Biokeemia mõisteid ja termineid (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis koosneb �vähestes monomeeridest 5-7?

Kontrolli, kas tead järgmiseid mõisteid ja termineid I

Kas oskad nimetada kõiki loengus loetletuid funktsionaalrühmi

Kas oskad nimetada eesliiteid, mida kasutatakse sageli biokeemiliste suuruste iseloomustamisel

Kas oskad ära tunda D ja L isomeere, R ja S isomeere
Hüdrofiilne – suures osas polaarsete või iooniliste rühmadega ühend, moodustab veega sidemeid.
Hüdrofoobne – suures osas mittepolaarsete rühmadega molekul , ei ole veega olulist vastastikmõju.
Amfipaatne – molekul , millel on eristatavad hüdrofiilsed ja hüdrofoobsed osad.
Elektronegatiivsus – aatomi võimekus endaga elektrone liita (madala elektronegatiivsusega aatom loovutab kergelt oma elektronid).
Vesinikside – keemiline side, mis moodustub liigsete elektronidega (- laeng või osalaeng) elektronegatiivse aatomi ning vaba orbitaaliga (kasvõi osaliselt, st + osalaeng) vesiniku aatomi vahel (seotud omakorda elektronegatiivse aatomiga, mis tõmbab temalt elektrone eemale).
Van der Waalsi interaktsioon – nõrk aatomite (molekulide) vaheline külgetõmbejõud . Esineb kõigil aatomeil, on tugevaim tuumast teatud kaugusel. Sisuliselt elektrostaatiline külgetõmme (~side), mis tuleneb elektronide ebaühtlasest jaotumisest ümber aatomite antud ajahetkel.
Van der Waalsi raadius – kaugus aatomi tuumast (molekuli keskmest), kus on Van der Waalsi jõud kõige tugevamad (on arvestatavad väga kitsastes piirides; liiga lähedal tõukuvad, liiga kaugel peaaegu olematud).
Dipool – ebaühtlase elektrilaenguga molekul; üks osa on positiivse(ma) laenguga ja teine negatiivse(ma) laenguga. Näiteks vesi on dipool.
Elektrostaatiline interaktsioon – külgetõmbejõud mis põhineb erinimeliste laengute tõmbumisel: on ioonsete (ka polaarsete) sidemete ja Van der Waalsi interaktsioonide aluseks.
Tugev hape – hape, mis loovutab meelasasti prootoni.
Nõrk hape – hape, mis loovutab prootoni vastumeelselt.
Happe dissotsiatsiooni konstant – väljendab happe dissotsieerumise määra e. kui suur osa happest laguneb prootoniks ja happejäägiks e. konjugeeritud aluseks. Mida suurem, seda tugevam on hape.
Mitmealuseline hape – molekul mis võib loovutada mitu prootonit. Nt. H3PO4.
Tiitrimine – lahuses oleva happe või aluse hulga kindlaks määramine, tilgutades peale teadaolevas koguses alust või hapet vastavalt ning jälgides lahuse pH muutumist (pH indikaatoriga, pH meetriga). Kui hapet on palju, siis kulub ka palju alust, et pH mingile tasemele viia (nt. neutraalseks). Nt. Kui 100ml lahusele (kus on tundmatus koguses HCl’i) lisades 100ml 2M NaOH muutub lahus neutraalseks, oli enne meil 2M HCl’i lahus.
Tasakaalu konstant
Puhvermahtuvus
Henderson -Hasselbachi võrrand
Tsvitterioon – dipolaarne ioon , st. sisaldab nii positiivse kui ka negatiivse laenguga rühma; summaarne laeng võib olla null. Nt. aminohapped füsioloogilistes tingimustes.
Kiraalsus ja optiline aktiivsus – kiraalsus e. käelisus seisneb selles, et identse keemilise koostise ja kahemõõtmelise? struktuuriga molekulid erinevad üksteisest süsinikkude erinevate konfiguratsiooni poolest; st. kõikide süsinikkude küljes on samad aatomid , kuid asetsevad erinevate nurkade all (“erinevate” sidemete küljes). Sarnane vasaku ja parema käe kinda erinevusele. Nt. D- ja L-rea aminohapped või suhkrud . Erineva kiraalsusega stereoisomeerid peegeldavad valgust erinevalt e. nende optiline aktiivsus on erinev, ja seda on võimalik mõõta.
