Niitude referaat (2)

Pärnu-Jaagupi Gümnaasium
Niidutüübid, nende ohustatus ja kaitse
Referaat keskkonnaõpetusest
veebruar 2008
Sisukord
1. Sissejuhatus 3
2. Mis on niidud? 4
3. NIIDUTÜÜBID 5
3.1 ALVARID 5
3.2 Iseloomustus 5
3.3 Inimmõju 5
3.4 Kaitse 5
4. LAMMINIIDUD 6
4.1 Iseloomustus 6
4.2 Inimmõju 6
4.3 Kaitse 6
5. PUISNIIDUD 7
5.2 Vahenurme puisniit 7
5.3 Inimmõju 7
6. RANNANIIDUD 8
6.1 Iseloomustus 8
6.2 Inimmõju 8
6.3 Kaitse 8
7. Pildid niitudest 9
8. Kokkuvõte 11
9. Kasutatud kirjandus 12

1. Sissejuhatus

Valisin referaadi teemaks niidud, nende ohustatuse ja kaitse, kuna just niidud on minu jaoks huvitavad ja ilusad kooslused .
Niitusid on Eestis nelja tüüpi: alvarid, lamminiidud, puisniidud ja rannaniidud. Niitudel elab palju erinevaid liike taimi, linde ja loomi. Sealt võib leida ka ohustatud liike, kelle elupaiku peab kaitsma ja hoolitsema selle eest, et nad välja ei sureks.
Niite kasutatakse erinevatel otstarvetel. Alvareid on traditsiooniliselt kasutatud karjamaana veiste ja lammaste ning ka hobuste karjatamisel. Samamoodi kasutatakse ka lamminiite. Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe- ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata.

2. Mis on niidud?

Niidud on rohttaimede kooslused. Tekkeviisi põhjal eristatakse esmaseid ja teiseseid niidukooslusi. Esmased niidud tekivad maatõusu tõttu merest kerkival rannikul ja laidudel (rannaniidud) või säilivad metsatuna üleujutuse (mõned lamminiidud) või kasvukoha kuivuse tõttu (mõned looniidud ). Teisesed niidud on tekkinud inimese majandusliku tegevuse tagajärjel kunagiste metsade asemele.
Pärandkooslustena käsitletakse põliseid inimtekkelisi pool- looduslikke koosluseid, eelkõige puisniite, alvareid, luhaheinamaid, rannaniite, aga ka teisi karja- ja heinamaid, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega.

3. NIIDUTÜÜBID

3.1 ALVARID

3.2 Iseloomustus

Alvareid on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukese-mullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes.
Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma vastavalt kasvukohatingimustele ja sellest sõltuvale liigilisele koosseisule. Mulla niiskustingimuste alusel saab eristada niiskeid alvareid, kuivi õhukese mullaga alvareid ja keskmise niiskusega alvareid tüsedamal mullal.

3.3 Inimmõju

Alvareid on traditsiooniliselt kasutatud karjamaana veiste ja lammaste ning ka hobuste karjatamisel. Maadefitsiidi tingimustes toimus see aktiivselt kuni käesoleva sajandi keskpaigani. Kasutamist heina- või põllumaana on takistanud nende madal saagikus.

3.4 Kaitse

Alvareid leidus veel 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 hektaril, peamiselt Ida-Saaremaal, Muhumaal ja Loode-Eestis. 1990ndate lõpuks on neid alles veel kuni 5000 ha kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud. Kaitsealustel maadel asub hetkel umbkaudu 300 hektarit alvareid - Vilsandi ja Lahemaa rahvuspargis, Matsalu looduskaitsealal , Hiiumaa laidude, Sarve poolsaare ja Kostivere kaitsealadel.

4. LAMMINIIDUD

4.1 Iseloomustus

Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena - niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused.

4.2 Inimmõju

Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisnud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidi. Põhjustas mullaviljakuse püsimist üleujutuste ajal veega lamminiidule kantud muda sadestumine sinna. Seetõttu ei olnud vajalik lamminiite spetsiaalselt väetada.

4.3 Kaitse

Kuna lamminiidud on reeglina tekkinud inimese majandustegevuse tulemusena (metsa ja võsa raiumine ning niitmine ja karjatamine ), siis on ka nende püsimine ainu-võimalik pideva inimesepoolse majandustegevuse tulemusena. Niitmise ja karjatamise lõppemisel saavad lamminiitudel ülekaalu looduslikud protsessid, mille tulemusel hakkavad vohama võsataimed. Erinevatel lamminiitudel on kinnikasvamise tempo erinev, sõltudes peamiselt üleujutuste regulaarsusest ja kestvusest. Kinnikasvamise tulemusena kaob lamminiitudele iseloomulik avatus , mis omakorda põhjustab lamminiitudele tüüpiliste liikide ja koosluste hävimise.
Lamminiidud omavad tähtsust nii Eesti traditsioonilise külakultuuri säilitamisel kui ka looduskaitse seisukohalt. Lamminiidud on tüüpiliseks pesitsuspaigaks sellistele haruldastele linnuliikidele nagu rohunepp ja must-toonekurg.
Eesti suurimad lamminiidud asuvad Matsalu ja Alam-Pedja looduskaitsealadel.

