Karpkalalased (0)

Põllumajandus ja Keskkonnainstituut
Referaat
Karpkalalased
Koostaja : Tanel Altement
Juhendaja : Tiiu Kull
Tartu 2011

Sisukord

SISSEJUHATUS 3
Liigikirjeldused 3
MATERJAL JA METOODIKA 5
TULEMUSED 5
ARUTELU 6
KOKKUVÕTE 6
KASUTATUD KIRJANDUS 6

SISSEJUHATUS

Kalakasvatus ja kalakaitse on tänapäeval muutunud üsna suureks eraldiseisvaks looduskaitse haruks. Kalade väljapüük on viimasel sajandil mitmekordistunud seega tuleks uurida, kas liigid on võimelised sellise väljapüügi juures oma arvukust säilitama. Praeguseks on Eesti vetest juba kadunud liik Acipenser sturio lisaks kuulub esimesse kategooriasse ka Coregonus lavaretus.(II )Lisaks üritan kinnitada ka seda, et kas Karpkala  (Cyprinus carpio) on ohustatud liik, kuna neid saadakse Eesti vetest väga harva kätte.
Kalaliikide kadumine ja arvukuse vähenemine võib olla põhjustatud inimeste poolt otseselt liigse väljapüügi tulemusena. Lisaks ohustab liike kudealade hävimine, või tõkked nendeni jõudmiseks. Käesolevas töös uurin, kas allpool käsitletud liigid on vähenenud Eestis ja ka mujal Baltikumis. Valisin just sugukonna karpkalalased, kuna need liigid on kõige rohkem söögiks meie igapäevasel toidulaual.

Liigikirjeldused

Karpkalalised (Cypriniformes) on kiiruimsete klassi kuuluv selts kalu.
Sellesse seltsi kuulub 5 (või 6) sugukonda, kokku 320 perekonna ja vähemalt 3250 liigiga .
Suurim karpkalaliste sugukond on karplased ehk karpkalalased.
Karplased ehk karpkalalased:
Särg (Rutilus rutilus) kasvab 25–35 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Neil on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres. (I)
Teib  (Leuciscus leuciscus) elutseb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja rannikumeres. Ta on parvekala, kes suuri rändeid ei soorita .
Ta on poolsiirdekala, kes kevadel tõuseb kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. (I)
Turb (Leuciscus cephalus) on paksuseljalise ja laia, kuid lamedalaubalise kalaga . Tema lai selg on enamasti tumeroheline, harvem rohekaspruun. Selja tume värvus hajub külgimööda allapoole liikudes heledamaks, omandades tavaliselt kas kuldse või hõbeja läike. Kala kõhupool on hõbevalge. Otsseisuse laia suu tipp ulatub turval silma keskpunktiga samale joonele ja ninaavad on silmnähtavalt lähemal silmadele kui ninamiku tipule. (I)
Säinas (Leuciscus idus ) Kasvab 30–50 cm pikkuseks. Külgedelt on värvuselt hõbedane, selg mustjasrohekas, valge kõhualusega, osad uimed on punakat värvi. äinas elutseb nõrga vooluga jõgedes ja järvedes, samuti leidub teda riimveelises rannikumeres. (I)
Tõugjas (Aspius aspius) Suurus on tavaliselt kuni 80 cm (max 120 cm), kaal kuni 12 kg.Tõugjas elutseb suuremates mageveelistes vooluveekogudes ja järvedes. (I)
Roosärg (Scardinius erythrophthalmus) Suurus on tavaliselt 20–30 cm (maksimaalselt kuni 50 cm) ja raskus 250–300 g (maksimaalselt 2–3 kg). Keha on suhteliselt kõrge, suu ülaseisune, värvuselt on selg hallikasroheline kuni pruunikasroheline, küljed kuldkollaka läikega, kõhu alune hõbedaselt hele. Uimed on orantši kuni punaka tooniga. (I)
Linask (Tinca tinca)on  tavaliselt 20–30 cm (maksimaalselt 70 cm), kaal kuni 10 kg. Linaski värvus on tavaliselt metalse läikega oliivrohekas. Nahk on limane ja kaetud väikeste soomustega, suunurkades on kaks väikest poiset. (I)
Rünt ehk harilik rünt (Gobio gobio) Rünt on väikekala, kes tavaliselt on kuni 10 cm pikk, harvem kuni 15 cm, kaal kuni 21 g. Keha on sihvakas ja suhteliselt ruljas . Selg on rohekaspruun, küljed hõbedased ja kaetud sinakasmustade täppide või laikudega. Suu on alaseisune ja selle nurkades on poised. (I)
Nurg  (Blicca bjoerkna) Nurg sarnaneb väliselt latikale. Eristada võib neid silmade järgi, mis nurul on suhteliselt suuremad, ning erinevalt latikast võib osa rinna- ja kõhuuimi olla punakat tooni. Samuti jääb nurg kasvus latikale alla olles tavaliselt 20–25 cm pikk, maksimaalselt kuni 40 cm. (I)
Latikas  (Abramis brama) Latika pikkus on tavaliselt 30–50 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. (I)
Vimb  ( Vimba vimba) Vimb meenutab välisehituselt latikat, kuid tema keha on madalam. Vimb kasvab harilikult 20–35 cm pikkuseks, harvem kuni 50 cm. Tal on suhteliselt sihvakas keha, mis on külgedelt lamenenud, suu alaseisune, silmad suhteliselt suured. Värvuselt on küljed hõbedased kuni kollakad, selg mustjaspruun kuni sinakas ja kõhualune valge. (I)
Koger  ehk harilik koger ehk  kuldkoger  ( Carassius carassius) Tavaliselt on koger 10–40 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poistepuudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas. (I)
Karpkala (Cyprinus carpio) Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle  roomlased  tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal. Karpkala võib kasvada 110–120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikkapoiset. Karpkalad võivad elada kuni 50 aasta vanuseks. (I)