Aminohape – alfa-aminorühmaga karboksüülhape e. karboksüülhape, kus positsioonis 2 esineb aminorühm . Teise süsiniku külge jäävat ülejäänud molekuli osa nimetatakse kõrvaahelaks. Alfa-süsiniku küljes peab olema ka vähemalt üks vesinik ?
α- süsinik – molekuli tähtsaimale karbonüülrühmale järgnev süsinik?
20 aminohappe struktuurid – [Pilt].
Liigitus kõrvalahela omaduste alusel – aminohapete kõrvaahelad võivad olla kas mittepolaarsed, polaarsed, aromaatsed, positiivse laenguga (aluselised) või negatiivse laenguga (happelised).
Aminohapete neelduvus UV alas
Kondensatsioonireaktsioon – liitumisreaktsioon , mille käigus eraldub vesi. Nt. aminohapete, suhkrujääkide jms liitumine üksteisega.
Resonantsstruktuur – ühend või tema osa, kus esinevad nn. pooleteisekordsed sidemed; “liikuvad” elektronid, mis liiguvad kas mööda tsüklit ringi või kahe lähedal oleva elektronegatiivse aatomi vahel (keskel vähem elektronegatiivne aatom) vms. Asjaga seotud sidemed on lühemad kui “normaalsed” üksiksidemed, kuid pikemad kui kaksiksidemed. Sidemete mõõtmise järgi on võimalik resonantsstruktuuri tuvastada. Nt. peptiidside.
Hüdrolüüsi reaktsioon – sideme lõhkumine reaktsioonil veega, mille tulemusel molekul lõigatakse kaheks.
Peptiidahela Φ ja Ψ nurgad – võimalikud nurgad, mille all võivad planaarse peptiidsidemega (-N(H)-C(=O)-) külgnevad aminohappejäägid paikneda (planaarse peptiidsideme suhtes).
Peptiidside – side, mis ühendab valkude primaastruktuuris esinevaid aminohappejääke. Peptiidside on planaarne, sest seal esineb resonantsstruktuur.
N ja C terminus – peptiidahela (valkude primaarstruktuuri) otsas; N-ots tähistab vaba aminorühmaga otsa ning C-ots vaba karboksüülrühmaga otsa. Valgu süntees toimub N-terminusest C-terminuse poole, st. uusi aminohappeid liidetakse eelmise aminohappe karboksüülrühma külge. Üldiselt aminohappe aminorühmapoolne ots ja karboksüülrühmapoolne ots.
Polüpeptiid ja oligopeptiid – polüpeptiid tähistab (pikka) polümeeri, mille monomeerideks on aminohapped; oligopeptiid on lühike aminohapete polümeer (5-7? aminohapet).
Natiivne ja denatureeritud struktuur – natiivne struktuur on valgu selline konformatsioon , nagu talle on füsioloogiliselt ette nähtud (korrektselt töötava valgu kolmemõõtmeline struktuur); denatureeritud struktuuri korral on valk oma kõrgemat järku struktuurid kaotanud (kõrge temp., denatureerivad ained, jne.). Denatureerunud valk võib valesti kokku pakkuda ning kaotada oma natiivne struktuur.
Edmani degradatsioon – valkude primaastruktuuri määramise protsess, kus N-terminusest eraldatakse ükshaaval aminohappeid ... (?)
Kümotrüpsiin ja trüpsiin – proteolüütilised valgud , mis lõikavad peptiidsidet spetsiifilise aminhappe C-terminaalsest otsast. Kümotrüpsiin lõikab aromaatsete kõrvalahelatega aminohapete juurest; trüpsiin positsiivset laengut kandvate aminohapete juurest.
Spetsiifiline aktiivsus – ensüüm katalüüsib talle spetsiifilist reaktsiooni ja spetsiifiliste molekulidega?. Nt. eksonukleaasne aktiivsus, peptidaasne aktiivsus?
Geelfiltratsioon
Ioonvahetuskromatograafia
Afiinsuskromatograafia
SDS geelelektroforees – geelelektroforees naatrium dodetsüül sulfaadiga (Sodium Dodecyl Sulfate); SDS annab valkudele tugeva negatiivse laengu, mistõttu on elektroforeesil võimalik eristada valke vaid nende massi järgi. Tavalisel geelelektroforeesil eristuvad valgu massi ja laengu järgi – mida väiksem mass ja suurem laeng, seda kiiremini liiguvad geelis.
