigusteadlasi), (aadlikke omavahelised kaebused). LM veel üks kõrgem kohus – Stockholmi õuekohus. Linnas olevate inimeste üle mõistis kohut hoopis raad, nemad selle kohtusüsteemi alla ei kuulunud.

Põllumajandus ja talurahva olukord

Kui Rootsiaja alguses oli Eesti aladel umbes 500 mõisa, siis selle aja lõpuks umbes 1000, see arv jäi suuresti püsima pikema aja jooksul. Enamik kuulusid aadlikele, oli ka mõningaid riigimõisaid. Rootsiaja alguses ühe mõisapõllu kohta 4 talupõldu, RA lõpuks 2,5 talupõldu, seega teotöö oli suurenenud. Teoöö võis olla rakmetegu (talust tuli mõisa saata mees hobu - või härjarakendiga, ehk siis mees, tööloom ja see mis looma taga ( vanker , ader jms)) või ka jalategu (ainult mees). Lepingutes, mis mõisniku ja talupoja vahel sõlmitud, oli kirjas mitu rakme- ja jalapäeva tuleb nädalas teha (nt 10 rakmepäeva tähendab 5 päeval 2 meest). Enamasti saadeti talust täisealine perepoeg, kui neid polnud, pidi talu endale palkama teolised ehk teovaimud.
Peamiselt tegeleti taludes teraviljakasvatusega, eeskätt oder ja rukis. Saagikus polnud väga kõrge, 3-4 seemet (1 külvad, 3-4 saad asemele). Need siiski toitsid siinsed elanikud ära ja suudeti ka välja vedada, Eesti oli Rootsi riigi viljaait , sest Rootsi alad ei suutnud oma elanikkonda ära toita teraviljaga. Talupõllud olid tavaliselt paremini väetatud, sest seal peeti loomi.
1643 EM uuendatud maakorraldus, 1668 LM Clas Totti maapolitseikorraldus, need mõlemad rõhutasid, et talupoeg on sunnismaine ja et nad on allutatud mõisniku kohtu- ja politseivõimule. Rootsi ja Soome talupojad sunnismaised polnud, piirkonniti nende olukord erinev. EM ja LM säilitati see, kuna siinsed baltisakslased avaldasid survet , sest ei tahtnud tasuta tööjõust ilma jääda.

Reduktsioon

Aja jooksul oli Rootsi võim väga palju maid ära kinkinud/annetanud, eriti oli see toimunud 17.saj keskel pärast Gustav II Adolfit, kui tulid suht nõrgad valitsejad . Seetõttu olid vähenenud ka riigile maavalduste pealt tulevad sissetulekud, riigikassas raha järjest vähem, et raha juurde saada Karl XI otsustas 1680 läbi viia reduktsiooni – maade tagasivõtmine riigile. Siinsed mõisnikud olid sellele väga vastu, sest nemad oleksid oma maavaldustest ilma jäänud, eriti vastumeelsed olid LM mõisnikud. Ütlesid et reduktsiooni siin läbi viimiseks oli vaja kohalike nõusolekut Maapäeval, kuigi teati, et seda ei antaks. Karl XI vastuväidetest ei hoolinud, kuna LM protesteeris kõige rohkem, siis sealt võeti ka kõige rohkem ära. EM võeti ½ maavaldustest, Saaremaal ¼, LM rohkem kui 4/5. LM üks maanõunikest J.R. Patkul oli saatnud kuningale kirja, kus pmtselt ähvardas, et kui reduktsioon läbi viia, siis võib siin juhtuda kes tab mida (mäss), kuningas käsitles seda ähvardusena, Patkul mõisteti surma, kuid ta põgenes, läks Poola teenistusse ja Põhjasõja algul aitas Poolal sõdida Rootsi vastu.
Kui enne oli mõisnik omanik, siis nüüd rentnik. Sissetulekust 1/3 jäi endale, 2/3 riigile. Ei saanud ka täiesti omavoliliselt tegutseda, sest 1) toimus maade mõõtmine ja hindamine ja kõik talupoegade koormised viidi vastavusse maa kvaliteediga, 2) kõik talupoegade koormised pandi kirja vakuraamatusse, mõisnik ei saanud neilt rohkem nõuda, kui oli ette määratud, 3) need talupojad, kes elasid riigistatud maadel , hakkas kohut mõistma riigikohus , 4) neil oli ka võimalus esitada kuningale kaebusi oma mõisarentniku suhtes. 1700-1701 talvel, kui Karl XII viibis Eesti aladel, on teada, et päris palju talupoegi käis kuninga jutul väga erinevate kaebustega. Need punktid kehtisid ainult redutseeritud maadel elavate talupoegade kohta.

