Bioloogia iseseisev tartu khk (0)

Koostanud : Marko- Eero Kruus
Kasutatud kirjandus: google.com ; bio.edu.ee
Palumetsad
Palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Neid leidub parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel. Palumetsade nimetus on tulnud iseloomuliku taime paluka ehk pohla leviku järgi. Palumetsad moodustavad umbes 9,3 % riigi metsadest ja levivad peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus.
Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske.
Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust.
Rohurinne on kidur , liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg , kõrrelised (võnk- kastevars , lamba- aruhein , jäneskastik, karvane piiphein).
Samblarinne on aga pidev ja tihe. Levinumad liigid on harilik palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas , harilik lehviksammal.
Taimed :
Pohl :Pohlamarju söövad paljud metsalinnud, kes levitavad nii marjade sees peituvaid seemneid. Kuid seemnetega paljunemine pole pohla jaoks enamasti üldse tähtis. Rohkem levib ta hoopis maad mööda. Kuidas see käib? Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi , mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju.
Arukask :Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega . Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.
Arukasele on erinevalt sookasest iseloomulikud paljad vahatäpikestega kaetud punakaspruunid võrsed. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Emasurvad on mõne sentimeetri pikkused, moodustuvad kevadel, isasurvad poole pikemad ja tekivad juba sügisel. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti võib tuule abil lennata päris kaugele.
Karvane piiphein:Karvane piiphein on meie piipheintest kõige tavalisem . Miks on tema nimeks hein, sellest saab ilmselt igaüks aru, kes teda näeb. Ta on esmapilgul täiesti heintaime välimusega. Tema lehed on samasugused kitsad ja pikad nagu heinakõrtel. Õisik on piipheintel siiski teistsugune ja vili on hoopis kupar. Nii on piipheinad sugulased hoopis lugadega. Kui teile meenub, kuidas näeb välja hariliku loa õisik, siis karvase piipheina oma on enam-vähem samasugune . Ta on ainult palju hõredam. Karvase piipheina õisikus asuvad väikesed läikivad kastanpruunid õied tavaliselt ühekaupa
Lamba-aruhein: Lamba aruheina võib ära tunda väikeste, kuid väga tihedate puhmaste järgi. Teiseks tuleb vaadata tema lehti. Lamba-aruheina lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeenikesed. Tegelikult need siiski petavad meid veidi. Nimelt on lamba-aruheina lehed enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit. Lamba-aruheina lehed on näppudega lehetipust allapoole katsudes veidi karedad.
Lainjas kaksikahammas:Lainjas kaksikhammas on pisut vähem levinud, kui harilik kaksikhammas. Erinevalt harilikust kaksikhambast eelistab ta kuivemaid kasvukohti. Nii kasvab ta eelistatult nõmmedel või palumetsas. Lainja kaksikhamba meelispaikadeks on just okasmetsad , sest ta armastab happelist pinnast. Happeline pinnas on aga ju just okasmetsades, sest varisenud okaste lagunemisel tekibki happeline huumus . Huumus meeldib lainjale kaksikhambale väga.
Harilik mustikas :Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest , kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.
Paluhärg-hein:Palu-härghein ei ole ehk nii tuntud kui harilik härghein, kuid vähem levinuks ei saa teda küll pidada. Väiksema tuntuse põhjuseks on hoopis tagasihoidlikum välimus. Palu-härgheina õisiku tipul ei ole lillasid kõrglehti. Kõrglehed küll on, aga need on üpris sarnased tavalistele varrelehtedele. Ka ei ole palu-härgheina õied erkkollased nagu harilikul, vaid täiesti kahvatud, vahel isegi peaaegu valged. Õite värvus teeb ta kergesti eristatavaks ka mets-härgheinast. Viimasel ei ole samuti erksavärvilisi kõrglehti, kuid õied on tal tumekollased. Ka on palu-härgheina õied mets-härgheina omadest pea kaks korda pikemad, umbes 1,5...2 cm pikkused.
Harilik mänd:Mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele.
Loomakooslus
Ilves
•Levik
Eestis asustab kogu mandrit ja suuremaid saari.
•Elupaik ja -viis
Eelistab suuremaid taigailmelisi metsi, kuid elab ka segametsades. Aktiivne valdavalt hämaras ja öösiti.
•Toitumine
Tähtsaks toiduobjektiks on talle valgejänes. Murrab aga kõiki imetajaid kuni metskitse suuruseni ja linde.
• Sigimine
Tiinus kestab 60…75 päeva. Pojad sünnivad aprillis …mais. Tavaliselt on pesakonnas kaks kuni kolm poega , harva kuni viis.
Kodukakk
•Levik
Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind .
•Elupaik ja -viis
Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti.
•Toitumine
Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest , harva hakisuurustest lindudest. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada.
•Sigimine ja areng
Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses
Pruunkaru
•Levik
Eestis on ta laialt levinud mandril , kuid puudub saartel.
•Elupaik ja -viis
Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas , harva päevavalgel.
•Toitumine
Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.
•Sigimine
Tiinus vältab tavaliselt 7…9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1…2 (harva kuni 5) abitut poega.
Valge jänes
Toitumine:
Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad.
Kaelushiir:
Toitumine:
Kaelushiir toitub enamasti seemnetest - pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni , sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Talveks soetavad nad omale mitme kilogrammi raskusi seemnetagavarasid, mis peidetakse urgudesse või puuõõntesse.
Rebane ehk punarebane
Toitumine:Rebane toitub põhiliselt väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest (konnad, hiired, jänesed). Ta sööb ka putukaid, raibet ja taimset toitu (marjad, viljad (teravili), oras). (Bio)
Kui rebane jahib hiirt , seisab ta liikumatult ja jälgib avastatud hiirt tähelepanelikult.  Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Rebane sööb päevas umbes 0,5-1 kg.
Siil:
Toitumine:maapinnal leiduvad selgrootud, näiteks: vihmaussid, jooksiklased , liblikaröövikud, ämblikud ja nälkjad. Sööb vahetevahel ka selgrookseid, näiteks: konni sisalikke näriliste poegi lindude pesapoegi ja mune, samuti raipeid ja kalaraipeid, ka marju, puuvilju ja seeni.
Toiduahel
Järved
Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.
Laias laastus liigitatakse järvi järgmiselt:

