Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Väetusplaan (0)

4 HEA
Punktid
EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Mullateaduse ja agrokeemia osakond
VÄETUSPLAAN
Agrokeemia kursusetöö
Juhendaja : Avo Toomsoo
Koostaja : Kristina Uuli
Tartu 2010
Sisukord
1. Sissejuhatus…………………………………………………………………………………………………… Error : Reference source not found
2. Külvikordade agronoomiline iseloomustus………………………………………….Error: Reference source not found
3. Külvikordade väetussüsteem…………………………………………………………………….5
3.1 Lubiväetiste kasutamine 5
3.2 Orgaaniliste väetiste kasutamine 5
3.2.1 Orgaaniliste väetiste tootmine 5
3.2.2 Orgaaniliste väetiste normide planeerimine 5
3.2.3 Orgaaniliste väetiste andmise aeg ja tehnoloogia 6
3.3. Lämmastik-, fosfor -, ja kaaliumväetiste kasutamine 6
3.3.1. Lämmastiku-, fosfor- ja kaaliumivajadus lihtsustatud bilansi meetodil Error: Reference source not found6-8
3.3.2 Lämmastikväetiste planeerimine ruutfunktsiooni abil 9-11
3.3.3 Mineraalväetiste normide, andmisaegade ja viiside planeerimine 11-12
4.Kokkuvõte........................................................................................................................13
  • Sissejuhatus
    Väetussüsteem on koostatud väljamõeldud põldudele. Talu tootmissuund on kombineeritud teravilja ja rapsi kasvatamisega. Põllud asuvad Põlvamaal Ahja vallas Kosova külas. Kokku on maad – 160 ha, millest mahedalt haritavat maad on 58 ha. Rohumaa all on natuke üle 100 ha.
    Mullastik on suhteliselt üksluine, kahkjas gleimuld , valdavalt saviliiv ja keskmine saviliiv. Sademeid on olenevalt aastast piisavalt. Töö eesmärgiks on koostada optimaalne väetusplaan 5 põllule, millega saaks tagada taimedele vajaliku toiteainete olemasolu, ilma mulla viljakust alandamata.
  • Külvikordade agrokeemiline iseloomustus
    Väetusplaani valitud põldude mullad on kahkjad glei mullad, väikese või keskmise kivisusega. Fosfori ja kaaliumi vajadus on suur ning keskmine. Mulla boniteet varieerub 47 – 56-ni. PH nõrgalt happeline. Huumuse sisalduse % 2,2 – 3,4. (tabel 1.)
    Nr.
    Kultuur
    Pindala ha
    Mullaliik
    Lõimis
    P- tarve
    K-tarve
    Boniteet
    pHKCl
    Huumuse sisaldus %
    1.
    2.
    3.
    4.
    5.
    Põldhein I
    Suvinisu
    Kaer
    Talinisu
    Raps
    12
    10
    LP(g)
    LP(g)
    Sl
    Sl
    P-2
    P-3
    K-3
    K-2
    49
    50
    6
    5,6
    3,4
    2,2-3
    13
    13
    10
    LP(g)
    LP(g)
    LP(g)
    Sl
    Sl2
    Sl
    P-3
    P-2
    P-2
    K-2
    K-1
    K-3
    47
    56
    52
    5,8
    5,9
    5,6
    2,2-3
    3
    3
    (Tabel 1. Külvikordade agrokeemiline iseloomustus)
    Külvikorra koostamisel lähtusin järgnevatest andmetest:
    Kultuuride otsene ja kaudne mõju:
    1. Eelvili avaldab otsest mõju talle järgnevale kultuurile ja kumulatiivset mõju mulla omadustele.
    2. Mullaviljakusele avaldab suurt mõju taimetoitainete, eriti lämmastiku erinev tarbimine taimede poolt.
    3. Mõned taimeliigid (kaer, lupiin ) suudavad hankida taimetoitaineid raskemini kättesaadavatest ühenditest kui teised.
    4. Kultuurid mõjutavad mulla füüsikalisi omadusi, ka juurekarva.
    Kultuuride iseendale järgnevuse taluvus :
    (on erinevatel kultuuridel ja kultuurirühmadel erinev)
    1. Iseendale järgnevust taluvad kultuurid: mais, kõrrelised heintaimed , kartul , talirukis.
    2. Iseendale järgnevust halvasti taluvad kultuurid: oder , nisu, kaer, kaalikas, kapsas .
    3. Ennast mittetaluvad kultuurid: lina, hernes , punane ja roosa ristik , lutsern, raps, rüps, peediliigid, päevalill. (Samal kohal ei tohi kasvatada enne 3...6 aasta möödumist, lina puhul peab vahe olema tingimata 5...6 aastat).
    Kultuuride väärtus eelviljana:
    1. Head eelviljad: rühvelkultuurid (kartul, mais, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega.
    2. Keskmise väärtusega eelviljad: üheaastased liblikõielised kultuurid (hernes, vikk, põlduba), teraviljade ja liblikõieliste segukülvid, raps ja rüps.
    3. Halvad eelviljad: teraviljad (eriti suviteraviljad), sest nende juureeritiste ja taimeosade laguproduktide negatiivne mõju on suur ja pidurdab kõige rohkem just teraviljade kasvu ja arengut.
    Külvikorra koostamise lähtealusteks olekski :
    1. Kesksel kohal on liblikõielised heintaimed.
    2. Väga hea umbrohtude allasuruja on ristiku ja kõrreliste segu, võimaldab jagu saada ohakast.
    3. Kaer allakülvina liblikõielistega surub alla orasheina.
    4. Talirukkil on kõige tugevam allasuruv mõju paljudele umbrohtudele, kaasa arvatud tuulekaerale.
    5. Ühesuguste kahjustajate tõttu ei paigutata ajaliselt järjestikku ega kõrvuti väljadele botaaniliselt sarnaseid liike.
    6. Üksteisele järgnevad erinevate omadustega kultuurid (nt liblikõieliste järele suure taimetoitainete vajadusega kultuurid, sügavjuureliste järele madalajuurelised).
  • Külvikordade väetussüsteem
  • Lubiväetiste kasutamine
    O. Halliku andmetel on ligi 40% kujunenud karbonaadivabal moreenil ja nad on happelise reaktsiooniga. Enamike kultuuride optimaalne pHKCl jääb vahemikku 6,0…7,0. Mulla happesuse vähendamiseks tuleb vabad vesinikioonid taas asendada Ca-ioonidega lupjamise teel.
    Mullareaktsioon ehk pH iseloomustab vesinik - ja hüdroksiidioonide kontsentratsiooni mullas. Sõltuvalt nende vahekorrast on muld kas aluseline, neutraalne või happeline. Muld on happeline kui mullalahuses on ülekaalus vesinikioonid.
    Mullareaktsiooni klassifitseeritakse vastavalt pHKCl väärtusele järgnevalt:
    • kuni 4,5……. tugevalt happeline
    • 4,6 – 5,5…… mõõdukalt happeline
    • 5,6 – 6,5…….nõrgalt happeline
    • 6,6 – 7,2……neutraalne
    • üle 7,2…….. aluseline

