Kartul ja Pirn (0)

Tartu Kutsehariduskeskus
Ärinduse ja kaubanduse osakond
Pamela Sageus ja Keijo-Kim Taal
KARTULID JA PIRNID
Kodutöö e-õpe
Juhendaja Lidia Feklistova
Tartu 2015

Contents

SISSEJUHATUS 3
1PIRN 4
1.1Botaaniline iseloomustus 4
1.2Ajalugu 4
1.3Levik 4
1.4Kultivarid 5
1.5Pirnide tootmine maailmas 5
1.6Eksport ja import 5
2KARTUL 6
2.1Ajalugu ja levik 6
2.2Kasvatamine 6
2.3Kartul Eestis 7
2.4Toiteväärtus ja biokeemiline koostis 8
2.5Haigused ja kahjurputukad 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Pirne süüakse põhiliselt värskelt, harvem kuivatatult ja konservitult. Pirne kasutatakse mitmesuguste toitude , pagaritoodete, veinide , siidri, siirupite, mahlade, kompottide jm valmistamisel. Väikeses koguses omandab inimese organism pirne suurepäraselt. Pirnid korrastavad seedimist. Dieettoitudes on sageli pirnid tähtsalt kohal, eriti diabeedikute toitmuses.
Kartul1 on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluv hariliku kartuli mugul . Kartul on enamasti hallika ja pruuni värvusega, kuid olemas on ka rohekaid ja punaseid kartuleid . Kartulimugulaid kasutatakse tavaliselt lihtsalt toiduks või loomasöödana. Samuti saab kartulist valmistada tärklist , piiritust , siirupit, mitmesuguseid poolfabrikaattooteid jm.

PIRN

Botaaniline iseloomustus

Pirn on pirnipuu perekonda kuuluvate liikide vili. Botaaniliselt on pirn õunvili . Hariliku pirnipuu2 sortide viljad on pirnikujulised, liiv-pirnipuu omad aga pigem ümarad, õunakujulised. Nagu õunalgi, moodustab pirni söödav lihakas viljaliha hüpantiumist (õiepõhja servadest). Viljaliha sisadab rohkelt puitunud seintega kivisrakke (brahhiosklereiide). Seemned on tavaliselt kahekaupa viies õõnsuses. Ühe pirni mass 60-300 grammi ja rohkemgi, keskmine mass on 150-180 g. Südamiku, seemnete ja kesta massi osakaal pirni kogumassist on 10%. Pirni värvus võib sõltuvalt sordist olla roheline, kollane, punane, pruunikas vms.

Ajalugu

Inimesed on pirne söönud juba tuhandeid aastaid. Algselt söödi looduslikke pirne. Arheoloogid on ligi 10 000 aasta vanused pirniseemned leidnud Šveitsi Alpidest Robenhauseni lähedalt. Sumerlaste kirjalikud allikad (umbes aastast 2750 eKr) kirjeldavad pirnide kasutamist meditsiinis kuuma mähise komponendina.

Levik

Pirnipuu perekonda kuulub veidi üle 20 liigi. Neist umbes pooled kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias, teine pool aga Kesk- ja Ida-Aasias. Perekonda kuuluvad ka kodustatud ja laialdaselt kultiveeritavad harilik pirnipuu ( Pyrus communis) ja liiv-pirnipuu (Pyrus pyrifolia). Esimene neist on pehmete viljadega hübriidne liik, mida looduses ei leidu, kuid mida kultiveeritakse viljade saamiseks Euroopas, USA-s, Kanadas, Argentinas, Tšiilis, Lõuna-Aafrikas jm. Kõvade viljadega liiv-pirnipuud kultiveeritakse Hiinas, Indias, Jaapanis , Austraalias, Uus- Meremaal , USA-s jm.

Kultivarid

Kuigi maailmas tuntakse üle 3000 pirnikultivari, kasvatatakse maailmas põhiliselt umbes 20–25 hariliku pirni ja 10–20 liiv-pirnipuu või tema hübriidide kultivari. Euroopa kultivaridest on olulised Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal aretatud sordid . Aasia sordid on aretatud Hiinas ja Jaapanis. Maailma kõige rohkem kasvatatav kultivar on „Bartlet”, mis moodustab 75% USA pirnitoodangust.