Isoelektriline fokuseerimine – elektroforeesi geeli on moodustatud pH gradient; sellel geelil liiguvad valgud seni, kuni on jõudnud sellise pH-ga geeli ossa , mis vastab nende isoelektrilisele puntkile (pI) e. kui valgu summaarne laeng muutub nulliks ja kui laeng on null ei ole võimalik enam elektriväljas edasi liikuda .
α – heeliks – valgu helikaalne sekundaarstruktuur, mida stabiliseerivad keskteljega paralleelset asetsevad vesiniksidemed aminohapete amino ja karboksüülrühmade vahel.
Paralleelne ja antiparalleelne β – leht – teine võimalik valgu sekundaarstruktuur, kus aminihapped moodustavad pikki „linte“, mis seonduvad vesiniksidemete abil külgepidi teiste lintide külge (tekivad laiad „lehed“). Antiparalleelsed teineteise suhtes on kaks kõrvutiasetsevat lehte siis, nende C- ja N-terminus asetsevad eri suundades. Paralleelsed on kaks lehte siis, kui nende C- ja N-terminus asetsevad samas suunas. Antiparalleelsete lehtede vahel on tugevamad vesiniksidemed, sest doonor- ja aktseptor -rühmad on väiksema nurga all.
Domeen
Subühik – valkude kvaternaarstruktuuri moodustavad ühikud (terstiaalstruktuurid); iga subühik on eraldi sünteesitud;
Supersekundaarstruktuur
lingud, pöörded, aasad
Globulaarsed ja fiibervalgud – globulaarsed valgud moodustavad ümaraid tertsiaal- ja kvaternaalstruktuure, nt. globuliin ; fiibervalgud, nt. kollageen , moodustavad niitjaid heelikseid, superspiraale, vms.
Ramachandrani plot – plot-tüüpi graafik , kus x- ja y- telgedel on peptiidsideme Φ ja Ψ nurgad erinevate väärtustega. Seal võib välja lugeda, missuguse Φ nurga puhul on missugused Ψ võimalikud ja vastupidi. Üldsegi mitte kõik variandid pole “lubatud”.
Disulfiidside – kahest väävlist koosnev side struktuuride vahel; -S-S-. On oluline nt. valkude(!) tertsiaalstruktuuride kujunemisel; võib-olla ka kvaternaarstruktuuride puhul.
Hüdrofoobne effekt – hüdrofoobsetest ja hüdrofiilsetest interaktsioonidest tulenev efekt; hüdrofoobsed ühendid või ühendite hüdrofiibsed osad “tahavad” olla lähedal sama või teise ühendi hüdrofoobsetele osadele; mõjutav oluliselt valkude(!) pakkumist (tertsiaalstruktuur, kvaternaarstruktuur ).
Heem – heem on porfüriinide perekonda kuuluv ühend, mis sisaldub laialdaselt valkudes prosteetilise rühmana (tugevalt seotud koensüüm). Heemi keskmes asetseb iseloomulik raua aatom, mis võimaldab ühendil elektrone liita ja loovutada, mistõttu heem paikneb paljudes tähtsates redoksprotsesse läbiviivates ensüümides: hemoglobiin , tsütokroomid , katalaas, peroksüdaas , jpt. [Pilt].
Röntgenstruktuuranalüüs – meetod valkude kõrgemat järku struktuurideuurimiseks; eeldab kristalsete valkude olemasolu.
NMR – Nuclear Magnet Resocance e. tuumamagnetresonants; meetod valkude ruumilise struktuuri määramiseks ja uurimiseks. Eeliseks on see, et valk võib olla lahuses – ei pea olema kristalliseerunud.
Oligomeer – ühend, mis koosneb “vähestes monomeeridest”; ~5-7?
Multimeer e. polümeer – ühend, mis koosneb paljudest monomeeridest.
Merkaptoetanool – HS-CH2-CH2-OH; kasutatakse S-S e. väävelsildade lõhkumiseks.
Uurea e. karbamiid – H2N – C(=O)- NH2; ühend, mille koostis viiakse organismist välja üleliigne lämmastik ; kasutatakse ka valkude denatureerimiseks?
Anfinseni eksperiment – Anfinsen tõestas eksperimentaalselt, et denatureeritud natiivsed valgud taastavad iseeneslikult(!) oma natiivse konformatsiooni, kui denatureerivad ained eemaldada. Järeldus: info valkude õigete sekundaar - ja terstiaalstruktuuride moodustamise kohta peab sisalduma juba primaarstruktuuris e. primaastruktuuri järgi peab olema võimalik tuletada valgu ruumilist struktuuri (aga ei osata...veel).
