E ESTI VABARIIK R ÄPINA AIANDUSKOOL V AARIKAS ISESEISEV TÖÖ K OOSTAS: LEA VARTSUN 1AK2 R ETSENSEERIS: R ÄPINA 2009 SISSEJUHATUS Arvatakse, et vaarikas on üks vanemaid marjakultuure. Esmased kirjalikud andmed vaarika kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Marjad on toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised ...
Pastinaak Mariel Kast K212 Mis on pastinaak? Pastinaak ehk aed-moorputk on 40-100cm kõrgune kaheaastane rohttaim. Õitseb juulis ja augustis. Juur on lihakas, magusa maitsega ja aroomikas. Võib risttolmneda looduslikult kasvava hariliku moorputkega. Faktid pastinaagi kohta Pastinaak on pärit vahemeremaadelt. Pastinaak on iidne kultuuritaim. Botaaniliselt on sugulane porgandile ja petersellile. Pastinaak kasvab suuremas osas Euroopas metsikult. Ei ole väga nõudlike kliimatingimustega.
MANGO Mango on mangopuu vili. Botaaniliselt on mango luuvili. Viljaliha on väga mahlane ja selle värvus varieerub helekollasest oranžini. Maitse meenutab virsikut ja võib olla väga magusast kuni poolhapuka või väga hapuni. Mangosid tarbitakse peamiselt värskelt, küpsena ja pooltoorelt. Neist valmistatakse salateid, mahla, marmelaadi, džemmi ja karrit. Tärkliserikkaid seemneid süüakse röstitult või keedetult, neist valmistatakse jahu ja tärklist ning neid kasutatakse loomasöödana. 100 grammi mango kalorsus on 60kcal, see sisaldab kiudaineid (1,6g), glükoosi (2g), süsivesikuid (14,98g) , valke (0,82g), vett (83,46g) ja ka tuhka (0,36g).
'Kägi Bergamott', Eesti sort 'Summer Beauty' 'Suvenirs, Läti sort 'Sudduth' Liiv-pirnipuu vili ehk Hariliku pirnipuu viljad liivpirn Tootmine, ajalugu, iseloomustus 2011. aastal toodeti 23,95 miljonit tonni pirne Pirnipuuistanduste kogupindala oli 1,62 miljonit hektarit Sveitsi alpidest leitud 10 000 aasta vanuseid pirniseemneid Sumerlaste allikates kirjeldatud pirni kui meditsiinilise vahendina kuuma mähise komponent Botaaniliselt on pirni puhul tegemist õunviljaga Esineb pirnikujulisi kui ka ümaramaid õunakujulisi pirne Pirni mass 60-300g Söödav viljaliha moodustub hüpantiumist ehk õiepõhja servadest Pirne süüakse põhiliselt värskelt, harvem kuivatatult ja konservitult Korrastab seedimist, dieettoitudes tähtsal kohal Viljaliha sisaldab rohkelt puitunud seintega kivisrakke Seemned viies õõnsuses Pirni värvus võib sõltuvalt sordist olla roheline, kollane, punane, pruunikas Pirni genoom
friibanaanidena jne. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:29-32) Dattel Pärineb Ees-Aasia ja Aafrika kõrbealadelt, kus teda tunti uhe maailma vanima kultuurtaimena juba 9000 aastat tagasi. Praegyse Iraagi ja Egiptuse territooriumil oli ja on datlipalm ka praegu üks peamisi toidutaimi. Tänapäeval viljeldakse veel Iisrealis, Iraanis, Kreekas, Austraalias, USAs ja Mehhikos. Euroopasse saabuvad datlid peamiselt Maseille´ sadama kaudu. Datlid on botaaniliselt marjad, mis kasvavad suurte kobaratena kuni 25 m kõrguste datlipalmide otsas. Puu kasvab kuni 100 aasta vanuseks ja hakkab vilja kandma 8. kuni 10. kasvuaastal. Emaspuul võib olla 8-10 suurt õisikut, milles igaühes areneb 100-200 vilja. Datlid on ploomikujulised, 6-10 cm pikkused, punakaspruuni koore ja valkja sisuga ning hallikaspruuni mittesöödava pikliku kiviga viljad. Nad on väga magusad, meenutavad maitselt mett ja on aromaatsed. Datlipalmil tuntakse kuni 500 erinevat sorti.
