Vaarikas (0)

Eesti Vabariik
Räpina Aianduskool
Vaarikas
Iseseisev töö
Koostas: Lea Vartšun 1ak2
Retsenseeris:
Räpina 2009

Sisukord

Sissejuhatus 3
Liigid 3
Sordid 4
Taime ehitus 5
Juurestik 5
Oksastik 6
Lehed 6
Õisik ja õis 7
Vili 7
Fenoloogia ja ohtlikud kahjustajad 8
Paljundamine 10
kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Arvatakse, et vaarikas on üks vanemaid marjakultuure. Esmased kirjalikud andmed vaarika kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt.
Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju , lehti, õisi ja varsi .
Marjad on väga maitsvad . Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Marjad on toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed . Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed. Õisi tolmeldavad putukad.
Rahvapärasid nimetusi: vabarn, vaarakas, vaargas, aavermo, oarmari.

Liigid

Vaarikas ( Rubus idaeus) kuulub roosõieliste sugukonda ja muraka (Rubus) perekonda.
W. O. Focke järgi eristatakse muraka perekonnas 12 alamperekonda. Muraka perekonnas on umbes 400 liiki, neist kasvab Eestis looduses kuus liiki.
Põhilisteks vaarikasortide lähteliikideks on harilik vaarikas ja selle teisendid.
Tabel 1. Liigiline kuuluvus
Alamperekonnad
Liikide arv
Tähtsamad liigid
Rabamurakas
Chamaemorus
1
rabamurakas
R. chamaemorus
Soomurakas
Cylactis
14
soomurakas R.arcticus
lillakas R. saxatilis
Vaarikas
Idaeobatus
200
harilik vaarikas R. idaeus
läänevaarikas R. occidentalis
Pärismurakas
Eubatus
üle 2000
põldmurakas R. caesius
mägimurakas R. allegheniensis
pampel e. aedmurakas
R. fructicosus cv
Esmakordselt kirjeldas vaarikat tuntud vanarooma õpetlane Plinius Vanem (23-79 a.) . Tema nimetas vaarikat Kreeta saare keskosas asuva Ida mäe järgi idaeus. IV saj. rooma kirjanik Palladius nimetab vaarikat esmakordselt aiataimena.
Vaarikad moodustavad muraka perekonnas alamperekonna. Kõigil vaarikaliikidel eraldub valminud koguluuvili kergesti viljapõhjalt, mille poolest ta erineb pärismuraka alamperekonnast.
Vaarika olulisemad arengusuunad on saagikate, tugevate viljadega, haigustele ja kahjuritele vastupidavad ning kvaliteetsete viljadega sortide saamine.Aretustööga on saadud terve rida vaarikaliikide ja pampli ristandeid- vampleid ehk vaarikpampleid
Tabel 2. Liikide eristustunnused
Liigi nimetus
Taim
Võrse
Üheaastane oks
Vili
Harilik vaarikas
püstine,isepaljunev,
kaheaastane põõsas kuni 2 meetrit
risoomil ja juurekaelal arenenud pungadest
ogadega kaetud
punane või kollane, eraldub viljapõhjalt
Pampel e. aedmurakas
püstine või roomav kaheaastane põõsas
arenevad risoomist, moodustavad igal aastal uue puhma
tuntavalt kandiline, ogadega oks
enamasti must, esineb ka punaseid ja kollaseid,vili eraldub koos viljapõhjaga
Vampel
püstine, kaheaastane põõsas, rahuldav talvekindlus, madal saagikus
sarnane eeltoodutele
ogadega
punane, piklik, kuni 5 cm, eraldub koos viljapõhjaga

Sordid

Eestisse jõudsid vaarikasordid 19. Sajandi algupoolel. 1914. aastani loetleti 80 nii punase- kui kollaseviljalist sorti. Sorte hakati teaduslikult uurima 1927.aastal Tartu Ülikooli Aianduse Katsejaamas. 1930. aastate alguses soovitati hakata kasvatama mitmeidki sorte, millest vaarika sort „Preussen“ püsib soovitusnimistus siiani. Alates 1953. aastast tegeles vaarika sordiuurimise ja aretusega Johannes Parksepp.
Sordi pärilikeks omadusteks on saagikus, talvekindlus, vastupidavus haigustele ja kahjuritele, maitse, toitainete sisaldus jt.
Tabel 3. Eestis kasvatamiseks soovitatud sorte
Sordid
Päritolu
Väärtused
Puudused
Novokitaivska
Ukraina , 1945
Hea tootmismari saagikuskeskmiselt 5 t\ha
Varred kohati talveõrnad
Preussen
Saksamaa, 1915
Väga maitsvad, vastupidav haigustele
Väga kõrge, annab vähe juurevõsusid, pole saagikas
Tomo
Eesti, 1964
Saagikas(keskmiselt 5,9 t\ha),ogade vähesus, pole nõudlik kasvuolude suhtes
Annab rohkesti juurevõsusid, viljad vajavad sagedast korjet
Helkal
Eesti, 1964
Kollane, suur vili, varisemiskindel
Ei sobi külmutamiseks
Herbert
Kanada , 1887
Saagikas(5,3 t\ha), talvekindel, vili maitsev
Ogade rohkus segab saagikoristust