Müoglobiin ja hemoglobiin – mõlemad on heemi prosteetilise rühmana sisaldavad valgud ja füsioloogiline tähtsus seisneb võimes siduda hapnikku (heem otseselt seotud hapnikuga). Müoglobiin esineb lihasrakkudes, hemoglobiin erütrotsüütides. Hemoglobiinis on neli heemi, müoglobiinis üks. Iga heem seob ühe O2 molekuli.
Allosteeriline effektor – molekul, mis mõjutab ensüümi aktiivsust, seondudes allosteerilisse saiti (mitte aktiivsaiti, st. ei konkureeri substraadiga). Positiivne allosteeriline efektor , negatiivne allosteeriline efektor (allosteeriline inhibiitor ).
Aktiivne tsenter – ensüümi piirkond, kuhu seondub substraat ning mis sisaldab reaktsiooniks vajalikke aminohapete kõrvalahelaid.
Katalüütiline tsenter – kõikide aminohapete kõrvalahelad, mis on vajalikud reaktsiooni läbiviimiseks.
Michaelis Menteni võrrand
Vmax , KM, kcat, kcat/KM
Konkurentne inhibiitor – molekul, mis on võimeline seonduma ensüümi aktiivsaiti ning sellega takistada substraadi sidumist – nad konkureerivad ühele ja samale kohale. Konkurentne inhibitsioon suurendab reaktsiooni KM-i st. tõuseb vajalik substraadi kontsentratsioon, et reaktsiooni kiirus oleks pool maksimumist (Vmax).
Mittekonkurentne inhibiitor – seondub niin ensüüm-substraat kompleksiga, kui ka vaba ensüümiga, mõjutades nii Km-i kui ka Vmax-i. Esialgu ei konkureerib ensüümi külge ja kui substraat saab ensüümi külge, siis takistab ikka katalüüsi.
Ebakonkurentne inhibiitor – seondub ainult ensüüm-substraat (ES) kompleksiga. Vabale ensüümile ei seondu. Ei takista substraadi sidumist. Kuid pidurdab katalüüsi kiirust.
Pöördumatu inhibiitor – seondub ensüümiga pöördumatult (kovalentselt). Ei ole võimalik välja konkureerida substraadi kontsentratsiooni tõstes.
Isosüümid – sama reaktsiooni katalüüsivad, kuid erineva struktuuriga (erinevate geenide poolt kodeeritud) ensüümid.
Valgu fosforüleerimine – fosfaatiooni liitmine valgule; see võib näiteks valku aktiveerida või inaktiveerida.
Tsümogeen – proteolüütiliste valkude suurem inaktiivne eellasvalk; kui temast teatud jupp ära hüdrolüüsida, tekib proteolüütiline e. valkelagundav valk. Nt. trüpsinogeen  trüpsiin (trüpsinogeen on tsümogeen?).
Statsionaarne faas - ...
Epimeerid – süsivesikud , mis erinevad teineteisest vaid ühe kiraalse süsiniku küljes oleva OH- konfiguratsioonist (“kas OH- paremal või vasakul”).
Tooli ja paadi konformatsioon – tsüklilise süsivesiku erinevad konformatsioonid; tulenevad sellest et tsükliline süsivesik pole tasapinnaline(C-st lähtuvad sidemed ju nurkade all) ja aatomitevaheliste sidemete nurgad võivad olla erinevad. Paadi konformatsioon – tsükli “ääred” tasapinnast kõrgemal; Tooli konformatsiooni – üks “äär” tasapinnast kõrgemal, teine madalamal.
Diastereomeerid – süsivesikud, mis erinevad vähemalt kahe kiraalse süsiniku konfiguratsiooni poolest (Nt. mannoos ja galaktoos ).
Püranoos – tsükliline suhkur, mille tsükkel koosneb viiest süsiniku aatomist.
Furonaas – tsükliline suhkur, mille tsükkel koosneb neljast süsiniku aatomist.
Ketoos – süsivesik, mis sisaldab ketorühma; nt. fruktoos .
Aldoos – süsivesik, mis sisaldab aldehüüdrühma; nt. glükoos .
α ja β glükosiidside – side süsivesiku ja mingi teise struktuuri vahel; alfa-konformatsioonis on süsivesik siis, kui tema viimane süsinik ning anomeerse süsiniku hüdroksüülrühm on erineval pool tasapinda; beeta-konformatsioon kui samal pool tasapinda.
Nomenklatuur – süsinikke nummerdatakse alates aldehüüdi- ketoosipoolsest otsast teise otsani.
Tetroos, pentoos, heksoos – nelja- viie- ja kuuesüsinikulised süsivesikud vastavalt.
Aksiaalne ja ekvatoriaalne asendaja