kartuleid. Kartulimugulaid kasutatakse tavaliselt lihtsalt toiduks või loomasöödana. Samuti saab kartulist valmistada tärklist, piiritust, siirupit, mitmesuguseid poolfabrikaattooteid jm. 1 Peruna 3 1 PIRN 1.1 Botaaniline iseloomustus Pirn on pirnipuu perekonda kuuluvate liikide vili. Botaaniliselt on pirn õunvili. Hariliku pirnipuu2 sortide viljad on pirnikujulised, liiv-pirnipuu omad aga pigem ümarad, õunakujulised. Nagu õunalgi, moodustab pirni söödav lihakas viljaliha hüpantiumist (õiepõhja servadest). Viljaliha sisadab rohkelt puitunud seintega kivisrakke (brahhiosklereiide). Seemned on tavaliselt kahekaupa viies õõnsuses. Ühe pirni mass 60-300 grammi ja rohkemgi, keskmine mass on 150-180 g. Südamiku, seemnete ja kesta massi
Teda tasub otsida lubjarikastelt kohtadelt, näiteks loopealsetelt ja niitudelt ja seepärast kasvabki ta peamiselt Loode-Eestis ja läänesaartel. Paljudes Eesti piirkondades puudub kärbesõis täiesti. 3. Mullas on tal väike juuremugul, mis on maiuspalaks metssigadele. 4. Samuti on ka selle looduskaitsealuse taime vaenlaseks sageli inimene, kes taime varsi pahaaimamatult nopib. Aasta puu 2015- kukerpuu ja kikkapuu Kukerpuu ja kikkapuu, sarnanevad vaid nime poolest, botaaniliselt kuuluvad nad eri sugukondadesse. Kukerpuu 1. Looduslikult esineb Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Eestis tavaline, sagedamini esineb mandri loodeosas. 2. Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad ta punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata Kikkapuu 1
Mandlid on rikkad kaaliumi, magneesiumi, fosfori ja kaltsiumi poolest, sisaldab veel vaske, tsinki, rauda, B-rühma vitamiine, E-vitamiine, 20% valke, 40-55% mandliõli ja 13-16% süsivesiukuid. Mandliõli – kosmeetikas nahahooldusvahend, kortsudevastane toime. Euroopas kasutusel juba XVII sajandil. Hoida tuleb mandleid suletud purkides, vältida niiskust ja päikesevalgust. Pistaatsiapähkel Pistaatsiapähkli viljad on botaaniliselt luuviljad. Pärineb Süüriast, Iraanist ja Musta mere äärsetelt aladelt. Tänapäeval levinud Vahemeremaades, Itaalias, Türgis, Tuneesias ja USA-s. Imporditakse peamiselt Türgist, Kreekast ja Itaaliast, Vahemeremaadest, Kesk-Aasiast. Pistaatsiapuu kuulub koos mangoga ühte taimesugukonda, mida iseloomustab laiuva võraga kuni 10m kõrge igihaljas puu. See võib olla väga pikaealine. Vili botaaniliselt
Arvatakse et kartul avastati 9 sajandil. Eestisse jõudis kartul esmakordselt 18. sajandi keskpaiku. Päris hoogsalt hakkas kartul siin levima alles sadakond aastat pärast siiajõudmist. Kartulit hakati kultiveerima Hispaanias ja Itaalias, kuid 17.sajandilgi oli kartul veel delikatess. Kartuli pikk ajalugu on toonud inimestele nii kurbust kui rõõmu. Sellest ajast, mil kasvatatakse kartulit, kadusid näljahädad Euroopas. Seega tänaseks on kartul botaaniliselt võõramaine tulnuk. Meelepärasemaks kasvukohaks on siiski Põhja- ja Kesk-Euroopa. Praeguseks on aretatud üle 1000 kartulisordi. Kartulist valmistatakse mitusada toodet, nende hulgas etüülalkohol, liim, atsetoon, plastmass, piimhape jt. Kartul kuulub maavitsaliste sugukonda, seega samasse, kuhu kuuluvad tomat ja punapipar. Maavitsa suure perekonna ligi 2000 liigist moodustavad mugulaid umbes 150. Kartul on kogutoodangult maailma viljade seas auväärsel kohal.
a. taimede nimestikus oli juba 4360 liiki. 1811. aastal valiti loodusteaduste professoriks noor ja andekas botaanik C.F. Ledebour, kes töötas botaanikaaia direktori kohal veerandsada aastat. Energilise tegutsemise tulemusena edenes aed jõudsasti: osteti juurde maad aia loodenurgas, millega aed saavutas oma tänapäevase suuruse 3,5 ha, ehitati troopikakasvuhoone bastioni orgu, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed, korraldati mitmeid ekspeditsioone Venemaa seni botaaniliselt kirjeldamata aladele. Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja nelgi kasvatamisele, samuti algatati meristeempaljunduse labori projekteerimine.
Pealiskaudsed on ka teadmised maitsetaimede toimest organismile. Tervislik toitumine on lahutamatult seotud maitsetaimedega. Antud referaadis saame ülevaate maitsetaimest mis on üks paljudest maitsetaimedest, mida me oma igapäevases elus kasutame. Köömen on üks vanemaid maitsetaimi, mille seemneid on leitud juba kiviaegsete inimasustuste juurest. 3 Botaaniline ja bioloogiline iseloomustus Botaaniliselt on tegu sarikaliste sugukonna taimega. Köömen on kaheaastane maitse- ja ravimtaim. Kõrgus on umbes 30-60 cm Harilik köömen on üllatavalt ulatusliku areaaliga, kasvades looduslikult kogu Euraasias. 30 liigi hulgas leidub köömneid, kes asustavad ka troopikamaid. Juba Pliniuse ajast on köömnetaime ja tema vilju hinnatud vürtsise lõhna tõttu. Köömne sugulastest on tuntumad porgand, till, aniis, petersell, seller ja leeskputk. Tuhandeid aastaid on inimene osanud
nende endi religioossetel kaalutlustel. Palsameerijad mähkisid lõuendsidemete vahele kadakamarju, leitud on uusimal ajal kuningmuumiate juurest pipart. Nad kasutasid ka sibultaimi ja natrsisse. Muumiad varustati ka vajaliku maagilise kaitsega. Tähtsaim oli südameskarabeus. Lisati jumalate savikujukesi ning vahakujusid, amulettplaate ja muud. Tänu lilleehetele, mis oli surnute viimane tervitus, on võimalik botaaniliselt määrata, mis taimed ja puud egiptuses kunagi kasvasid. Vaniku põhikoese moodustasid mõned datlipalmi leheribad, nende ümber volditi rohelised lehtpuulehed, millesse pandi pikemate vartega üksikuid õielehti või õisi. Peene palmileheribaga õmmeldi iga roheline leht üksikult kinni. Egiptlased olid värvi armastav rahvas ning nende lillevanikute juures võib imetleda leidlikkust, mida nad arendasid, et valmistada võimalikult värvitoredaid, kirevaid kimpe.