Linnad, käsitöö ja kaubandus

Oli 10 linna – Tallinna, Pärnu, Haapsalu, Rakvere, Narva, Viljandi, Kuressaare, Valga, Tartu, Paide. Võrreldes keskajaga oli väga paljusid linnasid tabanud allakäik, nt Viljandi, Paide, Rakvere, Haapsalu olid lausa sattunud ühe või teise aadliperekonna omandusse, mis käsitlesid linnaelanikke kui oma alamaid. Tartu, mis oli keskajal olnud oluline kaubalinn, sest veeteed ei saanud enam kasutada. Areng toimus Tallinnas ja Narvas. Narva kaudu toimus kaubandus Venemaaga, RA-l toimus narva välja ehitamine, terve rida barokseid hooneid , praeguseks nendest säilinud ainult Narva raekoda . 17.saj lõpus oli isegi arutluse all, et Narvast saaks Rootsi teine pealinn, kus kuningas resideeruks igal neljandal aastal, reaalselt seda ei saavutatud, sest enne tuli peale Põhjasõda ja Eesti alad vahetasid omanikku .
Peamine kaup, mida välja veeti, oli teravili, eeskätt Rootsi (III välde). Teine oli lina, mida kasvatati eelkõige L-Eestis, tähtsaimaks lina väljaveosadamaks oli Pärnu. Välja veeti ka planke, laudu, tõrva, need kõik laevaehituseks vajalikud materjalid. Siiski oli Eesti pigem transiitmaa, Venemaalt Lääne-Euroopasse lina, tehniline kanep . Sisse ja läbi Eesti Venemaale veeti soola, metalli, lisaks ka tubakas, kirjutuspaber.
Käsitöölised olid linnades koondunud tsunftidesse , väljaspool tsunfti käsitööga tegelemine oli keelatud. RA-l toimus ka tsunftide sulgemine eestlaste eest, järelikult eestlane polnud enam ka linnakodanik.
Tekkisid ka esimesed manufaktuurid. Kuna linnades oli nende teke raskendatud tsunftide tõttu, siis tekkisid need eeskätt maale (väljaspoole linna piiri igaljuhul ). Omalajal oluline manufaktuur oli Hiiumaal Hüti klaasimanufaktuur. Olid ka telliselöövid, lubjaahjud, saeveskid.

Kirik

Oli küll alanud reformatsioon, aga Liivi sõja tõttu osad alad Poola käes – katoliikluse taastamine, Poola-Rootsi sõjas samuti keerukas luterlust juurutada, seetõttu luteri kiriku rajamine toimus ikkagi 1630ndatest aastatest , kui valitses pikem rahuperiood – Rootsiajal. EM kubermangus oluline roll EM piiskop J. Iheringil. LM-l kindralsuperintendent J. Fischer. Mõlemas kubermangus tegeles kiriku juhtimisega kiriku valitsus konsistoorium . Sel ajal eeldati, et siinsed kirikuõpetajad on käinud ülikoolis ja oskavad eesti keelt, sest rahvuselt olid valdavalt sakslased või ka rootslased. Ühel jumalateenistusel käisid sakslased, teisel kohalikud talupojad – see eestikeelne. Samamoodi kaks erinevat kogudust. Vöörmünder oli valitud kohalike talupoegade seast tegelemaks koguduse majandusasjadega. Kirikuõpetajad olid ka hariduse edendajad, tegelesid (just eestikeelse) kirjanduse välja andmisega.
Kui katoliiklus oli suhtunud muinasusundisse suht tolerantselt, siis luterlus vaenulikult , samuti ka luteri kiriku sees tekkinud vooludesse. 1642 Pühajõe mäss (tänapäeval Võhandu jõgi), sellele jõele oli ehitatud vesiveski, samal ajal tabas Urvaste piirkonda ikaldus, selle põhjuseks, et püha jõgi oli rüvetatud, sest oli kinni pandud tammiga. Talupojad hävitasid tammi ja veski . Kirikuõpetaja ei saanud seda aktsepteerida, talupoegi karistati.
RA kirikuelu iseloomustavad ka nõiaprotsessid, toimus eriti agar nõidade jälitamine. LM kirikujuht Samson pidas 9 jutlust nõidadest – millised na on, kuidas kindlaks teha (veeproov).