järved, mis on saanud oma veed maismaalt (tavaliselt sademed)

järved, mis on merest eraldunud

Järvenõgude tekke järgi

• Tektoonilised – maakoores esinevate venituspingete tulemusel võivad tekkida alangud ning riftiorud, mis veega täitudes muutuvad sügavateks järvedeks. Sellise tekkega on maailma sügavaim järv Baikal ning mitmed Ida-Aafrika riftivööndi järved.
  

• Ookeani reliktid – järved võivad tekkida ka ookeanide sulgumisel. Näiteks Kaspia meri, mis koos Musta mere ning Vahemerega on sulgunud Tethyse Ookeani jäänuk.
  

• Mandrijää-alused – järved, mis on kaetud mandrijääga või muu jäämassiiviga. Nende järvede vedela vee olemasolu tingib paks jääkiht, mis talitleb soojendajana, mõnikord soojendavad selliseid järvi geotermaaljõud.
  

• Erosioonilised – tüüpilised liustiku (eriti mandriliustike) või vooluvete uuristatud nõod.
  

• Akumulatiivsed – järvenõod, mis kujunevad mereliste, liustike või vooluvete setete kuhjumisel.
  

• Karstinõod – kujunevad karbonaatse aluspõhja ja õhukese pinnakattega aladel.
  

• Vulkaanilised – järved võivad tekkida vulkaanipursete tagajärjel tekkinud maari või kaldeerasse.
  

• Isostaatilised – järvedeks võivad saada endised merelahed, mis maakoore isostaatiliste liikumiste tõttu on merest ära lõigatud.
  

• Meteoriitsed – järved võivad tekkida meteoriidikraatritesse. Näiteks Kaali järv Saaremaal.
  