esimesed kakaopuud sajand tagasi, 1879. aastal. Euroopa turu jaoks laiendati kakaopuu kasvamist esmalt Kesk- ja Lõuna Ameerikas. Kakaokaubandus oli kasulik ja Inglismaa hakkas kakaopuu kultiveerimist arendama oma Lääne-Aafrika kolooniais Ghanas ja Nigeerias, seejärel ka Prantsusmaa oma koloonias Elevandiluurannikul. 3 Botaaniline iseloom Kakaopuu on botaaniliselt üsna kirju kogum erisuguseid rohkearvulisi sorte ning vorme, mis on tekkinud pikaajalise kultiveerimise jooksul. Tänapäeval polegi üldiselt kokkulepitud jaotust. Mõned botaanikud eristavad paari alamliiki, aga praktikas on kõige rohkem läbi löönud kultiveeritava kakaopuu arvamine üheks liigiks, mis jaotatakse sorditüüpidesse. Nimetame järgnevalt nelja sorditüüpi. Criollo kakaopuid on juba ammu Kesk-Ameerikas ja Mehhikos kultiveeritud, selle tüübi
........................................................ 3 Õietolmu tähtsus mesilastele................................................................................. 4 Õietolmu kasulikkus inimestele.............................................................................. 4 Kasutatud kirjandus................................................................................................ 6 2 Õietolm Õietolmuterad on botaaniliselt paljas- ja katteseemnetaimede tolmukais valmivad isassugurakud, mis kantakse putukate või tuule abil õites paiknevatele emassugurakkudele. Tolmendamise tagajärjel toimub õites viljastumine. Tuultolmlejate gruppi kuuluvad enamjaolt puud . Eri taimeliikide õietolmuterad on erineva kuju, suuruse, värvuse ja keemilise koostisega. Enamik õietolmuterasid on kollased, pruunikad või punakad. Esineb ka valget, sinakat ning nende värvide variatsioone
Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud heina 6 saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena. Niitmata karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel. 6. RANNANIIDUD 6.1 Iseloomustus Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mere kaldal suuremal või vähemal määral soolase merevee mõju all asuvaid niite. Vastavalt kõrgusele merepinnast ja sellest tulenevalt merevee mõju tugevusele jagatakse rannik subsaliinseks, saliinseks ja suprasaliinseks vööndiks. Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus. 6.2 Inimmõju Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale,
· kooreleht, konnalusikas, veeuba · maitseb nagu kartul · konnarohuliste sugukonnas Jõgi-särjesilm · nii magedas kui merevees · veesisene taim(mõnel ulatuvad veest väljaainult õied) · tulikaliste sugukonnas · veelindude toiduks Pajulill · sugukond pajulillelised · hõredamates metsaservades, pargis, aias, tee ääres · vars rulja, · õied väikesed ja roosakad · botaaniliselt lähedane taim on põdrakanep · paljunemine seemnetega ja vegetatiivselt · põie ja eesnäärme haiguste raviks · kasutatakse teena Kukesaba · sugukond kukesabalised · madalsoos, veekogude kaldal, iluaedades · õied roosakas-lillad · vars 30-100 cm kõrge ja tugev · lehed karvased, piklikud · vili: piklik kupar · odraivade, stomatitide ja seedetraki haiguste raviks Vesioblikas
Diospüüri tuntakse ka teiste, peamiselt vilja päritolule viitavate nimede all nagu jaapani kakiploom, hiina datliploom, jaapani aprikoos ja hiina küdoonia; enamik Euroopa rahvaid kasutab persimoni kohta mitmetes aasia keeltes vilja tähistavat nimetust kaki. Endise NSV Liidu aladel on persimon tuntud kui hurmaa, Iisrealis aga kui sharon. Vilja erksa kuldkollase või punaka värvuse tõttu kutsutakse seda ka diospüüriks (kreeka keeles ,,jumalate tuli"). Kõik persimoni-tüüpi viljad (botaaniliselt küll marjad) on sileda läikiva koorega, meenutades kujult kas õuna või tomatit; läbimõõt on keskmiselt 6-8 cm, kaal võib aga olla 100-400 grammi. Viljade värvus varieerub kollasest oranzini ja sealt edasi sügavpunaseni. Ostmine Poolvalminult on viljaliha rohke parkaine sisalduse tõttu mõrkjas ja kõva. Kuid valminud viljad muutuvad mahlakaks ja magusaks. Poolvalmis vili küpseb toatemperatuuril mõne päevaga.
Külmutamist ei talu, juba alla +5 temperatuuril tekivad viljalihas pruunid plekid. Toiduks tarvitatakse eelkõige toorelt, viiludeks või tükkideks lõigatuna. Söödav osa moodustab ca 70% vilja kaalust. Kasulikum on osta suuremaid vilju, sest neil on söödavat osa rohkem. Eksootilised viljad 2.2 BANAAN Banaan on maailma suurim rohttaim, mis kasvab 6-8m kõrguseks. Botaaniliselt on banaanid seemneteta marjad, mis kumerduvad selle tõttu, et nad kasvu algul allapoole arenevad, hiljem aga vastavate hormoonide mõjul ülespoole keerduvad. Banaani perekonnas on umbes 60 erinevat liiki, sorte tuntakse kuni 400. Kõige olulisemaks ekspordiartikliks on tarbijaskonna hulgas levinud dessert-ehk puuviljabanaanid. Tavaliselt ei märgistata müügile saadetavaid banaane aga mitte sordinimedega ega ka eksportiva riigi
Eestis on tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel. Kasv Kadakad on valguselembelised ja põuakindlad. Nad kasvavad enamasti 1-3 meetri kõrguseks põõsaks, mõnikord kuni 10 (isegi 15) meetri kõrguseks puuks. Kasv toimub aeglaselt. Enamasti on kadakad kahekojalised, harva esineb ühekojalisi taimi. Võivad elada üle 500 aasta vanaks. Põhja-Ameerika lääneosas kasvavad kaljukadaka (Juniperus scopulorum) mõned isendid on isegi rohkem kui 3500 aastat vanad. Käbi Botaaniliselt on "kadakamari" tegelikult käbi, mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud. Kadakas tolmleb mais või juuni alguses. Käbid moodustuvad sügisel. Isaskäbi on kollane, mida katavad kilbikujulised soomused. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega.
