Muumiate saladus (1)

„Muumiate saladus“
Renate Germer
Raamatu kokkuvõte
Egiptust seostame kindlasti püramiidide, vaaraode ning muumiatega. Otsustasin selle raamatu kasuks, sest tahtsin teada, kuidas egiptlased mumifitseerisid inimesi, miks seda tehti jne.
Sõna „ muumia “ tuleb pärsia keelest ja tähistab sealt mustjat maapigi või bituumenit, mida juba ammustel aegadel kasutati meditsiinis. Peeneks jahvatud muumia muutus alles 13. sajandist ihaldusväärseks ravimiks. Vanaegiptuse muumia oli nähtavasti „kohustuslik“ iga hästi varustatud apteegi jaoks. Jahvatatud muumiat hinnati väga kõrgelt ja seda on ka näha sellest, et Prantsusmaa kuningas kandis endaga kaasas alati muumiapakikest, et vigastuste korral ravivahend kohe käepärast oleks.
Teine muumiate majandusliku kasutamise tee oli paberi valmistamine nende lõuendmähisest. Seda paberit ei kasutatud väga kaua, aga selle eesmärgil pidi kindlasti olema töödeludud tuhandeid muumiaid. Lõuendmähisest valmistatud paber oli pruun, aga see polnud eriti kvaliteetne ning muumia lõuendimähisest tehtud paberi tootmine lõpetati.
Esiajal mähkisid Ülem – ja Kesk – Egiptuse elanikud oma surnud mati sisse või karusnahka ja matsid siis mõnede hauapanustega varustatuld kägarasendis kõrbesse. Haua paljastudes oli näha, et need olid küll kuivanud aga juuksed olid veel heas seisundis, samuti ka nahk. See oli võimalik tänu kuumas liivas kuivamisele ja tänu kõrbetuulele alanud konserveerumisele. Neid muumiaid uurides võis näha isegi säilinud sisikonda, mille järgi võib rekonstrueerida elanike menüü. Üks väike laps, kes leiti, oli viimati, pärast teraviljaputru söönud ära koduhiire.
Pärast ajusurma algab lagunemisprotsess inimkehas umbes samaaegselt aju juures ja sisikonnas. Aju laguneb ja voolab välja kuklaaugust kolju alaosas. Koljusse jääb ainult tumepruun, poorne ollus, mis koosneb veresoonte ja ajukelme jäänustest. Seda märgates, hakkasid palsameerijad proovima eemaldada lagunemiskollet – aju. Aju eemaldati nina kaudu ja see põhjustas seejuures ninapiirkonnas küllaltki suuri luukahjustusi. Koljud , millelt leiti kahjustusi, olid huvitaval kombel leitud aga kohtadest , kus olid rikkalikult varustatud hauad, seega võib arvata, et selliseid eksperimente katsetati vaid kõrgemate sotsiaalse kihtide muumiate juures, et anda neile võimalikult parim võimalus mumifitseerimiseks.
Juba esiajast on leitud savist kujukesi, millel on maalitud kas siis nahamaalingud või tätoveeringud, seejuures ei teatud, kummad need on, kuniks leiti Keskmise riigi muumiad, mille nahal võis üheselt tõdeda tätoveeringuid. 1891. aastal avastati Dair al – Bahris Mentuhotepi templi välisõues Hathori preestritari Amuneti haud. Muumia kandis luksuslikke ehteid, käevõrusid ja sõrmuseid. Kaunistatud oli ka tema nahk, nimelt tätoveeringutega üla – ja alakõhul ning õlgadel ja kätel.