    Happeliste muldade väga väikese Ca-sisalduse (ca 1300 mg kg-1, liiv- ja saviliivmuldades isegi 150…600 mg kg-1) ning samuti väga kitsa Ca/Mg suhte tõttu võib liialt suur Mg- annus muuta Ca/Mg suhte taimedele veelgi ebasoodsamaks. Lubjates Ca-vaeseid muldi liialt suure Mg-sisaldusega lubiväetistega, paraneb küll taimede jaoks mullareaktsioon, kuid aheneb Ca/Mg suhe, mis omakorda halvendab toiteelementide omastamist taimede poolt ja kahaneb lubiväetiste mõjul saadav põllukultuuride enamsaak . Suures koguses muldaviidud Mg jääb Ca/Mg suhet mõjutama pikaks ajaks ja seepärast tulebki seda eelnevalt arvestada muldade lupjamisel.
    Talu põllud on enamasti neutraalsed või siis nõrgalt happelised . Põllud, mis on tugevalt happelised pH kuni 4,5 või mõõdukalt happelised pH 4,6-5,5 tehti lupjamine ülemöödunud aastal.
  • Orgaaniliste väetiste kasutamine
  • Orgaaniliste väetiste tootmine
    Kokku on talul 110 looma. 43 lüpsilehma (43lü), 42 noorlooma(25,2 lü) ja 25 vasikat(5lü). Kokku 73,2 loomühikut. Loomade intensiivsus talu maal on 2,8 lü/ha. Loomad aastaringselt väljas ei ole, vaid talve ja umbes pool kevadest veedavad laudas. Allapanuks kasutatakse põhku. Kõiki sõnnikut kätte ei saa, sest tavaliselt jääb karjamaale 25 % karjatavate loomade poolt toodetud sõnnikust.
    Sõnnikut saadakse kokku 760 (eeldades, et 25% jääb karjamaale), milles lämmastiku kokku 4680 kg. Sellisest kogusest piisab täielikult antud külvikorrale.
  • Orgaaniliste väetiste andmise aeg ja tehnoloogia
    EMVI pikaajalistest katsetest, kus on selgitatud väetiste optimaalseid annuseid ja vahekordi põllukultuuride väetamisel, on selgunud , et sõnniku mõjul saadavad enamsaagid sõltuvad suurel määral kasvatatavast kultuurist, mullaomadustest ning ka sõnniku andmise ajast ja viisist. Kuna värske sõnnik on komposteeritud sõnnikust lämmastikurikkam, siis värske sõnnikuga väetamisel on saadud suuremaid enamsaake kui samasuure sõnnikukoguse komposteerimisel järele jääva sõnnikukogusega väetamisel. Hilissügisel mulda antud sõnnik on kevadel antust efektiivsem ja ka järelmõjuaastal on hilissügisel antud sõnnik kevadel antust efektiivsem.
    Et suurem osa sõnniku taimetoitainetest on orgaanilise aine koostises, siis toimub toitainete vabanemine järk-järgult ja taimed saavad esimesel aastal kasutada ainult osa sõnniku toitainetest (lämmastikku 20...30 %, fosforit 30...50 %, kaaliumi 50...70 %). Sellest tingituna tuleb arvestada sõnniku järelmõjuga. Pikaajaliste katsetega on selgunud, et ainult sõnnikuga väetamine (sõnniku kasutamise tase 2002.a. 3,2 t/ha) ei taga tasakaalustatud toitainete bilanssi maaviljeluses, seepärast on otstarbekohane sõnniku ja mineraalväetiste kooskasutamine.
    Antud talus toimub orgaaniliste väetiste andmine sügisel. Laiali laotatakse sõnnikulaotajaga ning mulda jõuab lõpuks künniga. Künd tehakse kohe peale laotamist, et vältida taimetoiteelementide kadusid . Aega kulub kogu tegevuseks umbes 1 päev.
  • Lämmastiku-, fosfor- ja kaaliumväetiste kasutamine
  • Lämmastiku-, fosfor- ja kaaliumivajadus lihtsustatud bilansi meetodil