1811.aastal valiti loodusteaduse professoriks noor ja andekas saksa päritoluga botaanik Carl Christian Friedrich von Ledebour. Ta töötas botaanikaaias direktorina veerandsada aastat. Tartu Ülikooli botaanikaaed edenes energilise töö tulemusena jõudsasti. Aia loodenurgas osteti juurde maad, millega saavutas aed oma tänapäevase suuruse 3 ha. Ehitati bastioni orgu troopikakasvuhoone, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed. Korraldati mitmeid ekspeditsioone Venemaa seni botaaniliselt kirjeldamata aladele. Sel ajal jõudsid ka Tartu Ülikooli botaanikaaia kaudu Lääne-Euroopasse paljud uued taimeliigid. Tartu ülikooli botaanikaaia silmnähtav areng toimus järgmise direktori Nikolai Kuznetsovi ajal. Kuznetsovi ajal toimusid ulatuslikud hoonete remondid, arendati taimegeograafilisi osakondi- Kaukaasia, alpitaimede, stepitaimede väljapanekud. Mõneks ajaks küündis taksonite ehk liikide arv aias kümne tuhandeni. Kuznetsovi enda huvides lähtuvalt toodi uusi
Mandlid on silmapaistvad kaltsiumi, kaaliumi ja raua sisalduse poolest, mistõttu on neil oluline roll vereloome moodustamisel. Vitamiinidest on suur osatähtsus ka E-vitamiinil, mis tugevdab immuunsüsteemi. Toitainete sisaldused 100g toidu söödava osa kohta: Vesi 4,2 Kalorid 627 Rasvad 55,8 Valgud 21,1 Süsivesikud kokku (imenduvad) 17,3 (6,9) Tüüpiline tk kaal (g) spl(kuhjaga)=20g Pildil Mandlid Brasiilia pähkel Kui olla botaaniliselt täpne, siis tegu polegi ehtsate pähklitega: parapähklid on hoopis seemned. Nimelt peitub kogukas kõvakestalises viljas tihedalt kokkupakituna 12-25 segmenditaolist seemet. Neid seemneid tuntakse maailmas paljude nimetuste all: Brasiilia pähklid, parapähklid, Brasiilia kastanid, parakastanid, võipähklid jne. Nii kujult kui ka paigutuselt meenutavad nad kõige rohkem apelsiniviile. Brasiilia pähkel on viljade unikaalsele koostisele üks hinnatumaid pähklipuid kogu maailmas.
põhiliselt hoopis hulgal valku ja C- samuti keedetult- kuivatatult. Sobib lihakaid leherootse, vitamiini. hautatult. Enne hapendamiseks. harva ka noorte taimede toiduks kasutamist maapealset osa tuleb ta pesta ja tervikuna. Botaaniliselt kuivatada. ei ole hiina ja pekingi kapsas üldsegi mitte kapsad, vaid hoopis naerid, millel aga juurvilja asemel lehti süüakse. Merikapsas Lehed on suured ja Lehed sisaldavad Toiduks Kasvab Lääne-Eesti lihakad ning täiesti rikkalikult B1- tarvitatakse liivadel.
Kile eemaldamiseks tuleb kasta mandlid kuuma vette, siis eraldub kile sõrmede vahel kergesti. Mandlid on põhitooraine martsipani valmistamisel. 9 Parapähkel ehk Brasiilia pähkel Parapähklipuu seeme. Parapähklipuu kasvab Lõuna-Ameerikas Amazonase madalikel, parapähklid on väga kõrge toiteväärtusega. See sisaldab rohkesti E-vitamiine, seleeni ja rauda. Kui olla botaaniliselt täpne, siis tegu polegi ehtsate pähklitega: parapähklid on hoopis seemned. Nimelt peitub kogukas kõvakestalises viljas tihedalt kokkupakituna 12-25 segmenditaolist seemet. Neid seemneid tuntakse maailmas paljude nimetuste all: Brasiilia pähklid, parapähklid, Brasiilia kastanid, parakastanid, võipähklid jne. Nii kujult kui ka paigutuselt meenutavad nad kõige rohkem apelsiniviile. Brasiilia pähkel on viljade unikaalsele koostisele üks hinnatumaid pähklipuid kogu maailmas.
Avokaado on puuvili ja söögitaim Ta näeb välja pirnikujuline, 10-12 cm pikk, vilja koor on olenevalt sordist õhuke või paks sile või kare, hele või tumerohelise või pruunikaspunase kuni musta värvusega. Kasvamiseks vajab soojust 10-15 kraadi ja palju niiskust. Teda kasvatatakse söögiks. Avokaado kasvab troopilises ja subtroopilises piirkonnas. Kesk- Ameerikas, Hispaanias, Itaalias ja Vahemeremaades. Datlipalm on puuvili, söögitaim ning ta on botaaniliselt mari, mis kasvab suurte kobaratena kuni 25m kõrguste datlipalmide otsas. Datlipalmi lehestik hargneb puu ladvas harali ja koosneb 40-80 kuni 4 m pikkusest lehest. Vajab kasvuks kuumust ja niiskust. Datleid süüakse, ning neist valmistatakse ka kompotte, segatakse puuviljasalatitesse. Tuntud on veel datlimesi, siirupid, alkohoolsed joogid ning datlileib. Datleid kasvatatakse kõrbealadel. Pärineb Ees-Aasiast ja Aafrikast.