STRUKTUURID MIDA PEAB TEADMA

Glükoos – aldoheksoos ; [Pilt].
Fruktsoos – ketoheksoos; [Pilt].
Galaktoos – aldoheksoos; [Pilt].
Mannoos – aldoheksoos; [Pilt]. [Pilt2].
Dihüdroksüatsetoon - [Pilt].
Glütseeraldehüüd - [Pilt].
Riboos – aldopentoos; [Pilt]. [Pilt].
Erütroos – aldotetroos; [Pilt].
Tselluloos – glükoos-beeta(14)-glükoosi polümeer; [Pilt].
Tärklis – koosneb amüloosist [Pilt]; ja amülopektiinist [Pilt]; glükoos-alfa(14)-glükoosi polümeer; 6% hargnemisi.
Glükogeen – glükoos-alfa(14)-glükoosi polümeer; 10% hargnemisi; [Pilt].
Glükoonhape e. glükonaat – glükoos, mille 1. positsioonis on aldehüüdi asemel karboksüülrühm . [Pilt].
Glükuroonhape – glükoos, kus 6. positsioon on asendunud karboksüülrühmaga. [Pilt].
NacGlc
Amülaas – tärklist lagundav ensüüm. Esineb näiteks inimese süljes.
Tsellobioos – glükoos-beeta(14)-glükoosi dimeer. [Pilt].
Maltoos – glükoos-alfa(14)-glükoos; dimeer. [Pilt].
Sahharoos – glükoos-alfa(12)- fruktoos ; dimeer. [Pilt].
Laktoos – galaktoos-beeta(14)-glükoos; dimeer. [Pilt].
Fosfolipiid – membraanide koostises esinev diatsüülfosfoglütseraat. Koosneb kahest hüdrofoobsest membraani sisemuses paiknevast sabast ning hüdrofiilsest fosfaatrühma sisaldavast membraani pinnale ulatuvast peast . Fosfaatrühma küljes võib olla veel teisi rühmi.
Triatsüülglütserool – neutraalne rasv ; glütserool , mis on estersidemete kaudu ühendatud kolme atsüülrühmaga.
Rasvhape – pika paarisarvulise süsivesinikusabaga karboksüülhape. Saba on hüdrofoobne, karboksüülrühm hüdrofiilne. Küllastunud rasvhape ei sisalda ühtegi kaksiksidet (sabas), küllastumata sisaldab.
Mosaiikmudel
Transportvalk – integraalne membraanivalk, mis võimaldab teatud molekulidel membraani läbida. Teatud molekuliga seondudes muudab konformatsiooni, võimaldades molekulil siseneda, molekuli läbi membraani toimetanud muudab uuesti konformatsiooni ja molekul vabaneb. Üsna spetsiifilised .
vahendatud difusioon ???
Difusioon – molekulide juhuslik, kaootiline , soojusliikumisest põhjustatud ümberpaiknemine ruumis. Difusiooni teel liigub aine väiksema kontsentratsiooniga piirkonda ja seda kuni aine kontsentratsiooni ühtlustumiseni. Ei vaja lisaenergiat; bioloogilistes süsteemides efektiivne vaid väga väikeste vahemaade puhul.
Aktiivtransport – lisaenergiat nõudev molekulide ümberpaigutamise süsteem, mida
kastutatakse molekulide liigutamiseks vastu kontsentratsiooni gradienti või / ja keemilist gradienti (nt. positiivse laenguga osakeste viimine suhteliselt suure positiivse laenguga piirkonda). Lisaenergiaks tavaliselt ATP hüdrolüüsil vabanev energia. Transport on spetsiifiline. Aktiivtransporti viivad läbi transportvalgud .
Integraalne membraanivalk – membraani läbiv valk, st. valgu üks ots ühelpool ja teine teiselpool membraani. Nt. transporterid, pumbad . Valgu keskmine (membraani sees olev) osa koosneb valdavalt hüdrofoobsetest aminohapetes ning otsmised osad hüdrofiilsetest.
