Kalade referaat (0)

Tallinna Teeninduskool
Leevika Vilja
021K
Referaat
Sissejuhatus
Mis on kala?
Kalad  on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces).
Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni.
Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii  jumaluste  kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides.
Millised on kodu maised kalad?
Kui palju on Eestis kalu?
Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda.
Kus Eesti kalad elavad?
Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid, kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8…10 ‰) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist.
Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45 tuhat km2, on siin ligikaudu 1200 järve. Nende kogupindala on veidi üle 2100 km2. Kõige suurem on Peipsi järv pindalaga 3555 km2, millest suur osa jääb Venemaa territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km2.
Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s.
Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud?
Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja  haug . Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga , milleks on  ahven . Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid  koger .
Soojalembesemad liigid on roosärg,  viidikas , tippviidikas, tõugjas, vimb,  latikas ,  nurg  ja noakala . Külmadest magevetest pärinevad  siig , tint ja  luts . Läänemeres elavad  kilu , räim,  lest  jatursk.
Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad?
Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv.
Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven,  kiisk  ja luts.
Võrtsjärve kalastik on aegade jooksul tublisti muutunud. Võrtsjärve põlisasukaks on  angerjas . Kalamajanduse tulemusel on angerjas praeguseks olulisemaks püügiobjektiks. Rohkesti on Võrtsjärves ka koha,  haugi  ja latikat. Läänemerest püütakse peamiselt räime, kilu ja turska.
Millised tegurid mõjutavad Eesti kalastikku?
Nii nagu mujalgi maailmas mõjutab ka Eesti kalastikku põhiliselt inimtegevus. Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine ( eutrofeerumine ) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid ( pestitsiidid ).
Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven.
Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all.
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/kalalist11.ht m
Eesti kalade süstemaatiline nimestik
Ülemklass: LÕUATUD, AGNATHA
Klass: Pteraspidomorphi
I selts: SUTILISED, PTEROMYZONTIFORMES
1. sugukond : Silmlased, Petromyzonidae
1. Merisutt, Petromyzon marinus L.
2. Jõesilm, Lampetra fluviatilis (L.)
3. Ojasilm, Lampetra planeri (Bloch)
Ülemklass: LÕUGSUUSED, GNATHOSTOMATA
Klass: Kiiruimsed, Actinopterygii
II selts: TUURALISED, ACIPENSERIFORMES
1. sugukond: Tuurlased, Acipenseridae
1. Tuur, Acipenser sturio L. 
III selts: HEERINGALISED, CLUPEIFORMES
2. sugukond: Heeringlased, Clupeidae
2. Räim,  Clupea harengus membras L.
3. Kilu, Sprattus sprattus balticus (Schneider)
4. Vinträim, Alosa fallax (Lacépéde)
3. sugukond: Ansoovislased, Engraulidae
5. Ansoovis, Engraulis engrasicholus (L.)
IV selts: LÕHELISED, SALMONIFORMES
4. sugukond: Lõhilased, Salmonidae
6. Lõhi,  Salmo salar L. 
7.  Meriforell , Salmo trutta trutta L.
7a. Jõeforell, Salmo trutta trutta morpha fario L.
8.  Vikerforell , Oncorhynchus mykiss (Walbaum)
9. Rääbis, Coregonus albula (L.)
10. Peled, Coregonus peled (Gmelin)
11.  Merisiig , Coregonus lavaretus lavaretus (L.) 
11a. Peipsi siig, Coregonus lavaretus maraenoides Poljakow 
12.  Harjus , Thymallus thymallus (L.)
5. sugukond: Tintlased, Osmeridae
13. Meritint , Osmerus eperlanus eperlanus (L.)
13a. Peipsi tint, Osmerus eperlanus eprlanus morpha spirinchus(Pallas)