Teiseks jahubanaanid ehk keedubanaanid. Need on väga tärkliserikkad ja sisaldavad peaaegu 40% süsivesikuid. Jahubanaan on paljudes troopikamaades üks peamistest toiduallikatest. Kiubanaani ehk kanepbanaani kasvatatakse manillakanepi saamiseks. Manillakanepist saab valmistada nööre ja köisi. Kiubanaan kasvab looduslikult Indias ja Filipiinidel, kultiveeritakse Jaaval ja Sumatral. Melon Melon kuulub kurgiga ühte perekonda ja on botaaniliselt sellele väga lähedane. Meloni kodumaaks on hakatud pidama troopilist Aafrikat, kuigi umbrohuna esinevaid looduslikke, ploomisuuruste, söögiks kõlbmatute viljadega teisendeid leidub nii Aafrikas kui ka Ees-Aasias. Aafrikast tulnud taimel tekkis Iraanis, Kesk-Aasias, Indias ja Hiinas erinevais kasvutingimustes palju mitmesuguseid teisendeid, mis nüüd botaaniliselt on alamliikidesse rühmitatud; alamliikidest on tuntuim melon ehk dessertmelon, temale järgneb kurkmelon.
magusroogade kaunistamiseks, sobivad aga ka näiteks kala paneerimiseks. Terved mandlid on kaetud kaneelipruuni kilega, millel on mõrkjas maitse. Kile eemaldamiseks tuleb kasta mandlid kuuma vette, siis eraldub kile sõrmede vahel kergesti. Mandlid on põhitooraine martsipani valmistamisel. Parapähkel Kasvab Lõuna-Ameerika Amazonase madaliku metsades. Hiigelviljad läbimõõduga 10-25 cm kaaluvad pool kuni kaks kilo, nende valmimiseks kulub üle aasta. Kui olla botaaniliselt täpne, siis tegu polegi ehtsate pähklitega: parapähklid on hoopis seemned. Nimelt peitub kogukas kõvakestalises viljas tihedalt kokkupakituna 12-25 segmenditaolist seemet. Neid seemneid tuntakse maailmas paljude nimetuste all: Brasiilia pähklid, parapähklid, Brasiilia kastanid, parakastanid, võipähklid jne. Nii kujult kui ka paigutuselt meenutavad nad kõige rohkem apelsiniviile. Brasiilia pähkel on viljade unikaalsele koostisele üks hinnatumaid pähklipuid kogu maailmas
kasvatamise agrotehnikat nii avamaal kui ka katmikala. 1, 2 ja mitme aastased rohtaimed. Köögiviljade mahlakad organid, mida kasutatakse toiduks. Maitsetaimed toidu maitsestamiseks mitte toiduks. Köögiviljad sisaldavad: 1. Valke (roheline hernes, sibul, lillkapsas) 2. Süsivesikud( kartul, kaalikas, peet, porgand) 3. Vitamiine 4. Mineraalaineid 5. Rasvu ( vähesel määral spinatis ja aedoas) Botaaniliselt liigitatakse köögiviljad peamiselt ühiste morfoloogiliste ja bioloogiliste tunnuste alusel. Ühte sugukonda kuuluvad köögiviljad on sarnaste kasvutingimustega, neil esineb sarnaseid haiguseid ja kahjureid. Enamik köögivilju on kaheidulehelised klassi esindajad. Liilialised ja kõrrelised on idulehelised. BOTAANILIN EKUULUVUS: · Ristõelised-kapsas, kaalikas, redis, mädarõigas · Sarikalised- till, petersell, porgand
Viljeluses olevaid spinati sorte on tänapäeval rohkesti. Vanadest sortidest on meil tuntud "Viroflay", "Viktoria" ja "Juliana", uuematest "Dominant". Uutest hübriidsortidest, mis päeva pikkusele suhteliselt neutraalselt reageerivad ja mida seetõttu ka suvel edukalt viljelda saab, väärivad tähelepanu "Redy" F1, "Rico" F1, "Spalding" F1, "Spinnacker" F1 ja "Spokane" F1. Suvekuudel asendab aedspinatit hästi Uus-Meremaa spinat ehk ruutlehik (Tetragonia expansa). Botaaniliselt nad küll lähisugulased ei ole (kuuluvad hoopis eri sugukondadesse), kuid on üsna sarnased biokeemilise koostise poolest. Sorte teada ei ole. Toiteväärtuselt ja maitselt jääb Uus-Meremaa spinat siiski aedspinatist veidi maha. On aga sellest kuni kolm korda saagikam. Ta on ka pikema kasvuajaga (tärkamisest saagi alguseni 5070 päeva), kuid saaki saab koristada korduvalt hilissügiseni. Meie oludes tuleks teda kasvatada katmikalal ettekasvatatud istikutest. Erinevalt aedspinatist
arengut. Külvikorra koostamise lähtealusteks olekski: 1. Kesksel kohal on liblikõielised heintaimed. 2. Väga hea umbrohtude allasuruja on ristiku ja kõrreliste segu, võimaldab jagu saada ohakast. 3. Kaer allakülvina liblikõielistega surub alla orasheina. 4. Talirukkil on kõige tugevam allasuruv mõju paljudele umbrohtudele, kaasa arvatud tuulekaerale. 5. Ühesuguste kahjustajate tõttu ei paigutata ajaliselt järjestikku ega kõrvuti väljadele botaaniliselt sarnaseid liike. 6. Üksteisele järgnevad erinevate omadustega kultuurid (nt liblikõieliste järele suure taimetoitainete vajadusega kultuurid, sügavjuureliste järele madalajuurelised). 3.Külvikordade väetussüsteem 3.1. Lubiväetiste kasutamine O. Halliku andmetel on ligi 40% kujunenud karbonaadivabal moreenil ja nad on happelise reaktsiooniga. Enamike kultuuride optimaalne pHKCl jääb vahemikku 6,0...7,0. Mulla