Perifeerne membraanivalk – membraani sise- või välisküljel paiknev, kovalentselt membraani külge kinnitatud valk.
Na/K ATPaas – antiportne? aktiivtransporti (vajab lisaenergiat, töötab vastu keemilist- või/ja kontsentratsioonigradienti) läbiviiv pump . Transpordib 3 Na+ rakust välja ning 2 K+ sisse, kasutades selleks 1 ATP?.
Retseptor – molekul, mis seondudes teiste spetsiifiliste molekulidega (ligandidega) ja annab signaali edasi, vallandades signaaliülekandemolekulid (messenger, efektor). Retseptor on tavaliselt kovalentselt seotud mingi suurema struktuuri külge. Ligand on tavaliselt mõni vabalt liikuv väike molekul; võib olla ka mõne suurema struktuur teatud osa.
Lämmastikalused ACGTU, struktuur – [Pilt]. Nomenklatuur.
Nukleotiid – nukleiinhappe monomeer; molekul, mis koosneb suhkrujäägist, lämmastikalusest ja fosfaatrühmast.
Nukleosiid - suhkrujääk koos lämmastikalusega.
puriin pürimidiin.
Fosfodiesterside – side, kus fosfaatrühm ning temaga seotud fosfaatrühm (või ta ainuüksi ise?) seovad estersidemete kaudu erinevaid struktuure; nt. lämmastikalustes. N: -C-O-P-O-P-O-C.
3´ ja 5´ otsad – tähistavad süsinikke suhkrujäägil; 3’ ots on nukleiinhappe see ots, kus pole seotud suhkrujäägi 3’ süsinik; 5’ otsas pole seotud suhkrujäägi 5’ süsinik.
Stacking –
Interkalatsioon -
DNA B vorm
RNA A vorm
Glükosiidside – ühendab glükoosijääki mingi teise struktuuriga. N glükosiidsed sideme moodustuvad suhkrujäägi OH ning mingi aminorühma vahel (nukleosiidid); O glükosiidsed (eetersidemed) sidemed moodustuvad kahe suhkrujäägi vahele või glükoosijäägi ning mingi muu struktuuri OH- rühma vahele (nt. aminohapped).
Väike ja suur vagu – alfa-heeliksites (DNA) moodustuvad tõusva spiraali ääres kordamööda pikemad ning lühemad tühimikud?.
Watson-Cricki paarid – lämmastikaluste paarid; A paardub T-ga, ning C paardub G-ga. RNA’s T asemel U, paardub A-ga. Kokkuvõttes: A-T või A-U, C-G.
Superspiralisatsioon – nähtus, mille korral mitu alfa-heeliksit põimub üksteisega kokku, moodustades uue heeliksi e. superspiraali. Näiteks kollageeni kiud koosneb kolmest alfa-heeliksist moodustunud superspiraalist.

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 21 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

21 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Brenda Õppematerjali autor

Kokkuvõttev fail mõistetest

Sarnased õppematerjalid

pdf

Biokeemia I testiks

© MIHKEL HEINMAA, kevad 2010 BIOKEEMIA | I TESTIKS | Mihkel Heinmaa YAGB22 | TTÜ | veebruar 2010 I BIOKEEMIA AINE. RAKU EHITUS 1. Bioelemendid: H, O, C, N + P, S moodustavad üle 99% kõikidest aatomitest inimekehas. H, O, C, N on nii sobivad elukeemiale, kuna neil on võime moodustada kovalentseid sidemeid elektronpaaride jagamise teel. Bioloogilised makromolekulid: valgud, nukleiinhapped, polüsahhariidid, lipiidid. Kovalentsete sidemete abil lihtsatest molekulidest konstrueeritud biomolekul.