Pirnide tootmine maailmas

2011. aastal toodeti maailmas 23,95 miljonit tonni pirne. Pirnipuuistandike kogupindala oli 1,62 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismaht ligi kolmekordistunud. Peaaegu kogu juurdekasv on tulnud Hiina arvelt, kus tootmismaht on 1969. aasta 0,64 miljonilt tonnilt tõusnud 2011. aastaks 15,94 miljoni tonnini.

Eksport ja import

Lõviosa toodetud pirnidest tarbitakse ja töödeldakse tootjariigis. Vaid ligi 12% maailma kogutoodangust läheb ekspordiks. 2008. aastal olid suurimad pirnide eksportijad Argentina (464,9 tuhat tonni), Hiina (446,7), Holland (312,2), Belgia (231,8), USA (169,2), LAV (165,7), Hispaania (155,7), Itaalia (136,1) ja Tšiili (133,3). Suurimad importijad olid aga Venemaa (382,0), Holland (176,5), Saksamaa (160,8), Brasiilia (139,8), Suurbritannia (138,3), Prantsusmaa (131,8), Itaalia (125,8), Mehhiko (87,5) ja Indoneesia (86,7).

KARTUL

Kartul on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluva hariliku kartuli (Solanum tuberosum) mugul.

Ajalugu ja levik

Kartul on pärit Lõuna- Ameerikast Andide kõrgmägedest. Arheoloogilised uurimused näitavad, et kartulit on kultiveeritud Tšiili lõunaosas juba 14 000[1] ja Titicaca järve piirkonnas ( Peruu ) 7000 aastat[2]. 16. sajandil leidsid hispaanlased sealt kultuurtaime, mille mugulad kõlbasid süüa. Meremehed tõid taime koju kaasa.
Hispaaniast levis kartul ka Itaaliasse, Inglismaale ja mujale. Eestisse jõudis kartul esmakordselt 18. sajandi keskel.

Kasvatamine

Tänapäeval kasvatatakse kartulit laialdaselt üle maailma (välja arvatud kõrbe, arktiline kliimavöönd ja kõrgmäestikud). Hästi kohanemisvõimeline kartul kasvab kõige paremini parasvöötmes . Mugulad hakkavad idanema, kui õhutemperatuur tõuseb üle 7-8 °C. Mugulate kasvuks on ideaalsed temperatuurid 15-18°C, pealsete kasvuks aga 19-21°C.
Kõrgematel temperatuuridel taime kasv aeglustub ja peatub üldse, kui see ületab 30°C. Pealsed saavad külmakahjustusi, kui õhutemperatuur langeb alla -2°C. Taim on valgusnõudlik ja kasvab kõige paremini parasniiskes, poorses ja huumusrikkas mullas, mille pH on vahemikus 5-6 (nõrgalt happeline). Liigset niiskust talub taim halvasti.
2009. aastal toodeti maailmas 329,5 miljonit tonni kartuleid ning kartulipõldude kogupindala oli 18,3 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul pole maailma kogutoodang märkimisväärselt tõusnud (18 %).
Laialdaste aretustööde tulemusena on tänapäeval maailmas üle 5500 kartulisordi.

