Vene aeg: Eesti pärast Põhjasõda (0)

Vene aeg :Eesti pärast Põhjasõda

Põhjasõda laastas Eestimaad rohkem kui mistahes teine sõda meie ajaloos. Venemaa poolt „akna raiumine Euroopasse“ maksti kinni enam kui poolte eestlaste elu hinnaga. Põhjasõja aegsest hävingust taastus maa siiski üllatavalt kiiresti. Kui peale Põhjasõda oli eestlasi umbes 120- 140 000, siis XVIII saj lõpuks oli Eesti elanike arv u 500 000 inimest. Sellise rahvaarvu taastumisele andis hoogu sõjale järgnenud pikem rahuaeg.Kuna võit Rootsi üle ei olnud väga suur ja alati oli oht vallutatud alasid taas kaotada, oli venelastele väga tähtis kohaliku aadli toetus. Balti aadli poolehoiu võitmist alustati restitutsiooniga- Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus, luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir.
Kõrgeimaks keskvõimu esindajateks said Tallinnas ja Riias ametisse määratud kindralkubernerid. Nendeks ei nimetatud mitte venelasi, vaid Vene armees karjääri teinud välismaalasi. Kõrgete sõjaväelastena viibisid nad alailma Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest huvitatud, seepärast jäid valitsusohjad enamasti kohaliku aadli hulgast valitud kahe valitsusnõuniku kätte.
Balti erikord toimus eestlaste õiguste allasurumise hinnaga. Teisalt oli see tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse maa kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni ja tihendas sidemeid Lääne- Euroopaga.
Põllumajanduse taastamisel etendas peamist osa viljakaubandus, mis andis läbi kogu XVIII saj põhiosa Eesti mõisate ja tulude sissetulekust . Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi.
Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin , mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke.
Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust.
Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori , mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale . Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud.
Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse.
Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud. Mõisate juures tegutsesid edasi viinaköögid, saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud. Rootsi ajal rajatud manufaktuurid olid kas sõjas hävinenud või töö lõpetanud.
1734 asutati Räpina paberivabrik, mis on jäänud vanimaks täniseni tegutsevaks tööstusettevõtteks Eestis.
Väljaveos etendas peamist osa metsamaterjal, lina ja tööstuslik kanep. Sisseveos oli suur osa talurahvakaupadel: sool, raud, tubakas, heeringas . Linnarahva jaoks luksuskaubad ja riie .

Eesti XVII saj teisel poolel

1762 tõusis Venemaa troonile Katariina II, kes taotles impeeriumi seniste privileegide kaotamist. Sellele seisis tugevasti vastu baltisakslastest mõisnikud. Neid saatis ka edu, Katariina II ei suutnud läbi suruda oma tahtmist.
1783 kehtestati aga Baltikumis uus halduskorraldus (asehalduskord), mille läbi Eestimaa kubermangu neljale maakonnale (Lääne, Harju, Viru ja Järvamaa) lisandus Paldiski maakond, mis jäi püsima vaid asehalduskorra ajaks.
Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast lõunapoolne osa, mis 1784 rajatud uue linna järgi sai nimeks Võrumaa.
1783 said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Siitpeale oli Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga, Paldiski ja Võru.
Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest või tegevusalast.
Põhjalikult muudeti maksukorraldust- kehtestati pearahamaks. Maksualuse elanikkonna arvele võtmiseks hakati korraldama hingeloendusi, mis siiani ajaloolastele väärt informatsiooni annavad.
1765 kinnitas kindralkuberner Browne positiivsed määrused. Need olid talupoja elu kergendavad nõudmised mõisnike jaoks.

• Talupoeg sai õiguse vallasvarale
  
• Mõisakohustused täitnud talupoeg võis põlusaaduste ülejäägid vabalt turustada
  
• Mõisakoormistele seati kindlad piirid, mida mõisnikud ei saanud suva järgi muuta
  
• Talupoegade karistamiseks määrati maksimaalselt 30 vitsahoopi
  
• Talupoegadele anti õigus ülekohtuseid ja seadusi mittejärgivaid mõisnikke kohtusse anda
  