    Lihtsustatud bilansi meetodil võetakse mineraalväetiste normi arvutamisel aluseks loodetava saagiga eemaldatavad toiteained (St), milliseid korrigeeritakse (suurendatakse või vähendatakse) mulla väetistarbe koefitsiendiga (Km). See tagab P ja K vaestel muldadel mullavarude täiendamise, toitaineterikastel muldadel aga nende parema kasutamise. Katteallikana arvestatakse siin vaid orgaanilise väetise mõju (Ov).
    x=St x Km-Ov (kg/ha)
    Orgaaniliste väetiste otsemõju (Ov) – 1. aastal omastatakse 20% lämmastikku, 40% fosforit, 50% kaaliumi. 1 tonni kvaliteetse veise sõnnikuga viiakse mulda 1. aastal omastatavaid toiteelemente järgmiselt: N – 1,25 kg; P – 0,4kg; K – 2,5kg.
    Orgaaniliste väetiste otsemõju leiame vastavalt kultuurile planeeritud orgaanilise väetise normi kaudu, võttes aluseks toiteelementide üldsisaldust ja nende kasutamis koefitsent esimesel aastal.
    Lämmastiku, kaaliumi ja fosfori vajadus lihtsustatud bilansi meetodil on esitatud tabelites .
    (Tabel 2. Lämmastik väetiste vajadus lihtsustatud bilansi meetodil)
    Välja nr.
    Kultuur
    ha
    Hu%
    Saak t/ha
    St (kg/ha)
    Km
    X (St*Km) kg/ha
    N vajadus kokku kg (x*ha)
    1.
    Põldhein I
    12
    3,4
    1,6
    120
    1,0
    120
    1440
    2.
    Suvinisu
    10
    2,2-3
    2,6
    60
    1,0
    60
    600
    3.
    Kaer
    13
    2,2-3
    3,5
    105
    1,0
    105
    1365
    4.
    Talinisu
    13
    3
    5
    60
    1,0
    60
    780
    5.
    Raps
    10
    3
    2
    76
    1,0
    76
    760
    Kokku
    58
    4942
    Välja nr.
    Kultuur
    ha
    Hu%
    Saak t/ha
    St (kg/ha)
    P-tarve
    Km
    X (St*Km) kg/ha
    P vajadus kokku kg (x*ha)
    1.
    Põldhein I
    12
    3,4
    6
    12
    P-2
    1,3
    15,6
    187,2
    2.
    Suvinisu
    10
    2,2-3
    2,6
    60
    P-3
    1,0
    60
    600
    3.
    Kaer
    13
    2,2-3
    3,5
    21
    P-3
    1,0
    21
    273
    4.
    Talinisu
    13
    3
    5
    75
    P-2
    1,3
    97.5
    1267,5
    5.
    Raps
    10
    3
    2
    16
    P-2
    1,3
    20,8
    208
    Kokku
    58
    2535,7
    (Tabel 3. Fosforväetiste vajadus lihtsustatud bilansi meetodil)
    Välja nr.
    Kultuur
    ha
    Hu%
    Saak t/ha
    St (kg/ha)
    K-tarve
    Km
    X (St*Km) kg/ha
    K vajadus kokku kg (x*ha)
    1.
    Põldhein I
    12
    3,4
    6
    12
    K-3
    1,0
    12
    144
    2.
    Suvinisu
    10
    2,2-3
    2,6
    30
    K-2
    1,3
    39
    390
    3.
    Kaer
    13
    2,2-3
    3,5
    21
    K-2
    1,3
    27,3
    1534,9
    4.
    Talinisu
    13
    3
    5
    75
    K-1
    1,5
    112,5
    1462,5
    5.
    Raps
    10
    3
    2
    15
    K-3
    1,0
    10
    100
    Kokku
    58
    3631,4
    (Tabel 4. Kaaliumväetiste vajadus lihtsustatud bilansi meetodil)
  • Lämmastikväetiste planeerimine ruutfunktsiooni abil
    Teatavasti on otstarbekas väetisnormi (x) ja saagi (y) vahelist seost väljendada ruutvõrrandi abil järgmiselt:
    Yx = Yo + bx – cx2
    Yx – saak väetisnorm (x) kasutamisel
    Yo – saak väetamata põllul
    b ja c – kordajad , mis leitakse katseandmete regressioonanalüüsi teel ning nende suurus sõltub kultuurist ja taimekasvatustingimustest.
    Kõige tõepärasema pildi väetiste efektiivsusest saame, kui väljendame seda nn. piirefektiivsusena, mis näitab saagi juurdekasvu (enamsaaki) täiendava väetisühiku kohta (kg) teatud väetustasemel.