6. sugukond: Hauglased, Esocidae
14. Haug,  Esox lucius L.
V selts: ANGERJALISED , ANGUILLIFORMES
7. sugukond: Angerlased, Anguillidae
15. Angerjas, Anguilla anguillia (L.)
VI selts: KARPKALALISED , CYPRINIFORMES
8. sugukond: Karpkalalased, Cyprinidae
16. Särg, Rutilus rutilus rutilus(L.)
17. Teib , Leuciscus leuciscus (L.)
18. Turb, Leuciscus cephalus cephalus (L.)
19. Säinas, Leuciscus idus idus (L.) 
20. Lepamaim, Phoxinus phoxinus phoxinus (L.)
21. Roosärg, Scardinius eruthrophthalmus (L.)
22. Tõugjas, Aspius aspius aspius (L.)
23.  Mudamaim , Leucaspius delineatus delineatus (Heckel)
24. Linask, Tinca tinca (L.)
25. Rünt, Gobio gobio gobio (L.)
26. Viidikas,  Alburnus alburnus (L.)
27. Tippviidikas, Alburnoides bipunctatus (Bloch)
28. Nurg, Blicca bjoerkna bjoerkna (L.)
29. Latikas, Abramis brama (L.)
30. Vimb,  Vimba vimba vimba (L.)
31. Nugakala, Pelecus cultratus (L.)
32. Koger,  Carassius carassius (L.)
33. Hõbekoger, Carassius auratus gibelio (Bloch)
34.  Karpkala (sasaan), Cyprinus carpio L.
9. sugukond: Hinklased, Cobitidae
35. Hink, Cobitis taenia L.
36.  Vingerjas , Misgurnus fossilis (L.)
10. sugukond: Balitoridae
37. Trulling, Nemacheilus barbatulus barbatulus (L.)
VII selts: SÄGALISED, SILURIFORMES
11. sugukond: Sägalased, Siluridae
38. Säga, Silurus glanis L.
VIII selts: TUULEHAUGILISED, BELONIFORMES
11. sugukond: Tuulehauglased, Belonidae
39. Tuulehaug, Belone belone (L.)
IX selts: TURSALISED, GADIFORMES
12. sugukond: Tursklased, Gadidae
40. Luts, Lota lota lota (L.)
41. Pollak, Pollachius pollachius (L.)
42. Tursk, Gadus morhua callarias L.
13. sugukond: Phycidae
43. Neljapoiseluts, Rhinonemus cimbrius (L.)
X selts: OGALIKULISED, GASTROSTEIFORMES
14. sugukond: Ogaliklased , Gasterosteidae
44.  Ogalik , Gasterosteus aculeatus L. 
45. Luukarits, Pungitius pungitius pungitius (L.)
46. Raudkiisk, Spinachia spinachia (L.)
15. sugukond: Merinõellased, Syngnathidae
47. Madunõel, Nerophis ophidion (L.)
48. Merinõel, Syngnathus typhle (L.)
XI selts: AHVENALISED, PERCIFORMES
16. sugukond: Ahvenlased, Percidae
49. Koha, Stizostedion lucioperca (L.)
50. Ahven, Perca fluviatilis L.
51. Kiisk, Gymnocephalus cernus (L.)
17. sugukond: Ridakalalased, Stichaeidae
52. Suttlimusk, Lumpenus lampretaeformis lampretaeformis (Walbaum)
18. sugukond: Võikalalased, Pholidae
53. Võikala, Pholis gunnellus (L.)
19. sugukond: Emakalalased, Zoarcidae
54. Emakala , Zoarces viviparus (L.)
20. sugukond: Tobiaslased, Ammodytidae
55. Väike tobias e. nigli, Ammodytes tobianus (L.) 
56. Suurtobias, Hyperoplus lanceolatus (Le Sauvage)
21. sugukond: Mudillased, Gobiidae
57. Must mudil, Gobius niger  L.
58. Väike mudilake, Pomatoschistus minutus minutus (Pallas)
59. Pisimudilake, Pomatoschistus microps microps (Kröyer)
60. Kirjumudil, Coryphopterus flavescens (Fabricius)
22. sugukond:, Trichiuridae
61.  Makrell , Scomber scombrus L.
23. sugukond: Mõõkkalalased, Xiphiidae
62. Mõõkkala, Xiphias gladius L.
XII selts: MERIPUUGILISED, SCORPAENIFORMES
24. sugukond: Võldaslased, Cottidae
63. Merihärg, Triglopsis quadricornis quadricorniis (L.)
64.  Nolgus , Myoxocephalus scorpius scorpius (L.)
65. Meripühvel, Taurulus bubalis (Euphrasen)
66. Võldas, Cottus gobio L.
25. sugukond: Merivarblaslased, Cyclopteridae
67. Merivarblane, Cyclopterus lumpus L.
26. sugukond: Pullukalalased, Liparidae
68. Pullukala, Liparis liparis barbatus Ekström
XIII selts: LESTALISED, PLEURONECTIFORMES
27. sugukond: Kammellased, Scophthalmidae
69. Kammeljas, Scophthalmus maximus (L.)
28. sugukond: Lestlased, Pleuronectidae
70. Soomuslest, Limanda limanda (L.)
71. Merilest, Pleuronectes platessa (L.)
72. Lest, Platichthys flesus trachurus (Duncker)
Eesti kalad
Ahven
Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed . Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses.
Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias , Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes.
Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis , mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi.
Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama . Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal , emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele.
Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
Angerjas
Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks.
Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas – Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad , isased Läänemerre üldiselt ei satu .
Angerjad on rangelt öise eluviisiga . Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest.
Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest Sargasso merre läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud , et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas.
Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas .
Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult), tema liha sisaldab kuni 25% rasva. Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime, on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu.
Haug
Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel.
Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees . Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad , viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi.
Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad , kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest , kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule.
Haug on meie sisevete tähtsamaid püügikalu, ta liha on rasvavaene ja sobib hästi dieettoiduks. Hauge on kasvatatud ka tiikides ning ta marja inkubeeritakse ka kunstlikult. Looduskaitse alla ei kuulu.
Jõeforell
Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25…45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised.
Nagu nimigi ütleb, elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol.
Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Arvatakse, et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem šansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel. Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks. Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama. Jõeforellide pulmapeol kujunevad välja kindlad rühmad, partnerite vahetust tuleb harva ette.
Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett. Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise. Koelmute vähesuse korral võidakse valmis pesad hilisemate kudejate poolt laiali lõhkuda. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist alles 2…6 kuu pärast, algul toituvad nad kividel olevatest vetikatest . Täiskasvanud jõeforellide toidulaud on kirju. Nad toituvad õhu- ja veeputukatest ja nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ning isegi konnadest ja hiirtest.
Jõeforellil on kõrgelt hinnatud liha, kuid ta on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel. Looduskaitse alla ei kuulu.
Kilu
Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala.
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse.
Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim.
Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised . Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse , hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse sprotte ja vürtsikilu.
Lest
Lest on laia ja lapiku , veidi pikliku kehakujuga, mis on suurepärases vastavuses tema eluviisiga. Lest on põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema keha ülemine poole on tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega. Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas.
Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid.
Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi:süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel. Erinevused ilmnevad ka kudemisajas ja marja arengus. Süvikusse rändajad koevad aprillis-mais ning nende mari on vabalt vees hõljuv, rannikul kudejad koevad mais-juunis, nende mari on väiksem ja kandub kivide alla ning areneb seal. Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...10 päeva. Vastse areng on omapärane. Vaatamata oma lapikule kehale täiskasvanueas, näevad lesta vastsed välja nagu teistelgi kaladel ning nad ei sarnane sugugi oma vanematega. ~ 1 cm pikkuselt toimub vastse elus moone: nimelt rändab ta üks silm keha pealmisele poolele teise silma kõrvale, mille tulemusena asuvadki lesta silmad keha ülemisel küljel. Kuni moondeni hõljuvad vastsed vees ringi, peale moonet laskuvad aga merepõhja nagu täiskasvanud lestale kohane. Maimu ülemine, silmadega pool tumeneb, alumine jääb heledaks.