5. PUISNIIDUD

5.1 Iseloomustus
Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud . Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest.
Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis , Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel.

5.2 Vahenurme puisniit

Vahenurme puisniit asub Pärnu maakonnas Halinga vallas Vahenurme asulast 1,7 km põhja pool. Piirkonna taimekoosluste hulgas on valdavateks mitmesuguses seisundis puisniidud koos neist kujunenud sega- ja lehtmetsadega ning madalsooniidud. Vahenurme puisniiduala keskel asuvad kunagised Põltsamaa talu põllud, kus on hakanud kujunema aruniidud . Metsaalade puistus on enamik puudest alla 50 aasta vanad. Vanemad puud on enamasti tugevalt harunenud "puisniidupuud", neid on aga puistu üldise hulgaga võrreldes vähe. Vahenurme puisniidu säilimine on erilise tähtsusega, kuna just siit on leitud Põhja-Euroopa suurim soontaimede liigitihedus - 74 liiki soontaimi ühelt ruutmeetrilt.
Kaitsealalt on kokku leitud 239 liiki soontaimi. Kaitsealuseid taimi on kokku 12:
II kategooria - täpiline sõrmkäpp; eesti soojumikas;
III kategooria - vööthuul-sõrmkäpp; kahkjaspunane sõrmkäpp; harilik näsiniin; soo-neiuvaip; harilik käoraamat; siberi võhumõõk; suur käopõll; harilik porss ; kahelehine käokeel; lodukannike.

5.3 Inimmõju

Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe- ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata. Ainsaks väetiseks on puisniidul mahalangenud puulehed ja kõdunev kulu. Sügisel, pärast heinaniitmist karjatati puisniitudel loomi.
Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud - heina saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena. Niitmata-karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel.

6. RANNANIIDUD

6.1 Iseloomustus

Botaaniliselt nimetatakse rannaniitudeks mere kaldal suuremal või vähemal määral soolase merevee mõju all asuvaid niite. Vastavalt kõrgusele merepinnast ja sellest tulenevalt merevee mõju tugevusele jagatakse rannik subsaliinseks, saliinseks ja suprasaliinseks vööndiks. Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus.

6.2 Inimmõju

Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata pinnasele , mida inimene on kasutanud loomade karjatamiseks ja heinamaana. Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline ranna-alade majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine. Eriti kiiresti tungib rannaniitudele karjatamise lõppemisel peale pilliroog . Rannaniitude kinnikasvamise tulemuseks on nii meie halofiilse floora kui ka rannikukoosluste mitmekesisuse kiire vähenemine.

6.3 Kaitse

Rannaniitude säilimise tagamiseks on kõige lihtsam viis neid karjatada. Nõrgalt kinni kasvanud rannaniitude puhul on kõige lihtsam moodus taastamiseks alustada taas karjatamisega. Juhul kui niit on ülekasvanud kadakatega peaks esimesed aastad peamise rõhu pöörama lammaste karjatamisele, kuna nad erinevalt veistest söövad kadakate noori kasve, siis võib lambaid karjatades väiksematest kadakatest päris lahti saada ja suuremad pügatakse korralikult siledaks. Samas kui suuri kadakaid on tihedalt tuleks siiski mõelda nende raiumisele, kuna lihtsa karjatamisega neist jagu ei saa. Juhul kui rand on roogu täis kasvanud, tuleks kõigepealt vana roog ära niita ja kevadel loomad niidetud alale ajama . Noored pilliroovõrsed on veistele väga heaks toiduseks. Lisaks noorte võsude söömisele tallavad veised ka pilliroo risoomistiku katki, mis samuti surub roo vohamist maha.

7. Pildid niitudest

Pilt 1 Tüüpiline alvar
Pilt 2 Vaade puisniidule Saaremaal
Pilt 3 Puisniit
Pilt 4 Haned Matsalu rannaniidul
Pilt 5 Rannaniit
Pilt 6 Lamminiit

8. Kokkuvõte

Sain niitude kohta teada palju huvitavat. Õppisin tundma erinevaid niitude tüüpe. Tean nüüd kuidas niitusid kasutatakse ja kuidas neid tuleks kaitsta. Näiteks niitudele on hea kui seal karjatatakse loomi, vältimaks nende kinnikasvamist. Niitudel elab palju ohustatud liike ja me peaks neid kõiki kaitsma, mitte suhtuma loodusesse ükskõikselt.

9. Kasutatud kirjandus

http://bio.edu.ee/taimed/general/niitp.ht m
http://eelis.ic.envir.ee:8080/ecological/grasslands
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/niitude_kaitse_evelin.ht m
http://images.google.ee/images?q=niidud&ie=UTF-8&hl=et&um=1&sa=N&tab=w i
12