Kuigi see oli suur samm edasi, jäid talupojad siiski pärisorjadeks ja olukord polnud kaugeltki nii hea nagu Rootsi aja lõpul.
Vaimne kultuur XVIII sajandil
Eesti liitmine Venemaaga ei muutnud siinset kultuuriorientatsiooni, sest Venemaa oli kultuuriliselt mahajäänud. Küll aga tihenesid kultuurisidemed Saksamaaga, kuna siinsete baltisakslaste lapsed käisid Euroopas haridust saamas ja saksamaa haritlased leidsid Eestis tööd.
Vaimuelu edasiviijaks jäi ikka luteri kiriku hooleks. Olukord oli aga hull, kuna Põhjasõja tõttu olid paljud kogudused õpetajatest ilma jäänud ja kirikuhoonedki unaruses. Siiski tunnistas riigivõim luteri usku, kuid selle tähtsus jäi märgatavalt väiksemaks kui Rootsi ajal.
Levima hakkas uus usuvool - pietism . Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus. Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutumist. Nende teeneks tuleb lugeda luteriusu lähendamist rahvale. Elavnes usukirjanduse väljaandmine ja 1739 ilmus eesti keeles piibel .
Kui pietism jäi rohkem haritud teoloogide pärusmaaks, siis rahva sekka jõudsid pietistide ideed vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Võideldi vanade kommete vastu: hävitati ohvrikohti, ehteid , torupille ja viiuleid. Võõrutati kõrtsidest, millest paljud sulgeda tuli. Kirikuõpetajad suhtusid hernhuutlastesse pooldavalt, sest see lähendas rahvast kirikule. Samas oli hernhuutlaste liikumine tähtis eestlastele, kuna see kasvatas nende eneseteadvust- koguduse sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, tegemata vahet seisusest.
XVIII saj teisel poolel tõi valgustusideede levik kaasa uue usuvoolu- ratsionalismi. Ratsionalistid suhtusid aasiva üleolekuga pietistide vagatsemisse. Eesmärgiks seati rahva harimine ja valgustamine. Nende jutlused pakkusid rahvale mitmesuguseid kasulikke teadmisi ja tarku nõuandeid (puuviljakasvatus, maa harimine jms).
Tingimused hariduse edendamiseks olid Põhjasõja- järgsetel aastatel tublisti halvenenud. Koole oli napilt, õpetajateks enamasti kiriku köster , kes koos lastega eesti keeles lugemist veeris.
1765 kehtestati koolikohustus , milles tuli koole rajada mitte ainult igasse kihelkonda, vaid ka suurematesse mõisatesse. See loomulikult pahandas mõisnikke, sest nende arvates oli talupoja koht põllul.
Vaatamata kooliolude kesisusele, oli talurahva hulgas lugeda oskajaid palju. Peamiselt õpetati lugema mitte koolis, vaid kodus. Seega oli vaja emakeelset trükisõna . Eestikeelse ilmaliku kirjandusega saigi väga populaarseks maarahva kalender, mis ilmus 1731 ja mis sisaldas rohkesti näpunäiteid ja astroloogilisi ennustusi aastaks, mida väga usinasti jälgiti.

Pärisorjuse kaotamine Eestis

Sidemed Saksamaaga tõid kaasa püüde jälgida sealset elustandardit, mis Baltikumi kehvades oludes nõudis väljaminekute olulist suurendamist. Selleks, et kohalikud baltisakslased saaksid paremini pillavat elu nautida, pidi tõstma talupoegade koormisi. Peagi sai selgeks, et vana süsteemiga jätkata enam ei ole võimalik.
Kuna talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Venemaa mainet, sest siinsete alade suhted Euroopaga olid avatumad kui vene talupoegade suhted Euroopaga, siis käivitas keiser Aleksander I reformid .
1802 võeti Eestimaal vastu seadus, mille olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine- kui talupoeg oli oma koormised mõisa ees täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ja talu jäi poegadele . See tekitas talupoegadel suuremat huvi jõukuse suurendamiseks.
Loodi ka vallakohtud, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Kuigi vallakohtud jäid mõisnike kontrolli alla, andis osalus kohtunikuna palju juurde talupoegade eneseteadvuse kasvule.
1816 kinnitas Aleksander I talurahvaseaduse, mille järgi kuulutati talupojad Eestis pärisorjusest priiks. Samas aga tunnistati maa mõisniku omandiks. Et talus edasi elada, pidi maad mõisnikult rentima. See tähendas rendilepinguid, mis andsid mõisnikele vabamad käed oma nõudmisi esitada. Talupoeg pidi ju rendilepingu vastu võtma, vastasel juhul tehti leping teise talupojaga.
Et kindlustada mõisnikke töökätega, piirati talurahva liikumisvabadust. Talupoeg võis vabalt minna ühe mõisniku juurest teise juurde, kuid linna elama asumiseks või kubermangu piirest lahkumiseks tal luba ei olnud.
Pärisorjusest vabanemisega kaasnes perekonnanimede panek . Senini kutsuti talupoegi talu, isa ja ristinime järgi.