Noored lestad toituvad surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Alates 7...8 eluaastast toiduvalik muutub. Nüüd saavad eelistatuks limused ja väikesed kalad. Lesta eluiga võib küündida 16 eluaastani.
Lest on rannarahva toidus olnud üks tähtsamaid kalu juba kaua aega ja on seda ka praegu. Lesta liha on väga maitsev ning seda suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse.
Ogalik
Nagu nimigi ütleb, on ogalik ogaline kala. Seljauime ees asetseb 3 pikka oga, kõhuuimed on aga täielikult ogadeks muutunud. Soomuste asemel katavad keha kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Ogalik on pisike kala - kõigest 5…8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks . Emased nii erksaks ei muutu.
Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest.
Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et lõpuks meenutab see natuke tunnelit. Lõpuks kaetakse pesa liivaga. Kogu selle vaeva nägija oli üksnes isasogalik, kes nüüd asub emasogalikku ahvatlema majja astuma siksak-tantsu ja krigisevate häälte abil. Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8…10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist suur osa ogalikke sureb, maksimaalselt võib nende eluiga ulatuda 3…4 aastani.
Looduses langeb ogalik ohvriks paljudele röövkaladele. Inimese arvates on ta tähtsusetu prügikala, keda kasutatakse sigade ja kanade toiduna ja kalajahu tootmiseks.Looduskaitse alla ei kuulu.
Räim
Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte . Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid.
Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.
Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast.
Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla.
Kala toiteväärtus
Valgud
Kalades olevad valgud sisaldavad kõikki inimese organismile vajalikke aminohappeid. Mageveekalades on valke 8-12%, merekalades 17-18%, üksikutel kalaliikidel isegi kuni 25%. Seega ei jää kalaliha maha sea- ja loomalihast. Seda kinnitavad ka M. Zilmer , U. Kokassaar ja T. Vihalemm väites, et sõltuvalt liigist on kalades valke 14-22% ja et ka nende valkude koostis on inimestele vägagi soodne. P. Kard väidab koguni, et inimorganismis omastab kuni 96% kalas leiduvatest täisväärtuslikest valkudest, kuid lisab, et soolatud ja vinnutatud kalast omastab inimorganism mõnevõrra vähem valke. “Kalas sisalduvad valgud on täisväärtuslikud ja inimorganis omandab neid 2-3 korda paremini kui näiteks veiseliha valke.” Rohke kala tarbimise tagajärjel ei kuhju organismi ainevahetushaigusi põhjustavaid lämmastikühendeid, kuid see võib juhtuda sea- ja loomaliha rohkelt tarbides. Sama väidavad ka M.Zilmer, U.Kokassaar ja T.Vihalemm, lisades et seetõttu võivad kala süüa ka podagrahaiged, kes muud liha süüa ei saa.
Rasvad
Rasvasisalduselt jäävad kalad (peale väheste erandite) koduloomadele alla. Kuid kalarasv sisaldab suhteliselt palju küllastunud rasvaineid, mis lagunevad inimorganismis kiiresti ja ei põhjusta aeglaselt imenduva rasva teket nagu koduloomade rasv . Kalarasva tarbimine parandab kolesterooliainevahetust, aidates vältida ateroskleroosi e. veresoonte lupjumise teket. Sama kinnitavad ka P.Hausman ja J.B.Hurley väites, et kala söömine vähendab riski vere klompide tekkeks, mille taga järjeks võib olla infarkt. Selline mõju on kala oomega-3-rasvadel. Ka A.Mesikepp ja M.Viigimaa on väljendanud oma poole hoidu kalale kirjutades: “Kala sisaldab hulgaliselt oomega-3- rasvhappeid , mis on tervise seisukohalt parim rasvhape . M.Zilmer, U.Kokassaar ja T.Vihalemm lisavad veel, et eriti palju oomega-3 rasvhappeid leidub merekalades. Tervisliku toitumise seisukohalt on kalarasv kõrgelt hinnatud, kuna tänapäeva inimeste toit ei sisalda eriti palju oomega-3 rasvhappeid.