Taime ehitus

Vaarikas on püsijuurestiku ning ühe- ja kaheaastaste säsikate vartega poolpõõsas. Vaarika varre mullas paiknevast osast – risoomist lähtub mitmeaastane juurestik. Varred kannavad vilja harilikult teisel aastal, seejärel surevad ning juurtel või risoomil arenevatest pungadest kasvab uus maapealne osa.
Vaarika kompaktsel ja harunenud risoomil, mis on vanemas eas isegi kuni paarikümne sentimeetrise läbimõõduga, on basaalpungad. Neist arenevad 1-2 meetri pikkused asendusvõrsed.
Joonis1. Vaarikataime ehitus

Juurestik

Vaarika juurestik moodustub risoomist, mitmeaastasest maa- alusest varrest. Risoomi sõlmedest kasvavad sügavuti ja laiuti harunevad jämedad juured. Need võivad sügavuti tungida kuni 2 ja laiuti kuni 3 m kaugusele mulda. Enamik toitaineid vastuvõtvaid juuri paikneb 30 cm sügavusel ja 1 m kaugusel juurekaelast. Risoomi külgjuurtele tekib suve jooksul palju lisapungi, arenedes sügiseks maa- alusteks võsudeks ja nii ka talvitutakse. Risoom kasvab edasi asendusvõsudega, mis tekivad igal aastal eelmise aasta varte alusel kasvanud pungadest. Kuid ka risoom vananeb ja olenevalt mitmetest teguritest põõsa vananedes ei moodustu enam uusi pungi. Seepärast ongi majanduslikult tasuv vaarikaistandik ainult 10 aastat (12-15 aastat , A. Viks „ Aiandus väikeaedades“ 1985

Oksastik

Vaarikas on heitlehine, püstiste või kaarduvate okstega , harilikult kaheaastaste vartega lehtpõõsas. Võrsetel tipuosa rohtne . Esimesel aastal võrsed mitteharunevad, rohekad, kaetud vahakirme ja ogadega. Teisel aastal vähemalt alumises osas puitunud , ülemine osa harunev, valkjas- hallikaspruunid, vahel kestendavad varred, mis on alumises osas kaetud tihedalt ogadega. Vaarika risoomil ja juurekaelal arenenud pungadest kasvavad asendusvõrsed moodustavad igal aastal uue vaarikapuhma ja istandik püsib aastaid. Vaarikavarte eluiga kestab kaks suve ja ühe talve. Esimesel aastal arenevad maa- alustest võsudest kasvanud varred tugevaks ning moodustavad lehestiku ja lehtede kaenlasse külgpungad.
Vaarikapõõsaste kujundamine algab istutusjärgse tagasilõikamisega. Põõsana kasvatamisel valitakse järgmise aasta kevadel 3-4 tugevat võrset. Ülejäänud lõigatakse maapinna lähedalt maha. Järgmisel aastal 5-6 vart jne., kuni vaarikapõõsas koosneb 10-12 elujõulisest võrsest.
Mida tugevamad on varred, seda suurem on lehestiku pind ja pungade hulk sügisel, seda paremini nad talvituvad ning seda suurem on loodetav saak järgmisel aastal. Vaarika varred taluvad hästi püsivat külma, muutuvad aga külmaõrnaks talviste sulade järel.

Lehed

Vaarika lehed on vahelduvad sulgjad liitlehed, 3-5 lehekesega , 12 -20 cm pikad. Lehekesed piklikmunajad, kuni 8 cm pikad, terava tipuga, ümara või südaja alusega, ebaühtlaselt saagja servaga. Pealt tumerohelised, alt peaaegu valged, viltjate karvadega. Varrele kinnituvad vahelduva rootsu abil. Lehekesed on sulgroodsed. Noorena on lehed kokkupandud.
Foto 1. Vaarika lehed
Foto 2. Vaarika lehe serv

Õisik ja õis

Vaarikas õitseb juunis. Õied on vaarikal valged, väikesed ja tagasihoidlikult longus , mõlemasoolised see tähendab, et õitel on nii tolmukad kui ka emakas . Õiekate kaheli. Kroonlehed kitsad , asuvad hõredates väikestes kobarates . Õied on viietised, paljuemakalised ja –tolmukalised ning astsevad väheõielistes pöörisjates õisikutes või kobaratena lehekaenaldes. Õied ei puhke õisikus üheaegselt, algul avaneb õisiku tipmine õienupp, seejärel keskmised ja lõpuks alumised õied. Tupplehed on kroonlehtedest pikemad .
Vaarikasordid viljastuvad oma tolmuga hästi. Kuid ka tolmendajatest ei ole puudus- mesilased ja teisedki putukad külastavad meelsasti vaarikaõisi.