MATERJAL JA METOODIKA

Uuritavad liigid:
Käesolevas töös on käsitletud 13 Karpkalalast- Hõbekoger (Carassius gibelio), Karpkala (Cyprinus carpio), Latikas (Abramis brama),Linask (Tinca tinca), Nurg (Blicca bjoerkna), Roosärg (Scardinius erythrophthalmus), Teib (Leuciscus leuciscus), Turb (Leuciscus cephalus), Särg (Rutilus rutilus),Säinas(Leuciscus idus), Tõugjas (Aspius aspius), Rünt (Gobio gobio), Vimb (Vimba vimba).

TULEMUSED

Uurimuse tulemusena selgus, et ainult Tõugjas (Aspius aspius) kuulub punasesse raamatusse.
Tabel 1. Liikide kuulumine punasesse raamatusse
Liik
Eesti
Läti
Leedu
Carassius gibelio
Cyprinus carpio
Abramis brama
Tinca tinca
Blicca bjoerkna
Scardinius erythrophthalmus
Leuciscus leuciscus
Leuciscus cephalus
Rutilus rutilus
Leuciscus idus
Aspius aspius
II kategooria
II kategooria
Gobio gobio
Vimba vimba

ARUTELU

Töö käigus selgus, et karpkalalastest on ohustatud ainult Tõugjas(Aspius Aspius) nii Eestis kui Lätis(VII;II Leedus on selle liigi arvukus palju parem ja liik ei ole kantud punasesse raamatusse liik. (VIII)Tõugjat ohustavad koelmute hävitamine, takistused teel koelmutele, veekogude eutrofeerumine ja reostumine , röövpüük, kobraste arvukuse tõus.(VI) Teiste liikide arvukus on piisav ja ka nende paljunemine piisavalt kiire, et meid ära toita samal määral nagu me seda praegu teeme. Karpkala (Cyprinus carpio) kadumist Eesti vetest pole oodata, kuna igal aastal asutatakse neid erinevatesse järvedesse ja jõgedesse.(V) Nende püüdmine on aga väga raske, seepärast tekibki inimestele arvamus, et liik on välja suremas. Karpkala on võimeline õppima ja seostama näiteks ümarat toitu ohuga(veekogus kus teda püütakse koguaeg ümara söödaga).(IV) Seega pole karta selle suure-maitsva kalaliigi väljasuremist Eestis, kuigi meil on näiteks karpkalu vähem, kui Lätis ja Leedus. See võib olla tingitud meie riikide temperatuuride erinevusest, sest karpkala vajab väga sooja vett, et kudeda-18-20c.(I) Teiseks võib olla süüdi selles harrastuskalapüüdjate kultuur, sest Lätis ja Leedus lastakse enamik suurtest kättesaadud karpkaladest tagasi, Eestis aga mitte.(IV) Ka teiste liikide arvukus on Lätis ja Leedus hea.

KOKKUVÕTE

Käesoleva tööga uuriti 13 karpkalalast, kes on söögiks ka meie toidulaual. Selgitasime välja, et ainult üks liik neist on ohustatud Eestis ja Lätis- Tõugjas (Aspius aspius). Neid ohustavad koprad, kelle arvukus on suurenenud ja koelmute hävimine, ning takistused koelmutele saamiseks. Ülejäänud liigid olid piisavas arvukuses ja neid ei ohusta väljasuremine. Karpkalu asustatakse iga aastaselt paljudesse Eesti veekogudesse, seega pole nende väljasuremine tõenäoline.

KASUTATUD KIRJANDUS

Evald Ojaveer , Ervin Pihu , Toomas Saat . Tallinn 2003 „Fishes of Estonia“ 164-234 (I)
www. elurikkus .ut.ee (II)
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kalade_s%C3%BCstemaatiline_nimestik#Karpkalalised_.28Cypriniformes.29(III)
Rene Martin http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=10(IV)
Aet Truu http://www.keskkonnaamet.ee/uudised-ja-artiklid/eesti-siseveekogudesse-asustatakse-angerjat-karpkala-ja-vahki/(V)
Kaire Kauts http://kalala.emu.ee/userfiles/KALALA/Mageveekalad/TOUGJAS.pdf (VI)
 Gunārs Andrušaitis (2003.)“Latvian Red Data Book“- Volume 5(Fishes, reptiles and amphibians)(VII)
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_extinct_and_endangered_species_of_Lithuania#Fish (VIII)