Mikrotoitained
Vitamiinidest on kalas rasvas lahustuvaid vitamiine A, D, E, kusjuures just rohkem rasvastes kalades. Vesilahustuvatest vitamiinidest on kalast küllaltki palju B-rühma vitamiine, need on koondunud peamiselt kalalihasse. C-vitamiini on kalades vähevõitu, kuid on mõned erandid, näiteks kogres on küllaltki palju C-vitamiini. Mikroelemente on rohkelt samuti merekalades. Kalalihast saab inimene elutegevuseks vajalikku joodi, vaske, tsinki, seleeni , fluori ja rauda. Koos luudega söödavatest kaladest saab inimene fosforit, magneesiumi ja kaltsiumit. Ka S.Vitsur kinnitab, et merekalades on rohkelt A- ja D-vitamiini lisades veel, et eriti rikkalikult on neid vitamiine peale rasva ka kalamaksas. Merekalade maksas ja lihas on märkimisväärses koguses B-rühma, C-, E-, PP-vitamiini. Ta nõustub ka sellega, et merekalades on rohkem mineraalaineid ja mikroelemente ja toob välja eraldi joodi, mida on merekalades eriti rikkalikult. L.Petti ja E. Pihu lisavad veel, et mikroelemendid ja vitamiinid, mida kalades on suhteliselt palju on paremini omastatavad kui koduloomade lihast. P.Hausman ja J.B.Hurley mainivad veel, et toores kalas on palju kaaliumit ja väga vähe naatriumit.
Kala kasulikus
P.Hausman ja J.B.Hurley väidab, et kala soosijate ja soovitajate arv aina suureneb. Ka südamearstid kuuluvad sinna hulka peale seda kui avastati, et kalast saab rohkem kasulikku , kui keegi oodata oskas. Nimelt 1985. aastal avaldati artikkel, milles kontrolliti südame tervise ja kalatoidu vahelisi seoseid . Tulemused olid väga mõjuvad. Ajakirja juhtkirjas öeldi, et üks või kaks portsjonit kala nädalas vähendab oluliselt isheemia tekkimise ohtu. Kala söömine vähendab ka riski verepaksenemise tekkeks, mille tõttu võib tekkida infarkt või insult . Ka on märgatud, et toores kala hoiab vererõhu õigel kõrgusel. Sama kinnitab ka E.Mindell lisades veel, et oomega-3 rasvhape alandab fibrinogeeni ja tromboksiini taset veres. Fibrogeen on aine, mis on vajalik vere hüübimiseks, selle kõrget taset seostatakse vereklompide tekkega.
Tromboksoon aga paneb veresooni kokku tõmbuma, selle kõrge tase aga põhjustab kõrget vererõhku.
On märgatud, et kala söömine hoiab „hea“ kolesterooli taseme kõrgel. Kõigest kümme päeva ainult rohkelt lõherasva sisaldavaid tooteid süües alaneb
Mereandid
_ karbid
Karbid ehk liistaklõpuselised (Bivalvia ehk Pelecypoda ehk Lamellibranchia) on loomade klass  limuste  hõimkonnast. Karpide klassi kuulub umbes 30 000 liiki, nende seast on tuntumad  austrid , jõekarbid, järvekarbid ja merekarbid.
Ehitus
Erinevalt teistest limustest on karpide pea redutseerunud .