1811. aastal valiti loodusteaduste professoriks noor ja andekas botaanik C.F. Ledebour, kes töötas botaanikaaia direktori kohal veerandsada aastat. Energilise tegutsemise tulemusena edenes aed jõudsasti: osteti juurde maad aia loodenurgas, millega aed saavutas oma tänapäevase suuruse 3 ha, ehitati troopikakasvuhoone bastioni orgu, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed, korraldati mitmeid ekspeditsioone Venemaa seni botaaniliselt kirjeldamata aladele. Sel ajal jõudsid paljud uued taimeliigid Lääne-Euroopasse just Tartu Ülikooli botaanikaaia kaudu. 1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge, Ledebouri õpilane, töötas seal 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid
*Vurrimesi - kärgedest tsentrifugaaljõul eraldatud mesi. Toodetakse kõige enam ja on kõige puhtam *Pressitud mesi - eraldatakase kärgedest pressimise teel *Nõrgunud mesi - nõrutatakse kärgedest välja *Käärjemesi - kujutab tervet kärge või selle osa *Kärjetükkidega mesi - mesi ja kärjetükid koos Liigitus botaaniliselt päritolult: *Õiemesi *Lehemesi *Segamesi *Maitse magus, ilma käärimistunnusteta *Värvus oleneb liigist, mis võib olla värvitust tumepruunini või roheline *Võib olla erineva viskoossusega
( ammooniumsalpeeter) Teraviljakasvatuse tähtsus: *peamine toiduaine- soodne valgu ja tärklise suhe 1:7 inimesele füsioloogiliselt parim. *konsentreeritud toit loomadele- söödaks kogu taime maapealne osa. Põhk- koresööt, allapanu *tööstuse tooraine- Tärklis, piiritus, õlu. Põhk-katte ja pakkematerjal, paber Strateegiline tooraine- enamik arenend riike suudavad end ise teraviljaga varustada , erandiks jaapan kes impordib 70% teraviljast Teraviljade vili Üheseemneline sulgvili, botaaniliselt teris. Terise osad: viljakest, seemnekest , aleuroonkiht, idu , endosperm. Keemiline koostis: valk, tärklis, kiud, tuhk, rasv, suhkur. Ehitus ja tera koostis: Tera koosneb idust, endospermist e toitekoest ja kestadest. Idus on arenenud üks või mitu idujuurealget. Kestad koosnevad mitmest kihist. Kõige välimine on viljakest ja sisemine seemnekest. Suurema osa terast moodustab endosperm ( 75% massist ). Endospermi eraldab eost kilbike. Kasvufaasid
vajalikud liigesehaigetele inimestele ja kasvueas lastele. Mandlid on silmapaistvad kaltsiumi, kaaliumi ja raua sisalduse poolest, mistõttu on neil oluline roll vereloome moodustamisel. Vitamiinidest on suur osatähtsus ka E-vitamiinil, mis tugevdab immuunsüsteemi. Parapähkel ehk Brasiilia pähkel - Kasvab Lõuna-Ameerika Amazonase madaliku metsades. Hiigelviljad läbimõõduga 10-25 cm kaaluvad pool kuni kaks kilo, nende valmimiseks kulub üle aasta. Kui olla botaaniliselt täpne, siis tegu polegi ehtsate pähklitega: parapähklid on hoopis seemned. Nimelt peitub kogukas kõvakestalises viljas tihedalt kokkupakituna 12-25 segmenditaolist seemet. Neid seemneid tuntakse maailmas paljude nimetuste all: Brasiilia pähklid, parapähklid, Brasiilia kastanid, parakastanid, võipähklid jne. Nii kujult kui ka paigutuselt meenutavad nad kõige rohkem apelsiniviile. Brasiilia pähkel on viljade unikaalsele koostisele üks hinnatumaid pähklipuid kogu maailmas
risttolmlejad, Kasvuaeg esimesel aastal 150 päeva ja naris 80-110 päeva. Teisel aastal kulub kaalikal 100- 120 päeva ja naeris 85- 90 päeva. Kaalika lehed kaetud vahakirmega, Väike kuivaine sisaldus, juurikad sisaldavad sinepiõli, mis võib piimale anda spetsiifilise maitse. Idanevad 2 kraadi juures, Tõusemed taluvad 4 -5 kraadi kõlma täiskavanud taimed kuni -10 kraadi, suur veevajadus. Kasvavad hästi soomuldadel. Säilivad halvasti. Raps Botaaniliselt kaalika teisend. Olemas suvi- ja taliraps. Suviraps vajab niiskust. Hästi kuivendatud madalsool ja gleimuldadel, põuakartlikud ei sobi. Et korralikult idaneks tuleb külvata 2-5 cm sügavusele. Haljasmassi saamiseks võib külve teha kuni juuli keskpaigani. Külv oleks tehtud 60- 70 päeva enne haljasmassi vajadust, nii võib suve jooksul kasvatada suvirapsi. Suviraps on talirapsist kuivaine rikkam, alates õitsemisest väheneb haljasmassi toorproteiini sisaldus kiiresti
13 MAHETOOTMINE Mahetootmine ja töötlemine Mahetaimekasvatuses ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid, muld hoitakse viljakana külvikorra ning kohalike orgaaniliste väetistega (sõnnik, haljasväetis, kompost jms). Taimekahjustajate levikut tõkestatakse eelkõige külvikorras botaaniliselt erinevate kultuuride kasvatamisega – sh segaviljelusega – aga ka kahjustajate looduslike vaenlaste soodustamisega. Kasutatakse looduslikke taimekaitsevahendeid, millest ei jää taimedesse kahjulikke jääke. Maheloomakasvatus on tasakaalus taimekasvatusega, sest loomasööt tuleb reeglina oma tootmisest ning loomadelt saadav sõnnik läheb põllule väetiseks. Maheloomakasvatuses on tähtis loomade heaolu: nad peavad saama rahuldada kõiki oma loomuomaseid vajadusi,