1922. aastal avastas Carter Tutanhamoni hauakambri, kuid alles 1925. aasta oktoobris oli tal võimalik see avada. Kolme sargaga kivisarkofaagi ümber oli kolm puitkirstu, mis tuli esmalt eemaldada, keskmine uks oli suletud rikkumata pitseriga, mis tõestas, et muumia on olemas ja seda on võimalik näha. Seesmise kuldsarga peale oli valatud suurtes kogustes salvimisõli seeläbi oli see tugevasti kokkukleepunud keskmise sarga põrandaosaga. Lõpuks see siiski eemaldati ning Tutanhamon nägi päevavalgust. Muumiat hakati uurima 11. novembril 1925, kell 9.45. Haudasängitamisel oli valatud muumia rinna – ja vaagnapiirkonda rohkesti salvimisõli ja sellepärast polnud lahtimähkimine võimalik. Nii eemaldati lõuendid kihikaupa, pintseldades sellele parafiini. Koljuluu röntgenpildis võib näha, et Tutanhamonil oli peas luukild. Uurimisel tehti palju huvitavaid avastusi, aga 23. novembril, 1926, otsustati, et Tutanhamon peaks minema tagasi Teebasse Kuningate orgu. Seal on ta veel praegugi oma sarkofaagis.
Iluideaal allub aja muutusele ning see kehtis ka Vana - Egiptuses. See käis mitte ainult elavate kohta vaid ka surnute. Ärakuivanud muumiad ei olnud enam ideaalkehastus, seega tuli midagi ette võtta. Kehaõõnsused täideti nii saepuru kui ka liivaga . Otsustav samm oli aga kirurgiline tungimine lihaskoesse. Palsameerijad lõikasid lahti naha ja viisid siis koesse toppimismaterjalina lõuendid, saepuru või liiva.
Mumifitseerimisinstrumentide kindlakstegemine pole sugugi nii lihtne, küll aga tähistati väljakaevamistel leitud pronksinstrumente veidi ennatlikult palsameerimise kirurgilise komplektina, aga see määrang oli ebakindel, sest noaga võib mida tahes lõigata ja pintsetit võisid kasutusel olla kosmeetikas . Küll aga on Herodotose kirjeldusest teada, et aju tõmmatakse välja kõveraks painutatud raudtraadiga.
Konserveerimine õnnestus, tehnilistest võimalustest lähtudes, vaid kuumusega ( kuivatamine , suitsutamine) või veetustamisega kemikaalide abil. Esimese võimaluse puhul vastutas muumiate tekkimise eest loodus, teist täiustasid egiptlased aga sajandite jooksul.
Egiptlased kasutasid mumifitseerimise juures ka taimprodukte, seda tegid nad nende endi religioossetel kaalutlustel. Palsameerijad mähkisid lõuendsidemete vahele kadakamarju, leitud on uusimal ajal kuningmuumiate juurest pipart . Nad kasutasid ka sibultaimi ja natrsisse.
Muumiad varustati ka vajaliku maagilise kaitsega. Tähtsaim oli südameskarabeus. Lisati jumalate savikujukesi ning vahakujusid, amulettplaate ja muud.
Tänu lilleehetele, mis oli surnute viimane tervitus , on võimalik botaaniliselt määrata, mis taimed ja puud egiptuses kunagi kasvasid. Vaniku põhikoese moodustasid mõned datlipalmi leheribad, nende ümber volditi rohelised lehtpuulehed, millesse pandi pikemate vartega üksikuid õielehti või õisi. Peene palmileheribaga õmmeldi iga roheline leht üksikult kinni. Egiptlased olid värvi armastav rahvas ning nende lillevanikute juures võib imetleda leidlikkust, mida nad arendasid, et valmistada võimalikult värvitoredaid, kirevaid kimpe.
Tänapäeva tehnoloogiaga on võimalik muumiaid uurida isegi nii, et ei mähita neid lahti . See on võimalik täna röntgenile. Sellega saab uurida luustiku juures avalduvat sugu, ligikaudset eluiga ja võimalikke pidepunkte haiguste kohta. Röntgeniga on võimalik näha muumiaga koos sissemähitud objekte ja esemeid, muumia käteasend on viide ajale, millal see on valmistatud, kuna erinevatel ajastutel oli see erinev. Röntgenpilt annab märku ka mumifitseerimistehnika kohta, nagu aju eemaldamine ja vaikolluste tilgutamine ajukoljusse. Arvutitega on võimalik aga koljuluu ja muu järgi võimalikuks teha, millised nägid egiptlased välja.
Leitud on ka loommuumiaid, kes on olnud lemmikloomad ja jumalikustatud loomad.