    Piirefektiivsust on võimalik väljendada matemaatiliselt ruutvõrrandi tuletise abil :
    Yx’ = b – 2cx
    Kui Yx = 0 ja seega b = 2cx, siis täindava väetisekoguse lisamine enam saaki ei suurenda . Seda väetisnormi, mille korral saadakse agronoomiliselt maksimaalne saak, nimetatakse agronoomiliselt maksimaalseks väetisnormiks xmax ja selle leidmiseks tuleb võrrand b = 2cx lahendada x suhtes: xmax =
    Praktikas pole majanduslikult tasuv väetada agronoomiliselt maksimaalsete (xmax) väetisnormidega. Majanduslikult optimaalse väetisnormi (xmaj) määrab puhastulu juurdekasvu muutumine nulliks, mis toimub siis, kui täiendaval väetamisel saadud kogutulude ja sealjuures tehtavate kogukulude juurdekasvud võrdsustuvad. Seega majanduslikult optimaalset väetusnormi (xmaj.) võib arvutada vastavalt ruutfunktsioonile järgmiselt
    xmaj =
    P1 – saagi kokkuostu- ja väärtus hinnad
    ce – (enam) saagi koristamise kulud
    ev – väetamise kulud 1 kg toiteelemendi kohta
    Selliselt leitud majanduslikult optimaalne väetisnorm on hektarilt saadava kasumi suhtes optimaalne – kindlustab maksimaalse kasumi. Majanduslikult maksimaalne väetisnorm on tavaliselt 10....20% väiksem agronoomiliselt masimaalsest väetisnormist. Vahe on seda suurem, mida aeglasemalt väheneb väetiste efektiivsus väetisnormi suurenemisel. Mida madalam on aga saagi realiseerimishind ja suuremad väetamise kulud, seda suurem on vahe xmax
    ja xmaj vahel.
    Antud väetus plaanis on xmax ja xmaj järgmiselt, kui 1 kg ammooniumsalpeetrit maksab 12 kr. :
  • Kultuurniit , kõrrelisterikas, mitmeniiteline – Põldhein I
    xmax= kg N-i
    xmaj=kg N-i
  • Suviteravili Rühvelkultuuri järel: Suvinisu
    xmax == 95,1 kg N-i
    xmaj
    = = 35kg N-i 7,18 0, 2016
  • Suviteravili teravilja nimel – kaer
    xmax=kg N-i
    xmaj=96kg N-i
  • Taliteravili – talinisu
    xmax == 89,47 kg N-i
    xmaj
    = =63 kg N-i
  • Raps
  • xmax == 0,996 kg N-i
  • xmaj = =84 kg N-i
  • Mineraalväetiste normide, andmisaegade ja viiside planeerimine
    Andmed väetiste normide, andmisaegade ja -viiside kohta on antut tabelites 5 ja 6. Mikroelemendid antakse koos makroväetistega väetiste segudes, ning leheväetistega pealt väetades.
    Nr.
    Kultuur
    Ha
    (N)
    ..(N) väetis(t)e…
    Kg/ha
    Kokku kg
    Väetise liik
    Kg/ha
    Andmise aeg ja viis
    1.
    Põldhein I
    12
    285
    3420
    Am. salpeeter
    100
    Kevadel 115 kg, peale I ja II niidet 85 kg/ha
    2.
    Suvinisu
    10
    60
    600
    Am. salpeter
    Kevadel loomis faasini ning hiljem kasvuaegselt
    3.
    Kaer
    13
    175
    2275
    Am. salpeter
    60
    Külviga 100kg/ha ja hiljem 75 kg pealt
    4.
    Talinisu
    13
    30
    390
    Am. salpeeter
    Kasvuaegne pealtväetamine
    5.
    Raps
    10
    350
    120
    3500
    1200
    NPK 21:6:12 +s+Mg+B Am. salpeter
    120
    Külviga 350 kg/ha ja hiljem 120 salpetrit pealt
    Kokku
    58
    1020
    (Tabel 5. Lämmastik väetiste normide, andmisaegade ja viiside planeerimine)
    Nr.
    Kultuur
    Ha
    P
    K
    Andmise aeg ja viis
    Kg/ha väetist
    Kokku t
    Väetis
    Kg/ha väetist
    Kokku t
    väetis
    1
    Põldhein I
    12
    500
    6
    KCl
    Külviga koos
    2
    Suvinisu
    10