ressursi kontsentratsiooni. Ehk siis mida madala on ressursi kontsentratsioon, seda raskem on kahjuril toidutaime leida (kahjur lahkub elukohast). 4. Taime „nähtavuse“ hüpotees – kultuurtaimede kaitse kahjustaja eest on vähenenud tänapäevaste põllumajandusmeetodite tõttu. Nimelt monokultuurid teevad kultuurtaimed herbivooride jaoks nähtavaks. Lisaks sellele suureneb see nähtavus tänu botaaniliselt lähedaste kultuuride kõrvuti kasvamisel. Seetõttu on monokultuurselt kasvatatavad taimed allutatud kunstlikele tingimustele, milles nende keemiline ja füüsiline kaitse pole piisav. Vaadeldud neljast hüpoteesist on süstemaatiliselt testitud ökoloogide poolt kaht: vaenlase hüpoteesi ja ressursi kontsentratsiooni hüpotees. 69. Säästlikkus põllumajanduses: konventsionaalse ja säästliku põllumajanduse
Kõrrelistele on omane (ehkki esineb ka teistes taimesugukondades) lehelaba ja -tupe üleminekukohas olev keeleke (näiteks päideroog) või karvaring (näiteks pilliroog). Lehelaba alusel võib teatud rühmadel eristada niinimetatud kõrvakesi, mis ümbritsevad mõlemalt poolt vart. Kõrreliste õisik on harilikult tipmine ja see koosneb osaõisikutest, mida nimetatakse pähikuteks. Pähikud võivad koosneda ühest või sageli mitmest õiest (kuni 20 [1]), millest botaaniliselt saab eristada tähki, pööristähki ja pöörist, esineb ka siirdetüüpe. Pähiku alusel paiknevad libled, enamasti on neid 2, vahel ka 1 või 3[1]. Kõrreliste õit ümbritsevad sõklad, kusjuures eristatakse välissõkalt ja sisesõkalt. Esimene neist on suurem ja tugevam, kattes ja kaitstes ka sisesõkalt. Välissõkla tipuosast turritab mõnikord välja ohe. Välissõklalt (ka liblelt) võib leida ka niinimetatud anduri, mis on vastava stuktuuri seljaosa (välimist osa)
esinemine Algarend Kiire aeglane niiskusnõue Suurem väiksem Päevapikkusele reag. Pikapäevataimed lühpäevataimed 10. Pehme ja kõvanisu Pehme nisu- tera ümaram väiksem . jahune tera,. Kõva nisu- kitsam piklikum, läikiv tera 11. Nisu terise anatoomiline ehitus Vt konsp. pilte Vili on üheseemneline sulgvili, mis on tihedalt kaetud seemnekestaga ja viljakestaga · Vilja nimetus on botaaniliselt teris tavaliselt nimetatakse terist teraks 12. Kahe ja kuuerealine oder 6 realine Igal peateljelüli astmel 3 normaalselt arenenud pähikut 3 realine Igal peateljelüli astmel moodustub tera vaid keskmises pähikus 13. Kultuuride külviviisid 1. Haju- ehk laialtkülv seemned külvatakse ühtlaselt kogu pinnale, korrapäratult 2. Reaskülv- seemned külvatakse ridadena, kusjuures ridade vahekaugus võib olla erinev Kitsasrealine 6...10cm, tavaline 10...20cm 3
Ehk siis mida madala on ressursi kontsentratsioon, seda raskem on kahjuril toidutaime leida (kahjur lahkub elukohast). Taime ,,nähtavuse" hüpotees kultuurtaimede kaitse kahjustaja eest on vähenenud tänapäevaste põllumajandusmeetodite tõttu. Nimelt monokultuurid teevad kultuurtaimed herbivooride jaoks nähtavaks. Lisaks sellele suureneb see nähtavus tänu botaaniliselt lähedaste kultuuride kõrvuti kasvamisel. Seetõttu on monokultuurselt kasvatatavad taimed allutatud kunstlikele tingimustele, milles nende keemiline ja füüsiline kaitse pole piisav. Vaadeldud neljast hüpoteesist on süstemaatiliselt testitud ökoloogide poolt kaht: vaenlase hüpoteesi ja ressursi kontsentratsiooni hüpotees. 69. Säästlikkus põllumajanduses: konventsionaalse ja säästliku põllumajanduse printsiipide erinevused.
TEE Tee on jook, mida Hiinas on tuntud ligemale 5 aastatuhandet. Teeks nimetatakse: teepõõsa kääritatud ja kuivatatud lehepungadest, lehtedest, viljadest ja veest valmistatud jook. Tee kustutab janu, värskendab ja soodustab ainevahetust. Värskendava ja ergutava toimega kuuma või külma teed võib serveerida kõigiks toidukordadeks. Tee on kunst ja igapäevane avastus just Aasias. Eriti kõrge tee kultuur on Inglismaal, Venemaal, Jaapanis. Botaaniliselt jagatakse teepõõsas kahte: · Aasami teepõõsas (Camellia sinesis var asaamica) on põõsas või puu, vabalt kasvatades on 10 15 meetrit, erandjuhul kuni 20 meetrit kõrge. Lehed on pehmed ka kasvavad kuni 12 cm pikkuseks. · Hiina teepõõsas (Camellia sinesis var sinesis) on madal, kasvavad kuni 8 meetri kõrguseks. Teepõõsa majandusliku eluiga sõltub kliimast (troopikas või lähitroopikas) on 40- 70 aastat. Taim paljuneb seemnete abil.