Taimed:
Pilliroog :
Pilliroog on Eesti suurim kõrreline. Ta paljuneb siin peamiselt vegetatiivselt, moodustades suuri kloone. Pilliroo seemned valmivad Eestis harva.
Valge vesiroos ja väike vesiroos:
Kromosoomide arv somaatilistes rakkudes on valgel vesiroosil 2n = 84, väiksel vesiroosil 2n = 160).
Valge vesiroos erineb väikesest vesiroosist suurema õie poolest, samuti selle poolest, et valgel vesiroosil on leheroots kinnituskohal lehelabale laienenud. Erinevalt väikesest vesiroosist on valgel vesiroosil emakasuue sigimiku laiune ning peaaegu lame (väikesel vesiroosil selgelt nõgus), emakasuudmed kollased (väikesel vesiroosil punased) ning sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad. Erinevalt väikesest vesiroosist avaneb valgel vesiroosil õis täielikult. Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed (väikesel vesiroosil lühemad). Õiepõhi on ümar (väikesel vesiroosil enam-vähem neljakandiline ).
Samuti on valge vesiroosi lehtedel laiem lõhe. Lehe pearood on peaaegu sirge (väikesel vesiroosil kõver).
Valge vesiroos ja väike vesiroos annavad sageli hübriide, mis teeb nende eristamise raskemaks.
Valge vesiroos ja väike vesiroos
Konnaosi:
Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes.
Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40–140 cm pikk. Varred on 2–8 mm jämedad ja 10–30 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 5–10 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart . Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 1–5 cm pikkused tõusvate ja laiali sirutuvate jätkete männased, kusjuures kõige suuremad jätked on varre alumise poole keskosas. Need kõrvalharud on sihvakad, tumerohelised ja 1–8 sõlmega, kusjuures igast sõlmest kasvab jällegi välja lehekujuliste soomuste männas.
Laialehine hundinui :
Hundinuia tunneb ilmselt iga inimene. Suured tumepruunid tõlvikud teevad hundinuiast nii erilise taime, et teda ei ole kellegagi võimalik segamini ajada. Kaugelt vaadates paistavad tõlvikud mustad ja sellisena neid ka harilikult ette kujutatakse, kuid tegelikult on need siiski tumepruunid. Eestis on kaht liiki hundinuiasid: ahtalehine hundinui on kitsamate lehtedega (kuni 1 cm laiad ) ja peenema “nuiaga”. Miks on hundinuia nimi “hundinui”? Tema nimigi on tekkinud õisikust. Nimelt öeldakse, et see tõlvik on “hundikarva”, see tähendab mustjaspruun. Miks ta nui on, see on kohe selge: hundinuia tõlvik on ju nuiakujuline.
See mustjaspruun nui on aga ainult üks osa hundinuia õisikust. Nagu paljudel teistelgi taimedel, on hundinuial kahesuguseid õisi: emasõied ja isasõied. Emasõied tekitavadki selle paksu “ nuia ”, mida botaanikud nimetavad tõlvikuks. Isasõied asuvad aga emasõitest kõrgemal ja moodustavad ka nuia, kuid hoopis peenema ja heledama. Õisiku isasosa on hoopis vähem tähelepandav ja sellest tavaliselt juttu ei tehta . Pealegi närbub see kiiresti pärast õitsemist. Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni.
Loomakooslus
Haug
Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel.
Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees . Haug on erakliku eluviisiga , kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad , viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi.
Karpkala
Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse.
Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee- selgrootutest , keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda ka kaladest.
Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5…3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett.
Ahven
Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed . Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses.
Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias , Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes.
Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis , mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi.
Luts
Luts on ainus merest magevette elama asunud tursklane. Teda iseloomustab pikk ruljas keha ja konna pead meenutav lai lame pea. Sabaots on külgedelt lamenenud . Sellisena saab ta hästi kivide vahele varjuda. Luts võib kasvada kuni 1 m pikkuseks ja kaaluda 24 kg. Eesti vetes selliseid hiiglaseid küll pole, meil kasvavad lutsud kõige rohkem 54 cm pikkuseks ja kaaluvad 1,5 kg.
Luts on puhtuse - ja külmalembene kala. Ta on levinud ainult põhjapoolkeral puhtaveelistes veekogudes. Eestis leidub teda praktiliselt kõigis merresuubuvates jõgedes ja ojades ning ka sisemaa jõgikondades. Lutsu peetakse üldiselt öise eluviisiga kalaks, kes väldib päevavalgust. Sellele vaatamata kasutatakse sportliku kalapüügi korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud.
Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne.
Särg:
Särge on teistest kaladest lihtne eristada silma oranzi või punase vikerkesta järgi. Keha on külgedelt lamenenud ja kaetud suurte korrapärastes ridades asetsevate soomustega. Värvuselt on ta sinakas- või rohekasmust, küljed ja kõht on hõbevalged. Särg on tavaliselt 10…20 cm pikkune ja kaalub kuni 10...150 g.
Särg on laialt levinud peaaegu kõigis Eesti järvedes. Ta elutseb järve kaldaäärsetes, mudastes ja rikka taimestikuga osades. Särg on rangelt päevase eluviisiga, kes ööseks peitub taimede vahele ja heidab unne, võttes sisse kaldasendi ning toetades pea ja rinnauimedega põhjale.
Särg on meie kõige taimtoidulisem kalaliik, kes sööb mändvetikate ja vesikatkude võrseid ja taimset kõdu. Erandiks on suuremate veekogude särjed (meil Võrtsjärves), kes tarvitavad toiduks ka kalu. Särg ise langeb ohvriks peaaegu kõikidele röövkaladele, kajakatele ja teistele veelindudele.
Kudemise ajaks kasvab särjele selga pulmarüü (nn. helmeskate). Selle moodustavad sarvainest köbrukesed kala kehal, mis muudavad ta karedaks. Särjed koevad kevadel - aprilli lõpul või mai algul. Koelmud asuvad kalda lähedal madalvees, kus põhi on kaetud tihedate tarnapuhmastega või muu taimestikuga. Särg ei hõiva omale individuaalset kudemisala, vaid hoiduvad ühisesse kudemisvööndisse. Kudemine toimub rabeldes ja kärarikka veepladina saatel, mis võib olla nii tugev, et osa marjateri satub veest välja taimede veepealsetele osadele. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 9…14 päeva pärast. Särje eluiga võib ulatuda kuni 17 aastani.
Koger
Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger ( Carassius carassius) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala.
Noor koger
Tavaliselt on koger 10–40 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poiste puudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas.
Koger on enamasti mageveekala , kuid teda esineb ka meres. Enamasti leidub kokri tiikides ja karjäärides, harvem järvedes ja jõgedes. Koger on lepiskala ja toitub igasugustest putukatest ja limustest. Koger koeb juulis-augustis. Ta viibib talvel uinakutaolises olekus veekogu põhjamudas, talub hästi hapnikuvaest vett.
Kokre püütakse enamasti õngega, söödaks näiteks leib, sai, vihmauss .
Toiduahel