Vili

Vaarika vili on hele- kuni tumepunane või kollane koguluuvili, mis eraldub kergesti viljapõhjalt. Vili on söödav, mahlane ja väga maitsev.Viljad valmivad teise aasta vartel juulis- augustis. Olenevalt sordist on värskeid vilju võimalik saada juulist kuni sügiskülmadeni välja.
Sordi valikul on tähtis vilja suurus, maitse ja käitlemiskindlus. Osaviljade liitumistugevus ja viljade kerge eraldumine viljapõhjalt on kvaliteetse toodangu saamisel väga olulised näitajad. Need omadused võimaldavad kiiremini korjata ja lubavad teostada ka masinkoristust. Puuviljakomisjoni soovitusel kasvatatakse praegu järgmisi sorte: „Helkal“, „Herbert“, „Nagrada“, „Norna“, „Novokitaivska“, „Preussen“, ja „Tomo“
Vaarikasortide keskmisi valmimisaegu arvestatakse järgmiselt:
varajane alates 1. juulist
varasepoolne alates 10. juulist
keskvalmiv alates 20. juulist
hilisepoolne alates 25. juulist
hiline alates 1. augustist
Sortide valmimisaeg erineb nii aastate kui ka piirkondade lõikes.
Foto 3. Novokitaivska
Vaarikasordi „Novokitaivska“ iseloomustus.
Sort „ Novokitaivska“ aretati 1945. Aastal Ukrainas. Tema viljad on punased kuni tumepunased , keskvalmivad, keskmise suurusega (keskmine mass 2,8 g) , tömpkoonilised või munajad kuni ovaalsed, tugevalt liitunud osaviljadega, viljapõhjale kinnitunud keskmise tugevusega . Viljaliha väga maitsev ja mahlane, sisaldab 1,6% happeid, 3,4% suhkruid ja 0,021% C-vitamiini. Valmivad alates juuli 2. dekaadist. Hea laua- ja töötlemismari, sobib ka sügavkülmutamiseks. Viljad taluvad hästi transporti ega lagune osaviljadeks.
Varred on kõrged, veidi väljapoole kaarduvate latvadega. Asendusvõrse võnklik, läikiva roosa koorega. Ogad väikesed, violetsed, võrse ülemises osas puuduvad. Lehed nõrgalt renjad. Asendusoks võnklik, suurte leherootsu jäänustega. Koor läikiv, punakaspruun. Pungad ümarkoonilised, oksa lähedale hoiduvad.

Fenoloogia ja ohtlikud kahjustajad

Vaarikas on väga vastuvõtlik haigustele. Kui taimedele ei ole loodud neile omaseid kasvutingimusi, siis on vaarikate kasvatamine seotud suurte riskidega. Otseste kadude tõttu hävib suur hulk viljadest. Maailmas on vaarikal teada 22 seen -, 1 mükoplasma-,2 bakter - ja üle 20 viirushaiguse.
Agrotehniliste võtete eesmärk on luua kultuurtaimedele soodsad kasvuolud, mis muudavad nad vähem vastuvõtlikemaks taimekahjustajatest.
Tabel 4. Vaarikataime areng ja kahjustajad
Kuu
01
02
03
04
05
06
07
08
09
10
11
12
Pungade puhkemine
Võrsete kasvamine
Võrsete valmimine
Õiepungade teke
Õitsemine
Viljade arenemine
Sügavpuhkus
Sundpuhkus
Vaarika varrepõletik
va
va
va
Vaarikamardikas
le, õi, Vl
le, õi,vi, Vl, Vs
vi, Vs
N