Haridus

Üks, mis kättesaadav kõrgmatele seisutele ja teine talurahvale. Kõrgharidus – ülikooli rajamine oli üks osa Rootsi riigivõimu poliitikast Liivimaal, see oli selle võimu kindlustamiseks. Teiseks ülikooli rajamise põhjuseks oli, et sõdade tõttu oli Saksamaale ülikooli minek raskendatud (1618-1648 oli Saksas 30-aastane sõda). Kohapeal oli puudu erinevate ametite esindajatest. Ülikooli rajamise kohaks valiti välja Tartu, sest poole aja tegutses seal jesuiitide gümnaasium ning see oli enamvähem Rootsi Baltikumi valduste keskel. Reaalse töö kooli avamiseks tegi ära J. Skyttle. Esialgu ei avatud isegi mitte ülikool, vaid kõigepealt 1630.a gümnaasium. Järgmisel aastal avati gümnaasium ka Tallinnas. Tegemist oli akadeemiliste gümnaasiumitega, kus palju rõhku pöörati keelte õppimisele – ladina, kreeka, heebrea, prantsuse. Peale nende õpiti ka aritmeetikat, geomeetriat, loogikat, retoorikat, ajalugu. Alles pärast seda kui gümnaasium Tartus oli tegutsenud paar aastat, siis 1632.a kirjutas Gustav II Adolf alla ülikooli rajamise ürikule. Ülikoolil oli autonoomia , ta ei sõltunud kohalikest rüütelkondadest, tal oli õigus tegutseda täiesti iseseisvalt, ta sai välja anda ka teaduskraade – bakalaureus , magister, doktor . Ülikooli ülalpidamiskulude kandmiseks läksid ülikooli käsutusse mõned mõisad Ingerimaa kubermangust (selle keskus oli Narva). Ülikooli avamisel peetud kõnes rõhutati, et seal võivad õppida kõik vabad inimesed, seega ei olnud välistatud eestlased, kui tegemist vaba inimesega. Samas ei ole siiski teada, kas neid seal õppis. Avamisel kandis ülikool nime Academia Gustaviana . Tartu püstitati hiljem ka 1920.a Gustav II Adolfi kuju. Õppetöö sama nagu teistes ülikoolides, oli 4 teaduskonda – filosoofia, usu, õigus, arsti. On ka teada, et rootsiaegsesse Tartu ülikooli oli sisse kantud 1706 üliõpilast (need, kes alustasid, ei pruukinud lõpuni jõuda). Tartus oli ülikool 1632-1656, siis viidi ülikooli tegevus üle Tallinasse, sest siis oli Rootsi-Poola sõda, sõjaohu tõttu viidi sinna, aga kool hääbus ja mõnda aega polnudki Eestis ülikooli. Alles 1690.a avati uuesti kuni 1699, siis toodi üle Pärnusse kuni 1710.a. Kuna Pärnu samal ajal alistus vene vägedele, siis ülikool oli evakueeritud Rootsi. Pärnus tegutses kunagise ordulossi juures (palju sellest järgi oli), see paiknes praeguse rmtkogu juures. Ülikooli siin asumise märgiks on Akadeemia tänav. Lõpus oli ülikooli nimi Acaemia Gustaviana Carolina. Enamike eestlaste jaoks jäi siiski elementaarne alghariduski saamata.
Rootsi ajal pandi alus talurahva haridusele, sest luteriusus oli oluline, et inimene saaks jumalasõna ise lugeda, seega oluline koht inimeste lugemaõpetamisel. Alguses oli see kirikuõpetajate ülesanne, eeskätt tegid seda köstrid (kirikuõpetaja abilised). Et õpetamine paremini läheks anti välja aabitsaid, esimene teadaolev aabits 1641 by J. Ihering. Kooliõpetajaid ei olnud. Lahenduse sellele probleemile pakkus J. Fischer, tuleks rajada kool, kus õpetataks nii koolmeistreid kui köstreid. Ka toonane kuningas Karl XI andis sellle plaanile heakskiidu. See seminar rajati Tartu lähedale 1684 .a, seda tuntakse seminari peamise õpetaja Bengt Gottfried Forseliuse järgi. Ta oli soomerootslane , juba ta ise töötas kirikuõpetajana Harjumaal, oli juba varem talurahva lapsi õpetanud. Seminar tegutses 4 aastat, kuni 1688. Eeskätt tuli sinna õppima poisse Tartu lähedastest piirkondadest. Õppetöö kestis 2 aastat. Õpiti lugema, usuõpetust, kirikulaulu, rehkendamist, mõnevõrra ka saksa keelt, samuti raamatuköitmist. Kirjutamist kõigile ei õpetatud, ainult kõige andekamatele. Kirjaoskus 19.saj keskpaigani tähendaski suuresti lugemisoskust. Paremini lugema õppimiseks koostas Forselius 1686.a oma aabitsa . Tema oli see, kes tuli välja nn foneetilise kirjaviisiga – lugeda tuleks nii, nagu on kirja pandud (mitte saksapärasused). Kohalikele mõisnikele ei meeldinud, et mehed sinna seminari läksid, aga kirikuõpetajatele meeldis. 1680?.a käis Forselius oma kahe õpilasega ka Rootsis Karl XI juures, need olid Pakri Hansu Jüri ja Ignatsi Jaak. Olid demonstreerinud oma lugemisoskust (poh et eesti keeles), kuningas oli mõlemale kinkinud kuldmündi. Seminar tegutses 4 aastat, sest Forselius hukkus laeval ja ei leidunud temaga võrdväärset isikut selle juhiks. Sellest hoolimata umbes 160 poissi said hariduse ja kolmandik kuni pool said koolmeistriks või köstriks, seega eesti aladele rajati umbes 60 talurahva kooli. 1687 Liivimaa Maapäev otsustas, et igasse kihelkonda tuleb rajada talurahva kool. Lõuna-Eesti koolivõrk oli tänu Forseliuse gümnaasiumile ja sellest tulnud koolidele ning Liivimaa Maapäeva otsusele parem kui Põhja-Eestis.