Tavaliselt koosneb nende koda kahest poolmest, mis ümbritseb ja kaitseb isendi sisust. Ülal ühendab poolmeid eriline lukuside ehk ligament . Poolmeid tõmbab kokku tugev sulgurlihas.
Mantliõõnes asuvad neil suu ja pärak ning õõne mõlemal pool lõpused.
Eluviis
Karbid on eranditult vee- elulised , elutsedes nii mere- kui ka magevees. Mõned rannakarbid suudavad vastu pidada ka lühemaajalisi kuivi perioode .
Karbid on limuste seas ainulaadsed , sest nende suus puudub toitumiseks vajalik hõõrel ehk raadula. Karbid toituvad kas vett filtreerides (on  filtrijad ) või sifoonide abil.
Karpidele on omapärane ka elamine üksteisega kokku kinnitunult või liiva ja teiste setete all. Mõned karbid (näiteks kammkarbid) suudavad ka ujuda .
Enamik karpe on lahksoolised.
Merelistel karpidel esineb vastsena kas trohhofoor või veeliger ehk purjukvastne.
Süstemaat
Alamklassid
Anomalosdesmata
Cryptodonta
Erihambalised (Heterodonta) (hõlmab näiteks hernes- ja rändkarpe)
Paleoheterodonta (Palaeoheterodonta) (hõlmab näiteks järve- ja jõekarpe)
Palaeotaxodonta
Pteriomorphia (siia kuuluvad näiteks austrid ja rannakarbid)
Hari – järvekarp
Kiiljas –ovaalse kujuga, peenem ots moodustab nokisetaolise lohu .
Pealt kollakas – punakaspruun, servades pruunikasmust.
Pärlmutterkiht sinakasvalge, tagaosas paksem ja valge.
Suur järvekarp
Ovaalse , munajas- kiilja kujuga.
Pealt kollakasroheline kuni rohekaspruun.
Pärmutterkiht sinakasvalge, määrdunud välimusega.
Koor suhteliselt õhuke.
Kasvab kuni 20 cm pikkuseks.
Õhuke ebajärvekarp
Ovaalse, otsast sirglõikelise nürinurkse kiilu kujuga.
Pealt pruunikas kuni mustjaspruun.
Karbi koor on õhuke
Paksukojaline jõekarp
Paksu kojaga
Ovaalse kuni kergelt neerja kujuga.
Pealt tumepruun kuni must, noortel pruunikasroheline toon.
Portselankiht sinakasvalgest kuni kollakasroosani.
Lukusti servad kumerad ja hästi eristunud hammastega.
On kantud punasesse raamatusse.
Piklik jõekarp
Kujulp piklik, otsast kiiljas.
Pealt kollakas kuni kollakaspruun.
Portselanikiht valge kuni kollakasvalge
Rändkarp
Väga äga liikuva limusena on rändkarp Venemaal põhjustanud palju pahandust sellega, et toitudes kõigist vetikatest peale sinivetikate, kaotab ta ära sinivetikate konkurendid, mille tagajärjel on järved läinud sinivetikaist õitsema ning eraldunud mürkidest on kannatada saanud terved loomakarjad.
Vähid
Vähid ehk vähilaadsed ehk  koorikloomad  (Crustacea) on väga mitmekesine  alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised.
Välisehitus
Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar.
Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 16–20 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea,  rindmiku  ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal.
Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi.
Sigimine ja areng
Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut.
Metoodiline liigitus
Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma:
Alamvähid
Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad.
Vesikirbulised on ühed väga tavalised alamvähkide esindajad. Vesikirbud on enamasti väikesed, silmaga vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest pearindliku kilp. Viimase varjus asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad, mis on muutunud liikumiselunditeks. Kompimisjätked tundlakesed on tunduvalt lühemad. Laubal asub üks liitsilm ja üks väiksem vastsesilm. Erituselunditeks on paar mandibulaarnäärmeid. Vereringesüsteem on avatud. Esineb küll süda, mis paikneb selgmiselt, kuid puuduvad veresooned . Vesikirbud on lahksugulised, sigivad sageli partenogeneetiliselt, seetõttu esinevad isased vähikesed episooditi.
Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on sõudikud. Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Aerjalaliste hulka kuulub palju merelisi liike, kes on üle läinud ektoparasiitsele eluviisile. Selle tulemusena on nende välimus tundmatuseni muutunud ning ainult munapakendid keha tagaosas viitavad sugulusele vabalt elavate aerjalalistega.Kalatäi on väike vähike, kes on arejalaliste sugulane, elab ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa.
Vääneljalalised on lisaks vesikirbulistele ja aerjalalistele alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitub vastne tundlate ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ja täiskasvanu staadiumis liikuda ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid on substraadiga seotud jäigalt, lihaselise jalakese abil substraadiga seotud nuivähid saavad aga ennast substraadi suhtes liigutada. Vääneljalalistega on lähedalt seotud ka kottvähk, kelle valmikustaadium möödub  krabi  kehas ning kellel ulatub peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga.
Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega ( kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed.
Ülemvähid
Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.
Kümnejalalised vähid jaotatakse elupaiga ja eluviiside järgi järgmistesse rühmadesse.
Ujuvähid on väikesed, suhteliselt saleda keha ja pikkade peente jätketega. Neid, veekihis elavaid parvelise eluviisiga vähikesi võib nimetada üldnimega krevettideks.
Ronivähid tegutsevad veekogude põhjal. Nende hulgas eristatakse kolm ehitusplaani. Pikahännalistel vähkidel on pikk tagakeha. Nende tüüpiliseks esindajaks ongi jõevähk. Peale jõevähi on Eestist idapoolsetel aladel tuntud veel kitsasõraline jõevähk. Meres elavad jõevähist tunduvalt suuremad  homaarid  (kaaluvad kuni 7 kilo) ja langustid.
Kõduhännalised on vähid, kelle tagakeha meenutab ussitaolist, õhukeste katetega jätket, mis tuleb peita teo koja sisse. Nii elavadki need vähid merepõhjas, igaüks omas "majas" ning kannavad neid kogu elu jooksul kaasas. Sellise eluviisi tõttu on neid hakatud nimetama erakvähkideks. Tuntud erakvähiline on troopilistel aladel elav kookosevaras.
Lühihännalisi vähkisid on hakatud nimetama krabideks. Nendele on iseloomulik laiovaalne pearindmik , pikad ja tugevad rindmikujalad ( eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini.
Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandidja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega.
Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liig
Taksonoomia
Vähkide süstemaatikas on kasutusel olnud erinevaid liigitusi . Praegu peetakse kõige autoriteetsemaks Martin'i ja Davise vähkide klassifikatsiooni [1], kus vähid jaotatakse kuueks klassiks:
Lõpusjalgsed Branchiopoda
Mõlajalgsed Remipedia (väike klass soolaste vete koobastes elavaid vähke)
Pimevähid Cephalocarida
Aerjalgsed Maxillopoda
Karpvähid Ostracoda
Kõrgemad vähid Malacostraca
Varem käsitleti vähke kui klassi lõpusjalgsete (Branchiata) alamhõimkonnast ja jaotati kaheks alamklassiks:
Alamklass – Alamvähid Entomostraca
Selts – Lehtjalalised Phyllopoda
Selts – Karpvähilised Ostracoda
Selts – Aerjalalised Copepoda
Selts – Lõpushännalised Branchiura
Selts – Vääneljalalised Cirripedia
Alamklass – Ülemvähid Malacostraca
Selts – Kakandilised Isopoda
Selts – Kirpvähilised Amphipoda
Selts – Kümnejalalised  Decapoda
Areaal
Jõevähi areaal on valdavalt Euroopa: Prantsusmaalt läbi Kesk-Euroopa Balkani poolsaareni, põhjast kuni Suurbritanniani saarteni jaSkandinaaviani, ida pool Baltimaades ja  Valgevenes  ning mõnedes Venemaa Euroopa-osa veekogudes.