    10
    0,6
    PK
    30
    1,8
    PK
    Külvi ajal
    3
    Kaer
    13
    500
    6,5
    PK 10:30+3,8 S
    500
    6,5
    PK 10:30+3,8 S
    Sügisel künni alla
    4
    Talinisu
    13
    100
    1,3
    PK 25:25+1,5S
    100
    1,3
    PK 25:25+1,5S
    Sügisel koos külviga
    5
    Raps
    10
    350
    3,5
    NPK 21:6:12 +s+mg+B
    350
    3,5
    NPK 21:6:12 +s+mg+B
    Kevadel koos külviga
    Kokku
    58
    11,9
    19,1
    (Tabel 7. Fosfor ja kaalium väetiste normide, andmisaegade ja viiside planeerimine)
  • Kokkuvõte
    Kuna vahepealsetel aastatel ei ole olnud võimalust põlde piisavalt väetada, siis planeerisin antud väetussüsteemi suuremad orgaanilise väetise koguse kui vaja, ega arvestanud orgaanilise väetise järelmõjuga. See peaks pikemas perspektiivis parandama mulla fosfori ja kaaliumi sisaldust, ning suurendama huumus protsenti, samas tuleks vältida fosfori ja kaaliumiga üleväetamist.
    Tuleb jälgida mulla happesust antud juhul, ma mulla lupjamist ei planeerinud, kuid kui hapendumine peaks jätkuma tuleb ka seda teha soovitavalt sügisel ja enne nisu külvi.
    Orgaaniline väetis, mis talus toodetaks kulub enamuses ära antud väetussüsteemi, seega tuleks teistel põldudel, mida käesoleva töös ei käsitleta, suurendada liblikõieliste ja haljasväetiste osakaalu. Orgaaniline väetis on põllumehe üks tähtsamaid varasid , seepärast on tähtis, et seda kasutatakse võimalikult targalt ja optimaalselt ning kääritatakse sellest hea kompost . Väetades põlde oma kompostiga õigeaegselt on võimalik kokku hoida väetiste arvelt, eriti aga lämmastikväetiste osalt
    Viimastel aastatel on turule juurde tulnud ettevõtteid, kes pakuvad mineraalväetisi – seega tuleks uurida ka nende pakkumisi, et leida võimalikult soodne hind. Sageli saab soodustusi suurtelt väetiste koguselt mistõttu võiksid väiketalunikud tellida endile väetisi koos.
    Väetiste valiku mitmekesisus annab võimaluse planeerida täpsemalt väetise koguseid, mida mulda anda, et kindlustada hea saak. Ära ei tohiks unustada ka mikroväetisi, mis sageli olulisemal kohal kui põllumehed arvavad . Näiteks võib kuival aastal teraviljasaak jääda ligi poole väiksemaks kui kannatab väävli puuduse all. Tuleks eelistada väetisesegusid kus on ka kultuurile vajalikud mikroelemendid sees. Suurem investeering kvaliteetsetesse väetistesse tasub end igal juhul ära.
    Üldiselt on suurtalunikud natuke rikkamaks saanud ja suudavad anda muld nii palju toitaineid kui saagiga eraldatakse. Väiketalunike olukord on muidugi endiselt raske, kuna neil on enamasti kasutada vanem tehnika, mille tõttu investeerivad nemad ennem tehnikasse, kui õigetesse väetistesse. Loodetavasti tõusevad vilja hinnad, mis on samal tasemel püsinud 90-ndate algusest saati. See annaks võimaluse põllumajandusega tegeleda ka vähese maaga inimestel.
  • Vasakule Paremale
    Väetusplaan #1 Väetusplaan #2 Väetusplaan #3 Väetusplaan #4 Väetusplaan #5 Väetusplaan #6 Väetusplaan #7 Väetusplaan #8 Väetusplaan #9 Väetusplaan #10 Väetusplaan #11 Väetusplaan #12 Väetusplaan #13 Väetusplaan #14 Väetusplaan #15 Väetusplaan #16 Väetusplaan #17 Väetusplaan #18
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-04-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 156 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor KU154 Õppematerjali autor
    Agrokeemia kursusetöö