Eestikeelne kirjasõna

Toonane kirjasõna oli vaimuliku sisuga. Need olid mõeldud lugemiseks abimaterjalina vaimulikele, kelle eesti keele oskus polnud vb kõige parem. Paralleelselt arenes 2 kirjakeel – P- ja L-Eesti. Esimene oluline grammatikaõpik ilmus 1637.a, autoriks Heinrich Stahl. Võttis eesti keele grammatika koostamiseks aluseks saksa keele. Saxamah kanna – saksamaa kana – kalkun. See oli kasutusel 1693.a-ni, kui ilmus järgmine grammatika, koostatud Johan Hornungi poolt. Jäeti välja kõik võõrtähed, loobuti vokaali pikendavast h-st. See pani aluse nn vanale kirjaviisile, mis oli kasutusel 19.saj keskpaigani. Hornung koostas ka kogumiku „Kodu ja käsiraamat“, ilmus 1632-38 4-osalisena, nii saksa kui eestikeelne tekstina. Sees oli katekismus , lauluraamat, eesti keelde tõlgitud evangeeliumid, palved, tekste kiriklikes talitlusteks ( matmiseks , laulatused, ristimised).
Kuna oli kaks kirjakeelt, tekkis probleem, kumba Piibel tõlkida. 1686.a ilmus Vastne Testament – L-Eesti kirjakeeles, selle tõlkisid isa ja poeg Virginius, seda ilmus umbes 400 eksemplari. Rootsi ajal Vana Testament raamtuna ei ilmunud.
Vana hea Rootsiaeg – müüt või tegelikkus? Müüt – pärisorjus (teotöö, sunnismaisus ), rahvaarvu langus (vilja väljavedu nälja ajal), tsunftide sulgemine eestlaste ees, luterlus ainuvalitsev (nõiaprotsessid). Tegelikkus – haridus ja kirjasõna (rajati talurahva koole , anti välja eestikeelset kirjandust-grammatika arendamine, ülikool), reduktsioon -> riigitalupoegade olukord paranes -vakuraamat-kaebeõigus, (luterlus jumalateenistused eesti keeles (tingitud pigem luteriusust kui rootsiajast)).