5. Lõplik harvendus tehakse kõplaga 6. Haiguste ja kahjurite tõrje Koristamine · Koristada tuleb enne püsivaid öökülmi · Kõige varem koristada söödapeedid - kahjustab 5...-6 0C · Seejärel koristatakse naerid, kaalikad, suhkrupeedid ja porgandid · Söödajuurvilju koristatakse enamasti kahes järgus: 1. pealsed 2. juurikad 31. Kanepi ja puuvilla bioloogilised iseärasused, liigid ja kasutamine Kanep · Üheaastane, kahekojaline · Kasvab kuni 4 m kõrgeks · Seeme on botaaniliselt vili · Vili on munajas pähklike, mis on kaetud kahest poolmest koosneva kestaga · Vilja pind on sile, värvuselt rohekashall, mustjas · Lehed paiknevad mitmekaupa varresõlmedel · Lehed on sõrmjagused · Emastaimede lehed on suuremad, rohkem jagunenud Kanepivars · Alaosas ja ladvas vars ümmargune, keskel hulknurkne · Vars on seest kogu pikkuses õõnes · Pinnalt kare, kaetud karvadega · Pikkus 1 - 4 m · Diameeter kuni 30 mm · Vars koosneb 3-10 sõlmevahest
mehhaniseeritult. Puude katvuseks hinnatakse ligikaudu 10%. Sõltuvalt kohalike majandite söödavajadusest jäi igal aastal osa niitmata, kuid ala seisund oli sellegipoolest rahuldav. Viimasena niitis Kõpu kolhoos jõe paremkaldal paiknevaid maid heinaniidukitega. Seetõttu olid need alad paremas olukorras, kuigi varem Halliste puisniitu iseloomustanud üksikud vanad tammed olid ümbritsetud põõsastest ning puisniidu ilme kannatas tublisti. Botaaniliselt huvitavamad, kõrgemad kaldaosad, olid kas võsastunud või võsastumas niitmise lõppemise tõttu (Sarv, 1984). 1985-1986ndateks, kolhoosiaja kõrgajaks, oli niidukoosluse pindalaks ca 264 ha, sajandi algusest oli niiduala vähenenud ca 42% võrra. 39 4.1.2. Looduskaitseliste meetmete rakendamise mõju uurimisala luhakoosluste pindalade levikule. Juba 1976. aastal märgiti, et viimase 15-20 aasta jooksul on puisniidud peaaegu kadunud ka
7.2. Tee Teed saadakse teepõõsa noorte pungade ja lehtede spetsiaalsel töötlemisel. Tänu meldivale maitsele ja aroomile, samuti raviomadustele on tee üks levinumaid jooke maailmas. Tee sisaldab 1,5...4% kofeiini, 8...30% parkaineid (peamiselt tanniinid), mis on üheks tähtsamaks maitset kujundavaks komponendiks ja 0,006...0,02% eeterlikke õlisid, millest oleneb tee aroom. Leidub veel valke, süsivesikuid, orgaanilisi happeid, mineraalaineid, fermente ning P-, C- ja B-rühma vitamiine. Botaaniliselt (päritolu järgi) jaguneb teepõõsas kahte tüüpi Assami ja Hiina tüüpi teeks. Assami tüüpi kuuluvad india, tseiloni, indoneesia ja keenia tee, Hiina tüüpi hiina, vietnami, gruusia, aserbaidzani tee. Esimene on mitmekesisema ning tugevama aroomi ja maitsega. Töötluse (värvuse järgi) liigitatakse tee mustaks, roheliseks, kollaseks ja punaseks. M u s t t e e moodustab üle 90% maailma teetoodangust. Enne kuivatamist teelehti
· Looduslik biopuhastus. Ohud luhtadele: 8 · Sihipärase majandamise lõppemine; · Kuivendamine; · Väetamine; · Saastamine; · Tallamine liiga raskete masinatega; · Ülekarjatamine vaesustab liigistikku; · Tänapäeval kohati turism ja hobikalastamine segab lindude pesitsust, tallamine, prügi, rikutud puud, liigne põletamine; · Linnade läheduses ökosüsteemi hävitamine kõige laiemas mõttes (Aardla luht!). RANNANIIDUD Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mererannal soolase vee (ja riimvee) mõju all asuvaid niite (karjamaid). Zooloogiliselt võidakse rannaniitude mõistet laiendada ka rannaniitudega piirnevatele niitudele-karjamaadele (lindude elupaigad). Subsaliinne vöönd on alaliselt või pikka aega üle ujutatud rannaala, kus taimede alumised osad on alaliselt vees; saliinne vöönd on merevee mõjupiirkonnas lainetuse või kõrgvee ajal; suprasaliinsele vööndile mere otsene mõju tavaliselt enam ei ulatu (nn
kättesaadavad. Vahekultuurid külvatakse tavaliselt võimalikult kiiresti põhikultuuri koristamise järel (heintaimede puhul võib kasutada ka allakülvi) ning küntakse sisse sügisel vahetult enne maa külmumist või kevadel. Levinumad vahekultuurid on ristõielised (rõigas, valge sinep, raps, rüps), teravili (rukis, oder, kaer) ja heintaimed. Vahekultuuride valikul tuleb arvestada, et botaaniliselt sarnaseid liike ei tohiks haiguste ning kahjurite leviku tõttu kasvatada liiga sageli. Haljasväetiste ja vahekultuuride kasvatamise läbimõeldud planeerimisel võib nende otstarbed ka ühildada, see tähendab kasvatada kultuure, mis täidaksid mõlemad eesmärgid. See on vajalik eelkõige nitraaditundlikul alal ja selle ümbruses ning suurema põllumajandusliku maakasutusega piirkondades. Piirkondades, kus on palju rohumaid ja pool-looduslikke
Sugukond tulikalised. Kasvukoht: taim kasvab leht- ja segametsades, põõsastikes, puisniitudel. Sinilill on mitmeaastane talvehaljas taim, lühikese tumepruuni risoomiga. Juured ulatuvad kuni 0,5 m sügavusse. Taime noored lehed arenevad kevadel peale õitsemist, nad talvituvad ja surevad järgmisel aastal, kui õitsemine on lõppenud. Sinilille õie alusel on 3 rohelist kõrglehte, mida eksikombel peetakse tupplehtedeks. Botaaniliselt on tupplehed hoopis värvilised kas sinised või valged (roosad), neid on 5-8, kroonlehed puuduvad; õitest leiavad putukad õietolmu, nektar puudub. Sinililled õitsevad aprilli lõpust mai keskpaigani ja see on kindel tõend sellest, et kevad on käes. Õiepungad moodustuvad juba eelmisel aastal; väikestes pungades on olemas kõik õie osad, isegi tibatillukesed õiekattelehed on juba erelillakassinised. Kaitsmaks õietolmu külma ja niiskuse eest,
annaabi.ee 