Biokeemia

pdf

Biokeemia I test

LIISI KINK 1 BIOKEEMIA test I Vastatud 2012 aasta kordamisküsimustele, mis võetud bioorgaanilise keemia kodulehelt. Vastused on leitud N. Sameli loenguslaididelt, M. Kreeni ja T. Randla koostatud ,,Biokeemia õppematerjal" I, II, III ja IV osadest ning kasutades internetti. Sinul pole selle faili üle õigusi! Ära levita edasi! BIOKEEMIA AINE. RAKU EHITUS 2 VESI JA VESILAHUSED

Biokeemia

docx

Biokeemia kordamisküsimused

1. Palmitiinhappe oksüdatsiooni Hº mõõdetuna kalorimeetris on -9958 kJ/mol. Milline võiks olla sama reaktsiooni Hº elusrakus: a) sama b) negatiivsem c) positiivsem Endotermiline protsess positiivne,toimub sideme lagunemine ja soojuse neeldumine.Eksotermiline protsess- negatiivne,toimub sideme loomine ja soojus eraldub, sest antakse energiat juurde. 2. . Vette asetatud jäätükk sulab. Miks ei ole võimalik olukord, kus jäätükk muutuks veelgi külmemaks ümbritsev vesi aga soojemaks? 3. Isevoolulisel protsessil liigub soojus alati soojemalt kehalt külmemale kehale.TD II seadus. Ehk siis soojus liigub veest jääle, kristallid lõhutakse ja jää sulab ära. 4. Vee jäätumisel tema korrapära kasvab (S < 0). Kuidas on võimalik vee jäätumine? 5. Vee jäätumisel tema korrapära kasvab, ehk (S < 0). Entroopia on korrapäratus ja jäätumisel korrapäratus(entroopia) väheneb. Enne vedelikus hüplesid molekulid ringi, kuid jäätudes muutusid n

Biokeemia

docx

biokeemia EKSAM

Hapnikul on tugevamad mittemetallilised omadused kui vesinikul, seega tõmbab ühiseid elektronpaare tugevamini enda poole. Seetõttu hapniku aatomil väike negatiivne osalaeng ja vesiniku aatomitel väike positiivne laeng. o KNO3 lahustamisel vees lahus jahtub, sest tahke aine lahustumisel vees esineb osakestevaheliste sidemete katkemine lahustuva tahke aine kristallis, millega kaasneb soojuse neeldumine (endotermiline protsess) 1 Veterinaarse biokeemia I eksamiteemad KORDAMINE o NaOH lahustamisel vees lahus soojeneb, sest aine lahustamisel vees seostuvad aineosakesed vee molekulidega ehk hüdraatuvad. Nii kaasneb selle protsessiga soojuse eraldumine (eksotermiline protsess) LAHUSTE KONTSENTRATSIOONIDE- (lahustunud aine hulk, mis sisaldub lahuse kindlas kaalulises hulgas) VÄLJENDUSVIISID o Massikontsentratsioon (kg/m3) o Protsendiline kontsentratsioon- lahustunud aine kaal

Biokeemia

docx

Biokeemia Eksami kordamine

I. BIOKEEMIA AINE. RAKU EHITUS. VESI JA VESILAHUSED. (Õpik lk 3-32) 1. Bioelemendid. Bioloogilised makromolekulid. Bioelemendid: O, H, C, N, P, S. Moodustavad 99% kõikidest aatomitest inimkehas. Elemendid on molekulide tekitamiseks sobivad, sest moodustavad kovalentseid sidemeid elektronpaaride jagamisega. Biomolekulid: Valgud (ehk proteiinid, hargnemata biopolümeerid, koosnevad 20 aminohappest, moodustavad ensüümid (lipaas),retseptorid(insuliini retseptor); Nukleiinhapped (hargnemata biopolümeerid, monomeerideks nukleotiidid (dna, rna)); Süsivesikud (ehk karbohüdraadid, monomeerideks monosahhariidid, nendest tekivad polüsahhariidid mis on seotud glükosiidsidemetega; olulised energiaallikad, osalevad ka rakk-rakk äratundmisprotsessides); Lipiidid (ei moodusta polümeere!; võimelised moodustama suuri struktuure, kuid monomeerid on ühendatud nõrkade jõududega; oluline roll energiaallikana, signaalmolekulidena). Biopolümeer valgud, nukleiinhapped, süsivesikud. 2.

Biokeemia

docx

Molekulaar - ja rakubioloogia I kontrolltöö kordamisküsimused

1. Aminohapped nende liigitamine, polaarsed vs mittepolaarsed, kõrvalahelate tüübid Aluselised: Lüsiin, Arginiin, Histidiin. Happelised: Aspartaat, Glutamaat. Hüdrofoobsed: Alaniin, Valiin, Leutsiin, Metioniin, Isoleoutsiin, Fenüülalaniin, Trüptofaan, Tyrosiin. Hüdrofiilsed: Arginiin, Lüsiin, Aspargiin, Glutamaat, Proliin, Aspartaat. Polaarsed: Türosiin, Histidiin, Lüsiin, Arginiin, Aspartaat, Glutamaat, Treoniin, Seriin, Aspargiin, Glutamiin. Mittepolaarsed: Alaniin, Valiin, Leutsiin, Isoleutsiin, Fenüülalaniin, Metioniin, Proliin, Trüptofaan. 2. Valemid Hüdrofiilsed aminohapped Hüdrofoobsed ja mittepolaarsed aminohapped 3. Peptiidside, C-ja N-terminus Peptiidside - kovalentne amiidside aminohapete vahel. Valkude primaarstruktuuri alus. Kondensatsioonireaktsioon, eraldub vesi. . Peptiidside on planaarne, osaliselt kaksiksidemelise olemusega- tänu resonantsefektile. Tagab ka peptiidsideme pikk

Molekulaar - ja rakubioloogia loengud

docx

BIOKEEMIA KORDAMISKÜSIMUSED

BIOKEEMIA KORDAMISKÜSIMUSED I osa I. BIOKEEMIA AINE. RAKU EHITUS. VESI JA VESILAHUSED. (Õpik lk 3- 32) 1. Bioelemendid. Bioloogilised makromolekulid. Looduses leidub 90 keemilist elementi. Kõige suurema osa 98%- moodustavad H(vesinik), O(hapnik) ja C(süsinik). Inimese organismi kõigist aatomitest moodustavad 99% H,O,C,N,P,S. Just need elemendid on sobivad, sest moodustavad kovalentseid sidemeid. ELEMENT % Vesinik 63 Hapnik 25,5 Süsinik 9,5 Lämmastik 1,4 Bioelemendid moodustavad erinevaid molekule, need biomolekulid jagunevad nelja klassi: 1. Valgud ehk proteiinid 2. Nukleiinhapped (DNA,RNA) 3. Süsivesikud ehk suhkrud 4. Lipiidid ehk rasvad (AINUKESED, MIS EI OLE BIOPOLÜMEERID!) Polümeerid - väga suured molekulid, mis koosnevad tuhandetest väiksematest omavahel ühendatud molekulidest ehk monomeeridest. Valgud ehk proteiinid on lineaarsed, hargnemata biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid (20 aminohapet). Valkude s?

Biokeemia

docx

Biokeemia kardamisküsimuste vastused

1. Kirjutage võrrand, mis seob omavahel difusiooniga seotud vabaenergia muutuse ja kontsentratsiooni gradiendi (aine kontsentratsioon rakus sees jagatud aine kontsentratsioon rakust väljas). G = RTln 2. Aine A liigub rakku passiivse difusiooni teel. Milline on difusiooniga seotud vabaenergia muutus olukorras, kus aine A kontsentratsioon rakus ja rakuvälises keskkonnas on võrdne. a) ei saa öelda b) 0 c) negatiivne d) positiivne 3. Millise ühendi passiivne difusioon läbi rakumembraani on kõige aeglasem ja millise kõige kiirem? (erinevad ühendid) a) glükoos b) H2O c) Na+ Na aeglane H2O kiire Kiiresti hüdrofoobsed ained O2; H2O; EtOH jne Kõige aeglasemad ioonid 4. Kirjutage võrrand, mis seob omavahel difusiooniga seotud vabaenergia muutuse ja kontsentratsiooni gradiendi (aine kontsentratsioon rakus sees jagatud aine kontsentratsioon rakust väljas) ning arvestab ka membraanpotentsiaali. G = RTln + ZFoutin Z laengute arg F = 96500 C/mol outin = in out tü?

Biokeemia

Rohkem sarnaseid