Põhjasõda 1700-1721

1699.a moodustasid kolm riiki Rootsi-vastase liidu, selle eesmärk oli saada tagasi maad, mida Rootsi on oma naabritelt röövinud ( iseasi kas röövis, lihtsalt tahtsid tagasi saada). Taanit juhtis kuningas Frederik IV, 17.saj keskel toimunud Taani-Rootsi sõja tulemusena oli Rootsi saanud Skandinaavia poolsaare lõunaosa, Taani eesmärk oli need alad kätte saada. Poola kuningaks oli August II Tugev, ta oli ka Saksi kuurvürst, Poola huvi oli Liivimaa – nii Eestimaa kui Liivimaa kubermang, kõiki Rootsi Baltikumialasid. Venemaa valitsejaks oli Peeter I, enne seda polnud pretendeerinud Eesti aladele, soovis saada Ingerimaad. Ka Liivimaa pinnal oli tekkinud vastu seis Rootsi võimule seoses reduktsiooniga. Need liitlasriigid lootsid ära kasutada seda, et Rootsi kuningas Karl XII on noor (sai võimule 1697, kui oli 15-aastane), pluss Rootsis oli ka näljahäda. Lääne suurriigid jäid asjadest pigem kõrvale, sest valmistusid Hispaania mingiks?sõjaks.
Põhjasõda algas veebruaris 1700 Riia piiramisega August II poolt juhitud vägede poolt. Oli suht korratu piiramine, polnud väga hästi organiseeritud. Edasi astus tegevusse Taani, kes ründas Rootsi valdusi P-Saksamaal, neid oli suht lihtne rünnata sest piirid jooksid kokku. Üsna pea pidid sõlmima Rootsiga rahu, sest Rootsi enda väed ja ka Holland ja Inglismaa olid saatnud oma laevastiku Kopenhageni alla, sest Taani suurem konkurent kui Rootsi kaubanduses. Enne Venemaa astumist sõtta oli Taani juba sõjast lahkunud. Venemaa astus sõtta augustis 1700, kõige lähem linn, mida asuti piirama, oli Narva. See polnud kõige parem, sest suurtükid olid viletsad, püssirohtu kuigi palju polnud, kuna piiramine algas augustis siis järgnevatel kuudel hakkas püssirohi lõppema, aga seda oli raske juurde toimetada, sest vihmad , pori, märg, Venemaa ühendusteed olid viletsad seetõttu. Venemaa puudus ka see, et ohvitserid mitte venelased vaid eeskätt sakslased, sõdurid venelased, aga need ei usaldanud oma sakslastest juhte. Oktoobris 1700 jõudis kohale Karl XII oma peavägedega Pärnusse, sest alguses oli tal plaan appi minna Riiale, kui kohale jõudis oli Poola Riia piiramisele vaheaja teinud (talv tulemas ju). Tahtis hoopis Narva appi minna, sinna mindi Tlna kaudu, sest seal olid korralikud teed. Otustav lahing Narva all toimus 19.novembril 1700. Vägesid oli Rootsil 10 500 ja venelastel 24 200. Rootsi vägesid juhtis kuningas, vene omi hertsog Croy, kes oli jäetud ülemjuhatajaks. Lahingus tuli rootslastele kasuks lumetorm , mis oli nende seljatagant ja venelastele näkku. Rootslastel õnnestus vene kaitseliinid läbi murda ja venelased taganesid, aga ajutised sillad üle Narva jõe selle ajal varisesid kokku, Vene armee välismaalastest ohvitserid alistusid kõigepealt, andsid end vangi, seejärel andis kogu Vene vägi alla. Vene suurtükivägi langes rootslaste sõjasaagiks, lahingus ja osaliselt põgenemise käigus sai surma umbes 1/3 meestest, teine osa suri ka tagananemise käigus külma ja nälja tõttu – Venemaa kaotas Narva alla oma sõjaväe. Karl XII tegi ka valekäigu, arvas et Vene on löödud, kuid see andis Venele just tõuke asuda oma sõjaväge moderniseerima.