Eestis on jõevähk levinud paljudes veekogudes üle mandri ja saarte, kuid enamikus neist on vähearvukas. Kõige tugevamad populatsioonid on Saaremaal, kus vähikatk varasemalt polnud jõudnud. Aastal 2006 identifitseeriti ka seal esimesed vähikatkujuhud .
Elupaik
Jõevähk asustab vaid reostumata mageveekogusid, nagu ojad, jõed ja järved. Ta eelistab elada hapniku- ja mineraalaineterikastes veekogudes.
Vähikasvatus
Vähikasvatus on levinud eriti Euroopa riikides, sealhulgas Eestis.
Sõltuvalt kasutatava veekogu ja asustustiheduse suurusest räägitakse ekstensiivsest, poolintensiivsest ja intensiivsest vähikasvatusest. Neist efektiivseim on poolintensiivne kasvatus. Näiteks poolintensiivse kasvatmisega on võimalik ühelt m2-lt saada 2–10 vähki.
Kulinaaria
Jõevähk (eriti tema liha) on hinnatud kulinaariatoode.
Vähkide keetmine
Elusad vähikehad pestakse hästi läbi, vahetades vett korduvalt. Seejärel pannakse nende elusad kehad leevasse vette kuhu on eelnevalt lisatud soola, tilli ja veidi köömneid. Vesi peab katma vähkide kehad. Vähke keedetakse umbes 1/2 tundi ehk seni kuni vähi lakad lahtilöövad, peale mida tõstetakse keedunõu tulelt ning lastakse keedetud vähikehadel mõnda aega keeduleemes liguneda. Serveeritakse soojalt koos keeduleemega.
Kasutatud kirjandus:
M.Zilmer, U.Kokassaar ja T.Vihalemm, Normaalne söömine. AS BIT, 2004, lk 121
M.Zilmer, U.Kokassaar ja T.Vihalemm, Normaalne söömine. AS BIT, 2004, lk 121-122
S.Vitsur, Atlandi kalu toiduks. Tallinn: Valgus, 1969, lk 52-53
L.Petti ja E.Pihu, Meie kalad meie laual. Tallinn: Valgus, 1993, lk 10
P.Hausman ja J.B.Hurley, Tervistav toit. Tallinn: Suur Eesti Raamatuklubi, 2001, lk 88
P.Hausman ja J.B.Hurley, Tervistav toit. Tallinn: Suur Eesti Raamatuklubi, 2001, lk 87-88
E. Mindell, Toit kui ravim . Tallinn: Perioodika , 2000, lk 270
S.Vitsur, Atlandi kalu toiduks. Tallinn: Valgus, 1969, lk 52
M.Zilmer, U.Kokassaar ja T.Vihalemm, Normaalne söömine. AS BIT, 2004, lk 120
P.Kard, Kalamehe köök. Tallinn: Valgus, 1997, lk 24
L.Petti ja E.Pihu, Meie kalad meie laual. Tallinn: Valgus, 1993, lk 7
S.Vitsur, Atlandi kalu toiduks. Tallinn: Valgus, 1969, lk 52
L.Petti ja E.Pihu, Meie kalad meie laual. Tallinn: Valgus, 1993, lk 7
P.Hausman ja J.B.Hurley, Tervistav toit. Tallinn: Suur Eesti Raamatuklubi, 2001, lk 84-85
A.Mesikepp ja M.Viigimaa, Kuidas toituda, kui palju liikuda?. - http://www.inimene.ee/pages.php3/1617 september 25, 2006
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/kalalist11.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:V%C3%A4hid
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4hilaadsed
http://et.wikipedia.org/wiki/Karbid