Kartul Eestis

Kartuli mugulaid kasutatakse Eestis laialdaselt toiduks ning seetõttu kasutatakse seda traditsiooniliselt „teiseks leivaks”, samuti on levinud nimetus kardulas, tuhlis, tuhvel, maaubin.
Kartul jõudis Venemaa kaudu Eestisse 18. sajandi keskpaigas. Esialgu kasvatati seda vaid mõisaaedades, seejärel hakkasid talunikud oma aedades kartulit kasvatama. Märkimisväärne tõus meie kartulikasvatuses toimus 19. sajandi lõpus. 20. sajandi alguseks oli kartuli osatähtsus külvipinnast üle 20 %, ulatudes 70 tuhande hektarini. Kartuli külvipind oli kõige suurem 1949. aastal (100 000 ha) ja kogutoodang saavutas maksimumi 1953. aastal, küündides 1,45 miljoni tonnini.
2010. aastal kasvatati Eestis kartulit ligi 9000 hektaril. Kartulipõldude pindala on aastate jooksul oluliselt vähenenud , kümme aastat varem oli see 30 000 hektarit[6] ning 1990. aastate alguses 65 000 hektarit. Sellisel vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Eesti NSV ajal toodeti suures koguses kartulit loomasöödaks ning seda tänapäeval enam ei tehta . NSV Liidu teistesse liiduvabariikidesse eksporditi 150–160 000 tonni söögikartulit ja 70 000 tonni seemnekartulit. Nii suure turu kadumine ning majanduslik kitsikus on peamised kartulitootmise vähenemise põhjused.[7] Samuti on vähenenud kartuli tarbimine Eestis, kuna üha enam süüakse makarone ja riisi. Siiski on kartul meie toidulaual endiselt populaarne . Aastas tarbitakse Eestis inimese kohta 84 kg kartulit, mis teeb ühe ööpäeva kohta keskmiselt 230 g.
Tänapäeval pole kindlat arvestust , mille järgi saaks täpselt kindlaks määrata Eestis kasvatatavate sortide arvu, arvatavalt on neid 80–90. Kartuli sordiaretusega tegeleb Eestis alates 1920. aastast Jõgeva Sordiaretuse Instituut, kus on aretatud 40 ametlikult registreeritud sorti. Läbi aegade on Eesti sortidest kõige kauem kultiveeritud 'Jõgeva kollast' (60 aastat), 'Olevit' (42 aastat) ja 'Sulevit' (39 aastat). Kaasajal kasvatavatest sortidest on kõige kauem vastu pidanud 'Ando' (35 aastat). Kõige uuemad sordid on meil 'Piret' (2000), 'Reet' (2007) ja 'Maret' (2007).
Eestis tegutseb aastast 1989 Eesti Kartulitöötlejate Ühistu.

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Kõik kartulitaime osad (eriti rohelised osad) sisaldavad mürgist solaniini. Valguse kätte jäetud mugulate solaniinikogused võivad sedavõrd suureneda, et nad ei kõlba enam süüa. Söögiks tarbitakse eelkõige termiliselt töödeldud ( keedukartul , ahjukartul, friikartul jm) mugulaid. Toiteväärtuse ja biokeemilise koostise tabelis on andmed kooritud ja soolata keedetud kartulite kohta. Koorega keedetud kartulite C-vitamiini sisaldus peaaegu kaks korda kõrgem.

Haigused ja kahjurputukad

Kasvuperioodil kahjustavad kartulit paljud bakter -, seen - ja viirushaigused, samuti on levinud kahjuriks kartulimardikas (ehk koloraado mardikas), keda registreeriti Eestis esmakordselt 1965. aastal.

KOKKUVÕTE

Botaaniliselt on pirn õunvili. Hariliku pirnipuu sortide viljad on pirinikujulised, liiv-pirnipuu omad aga pigem ümarad, õunakujulised. Pirnipuu perekonda kuulub veidi üle 20 liigi. Inimesed on pirne söönud juba tuhandeid aastaid. Algselt söödi looduslikke pirne.
Kartul on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluva hariliku kartuli mugul. Tänapäeval kasvatatakse kartulit laialdaselt üle maailma (välja arvatud kõrbed , arktiline kliimavöönd ja kõrgmäestikud). Hästi kohanemisvõimeline kartul kasvab kõige paremini parasvöötmes. Kartuli mugulaid kasutatakse Eestis laialdaselt toiduks ning seetõttu kutsutakse seda traditsiooniliselt "teiseks leivaks", samuti on levinud nimetused kardulas, tuhlis, tuhvel, maaubin.

KASUTATUD KIRJANDUS

Pirn http://et.wikipedia.org/wiki/Pirn (23.02.2015)
Kartul http://et.wikipedia.org/wiki/Kartul (23.02.2015)
1 Peruna
2 Päärynäpuu