Karl XII jäi 1700/1701.a talveks Eestisse Laiusele, seal oli kunagine ordulinnus, mida sai kasutada. 1701.a kevadel tema põhiväed lahkusid Eesti aladelt ja siirdusid Riia alla, sest vahepeal olid poolakad tagasi tulnud, Rootsi väed vabastasid Riia, hakkasid tegutsema Poolas. Eesti aladele jäid ainult väikesed väeüksused. Järgnevatel aastatel hakkas Venemaa ründama Ida-Eestit. 1704.-ks aastaks kujunes olukord, kus Ida-Eesti Vene ja Lääne-Eesti Rootsi kontrolli all. Rootsil oli siin vägesid siiski suht vähe.
Rootsi sõdis eeskätt Poola alade, Poola vägedest oldi tugevamad, 1706.a oli Poola sunnitud Rootsiga sõlmima Altranstädti rahu, selle tulemusena Poola väljus sõjast. Rootsi vastu jäi sõdima aiult Venemaa. Vene tegi isegi rahuettepaneku Rootsile, aga selle lükkas Rootsi tagasi. Vene kartis, et Rootsi toob oma väed tagasi Baltikumi, sest Baltikumist jooksis piir Rootsi ja Vene vahel. Selleks otsustas kasutada põletatud maa taktikat, piiri äärest küüditati mõningate linnade elanikud Venemaale – Narvast, Valgast, Läti aladelt Aluksne ja Tartu. Tartu puhul ei piirdutud 1708.a ainult küüditamisega vaid terve linn lasti õhku. Sellepärast ei olegi säilinud keskaegset Tartut. Selle sündmuse kohta on Puhja köster (Hans Kes / Käsu Hans) kirjutanud luuletuse , seda tuntakse Käsu Hansu nutulaulu nime all. Seda peetakse esimeseks eestlase poolt kirjutatud luuletuseks.
Rootsi väed suundusid hoopis Ukraina aladele, sest Krimm ja Musta mere põhjarannik kuulus hoopis türklastele ning Rootsi lootis türklastega sõlmida Vene-vastase liidu. Sõjakäik nendele aladele kukkus täiesti läbi, sest 1709.a toimus seal Poltaava lahing ja Rootsi väed purustati, Karl XII õnnestus hädavaevu pääseda. Pääses pakku Türgi aladele, esialgu võeti seal vastu kui külalist, siis aga kui vangi, oli seal 5 aastat, siis õnnestus pääseda.
Peeter I andis käsu alati piirama neid suuremaid linnu, mis veel rootslaste käes – Riia, Pärnu, Tallinn, 1710. Riia kapituleerus juulis, Pärnu augustis, Tallinn septsembris. See oli üsna sunnitud käik, sest sel aastal tabas Eestis katk, seega ka ümberpiiratud linnu ja selle kaitsjaid. Peeter I lubas kinnitada kõik linnade kiriku ja aadli eesõigused, lubas aadlile tagasi anda kõik riigistatud maad. Sellest saati sõda Eesti alasid enam ei puudutanud, need läksid de facto Venemaa koosseisu.
Põhjasõda sellega ei lõppenud. Rootsi oli lüüa saanud Poltaava lahingus, kaotanud alad Baltikumis. Algne koalitsioon taastus, uuesti asusid tegevusse Taani ja Poola. Vene väed tegutsesid Soomes, korraldasit sealt ka rüüsteretki otseselt Rootsi aladele. Taani tegutses P-Saksamaal ja Norras. Ühel Norra sõjakäigul sai Karl XII surma. 1721.a jõuti rahu sõlmimiseni – Uusikaupunki rahu. Sellega Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaale. Soome aladest läksid Venele ainult Viiburi linn ja Karjala kannas. Ülejäänud Soome alad tagastati Rootsile. Rootsi väis 50 000 rubla eest tollivabalt välja viia teravilja aastas. Baltisakslaste eesõigused pidi jääma alles, need eesõigused, mis vahepeal olid kaotatud , taastati. Venemaa sai rohkem kui plaanis alasid. Taani tahtis saada L-Rootsit, aga ei saanud. Poola pidi saama Eesti- ja Liivimaa, aga ei saanud, sest neist 3 liitlasest Vene kõige tugevam, tema roll sõjas kõige suurem.