    Sarnased õppematerjalid

    Väetusplaan
    10
    docx

    Väetusplaan

    EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Merlin-Hans Hiiekivi VÄETUSPLAAN Agrokeemia Juhendaja: Avo Toomsoo Tartu 2018 SISUKORD 1.SISSEJUHATUS...............................................................................................................2 2. KÜLVIKORRAVÄLJADE AGRONOOMILINE ISELOOMUSTUS............................3 3. KÜLVIKORDADE VÄETUSSÜSTEEM.......................................................................4 3.2. Orgaaniliste väetiste kasutamine...............................................................................4 3

    Agrokeemia
    Väetusplaan
    36
    docx

    Väetusplaan

    EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Väetusplaan Kursuse töö Juhendaja: Avo Toomsoo Tartu 2015 Sisukord SISSEJUHATUS................................................................................................................. 3 1.KÜLVIKORRAVÄLJADE AGRONOOMILINE ISELOOMUSTUS..............................................4 2

    Aiandus
    Väetusplaan
    15
    doc

    Väetusplaan

    Eesti Maaülikool Põllumajandus-ja keskkonnainstituut Väetusplaan Leevaku talule Kursusetöö Koostas: Allar Skuin Juhendaja: Avo Toomsoo Tartu, 2009 Sisukord Sissejuhatus 2. Külvikorraväljade agronoomiline iseloomustus 3. Külvikordade väetussüsteem 3.1. Orgaaniliste väetiste kasutamine 3.1.1. Orgaaniliste väetiste tootmine 3.1.2. Orgaaniliste väetiste normide planeerimine 3.1.3 Orgaaniliste väetiste andmise aeg ja tehnoloogia 3.2