Paljundamine

Vaarika paljundamine on üsna lihtne. Istikute tootmiseks rajatakse tervendatud istutusmatrejaliga emaistandik, mis asub tootmisistandikust eemal. Paljunduspõllult võetakse istutusmaterjali 3 aasta jooksul. Siis tuleb rajada uus emaistandik.
Vaarikaid paljundatakse mitmel viisil. Näiteks juurepistikutega, haljaspistikutega, võrsikutega, põõsa jagamise teel, tehakse mikropaljundust ja ka seemnetega.
Juurevõsudega paljundamine on kõige tavalisem ja lihtsam võimalus. Olenevalt sordist ja kasvuoludest areneb juurte lisapungadest rohkem või vähem juurevõsusid. Taime kasvu lõppedes ( septembri lõpus või oktoobri alguses) kaevatakse nad välja ja sorteeritakse. Seda tööd võib teha ka kevadel, aga sel juhul alles siis kui nad on 15-20 cm pikkused. Juurevõsud pannakse peenrasse tihedusega 5*5 cm järelkasvama või istutatakse ümber nõuistikute saamiseks. Päikesepõletuse eest tuleks noori istikuid varjutada ja mõned korrad päevas piserdada.
Vaarikaistikutele on kehtestatud riiklik standard ( EVS 753:1998 ). Selle järgi ei tohi olla istikutel viirushaigusi, vaarikalesta, kedriklesta ja vaarika- pahksääse pahkasid. Paljasjuursete istikute juurestik peab olema hästi arenenud, narmasjuurtega, maapealse osaga tasakaalus ning oluliste vigastusteta. Müüa lubatakse vaid ilma lehtedeta s.t. sügisel pärast kasvu lõppemist ja kevadel kuni lehtimiseni. Istikul ei tohi olla kuivamistunnuseid. Nõuistik peab olema hästi juurdunud, nõu maht peab vastama istiku kvaliteediklassile.
Vaarikaistikud jaotatakse kahte kvaliteediklassi:

klass- maapalne osa vähemalt 40 cm ja varre läbimõõt 5 cm kõrguselt vähemalt 6 mm

klass- vastavalt 30 cm ja 5 mm
Nõuistiku juurepalli maht peab kõigil istikutel olema vähemalt 1 liiter .
Foto 4. Vaarika istik

kokkuvõte

Vaarikate kasvatamise ja sellega seonduvale olen pühendanud viimasel ajal palju aega. Küll teoreetilisel kujul. Uurinud raamatutest, internetist ja marjakasvatajate endi käest vaarikate kasvatamise võlu ja valu kohta. Nimelt on plaanis kevadel rajada marjaistandik isiklikule põllumaale. Praegu oma aias vaarikaid ei ole. Mõned aastad tagasi oli väike vaarikaistandik, aga siis haigestusid taimed ja kõik hävis. Haiguspilt oli väga sarnane vaarikanärbumistõvele.
Iseseisva töö käigus läbiloetud materjalide põhjal võib öelda, et võtmeelementideks vaarikate edukale kasvatamisele on hoolikas sordivalik, korralik toestus ja maaharimine , mis sobib kokku taime vajadustega. Kui kõik see on paigas, siis vaarikaistandik kindlustab omaniku rahulolu paljudeks aastateks.
Käesolev iseseisev töö oli koostajale väga huvitav, mis andis juurde teadmisi vaarikast kui väga kasulikust taimest. Mesilastele ja kimalastele on vaarikas meeldiv õietolmu andja. Tervisele on kasulikud nii juured, varred kui ka viljad. Kokanduses kasutatakse vaarikat kui head maitseandjat.
Lõpetuseks üks hea salat , mis sobib linnu-, sea- ja ulukiliha juurde.
Vaarikasalat: 125 g vaarikaid
pool jääsalatist
1 keskmine puhastatud õun
veerandi sidruni mahl
o,5 teelusikatäit vedelat mett
1,5 supilusikatäit oliivõli
purustatud musta pipart
Puhasta ja viiluta õunad ning sibulad . Pane kaussi ja pigista sidrunimahl peale. Sega. Puhasta jääsalat ja näpi sõrmedega väiksemateks tükkideks samasse kaussi. Sega veel kord läbi, vajadusel maitsesta soolaga. Puista vaarikad salati peale, kuid ära sega. Valmista õlist ja vedelast meest kerge salatikaste ning vala see peene nirena salatile . Lõpuks maitsesta veel värskelt purustatud musta pipraga. Lase valmis salatil kuni 20 minutit tõmmata.

Kasutatud kirjandus

A. Viks „Aiandus väikeaedades“ Tallinn „Valgus“ 1985 lk 362-365

V. Eskola „Vaarikas aias ja köögis“ Maalehe Raamat 2003

Harilik vaarikas http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaarikas2.ht m

Vaarikatest http://www.finegardening.com/plants/articles/reliable-raspberries.aspx

Vaarikakasvatus http://davesgarden.com/guides/articles/view/1433/

H. Kiik „Taimetark III“ Tallinn „ Eesti Raamat“ 1985 lk. 243 -248

ENE 10 Tallinn „ Eesti Entsüklopeediakirjastus“ 1998 lk. 117-118

Kodu ja Aia praktiline aiavihik „Marjapõõsad“ NR.14 lk. 6
Harilik vaarikas http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_vaarikas.html