    Agrokeemia
    Väetusplaan
    12
    doc

    Väetusplaan

    EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine Väetusplaan 2011 SISUKORD 1. Sissejuhatus.............................................................................................................................3 2. Külvikorraväljade agronoomiline iseloomustus.....................................................................4 3. Külvikordade väetussüsteem...................................................................................................5

    Agrokeemia
    Agrokeemia
    7
    doc

    Agrokeemia

    EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Aianduse osakond Annely Aben Väetussüsteemi koostamine Kase talule Kursusetöö Juhendaja: Avo Toomsoo Tartu, 2007 1 Sisukord: 1. Sissejuhatus.......................................................... 3 2. Külvikorraväljade agronoomiline iseloomustus.................4 3. Külvikordade väetussüsteem 3.1 Lubiväetiste kasutamine....................................................4 3.2 Orgaaniliste väetiste kasutamine..........................................5 3.2.1 Orgaaniliste väetiste tootmine..................................................5 3.2.2 Orgaaniliste väetiste normide planeerimine..................................5 3.3 Lämmastik-, fosfor- ja kaaliumväetiste kasutamine.........................6 3.3.1 Lämmastiku-, fo

    Taimekasvatus
    Agrokeemia eksami küsimuste vastused
    11
    doc

    Agrokeemia eksami küsimuste vastused

    1. Muld kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale ­ väga olulise tähtsusega on taimede toitumise siseukohalt mullalahus,sest lisaks veele saavad taimed siit ka toitaineid. Mulla veereziimist oleneb otseselt toiteelementide omastamise ulatus. Tähtsat osa etendab ka mullalahuse reaktsioon, enamus meil kasvatavatest kultuuridest eelistab nõrgalt happelist või neutraalset (pH KCl5,6...7.2). taime seab toitelahusele nõude, et too sisaldaks kõiki vajalike toitesooli parajas vahekorras 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas ­ lämmasik on ainus toiteelement, mida mulla mineraalosa ei sisalda.. mullas oelva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine: huumus, taimejäätmed ja organismid. Taimedele omastavate lämmastikühendite allikaks on: o Org aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid, mis aastas moodustavad 1...2%(30...90kg/ha)lämmastiku üldvarust mullas

    Agrokeemia
    Agrokeemia konspekt
    37
    pdf

    Agrokeemia konspekt

    Eesti Maaülikool Mullateaduse ja agrokeemia osakond AGROKEEMIA LÜHIKONSPEKT Koostanud AVO TOOMSOO Tartu, 2010, Täiendatud 2020 Sissejuhatus Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Akadeemik D. N. Prjanišnikov defineeris agrokeemiat kui teadust, mis uurib kolme põhiobjekti (taim, muld ja väetis) vahelisi vastastikuseid seoseid. Kaasaegses tähenduses on agrokeemia taimefüsioloogia, mullateaduse ja keemia piirteadus, mis käsitleb nende teaduste rakendamise võimalusi põllumajanduses taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Agrokeemia, kui rakendusteaduse ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllumajanduskultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Agrokeemia ajalugu • Kuni XIII saj. Eelajalooline periood – kogemuslik l?

    Biokeemia
    Väetamine ja keemilised elemendid taimes
    50
    pdf

    Väetamine ja keemilised elemendid taimes

    Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine Katrin Uurman 2014 TAIMEDE TOITUMISE TEOORIAD 1840. aastal pani Saksa keemik Justus von Liebig aluse mineraalse toitumise teooriale, millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Peale taimede mineraalse toitumise teooria andis J. von Liebig agrokeemiateadusele veel kaks olulist teooriat, millised veel praegugi peetakse taimede toitumise teooria nurgakivideks. Need on: 1. miinimumseadus („tünnilauateooria“) — ütleb, et saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur (nt niiskus, temperatuur, umbrohtumus, taimekahjurite ja –haiguste olemasolu jne). 2. toitainete täieliku tagastamise teooria — mille põhjal tuleb toitaineid väetistega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame. Kirjelda, kuidas võib ebasoodne kasvutegur mõjutada taimede kasvu ja arengut?

    Aiandus




    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun